xmlns:og='http://ogp.me/ns#' Käsitöömesilane: juuli 2016

kolmapäev, 27. juuli 2016

Kahe päeva töö - üks ilus kirju vöö. Hunnik juukseklambreid ka.

Ütlen kohe algatuseks, et selles postituses kirjeldatud asjakesed on kõik täiesti saadaval ja otsivad endale head omanikku.

Vildist detailidega vöö

Olen vööd juba ammu tahtnud teha, aga mõtteid ja võimalusi on nii palju, et pole suutnud lihtsalt seda ühte ja ainukest välja valida. Ja kuna otseselt vajadust pole ka olnud ning sellist vastupandamatut "täna-ma-pean-vöö-tegema"- tunnet pole samuti peale tulnud, siis ootel see mõte oligi. Kuni ühel õhtul tundus - nii, nüüd on see hetk käes.
Et ma olin parasjagu linnakorteris ja mu käsitööasjad on hetkel rohkem Tarekeses, siis sain kasutada ainult olemasolevaid asju. Seega - värvilised vilditükid. Sest peamine on mitte lasta inspiratsioonil üle minna. Eluseeski ei tea, millal see jälle tagasi tuleb!

Mõõtsin mustast villasest kangast sobiva pikkusega riba välja ja lõikasin värvilistest vilditükkidest hunniku tibatillukesi tükikesi valmis





Paigutasin need vöö peale
Fikseerisin iga detaili nööpnõelaga





Õmblesin detalid tillukeste pistetega vöö külge. 
Vöö tagumisele küljele panin puuvillase voodri, servad fikseerisin peenikese kandipaelaga. 
Vöö pikkus on 90 cm, seega sobib pigem "täissaledale" naisterahvale. Läksin arvestusega natuke alt ja tuli tiba pikk, aga kuna tegemisel on juba järgmine (sedakorda murtudsüdametega), siis võtsin enne on saledamatelt sõbrannadelt mõõdud ja nüüd tuleb ka lühemaid. Vöö on reguleeritav, seega sobib see inimestele kelle vööümbermõõt on 90 cm ja üle selle. 

Eriti sobib musta kleidi peale :-)

Seljataha jääb reguleeritav kinnis


Hunnik tikitud juukseklambreid


Pakkumisel on ka hunnik tikitud juukseklambreid.
ristpiste, 4 x 9,5 cm

ristipistes tikitud klamber, 4 x 10 cm

madalpiste ja pärlid, 4,5 x 10 cm

pärltikand, 5,5 x 10 cm

ristpiste, 3 x 10 cm

madalpiste ja pärlid, 4,5 x 11 cm


kolmapäev, 20. juuli 2016

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXX "Projekt on ajutiselt majast välja kolinud" II osa

Tarekeses möllav rohenäplus acutus ei taha sugugi taltumise märke näidata.
Selle kinnituseks on kasvõi fakt, et vahepeal oleme Torisejaga järjekordselt Maanteekraavi Kaubamajas ostureisil käinud ja kollaste karikakarde peenar kuuri seina ääres on saanud arvestatava pikenduse. Toimetusi on veel mujalgi.

Taltsutame uusi taimi

Nagu eelnevalt mainitud, sai kollaste karikakarde peenar endale jupi otsa ja sinna kolisid uued elanikud. Kuna minu metsikute taimede koduaeda integreerimise projekt on siiani olnud üsna edukas, siis võtsin ette järgmised pagulased, kelle teeservast üles noppisin ja nüüd ära kodustada püüan.

Esimese isendina lasin Torisejal kaevata võsast välja tubli aas-kurereha. Sedasama taime on küll võimalik kalli raha eest ka Hansaplantist osta, aga mina ei näe ära, miks mina peaksin oma raha niimoodi asja-eest-teist-takka mööda ilma laiali loopima.
Seega - kurereha.








Lisaks sellele leidsime ühtede vanade varemete äärest mingi floksilaadse tegelase. Alguses arvasin et äkki on seebilill, aga eimitte. Asukoht annab alust arvata, et tegemist ongi tõesti kunagise ilusa kultuurtaimega, mis maja juures olevast aiast alles on jäänud ja metsistunud. Vaatame, kas temas mingi kultuurikiht on säilinud ja kui sügaval see on - annab veel välja tuua või mitte :-).



Mida ma aga tegelikult jahtima läksin sel päeval, oli hoopiski juba mitu aastat oma taevasiniste õitega minu tähelepanu  naelutanud  sigur. Selle iluduse värv on minu meelest nii ilus ja puhas, et võibki vaatama jääda.
Ma väga loodan et ta mul aias koduneb, sest sel sunnikul on hiiglamapikk sammasjuur ja seda tervena kätte saada on väga keeruline. Ega õnnestunud see Torisejalgi, ikka jäi väike jupike juureotsast puudu. Aga eks ma järgmisel aastal siis näen, kas otsustas minu aeda elama kolida või suri välja. Praegu igatahes, kui ta mul juba paar nädalat aias on olnud, õitseb ta küll vapralt edasi ega ole kuskile longu vajunud ega midagi. No ehk läheb õnneks.



Kutsumata külalised pajas

Minu iga-aastane trepiaiandus ja tagaaias olev Torisejalt omal ajal sisse vehitud pajapeenar on sel aastal võrreldes eelnevatega ilmselgelt unarusse jäänud. Verandatrepil olevates lillekorvides ei kasva sel aastal eriti midagi, ainult lillad ja punased petuuniad.
Eelmistel aastatel on need ikka palju liigirikkama sisuga olnud. Torisejal oli õigus, et üheaastaste suvelillede ostmine ei ole jätkusuutlik investeering ja tegelikult on mõistlik osta hoopis püsikuid ning suvelillede istikuid võib lihtsalt ise ette kasvatada, kuna linnas on ju nüüd ruumi ja kohta küll.
Harva kui ma temaga mingis küsimuses nii kiiresti nõusse olen jäänud (kuigi see ei takistanud mul ometi ka sel aastal üheaastaste lillede ostmisel üsna kopsakat summat magama panna. :-)).
Potiaiandus sel aastal
Potiaed eelmisel aastal
Sama lugu on ka tagaaias oleva pajaga. Kui möödunud aastal leidus selles vähemasti 4 eri sorti lille, siis sel aastal on seal ainult kolm petuuniat. Minu pettumuseks on need terve suve olnud nagu pootsmani suvivili - ei nad idane, ei nad mädane.

Lähemal uurimisel selgus sellise kiratsemise põhjus - patta olid ennast elama asutanud illegaalsed sissetungijad ehk sipelgad. Mullamurelased, kui täpne olla.
Olen alustanud nende eluruumidest väljatõstmise menetlust ja teinud selle käigus juba mitu üheseltmõistetavat vihjet (nt sipelgapulber ja pidev kastmine), aga tundub et tegemist on kas iseäranis juhmi või iseäranis põikpäise seltskonnaga. Terve suguvõsa sebib ikka nahaalselt pajas ringi ja suretab minu lillejuurikaid.
Ma annan neile nüüd ajapikendust kuni sügiseni ja kui nad siis ka veel kodanikuallumatust ilmutavad, võtan kasutusele labidameetodi ja lihtsalt tõstan nad välja. Kogu mullaga.
Mingi kord peab ikkagi maailmas valitsema (vähemalt Tareke aia piires!) ja kuigi ma seda pada sel aastal eriti aktiivselt lillepaigana ei kasutanud, ei tähenda see ometi seda et igasugused untsantsakad ennast kohe sinna sisse seadma peaksid.
Seesuguse pagulaspoliitika osas valitseb meil siin nulltolerants. Kes on sees, see on sees, kes on väljas, see on väljas, ja mingit edasi-tagasi vurtsimist ei ole.

Köögiriiulist lillekastiks

Kui ma mõned aastad tagasi Tarekesse oma esimesed visiidid tegin, rippusid siin köögi seinas maailma kõige koledamad tibukollased riiulid. Need on tõesti nii koledad, er nende jaoks tuleks eraldi sõna välja mõelda eesti keelde, mis sellist koledust kirjeldaks.
Tänaseks ei ole neist enam muidugi ühtegi alles, kõik nad on langenud tuleroaks jaanipäevalõkkes. Aga ühel isendil oli õnnestunud ennast ikkagi kõik need aastad kuuri peal lakas varjata ja see oli tema õnn ning vedamine.
Ma nimelt ronisin sinna üles vaatama, kas seal ehk mingeid lauajuppe pole juhuslikult, millest ma saaksin enda lillhernestele sobiva kasti meisterdada, aga leidsin lausa terve valmis kasti!
See oli küll jätkuvalt jõletumkollast värvi, aga muidu kast mis kast.
Vedisin teise sealt siis alla ja värvisin ontlikult roheliseks. Valge ilu-ilu tegin ka peale, panin kile sisse ja mulla ka, istutasin oma herned ning nüüd on mul maja ees täiesti pädev lillekast.


Pedevannike keset muruplatsi

Olgu kohe öeldud et järgnev peatükk on poliitiliselt absoluutselt ebakorrektne, seega nõrgema närvikavaga inimesed võivad nüüd kanalit vahetada.
Aga ajalookroonika tõepärasuse huvides kavatsen ma kirjeldada asju täpselt nii nagu nad olid. Ehk et ühel päeval nägin Torisejat mööda õue ringi liikumas, vana tsinkplekist vann näpu otsas. Liikus kahtlase sihikindlusega oma kolinurga poole, kus tal igasugust "väärt" kraami hoiul on - näiteks mõned vanad jalgrattaraamid, punt betooniarmatuuri, üks kurat-teab kuskohast siia õue sattunud Maxima ostukäru, mõned vanad õlitünnid ja üks tühi gaasiballoon. Lisaks roostes jupp aiavõrku, üks asi mis näeb välja nagu külmkapi mootor ja siis veel hulk pisemat roostepudru, millele ma nime ei oska anda. Jaa vot sinna ta siis suundus selle vanniga. Küsisin - mis teeb - tema vastu et, viskab kolihunnikusse sest auk põhjas ja seetõttu kasutu rämps.
Aga mis ühele kasutu rämps, see teisele potentsiaalne lillepeenar!
Rabasin kalli aarde selle kujutlusvõimetu meesisiku käest ära ja viisin verandale. Tegin puhtaks ja värvisin triibuliseks, sest minu arvates meie lage muruplats kohe nõudis ühte värvilaiku enda keskele. Käiku läksid kõik värvijäägid, mis meil erinevatest remonditöödest veel alles olid jäänud.
Töö alguses

Lõpptulemus
Tirisin triibiku keset suurt muruplatsi ühe kõrgendiku otsa. Seal all on mingi kunagine maasse kaevatud kogumistünn või ma ei teagi, misasi, mille betoonist serv on aja jooksul nii palju murupinnast ülespoole kerkinud, et vajab niitmisel erilist tähelepanu, et sinna sisse ei sõida. Seega markeerisin ohtliku koha ära.
Keset vanni panin suure puupaku, mis seal muidu ohumajaka ülesannet täitis, ja istutasin vanni kressid ehk mungalilled. 
Kännu peale panin poti petuuniatega. 
Kui Toriseja minu järjekordset kätetööd nägi, pidi ta pikali kukkuma. "Mismõttes on minu aeda pandud selline vikerkaarevärviline pedevannike!!?? See on ju tee peale kaugelt näha!" 

Tänaseks on Toriseja maailmavaatele sobimatu vann peitunud suurte kressilehtede varju ja mees jälle maha rahunenud. Aga muidu oli ikka iga kord kui Tarekese hoovi sisse sõitsime, paar krõbedat kommentaari garanteerinud. Ei tulnud küll ükski ekrelane ega muu tegelane piitsa või viglaga meie värava taha kolistama, ka ei teinud ükski meesterahvas Torisejale kusagil külapoes abieluettepanekut, nii et minu meelest oli kogu paanika selgelt ülepaisutatud :-D



Ringtee! Ringtee!

Istutasin kuuri ette muruplatsile kaks ilusat nipponi enelat, aga need olid Toriseja silmale sedavõrd nähtamatud, et ta mitu korda neist õkva autoga üle sõitis. Õnneks mitte üle taimede endi, aga üle peenra küll. Mul sai sellest pimedast barbaarsusest siiber ja otsustasin peenra suuremaks teha ning sinna mingeid poolpüsililli istutada, mis kaugemale silma torkaksid.
Enelad

Poolpüsilillede all mõtlesin selliseid taimi, mis ennast ise paljundavad ega ole üheaastased, aga ka mitte püsikud, mida peab ekstra istutama, kui nende asukohta muuta tahad. Seega ma mõtlesin sobilike variantidena esmalt saialillede või võõrasemade peale. Aga emps andis mulle hoopis terve kastitäie lõvilõugasid. Ütles küll, et ega need mul sel aastal jalgu alla ei võta, aga ehk annavad ometigi järgmiseks aastaks uue põlvkonna taimi, mis siis seal peenras õitseda saaksid nagu ringtee keskel oleval haljasalal. Siis saaks ehk Toriseja ka aru et see muruplats ei ole reguleerimata ristmik, kust ta sirgelt üle võib kimada, vaid ringtee, kus tasub rattad kruusatee peal hoida ja ümbersõit teha. 

Minu närula. enelaid pole nähagi.

Veel mõned rohenäplus acutus sümptomid

Suuremaid projekte rohkem pole sel aastal teinud, mida pildimaterjaliga illustreerida võiks.
Akende alla olen alustanud oma floksiheki rajamist, neilt saab sel aastal ka juba esimest õieilu näha.
Kuu aega ootasin, kuni minu suur liilia oma õienupu lahti lööks. Vahepeal oli juba hirm et enne lähevad õienupud lõhki kui lahti, sest need läksid juba nii suureks. Mõtlesin et ta sunnik kindlasti hakkab just siis õitsema kui mind kohal pole ja kassanäe! - piisas mul vaid nädalavahetuseks vanematele külla sõita, kui ta rambes oligi lahti läinud. See oli esimene asi, mida ma kottpimedas õues nägin, kui hoovi sisse sõitsin.
African Queen
Vahepeal olen kõige väiksemat Sööli ka paremaks teinud, nüüd on seal veel mõned kollased lilled ja puidust palissaad. Näeb kohe ontlikum välja, kas pole.








esmaspäev, 18. juuli 2016

Näpuotsaga tarbekunsti "Sillerdava saiakese" suvekohviku jaoks

Et kõik algusest peale ära rääkida, pean ma alustama sellest et minu noorim õdekas Andra kolis sel kevadel projekti "Talendid koju tagasi" raames :-) pealinnast tagasi maale elama.
Kasvatab seal nüüd oma perega lapsi ja kanu ja tunneb ennast ülihästi. Ütleb ise, et elu ei saaks enam paremaks minnagi. 
Mul jääb üle teda ainult kadestada, sest eks ma tea ju isegi mis vahe on ärgata Mustamäel paneelmaja korteris tänavamüra ja koerte haukumise peale või Tarekeses linnuvidina saatel. Samuti, et mis maitse on kiirel hommikukohvil kinnises köögis või samal joogil värskes õhus, paljajalu hoovimuru peal astudes.

Minu õe talent peitub oskuses küpsetada. Issand-issand, mida kõike ta kõike praeahjust välja meelitab. Ma ei tea poolte asjade nimesidki, aga maitsevad need sunnikud pagana hästi ja puusale ladestuvad ka tihkelt ja ühtlaselt nagu esmaklassiline voolimissavi. 

Kuna Lihula on koos kõikide teiste Eesti linnade ja alevikega nakatunud suvekohvikute palavikku, siis loomulikult tuleb sellist võimalust oma talendi rakendamiseks ära kasutada!
Lihula valla Kohvikutepäev toimub sel aastal 30.juulil ja Andra on siis seotud Tuudil toimuva pop-up kohviku läbiviimisega.


Ettevalmistused on juba täies hoos - menüüd paigas, kujundus välja mõeldud, temaatilised vidinad tellitud jne. Mina omalt poolt andsin panuse reklaamsiltide tegemisse. Kolisime oma kunstiprojekti papa garaaži ja hakkasime pihta. 

Kõigepealt muidugi pidid kaks teist tähtsat asjameest vajaliku suurusega vineeritükid valmis saagima.










Siis värvisin plaadid valgeks ja pärast seda hakkasime Andraga tekste maalima. Tema lihtsamaid, minu vastutada siis tähtis kohviku nimesilt ise :-)

Plaadid valgeks

Tähtis kohviku nimesilt

Ühistöö 
Valmis sildid said siis sellised:


Nii et kui keegi selliseid peaks 30. juulil Risti-Virtsu maanteel Saaremaa poole sõites või sealt tulles tee ääres selliseid silte nägema, keerake Tuudi külaplatsile sisse ja tehke väike kohvipaus. Peale kohvi ja mahlajookide pakutakse näiteks kindlasti kooki, kiluvõileibu, kreemimuffineid ja vähemalt 5 sorti makroone (nt pistaatsia, sidruni, viski-peekoni jm).





 "Sillerdav saiake" ootab! :-)

laupäev, 16. juuli 2016

Uus meetod stressi maandamiseks - kiviravi

Ma olen alati imestanud nende Tiibeti munkade üle, kes näevad tundide ja päevade kaupa aega ja vaeva oma liivamandalaid tehes ning siis kui suur töö on valmis, puhuvad selle lihtsalt laiali. Milline raiskamine, ütleb minu sisemine Materialistlik Mina!
Kuidagi ei ole mind aidanud ka püüd vaadata asja kuidagi protsessipõhiselt, ehk et luuakse ju mingit sakraalset kunstiteost, millel on hoopis teine eesmärk ja tähendus kui näiteks kristliku taustaga kunstnikel oma religioosse sisuga maale või kujusid valmistades.
Kuna ma ei ole mingi usundispetsialist ega budismi asjatundja, siis ma lihtsalt oletan, et mandalate puhul on vist olulisem protsess, see enesessesüüvimine, mõtisklus ja meditatsioon, mis mandala valmistamisega paratamatult kaasneb. Lõptulemus on palju vähem tähtis.
Kristlike kunstnike puhul on jällegi vastupidi - nemad püüdlesid täiusliku tulemuse poole tulemuse pärast. Tundub mulle ...

Aga mitte maailma usundite üle ei tahtnud ma täna filosofeerida, ehkki tänu täiesti uuele avastatud käsiööliigile, mille ma olen enda jaoks avastanud, pean ma ikkagi mandalatest rääkima. Aga seda siis kunstilisest aspektist, mitte religioossest. Ma soovin hoopis jagada oma isiklikku kogemust mandalalaadse (just nimelt laadse, kuna mina ei kavatsenud kindlasti pärast valmimist oma kätetööle nt tuld otsa panna või kraanikaussi ära uputada :-)) asja valmistamisest.

Kõik sai alguse jällegi Pinterestist ja mingist vaimsest või psühholoogilisest teemast ei olnud alguses juttugi. Ma uitasin taaskord käsitöötegijate põhjatus pildivarasalves ning leidsin sealt sellised hulganisti hästi ägedaid tegelasi:
sõnumiga kivid

mandalad jm

kriipsujuku pildiga kivid
lindude ja lilledega kivid














Selliseid näidiseid ja ideesid on veebis miljoneid ja neid vaadates hakkab lihtsalt pea ringi käima. Muidugi ma tahtsin selliseid ise proovida.
Mandalamustriga kivid meeldisid mulle kohe iseäranis.

Kõige keerulisem on, ma ütlen kohe ausalt, leida sobivaid kive. Selliseid pisikesi, paraja suurusega veatuid kive lihtsalt ei ole kusagilt saada. Mererannast ehk küll, aga mul pole kusagilt ühtegi randa võtta kust niimoodi lahkelt peotäie kive saaks taskusse korjata. Uurisin ka aiandus- ja siskujundus- ja ehituspoodidest, ehk müüakse kusagil seal mingeid dekoratiivkive, mis passiksid, aga ei. On kas liga väikesed või siis ikkagi mingid killustikulaadsed tooted.
Lõpuks ei jäänud mul muud üle kui kaevuda Tarekese õues rohtuvasse kruusahunnikusse ja õngitseda sealt mõni ümmargusem rahn välja.
Ena imet, leidsingi kolm tükki!  Esimeseks katsetuseks piisav kogus.
Pesin kivid puhtaks ja lihvisin suureteralise liivapaberiga natuke siledamaks. Kuna kruusakivid on tegelikult tihke liivakihiga kaetud, siis tuli see lihvimisel see kiht maha ja alles jäid päris korralikud siledad munakad.




Edasi oli vaja värve ja akrüülvärvid on mul ju olemas. Samuti hästi peenikesi, 0-4 suuruses ümara otsaga pintsleid. Päris akvarelli omad ei sobi, need on liiga pehmed.
Mina ostsin Mustamäe Keskuse ARTE kunstipoest selise pintslite komplekti ja kontuuride tegemiseks musta värvi akrüülimarkeri.


akrüülimarker, hind 2,80

Pintslite komplekt, hind 3,95


Kõigepealt värvisin kivi tervenisti ära. Sinna kulus umbes kaks kihti värvi. Edasi joonistasin kergelt hariliku pliiatsiga mustri ette ja pärast seda kontuurpliiatsiga üle.

Ja siiis hakkasingi värvima. Kui ma pealkirjas ütlesin et see on suurepärane vahend stressi ravimiseks, siis seda see on tõesti! Pintsliga, isegi imepeenikesega, nende kontuuride vahel tupsutada ja nokitseda on ikka tõsine kirurgikäe täpsust nõudev tegevus ja kui sul on juhtumisi töö juures olnud väga stressirohke päev (nagu minul oligi), mille mõtteid ei saa ka pärast tööpäeva lõppu peast välja, siis on selline tegevus väga kasulik. Igasuguse jama peale mõtlemise asemel koondub kogu tähelepanu käelisele tegevusele ja kontorist koju kaasa hiilinud taak ei tule enam isegi mõttesse.
Ning tulles tagasi loo alguse Tiibeti munkade juurde siis jah, ma mõistan nüüd natuke paremini seda nende leebelt rahulikku mõtteviisi.
Kui kogu aeg ikka niimoodi millegi ülidetailse ja peene asja loomisele keskenduda, siis see ongi rahustav ja arendab kannatlikkust. Rapsimisele ja närvitsemisele ei ole selles tegevuses kohta.

Minu esimesed kivikatsetused said valmis ja ma olen 110% kindel, et need ei jää viimasteks.
Esimesed kolm kaunitari on osa mu empsi sünnipäevakingist. Ma loodan et ta paneb need kodus näiteks aknalaua peale.
Aga ideed edasi arendades, siis saab selliseid kive, aga suuremaid muidugi, ja teisi värve kasutades, ka näiteks aias peenra peale teha. Talveks saab kivid kuhugi varju alla panna, aga kevadel ja suvel ja sügisel võiksid sellised rõõmsad värvilaigud aias olla küll. Eriti kui peenras on peaasjalikult taimed, millel ei ole juhtumisi erksavärvilisi õisi.
Või siis ja mõni suurem kivi muru sisse maalida kui aiakujunduselement...

kõige väiksem kivi

keskmine kivi

suur munakas


Tikitud seinapilt kööki

Mulle on alati meeldinud väikesed sõnumeid või tsitaate kandvad sisekujunduselemendid. Meil pole neid küll kodus kunagi olnud, kui ma oma lapsepõlve meenutan, aga niipea kui kolisin omaette, tekkisid sellised vidinad mulle elamisse - raamitud lausekesed, mõtteteradega post-it´id ja muu taoline nänn. Kust mul selline armastus niisuguste "poole jalaga feng-shui asjade" vastu alguse on saanud, ma ei teagi, aga ilmselt on selles süüdi mõni nähtud pilt või telesaade.
Tean, et esimese vabariigi ajal tikkisid naised kodus seintele Piibli-teemalisi tsitaate ja niisama toredaid lausekesi a la "Kes hommikuti külas käib, see asjata ei longi" jne. :-) Näiteks "Kuulsuse narride" telelavastuses on selline linik Vesipruuli toas silmapesukausi kohal seina peal. Vist oli sellel kirjas et kes silmi peseb, on ärgas ja värske terve päeva või midagi taolist. :-)
Meil on ka kodus terve pakk vanu eestiaegseid "Taluperenaise" ajakirju, ilmselt veel minu vana-vanaema ajast. Lapsena sai neid neid päris põhjalikult studeeritud. Seal oli ka, mäletan, igasuguseid huvitavaid asju, võimalik siis et olen ka sealt näinud.

Praegu on selliseid "teadetetahvleid" kõik kohad täis, alates söögikohtadest (nt Vapiano, Pööbel, Babyback Ribs & BBQ jne) kuni sisustusajakirjades reklaamitud kodudeni välja. Eestis on vist isegi üks ettevõte, mis selliseid eestikeelseid pildikesi müüb, äkki mingi Seinatera vm... Teen neile nüüd siin tasuta reklaami, eksole. :-) Inglisekeelseid sildikesi leiab ka juba igal pool.

Lugesin just hiljuti, ei mäletagi enam, kuskohast, et kuna sellised tsitaadikesed elamises on inimeste seas sedavõrd populaarsed, siis olevat see "edumeelsete sisekujundajate" meelest juba täiesti ajast ja arust teema ja täiesti out. Veider... iga kord kui inimestele midagi meeldima hakkab, ilmuvad kusagilt lagedale mingid kõiketeadjad spetsialistid, kes otsustavad et see miski on täielik mainstream-kräpp ja ükski moeteadlik inimene ei tohiks selliste hullustega kaasa minna. Misajast küll diplom selle omanikule erialase tõemonopoli annab, ei kujuta ettegi.

Kuna mulle teiste arvamused sellistes küsimustes eriti korda ei lähe, siis trükin-tikin-maalin mina oma koju ikka just niipalju mõtteterasid kui ise heaks arvan. Olen sellistes asjades heameelega vanamoodne ja out.
Ja vähe sellest, ma teen neid veel teistele ka! :-). Näiteks tänane peategelane läks hoopis mu empsile sünnipäevakingituseks tema kööki. Esiteks oli tal just üks sein tühi ja ta otsis sinna mingit pilti ning teiseks lin tal hädasti vaja kööki punaseid detaile juurde. Niisiis liitsin 1+1 kokku ja otsustasin, et selline pilt-sisekujundusdetail on tal sealt puudu. Pealegi, mulle tundub et talle vist meedivad minu tehtud asjad, kui lapitööd välja arvata. Aga talle lihtsalt ei meeldi lapitehnika.

