Kõige selle kohta, mida järgnev kirjatükk sisaldab, võib ilma ühegi erandita öelda: "Ärge seda kodus järgi proovige!"
Ma olen nüüd lõpuks niipalju taastunud, et võin juba peale töö juures hädavajaliku klaviatuuriklõbistamise ka veidi lisatrükkimist teha. Tänahommikuse seisuga - sõrmeotsad enam ei kipita. Räbaldunud ja auklikuks torgitud näpuotsad hakkavad on hakanud jälle siledamat välimust omandama. Esmaspäevaõhtuse seisuga oleksin võinud küll vabalt murdvargaks hakata, sest sõrmejälgede järgi poleks mind keegi tuvastada suutnud. Ei saa ju inimest tuvastada millegi järgi, mida tal pole.
Ühesõnaga - vaatamata sellele, et ma kõikide oluliste asjadega viimasele hetkele jään, sain ma oma suurejoonelise lapiteki esmaspäeva öösel vastu teisipäeva lõpuks valmis.
Kui ma viimasel korral sellest tekiprojektist juttu tegin, siis ma olin alles sealmaal et sinine osa oli enam-vähem koos. Pärast seda sai mul sellest mikroskoopiliste ruudukeste õmblemisest silmini siiber ja ma tegin vahepeal päris mitut muud asja. Näiteks siin paar sissekannet tagasi jutuks olnud jaapani-töö ja iiristega seeliku. Aga valmimise tähtaeg (26.aprill) muudkui lähenes hirmsa kiirusega ja ma sundisin ennast seda päratusuurt tekilahmakat uuesti kätte võtma. Pooleli jätmine ei tulnud kõne allagi.
Vahepeal käisin muuhulgas ka vatiini ostmas ja juurdlesin, mida tekile tagumiseks kangaks panna. Alguses ei olnud see asjandus ju üldse tekiks plaanitud muide, et te teaksite! Esimese hooga tahtsin ma sellest ju hoopis ühe mõnusa kerge pleedi teha, mida oleks hea jahedamal ajal ümber võtta. Selle mõttega olin ma mingi aeg tagasi Humanast ka ühe punase fliisist pleedi ostnud, et see siis tagumiseks kangaks ära kasutada. Nüüd, kui mul see lahmakas lõplikke mõõtmeid omandama hakkas, oleks tollest punasest pleedikesest ainult poole teki katmiseks jagunud. Ostsin Kangadžunglist uue fliisi. See oli ikka tõsiselt paks fliiskangas, 1.50 lai ja puha.
Tekinahk sai pärast hirmsaid pingutusi lõpuks valmis.
Oi kuidas ma vihkasin neid õhtuid, kui tulin töölt koju ja esimese asjana hakkasin jälle neidsamu tillukesi ruudukesi põrandale laduma! Hall kangas, mida ma seal mustas osas kasutan, oli selline täissünteetiline ja ajas hirmsasti narmaid, nii et kogu mu elamine oli paari viimase nädala vältel täiesti tiheda kihina 5 cm pikkuste niidijuppidega kaetud. Neid oli igal pool - põrandal, voodi peal, riiete küljes, õhus, kardinate külge kleepunult jne. Ma läksin hommikuti tööle ja rullisin oma riided enne uksest välja astumist puhtaks, aga kontorisse jõudes avastasin ikka kusagilt mingid paar-kolm jonnakat niidijuppi, mis ennast kaasa olid osanud sokutada kusagil varruka all või seeliku ääre küljes.
Laural oli ka juba masendus peal, et kas ma enam muud ei teegi kui õmblen igal õhtul ja üldse töötoast enam välja ei tule. See oli muide ohu märk, sest üldiselt ta ei pane oma toimetamiste ja telekavaatamise kõrvalt üldse tähele, kas ma kodus olen või ei. Ja kui juba tema ka märkas, et ma kadunud olen, siis pidi ikka lugu päris hull olema.
Nojah, aga see selleks. Nahk sai mul küll valmis, aga kuidas ma selle puu kujundi sinna peale tegema pidin - sellest polnud mul veel aimugi. Alguses, kui mul see idee üldse tekkis, siis ma mõtlesin aplikatsioonide peale. Aga pärast seda kui ma nägin, kui palju ma nende lapikeste kokkuõmblemisega vaeva näen ja siis mõtlesin kui suur hunnik mu tööd ja vaeva lihtsalt aplikatsiooni taha peitu kaob... see mulle ei meeldinud. Pealegi hakkas mulle ühe enam tunduma, et mul pole jälle õiget värvi kangast ka :-D. Idee number 2 oli esimese mugandus - mõtlesin kasutada poolläbipaistavt šifoonkangast, kust siis taust läbi kumaks. Aga selle teostust täpsemalt järele proovima hakates ilmnes päris kindel fakt, et mul kodus vajaliku tooniga kangaid ei ole.
Lõpuks leidsin kodust suure rulli punast kanti ja siis ... voila!... nägin ma korraga enda ees lahendust! Märkisin tekile seebiga plaani pealt enam-vägem järge ajades puu kontuurid peale ja kinnitasin kandi nööpnõeltega piki kontuure.
Õmblesin kandi masinaga teki külge, rohelised aplikatsioonid (puulehed) tikkisin salapistega hiljem juurde. Päras seda hakkas asi juba ilmet võtma. Leidsin, oh imet, kodus olemasoleva kangavaliku seest täiesti sobiliku punase kanga mis tekile servadeks sobis ja siis kinnitasin teki pealse vatiini ja fliisi külge. Algas hull töö number 2 (esimene oli lapikeste kokkuõmblemine) - teppimine. Ilmselgelt tuli tekk nii paks, et ühegi masina alla seda panna ei olnud võimalik ja seega tuli kogu töö käsitsi ära teha. Hakkasin siis peale. Puu kontuurid eraldi välja ja taustast siis 5x5 lapiruudud. teppisin seda tekki lõpuks 4 päeva, kaasa arvatud 3 vaba pühade päeva. Nii et kui teised võtsid selle kevade esimest päikest ja värvisid mune, siis teppisin mina tekki. Kasutasin pärlinõelda, sest a) see onn piisavalt väga pikk, b) see on painduv ja c) see on üliterav, nii et ma ei pea nõela jõuga läbi kanga lükkama.
Kui ma teppimise lõpetasin oli alguses sirge nõel kooldunud täiesti kaarjaks ja minu sõrmeotstest polnud enam midagi järel. Aga tekk sai valmis!
2352 tükki (lõpliku suurusega 3x3 cm), 8 m punast kanti, 23,6 m tepinguid ja lõpptulemus 1.50 lai ning 1.98 cm pikk tekilahmakas. Keegi, vist paps, küsis, et kui ma peaksin kellelegi sellise teki tellimuse peale õmblema, et mis see siis maksaks? Noh, ma ütlen ausalt - ma ei tee sellist tekki tellimuse peale mitte kellelegi ja kui kogu see vaev töötundidesse ümber arvestada siis maksaks kõnealune imetegu minu kuupalga. Ei rohkem ega vähem. Ja ma tahaks seda sõgedat näha, kes sellise summa eest endale lapiteki telliks. See peab ikka raha peale vihane olema. Sama raha eest saaks ta terve oma elamise tavalisi lapitekke täis osta.
09.-15. maini saab seda elusuuruses näha Tallinna Rahvaülikooli ruumides avatud näitusel ja pärast seda, kui keegi tahab seda imetegu omaenda silmaga näha, tuleb mulle külla tulla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar