xmlns:og='http://ogp.me/ns#' Käsitöömesilane: 2017

kolmapäev, 20. detsember 2017

Kuidas ma terve komplekti eriti noobleid kuuseehteid tegin

Mina olen jõulude ajal kuuseusku inimene, ehk et igasugused alternatiivina kasutatavad oksamoodustised, pärjad, traadist võred ja muidu punutised ning imekonstruktsioonid minu jaoks kuuske ei asenda. Vaatamata sellele, et ma olen näinud inimeste kodudes ülivahvaid taieseid, arvan ma ikka, et kui ikka kuuske pole, siis pole.
Võimalik muidugi, et ma kunagi oma seisukohta selles küsimuses muudan, nii nagu ma muutsin oma arvamust tehiskuuskede osas.
Mul nimelt oli mitu-mitu aastat kodus jõulude ajal tehiskuusk, sest ma arvasin sinisilmselt, et see on loodustsäästvam ja päästab metsas kasvavate väikeste kuusekeste elusid.
Tegelikult on muidugi nii, et nende sünteetiliste kuusepuulaadsete dekoratsioonide valmistamine jätab loodusesse niivõrd massiivse ökoloogilise jalajälje, et selle kõrval ka Lumeinimese tallad titepapudena mõjuvad. Väikesed kuusekesed võetakse aga raiesmikelt niikuinii maha ja tuuakse müügiplatsidele. Parem siis juba üks endale koju tuua, et ta poleks asjata kasvanud.
Viimasel paaril aastal ei ole mul tegelikult üldse kuuske toas olnud. Vist olen päriskuuse muretsemiseks liiga laisk olnud ja seda naftajääkidest käharikku ei tahtnud enam ammu toanurka kokku komplekteerida. Minu meelest muutus ta iga aastaga järjest nässakamaks ja ma mäletan et viimasel aastal, kui see mul toanurgas seisis, nägi ta välja nagu oleks ta prügipressist läbi käinud. Sihuke õnnetu ja tokerjas... Praegu on ta mul rõdul kastis, aga ma arvan et veel enne aastavahetust vahetab ta aadressi ja kolib Pääsküla prügimäele.
Otsus sel aastal endale üle tüki aja jälle päriskuusk koju tuua sündis täiesti eksprompt (nagu mul ikka head mõtted tulevad). Tegelikult ei ole mul korteris sellist kohtagi, kuhu suur kuusk ära mahuks, seega tekkis mul välkmõte, et mis oleks kui paneks kuuse keset diivanilauda? Mõeldud - tehtud. Alustasime sobiva kuusekese otsimist.
Kuna linnast sobivat ei leidnud, põrutasime otse Hortesesse. Seal ikka on, kui mujal pole.
Oligi. Leidsin täpselt sobiva pikkusega puu ja lasin sisse pakkida.
Siis tuli meelde, et mul pole ju ka kuusejalga! Naftakäharikul oli jalg komplektis kaasas ja päris kuusejala, mille olemasolu ma küll ähmaselt mäletasin, olin ilmselt unustanud mõnesse oma varasematest elupaikadest. Hortese ostujuhid olid kahjuks selle kaubaartikli valikul pidanud vist kontorisisest võistlust, kes leiab turul saada olevatest kuusejalavariantidest kõige koledamad ja mõttetumad eksemplarid, ning need siis endale kaubavalikusse sisse ostnud. Auhind (kes selle iganes sai!) oli auga välja teenitud, sest selliseid koletuid plastmassist vanne, keskaegsete piinariistade sarnaseid ja kuukulguri moodi monstrumeid andis ikka laia ilma pealt leida! Minust jäid nad kõik sinna õnnetuid omanikke ootama. Etteruttavalt ütlen, et mina leidsin täiesti adekvaatse ja ilusa kuusejala, mida kõlbab ka laua peale panna, hoopis Järve Keskuse Koduekstrast.
Aga kuusejalg oli ainult osa probleemist. Nimelt tuli mulle Horteses meelde, et ehkki naftakäharik on veel alles, siis omal ajal Jyskist ja mujalt odavmüükidelt kokku ostetud kuuseehete kohta seda küll enam öelda ei saa. Need olin tõesti detsembri alguses esimesi jõuludekoratsioone moodustades prügikotti toppinud ja šahtist alla saatnud. Penoplastist munad olid juba ammu luitunud ja kuusekarrapusa nägi välja nagu oleks 4 tigedat taksikoera selle kallal viharavi teinud.
Seega oli mul vaja ka uusi kuuseehteid ja nüüd võtsin küll otsuse vastu, et seekord ostan ilusad ja korralikud. See tähendab ühtlasi - kallid.
Hortese värvipillerkaaris oli muidugi kerge pead kaotada, sest tahaks ju kõike ja rohkem. Võtaks paar punast ja selle sinise, ja siis veel mõned rohelised ja oih, neid hõbedasi mul veel polegi. Aga kuldseid? Aga neid lillasid? Äkki veel mõned kirjud? ... Hulluks võib inimene minna! Kolm korda järjest, kusjuures!
Esimest korda siis kui kogu seda valikut nägin, mis müüjate poolt sadistlikul moel kenasti värvide kaupa välja oli pandud ja mööda suurt müügisaali niimoodi ära paigutatud, et kui juba tundub - nii, nüüd on kõik!, siis kusagilt nurga tagant ilmub ikka veel üks riiulitäis imeasju välja.
Teist korda siis kui hinnasilte nägin, sest Shishi on ikka sigakallis ja mingi 4-5 eurot ühe klaasist kuulikese eest välja käia tundus kriminaalse raiskamisena.  Eriti kui arvestada, et kuuse peale kulub neid rohkem kui 1-2-3 tükki.
Kolmandat korda siis kui ma oma ostukorvi sisu inspekteerima hakkasin ja avastasin, millise summa ma olin endale sinna kokku korjanud. Tegin südame kõvaks ja panin osad klaaskuulid riiulitele tagasi. Terve mõistus lõi pärast tükk aega nurru ja kiitis mind.
Jõudsin siis lõpuks oma saagiga koju ja panin kohe esimese asjana kuusekese püsti ning ostetud ehted ka külge.
Tibake paljavõitu küll, aga eks seda oligi arvata.
No ja siis ma otsustasin et shishitagu see shishi ennast või shishiks, mina teen hoopis ise enda kuusele ehted.
Ja mitte mingeid papist piparkoogid ega kootud sussid ega kullatud traadist inglid, vaid ikka selliseid, mis igale shishile neli paari silmi ette annab. Mu enda arvates, muidugi...
Korjasingi oma pärlid-paelad-muu nasvärgi jälle lagedale ja hakkasin pihta. Olgu öeldud, et kõikidele ehetele toppisin sisse vatti, nii et need on tegelikult mitte lihtsalt lapikud nagu pajalapid, vaid kenasti pontsakad ja üsna ümarad.
Sellega panin muidugi fataalse põntsu oma majapidamises olevatele kosmeetilistele vatipatjadele :-)









Aga seni tehtud ehted siis:








Ma ei saa muidugi mainimata jätta, et Murphy seaduse kohaselt hakkas just täna sotsiaalmeedia mulle igale poole ette viskama reklaami, kuidas Shishil oma peakontori juures olevas peapoes on just-just alanud aasta peamine allahindlus, kus kõik kuuseehted on -50%.
Ja et see peapood asub kuskil Viimsis, täiesti arusaamatus linnaosas minu jaoks.
Kui inimene elab Mustamäel, töötab Mustamäel, käib poes Mustamäel ja hakkab ilmselt ka koolis (jälle!) käima Mustamäel ning satub parimal juhul kesklinna kultuuriüritustele, siis tundub Viimsi olevat kusagil sootuks teisel kontinendil. Mul üks töökaaslane elab seal, seetõttu ma tean, et selline koht on kusagil olemas.... ja seal siis korraldavad nad nüüd soodusmüüki, eksole!
Tähendab...
Ma lähen teen selle peale vist veel paar ilupallikest oma kuuse külge. Mul ühtegi lillat veel ei olegi. Ega kuldset... ega musta... ega kollast...

esmaspäev, 18. detsember 2017

Shibori siidiga kaelakee ja käevõru

Alguses oli lihtsalt üks pael ja muud ei midagi ....
Aga see polnud mitte mingi niisama pael, vaid shibori siidist pael!


Shibori siidist tehtud ehteid olen oma blogis varemgi korduvalt maininud, näiteks siis kui kirjutasin vaesemehe shiborist ehk sellest, kuidas ma ise proovisin sarnast tulemust saavutada. Loomulikult ei näinud minu töö tookord isegi originaalilähedane välja, sest tehnoloogia oli hoopis teine, aga see selleks. 
Ma olen neid ehteid juba aastaid imetlenud ja mõelnud, et heldeke, kuidas saavad ühed asjad nii ilusad olla. Pinterestis on mul sellistest lugematu hulk näidiseid ja mõtteid kogutud, mida ma aeg-ajalt siis sirvin ja mõtlen, et küll tahaks ise ka proovida. 
Kõige selle peale võttis mu õde Andra suvel lõpus kätte ja tellis mulle kusagilt internetisügavusest terve 20 cm jupikese.  
Ei julgenud ma sellega väga pikka aega midagi peale hakata - kartsin, et keeran kihva. Läks pea pool aastat, enne kui tihkasin selle lõpuks kätte võtta reaalse eesmärgiga sellest midagi tegema hakata. Selle ma otsustasin muidugi kohe ära, et valmistan sellest midagi iseendale ja kui hästi välja tuleb, küll siis vaatab edasi. 
Nüüd võtsingi sihiks, et selle aasta töökoha jõulupeoks teen asja valmis. 
Kõigepealt muidugi pidin möönma tõsiasja, et vaatamata minu megasuurele pärlikollektsioonile on mul jälle täpselt need õiged ja vajalikud puudu. Ega´s midagi, päästja Karnaluks aitab... 
Aitaski. Leidsin sealt 100%-lt sobivad pärlid nii tooni kui suuruse poolest ja töö võis alata. 
Võttis aega terve nädala, siis sain valmis kaelakee

Siin ka lähivaade

Nägin paela paigutamisega ikka kurja vaeva, et see ilusti püsima jääks. Tahtsin olemasoleva materjali maksimaalselt ära kasutada, sest mul oli seda tõesti äärmiselt piiratud koguses ja iga millimeeter oli arvel. 
Nüüd võin vist öelda, et minu ökonoomitsemine seekord ületas kõik terve mõistuse piirid, kuna kokku jäi mul kogu 20 cm-st ribast alles täpselt niipalju (võrdlusena tavamõõtlmetes tikutoosiga):

Veel nädalake, ja valmis sai ka käevõru.

Kuna vahepeal olin leidnud Kangadžunglist veel ühed sobivad pärlid, siis nendest sai plaaniväliselt valmis nokitsetud ka kõrvarõngad
.

Ehkki ma ei ole oma tööde hindamise osas ise kuigi objektiivne, olen ma ometi arvamusel, et selle komplekti näol on tegemist minu seni kõige ilusama ehtekomplektiga, mida ma üldse olen teinud. 
Jäin tulemusega ikka ülirahule ja tundub, et pean hakkama laiast maailmast neid kummalisi ribasid ikka veel ja veel muretsema. 

Natuke shibori ajaloost ka, kellele huvi pakub:
Tegemist on väga vana Jaapani kangavärvimise tehnikaga, sh teadaolevalt vanima indigovärviga värvimise tehnikaga, mis saavutas oma populaarsuse kõrgpunkti varasel Edo perioodil (1600-tel), mil madalamasse klassi kuuluvatel inimestel oli keelatud kanda siidi. 
Tuntakse 6 erinevat shibori tehnikat: kanoko, miura, kumo, arashi ja itajime
Minu töös kasutatud paela värvimisel kasutatakse arashi tehnikat. Selle käigus mähitakse kangas diagonaalselt ümber toru või pulga, seotakse kõvast kinni ja kortsutatakse/volditakse. Seejärel kantakse pintsliga peale värv või värvid, mis võivad olla nii toon-toonis kui sootuks erinevad (nt minu paelal vaheldusid lillad toonid sinise ja kollasega). Tulemuseks on alati diagonaalne värvimuster kangal. YouTube´ist leiab selle tehnika kohta ka hulgaliselt videomaterjali. 
Muide, Arashi tähendab jaapani keeles "tormi" ning diagonaalis kulgev muster sümboliseerib tugeva tuule ja tormi käes langevat vihmavalingut. 

Ja selle postituse lõpuks - ehkki ma reeglina eelistan olla pigem kaamera taga kui kaamera ees, siis siinkohal teen erandi ja voilà! - mina ise piduehtes oma kauni kaelakeega. 




kolmapäev, 6. detsember 2017

Malahhiidiga kaelakee ja kõrvarõngad

Hulk aega tagasi, umbkaudu suve hakul, tabas mind äkki seletamatu vajadus kolada mööda esoteerikapoode ja osta sealt kokku hulganisti ilusaid poolväärisikive.
Selguse mõttes olgu kohe öeldud et ei, Kivinõid ei tinistanud mind sugugi sellesse veidrasse usulahku, mida märkimisväärne osa inimestest täna näikse järgivat ning kus igale tähtkujule on oma kivi loositud, igale inimesele oma mineraalitükk määratud ja igale emotsioonile ka personaalne rahn omistatud. Mina pole sellisest hullusest veel aru saanud ega vist saa kah. No mismõttes kivi ravib haigusi? Parandab meeleolu? Toob õnne? Ah, jätke järele...
Mind paelus kivide juures pigem nende värviküllus ja vormide rikkus, see väärikas jahedus kui neid käes hoida. Ehete valmistamisel on ikka märgatav vahe, kas teha neid mõnikord küll palju paremini käsitletavast, kuid tehislikust ja sünteetilisest materjalist, või siis kasutada ehedat kivi. Viimane on ikka "päris", täiuslik oma ebatäiuses.

Kõik kivid mulle muide ei meeldi. Või noh, "ei meeldi" pole vast õige määratlus. Pigem on õige öelda - mitte kõik kivid ei tekita minus soovi neist midagi teha või neid endale soetada. Nad lihtsalt ei kõneta mind. Nüüd läks küll vist väheke diibiks ja ikkagi esoteeriliseks lappama, aga muudmoodi ma seda kirjeldada ei oska. Mõned kivid on minu meelest lihtsalt igavad. Need on kas ebamäärast värvi või siis ehtekaubanduses nii üleekspluateeritud (nt ametüst ja roosa kvarts), et nendest on kohe tahtmine miilide kaugusele hoida.
Mõned aga on oma värvi või mustri poolest hästi huvitavad. Esoteerikapoodides müüdavates poolvääriskividest meeldivad mulle ennekõike puhta värvitooniga kivid: sinine lasuriit ja apatiit, metalne püriit, sügava kuldpruuni varjundiga tiigrisilm või sätendav kuldkivi. Aga ta avaras looduses leidub kive, mis ei oma küll kaubanduslikku väärtust, kuid on sellest hoolimata üliägedad. Ma näiteks kunagi korjasin Austriast Grossglockneri liustiku servalt täiesti suvalisi kive terve peotäie ja tegin sellest kaelakee. Siin saab seda näha. Paar kivi on veel praegu mul alles ja ootavad oma aega.
Aga poolvääriskivide juurde tagasi tulles, siis minu kõige suurem lemmik on puhas roheline malahhiit. Kunagi lapsepõlves ma lugesin mingit vene muinasjuttude raamatut, mille pealkiri oli "Malahhiitlaegas". Ja samanimelist multifilmi mäletan ka. Malahhiidis on nagu mingi väärikus ja salapära minu jaoks.
Foto allikas www.fossilera.com
Aga jah, ühesõnaga... ostsin endale siis suve hakul Tallinnast Allika poest imeilusa tüki malahhiiti, rohelisest rohelisema. Mõtlesin, et vaat sellest teen nüüd endale alles kaelakee, mis kee on.
Tegelikult kulus mul alguses hulk aega, et välja mõelda mis tehnikas seda teha. Liialt palju pärleid ma kivitüki lähedusse ei tahtnud, need oleksid tähelepanu kivilt endalt ära hajutanud. Seetõttu otsustasin üle tüki aja jälle soutache´i tehnikat kasutada. Hakkasin siis ühest otsast peale nagu ma tavaliselt lasen selles tehnikas tehtud töödes täiesti omatahtsi kulgeda, aga mingil hetkel sain aru, et nüüd tuleb vist ikka mingi süsteemi ja korrapäraga asjale läheneda. Kõige õudsem piin mu jaoks...
Vahepeal soetasin endale Haapsalu Valge Daami päevadelt juurde mõned ümmargused malahhiidist pärlid, et põhikivi liiga üksikuks ei jääks.
Alguses lendas töö nagu linnutiivul. Sain põhiosa ruttu valmis ja isegi ühe poole kee osa ka, aga siis jäi asi toppama. Teist samasugust tükki, peegelpildis 1:1 esimesega sarnast - no lihtsalt ei suutnud ennast sundida seda tegema. Nõnda see poolik jupp seisiski mul terve pool suve ja terve sügise. Vahepeal jõudsin juba kõrvarõngad valmis saada, neid juba ka kanda.




Nüüd võtsin ennast ikkagi lõpuks kokku ja tegin asja valmis. Pidustused-lõbustused-bakhanaalid ju ukse ees :-).
Tegelikult oligi eile mul üks tore päevane pidulik tööüritus, kus selle kaunitari esmaesitlus toimus. Viisin ta enda kaelas kenasti ja viisakalt seltskonda :-)

Aga juba valmivad uued ja uued iluasjad. Neist edaspidi.


teisipäev, 5. detsember 2017

Juukseklambrid, juukseklambrid...

Kui eelmine postitus oli kaelakeedest (peaasjalikult), siis täna on prožektorite säras juukseklambrid.
Kohe terve hulk.
Ma pikalt ei seletagi juurde, näitan niisama :-)
Tegin ühe Melisandre sarja klambri veel, sest see punane on ikka nii lummav. Eelmine selle sarja klamber kadus mul käest nii, et tulejuga taga. See oli väiksem kui praegune ja üldse kõige esimene vidin Melisandre sarjast. Praegu mul on olemas veel üks käevõru sellest sarjast. Eelmises postituses kirjeldatud kaelakee on aga juba mu ema jagu.



Esimene Melisandre sarja juukseklamber














Musta ja kuldsega juukseklamber, sobib kenasti pidulikematel puhkudel juukseid taltsutama.










See klamber sai nimeks Aurora ja kuna mul jäi seda pärlisegu, mille ma tolle klambri tegemiseks "valmis segasin", veel üle, siis ilmselt tekitan ma sarnaselt Melisandrele ja Coral Reefile veel ühe sarja, mille nimeks jääbki siis Aurora.

Minu nikats-telefon kahjuks ei suuda seda ilusat vidinat piisavalt adekvaatselt pildistada ja sestap näeb see tiba udune välja, aga tegelikult on väga-väga ilus.

See mürkroheline kaunitar on tegelikult osa ühest komplektist, kuhu kuuluvad ka kõrvarõngad ja kaelakee. Need on näha siin:




esmaspäev, 20. november 2017

Jõulueelseid jõuluehteid emale ja endale

Rahvasuu teab öelda, et kingsepa lapsed pidada külas ainsatena paljajalu käima. Kas see kingseppade osas ka tõele vastab või mitte, seda ma öelda ei oska, aga ülekantud tähenduses toimib see ütlus näiteks meie pere kohta küll.
Eks olnud see ju alles viimati isadepäeval, kui minu tordimeistrist õde tellimustega sedavõrd hõivatud oli, et oma perele poest tort tuli osta. Kohalik poemüüja vaadanud teda kohkunud ilmel ja küsinud ainult: "Mis juhtus?!" :-)
Minuga oli sama teema, kui isadepäevaks koju laekusin. Ei jõudnud veel mantlitki seljast maha võtta, kui juba sain ema käest puid alla nii et tolmas: "Hissand jumal, kus selle häbi ots! Tütar teeb ehteid, tikib neid igasuguseid karvaseid ja sulelisi, aga tema, minu ema, on puhta palja kaelaga kui peab lapselapse lasteaiapidustustele minema!"
Nõuti punast ja rohelist ja kuna mina ju ei lähe kuskile ilma, et elementaarset pärlivaru kaasas poleks, siis saingi terve isadepäeva nädalavahetuse emale jõulueelseid jõulukingitusi nokitseda.
Punase komplekti tegin juba tuttavast Melisandre-sarjast ja see tuli selline:
Roheline kaelakee sai niisugune:


Kuniks ma neid seal pärlhaaval valmis tikkisin, sebis väike õepoeg Rando ümber minu nagu tüütu mesilane, sest väikesele poisile pole mitte miski muu sama huvitav kui suur karbitäis absoluutselt ja täiesti keelatud nööpe, kivikesi ja pärleid. Lõpuks lubasin tal selle varanduse siiski suurde kõrgete servadega koogivormi valada ja nendega mängima hakata. Õnnis ilme tema näol nägi välja, nagu oleks paradiis talle pähe langenud. Kohale veeti terve karjääritäis masinaid - kollased kopad ja kallurid ja buldooserid, ja siis läks selliseks pärlikaevandamiseks, et kutt istus mitu tundi nagu naelutatuna köögilaua ääres ja muudkui kaevandas. Ise õhkas vahepeal: "Tädi Irma, need on niiiiiiiiii lahedad asjad kaevamiseks!" 
Sedasi see nädalavahetus siis möödus - õndsas vaikuses ja põrandalt pärleid korjates... 

Järgneva ehtekomplekti saamislugu on aga isegi pisut piinlik rääkida, sest minu enda kohta see kingsepa lause küll ei käi, see on kindel mis kindel. Kuna ma olen juba sünni poolest hirmus harakas, siis olen ma endale aegade jooksul sellise kirjeldamatu hulga igasuguseid asju valmis nokitsenud, et mul nende mahutamiseks enam karpidest ja laegastest ammu ei piisa. Mul on ikka kohe terve hiigelsahtel selle kõige tarvis. 
Naljaga pooleks võin öelda, et mul juba iga aluspesupaari jaoks ka eraldi sobivas toonis kaelakee või kõrvarõngad olemas on. Aga ikka veel on vähe! Ikka veel muudkui toodan endale sinna sahtlisse uut nänni! 
Nüüd siis leidsin enne igasuguseid jõulupidustusi, et mul on täiesti puudu mereroheline kaelakee ja käevõru! Tõesti, mul on ju ainult üks tikitud punane kaelakee, üks pärlitest punane, üks kirju soutache-tehnikas, üks kirju pärlitest tikitud, üks tumesinine, üks helesinine, üks lilla, üks pruun, üks kuldne ja üks hõbedane, paar musta..... no ainult. Ühesõnaga, praktiliselt palja kaelaga ju, kui pidusse vaja minna. Kõrvarõngastest ja prossidest ma ei räägigi, nende hulka võiks juba mitte tükkides, vaid kilodes arvestada. Aga alati on see üks ja ainuke puudu, mis tuleb jälle juurde teha. 
Nii ma siis jälle nokitsesin paar päeva ja tegin ühe järjekordse imeteo endale. Sellise siis sedapuhku:

Ja ma võin kohe öelda, et ega see ei jää viimaseks sel aastal, sest mul haub üks idee peas veel (ja pidusid on ju tulemas mitmeid!). Nimelt on mul ühes karbis ootel jupike tõelist varandust ehk ehtsat shibori siidipaela. Torditegijast õde tellis üle interneti taevas teab kuskohast, mina igatahes pole julgenud siiamaani sellega midagi peale hakata. Käin ja õhkan ainult ümber selle 10 cm riba. 

Aga et mul käpad käivad kogu aeg, siis on peale nende asjade veel üht-teist asju valmis saanud:
1. Juukseklamber


Selle demonstreerimiseks laenasin ma meie
assistendi Erika pead ja juukseid.










2. Juuksekummid
Tegin veel paar juuksekummi juurde, sest neid ei ole kunagi liiga palju. Selgub, et neid on ikka igaühel vaja. 








3. Lepatriinu. Autosse.

Jah, see vidin kolis tõesti autosse, peegli külge rippuma. Sinnasamasse, kus osadel autojuhtidel suured karvased täringud või puust palvehelmed või kurja kaetust peletavad silmakujutised kõlguvad.
Sõidab praegu mööda Eesti Vabariigi maanteid üks auto, millel selline lepatriinu seal tolkneb :-)

Ma nüüd kohe mõtlen, mida järgmiseks teha, sest no selline hoog on sees, et kogu aeg muudkui teeks ja valmistaks. Kui õmblusmasin nii ebamugavalt kaugel ei oleks, siis ilmselt vuristaksin mingi lapiteki kokku. Aga praegu sebin pärlitega.


kolmapäev, 8. november 2017

Pikkade juuste eri - juuksekummid

Tänase postituse võivad kõik poisipead rahumeeli vahele jätta nagu reklaamipausi.
Vähe juttu ja rohkem pilte tuleb ainult juuksekummidest, millega oma pikki ja pikemaid juukseid taltsutada.
Et oleks näha, kuidas asi praktikas välja näeb, siis siin kohe üks näide:

Pea ja selle küljes olevad juuksed kuuluvad mu kolleegile Agnele, kes oli nõus modelliks olema.
Kõik juuksekaunistused, mida edaspidi siin postituses ilma tema pea kaasabita näha saab, on enam-vähem samas mõõdus (millimeeter siia-sinna).














1 ja 2 halli varjundid

3 ja 4 merevett ja kullaliiva

5 ja 6 metsarohelust ja lillevärvi

7 ja 8 rubiinipuna ja smaragdisädelust

Tuleb lisa .....





kolmapäev, 1. november 2017

Pärlite lummuses

Nii. Mul on vist viimane aeg endale tunnistada, et pärlid on mu päästmatult ära tinistanud. Need tillukesed sunnikud lummavad mind iga päevaga üha rohkem ja mul on pea paks igasugustest ideedest, mida kõike võiks nendega teha. Mitte ainult ehteid - prosse, pandlaid, klambreid, keesid ja võrusid, vaid üldse. Kõike-kõike.
Asi on juba nii hulluks läinud, et ma nägin hiljuti unes, kuidas mul oli terve suur töökoda, seina ääres maast laeni riiulitäied karpe igasuguse kuju ja värviga pärlitega. Mina ise, suur boss, troonisin kõige selle keskel ja muudkui tikkisin küll kleite, küll kotte ja ehteid. Järjekorras olevate tööde virn oli laua peal ootamas.
Ilmselt vajan oma praeguses staadiumis juba mingit sorti ravi või teraapiat ja üsna tõenäoliselt on meditsiiniringkondades minusuguse jaoks mingi ladinakeelne termin ka olemas.
Ma kujutan ette, missugune see pärlite võõrutusravi võiks olla ... :-) teibitakse sõrmed kokku või ei lasta 4 nädalat näputöö ligigi. Alternatiivina pakutakse heegelnõela või kangastelgesid.

Igatahes, olen selle pärliree peal kihutades jälle hulga asju valmis veeretanud. Mõned kaunitarid on endale juba kodu leidnud, teised veel mitte.

1. PROSSID
Tegin ükspäev endale kolme erineva kujuga šabloonid prosside jaoks: südamekujulised, linnu motiiviga ja liblikad. Südamekujulisi prosse on kõige lihtsam teha, aga mulle endale tunduvad nad kuidagi liiga nunnud ja liiga lihtsad ka. Süda lihtsalt on selline nunnu kujund. Mõnedele sellepärast just väga meeldivadki. Siin siis mõned eksemplarid

1.1 Südamed
Nimetasin selle isendi "Kohvikreemiks", sest see minu meelest näeb välja nagu piimavaht.
Leidsin hiljuti Kangadžunglist täieliku varanduse - õmmeldavad tsirkoonid. Ma olen neid otsinud maa alt ja maa pealt ja näed, seal nad siis olid. Terve stenditäis. Sigakallid küll, aga ikkagi olemas. Suuremate kivide kotike sisaldas 8-9 kivikest ja maksis 5 eurot. Kriminaalne!


Selle rohelise iluduse nimi on "Metsa süda".
Raske arvata muidugi, et miks :-)









"Silver Heart" ehk Hõbesüda on selle nimi siin.
Muide, ma olen tähele pannud, et kui asjale nimi anda, siis tekib talle nagu mingi eriline aura külge.
"Nomen est omen", ütlesid juba vanad antiikaja inimesed. Ju siis on. Olen hakanud oma valmistatud ehetele ka nimesid andma, mõnele tema enda oma, mõnele sarjana. Jälle ilmselt mingi täiendavat tähelepanu vajav sümptom.


1.2 Linnud
See linnuke on "Peoleo"
Põhjus, miks ta sellisena sündis, on üsna proosaline - ma ostsin poest über-ägedat värvi kollased pärlid, aga oma suuruse poolest ei ole neil eriti palju kasutusvõimalusi.
Kui just soutache-tehnikas midagi teha, siis on nad jälle täiesti asendamatud.
Aga jah, ma hirmsasti tahtsin neid kuskil kasutada :-)



Tema on "Sinine varblane" 
Mitte paradiisilind ega koolibri, vaid just nimelt tavaline varblane. Ainult et pidulikumas sulerüüs.










1.3 Liblikad
Liblikad on tõeline kuum teema. Mulle hullupööra meeldib neid teha, nii põnev on. Ilmaski ei tea, missuguseks lõplik tulemus kujuneb. Hakkan kusagilt peale ja selgus saabub viimase pärlireaga. Neid olen ma praegu kõige rohkem teinud ka ja teen edasigi. Nimesid ma neile ei pane, aga panen numbrid. Ikkagi igaühel ainult tema oma.
Liblikas nr 1
Suurus: 6,5 x 7,5 cm
Materjal: dekoratiivsed needid, saksa ja tšehhi kvaliteethelmed

Tema ongi tegelikult vastutav selle eest, et ma järgmisi liblikaid ka tegema hakkasin. Kuna mul ju mingit sundi ega nõudmist pole tehtava osas, siis ma tihtipeale otsustan esimese valmis saanud asja alusel, kas ma üldse järgmisi tegema hakkan. Kui esimene tuleb hästi välja, ma olen ise rahul ja meeldib, siis teen edasi. Kui esimene asi läheb aia taha, siis on tõenäoline, et ta sinna ainsana jääbki. Maailmas on ju mustmiljon muud asja, mida katsetada. See ongi hobi korras tegemise suurim õnn - ma võin teha, mida ma tahan. Kui palju sellist suhtumist endale muidu ikka lubada saab siin maailmas?

Järgmine katsetükk - Liblikas nr 2
Suurus: 5,5 x 8 cm
Materjal: dekoratiivsed needid, nööbid, tšehhi ja saksa kvaliteethelmed

Ma olen kõike muud kui pruuni värvi armastaja, aga selle eksemplariga siin olen ma iseäranis rahul.
Liblikas nr 3
Suurus: 5,5 x 8 cm
Materjal: tšehhi ja saksa kvaliteethelmed, tavalised helmed, swarovski kristallid

Avastasin endalegi üllatuseks, et olen kunagi taevas teab kuskohast ja millal ostnud mõned swarovski kivikesed. Need oli ju vaja kohe ära realiseerida! Ehkki lõpptulemus on kordades parem kui siin kahvatu pildi peal, tundub mulle siiski, et neid oleks saanud veelgi efektsemalt rakendada. Nüüd on muidugi hilja juba. Aga see tuletab mulle meelde, et ma peaksin endale ühel päeval korraliku fotoaparaadi muretsema. Telefoniga pildistamine on ikka valusalt puudulik.

                                                                                                                                                               
Liblikas nr 4
Suurus: 4 x 5,5 cm
Materjal: õmmeldav neet, saksa, jaapani ja tšehhi kvaliteethelmed

Kui esimesed kolm liblikat olid tehtud suurema šablooni järgi, siis see siin on eelmistest oluliselt väiksem. Need punased sillerdavad kivikesed, mis muidugi pildi peal jäävad vaid tuhmideks täpikesteks, mõjuvad mustade pärlite kõrval
nagu kirsikesed tordil.


Liblikas nr 5
Minu väike kullaterake. See värvikombinatsioon tervikuna meenutab mulle neid türkiissinise veega Maldiivide ja Bali saarte kuldseid liivarandasid, mida  turismiajakirjad kaanest kaaneni täis on.
Selline helge ja üleni positiivsest energiast tulvil liblik.




1.4 Random kujuga
Siin on üks suvalise kujuga pross, mille ma nimetasin "Pale Gold". Oleks nagu leek, oleks nagu liilia.... Ma ei ka ei tea. Lihtsalt tuli selline roosa-kuldne asjake välja.
Aga kujutan ette, et väikese musta kleidi õla peal kreemikat siidisalli hoidvana näeb ta imeline välja. Või siis pintsaku revääril. Suvel. Valge pintsaku.




2. JUUKSEKLAMBRID
Neid olen ma vahepeal ainult ühe juurde teinud.
Ma nimetasin selle "Jääkristalliks", sest paremat nime pole sellele lihtsalt võimalik leida!
Sedapuhku on mu vilets telefon suutnud ükski kord elus autentse värvigamma tabada, mille üle mul on siiralt hea meel.
Ma otsin selle pärlite komplekti Karnaluksist ja mudjusin hulk aega, enne kui tihkasin kasutada.
Praegu tundub, et kuna mul jäi neid veel alles, siis on siit üks samasugune käevõru veel tulemas.

3. KÄEVÕRUD JA KÕRVARÕNGAD

"Coral Reef" nimeline sari on minu enda suur lemmik, sest selle tegemine on puhas lust ja rõõm.
Siin on üks komplekt ehk käevõru, millele ma ka kõrvarõngad juurde tegin.









Ühed lihtsad kõrvarõngad. Ilma nimeta. :-)

Veel ühed kõrvarõngad, mida ma arvasin, et võiksid mu "Frozen´i" nimelise käevõru juurde sobida.











Käpad käivad kogu aeg, nagu üks mu tuttav ütleb.
Seega - varsti on oodata järgmist update´i uutest asjadest :-)