Punast tikkimisriiet mul kodus oli, sobiliku suurusega pildiraami leidmine poest ei olnud ka teema, aga mida ei olnud, oli muster. Internetist võib lihtsa otsimise peale leida ingliskeelseid variante, aga eesti keeles, olen kindel, ei ole keegi sellist asja varem teinud. Või kui on, siis pole seda igatahes internetis.
Mis viis mind jälle selle igivana postulaadi juurde et kui sa tahad et midagi saaks korralikult tehtud, tuleb sul see endal ära teha. Punkt. Mõeldud-tehtud. Mõõtsin välja, mitu pistet vasakult paremale ja ülalt alla kulub ning hakkasin siis sellesse ruumi sobivat mustrit looma.

Kuna mul oli kodus käepärast ainult suur rull vanaaegset millimeetripaberit (taevas teab, milleks Torisejal seda jälle tarvis on läinud kunagi), siis joonistasin mustri sellele. Tuli ilge lahmakas :-D

Viimased ristikesed märkisin paberile veel napilt enne Saku sõprade juurde jaanipäevale minemist, sest sinna tuleb alati käsitöö kaasa võtta, ükskõik kas on siis mingi suuremat sorti üritus vaja maha pidada või niisama külla minna. Raudpolt-kindlalt lõppevad kõik sealsed istumised lõpuks sellega, et mehed jorisevad garaažis õlle ja noolemänguga ja naised istuvad oma jookidega toas ja teevad näputööd. :-D
Ei olnud seegi pidu teistmoodi.

Kuna mustrit pole palju, siis oli mul sealt koju jõudes juba tubli 1/3 asjast valmis. Selle, et mittetekstilised vidinad hoopis teistvärvi niidiga teha, mõtlesin ma seal kohapeal välja ja Ulrica ohverdas mulle seepeale kõik oma pruunid õmblusniidid. Muidu üldiselt on tekstiosa tehtud 3-niidi jämeduse mulineega.

Otsustasin mustri ikkagi Excelisse ka kanda, ehk leiab keegi selle siit ja arvab, et võiks endale ka samasuguse teha.
Aga palin, ma pole kade.
Kes eraldi faili tahab, andku teada, ma saadan meiliga.
Aga töö muudkui edenes.
Vahepeal jäi korraks soiku ka, kuna mul tuli muid huvitavamaid mõtteid, aga et empsi sünnipäev on alles juuli keskel, siis ei olnud eriti kiiret.

Sobiva 50 x 60 cm raami leidsin Kristiine Prismast.








Valmis pildi paigutasin raami ja selline see siis välja näeb.












esmaspäev, 11. juuli 2016

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXX "Projekt on ajutiselt majast välja kolinud" I osa

Sel aastal levib Tarekese krundil raskekujuline tõbi nimega rohenäplus acutus. See jätab oma jälgi igale poole aeda ja esialgu näib, et sellele ei ole veel tõhusat ravi ega vaktsiini välja töötatud. Ainsad preparaadid, mis seda natukenegi ohjeldada suudavad, on praeguseks teaduslike katsetuste käigus selgunud tulemuste põhjal järgmised: ajapuudus, Toriseja vastuseis ja minu füüsiliste võimete piir.

Eks see tõbi ole mul organismis juba ammu sees olnud vaikselt, kui aus olla. Tegelikult on see päritav. Kes iganes mu empsi aeda on näinud, saab sellest aru.
Siiani oli mul ajapuuduse-tabletikuur peal, mistõttu avaldusid haigusnähud ainult väikeses trepi peal olevas potiaiandis ja paaris eksinud lillepotis/-pajas krundi piires, aga sel aastal on mul aega olnud juba poolest maist alates ning nüüd on tulemus käes.
"Aed on hukas, nagu mutt oleks ringi käinud ja kõik segi tuhninud", ütleb Toriseja selle kohta.

"Esimesed püsiasukad kolivad sisse"

Kõik algas sellest, et Mustika keskuse juures avas uksed uus ehitus- ja aianduspood Dekoora. Avamise soodushinnad kehtisid ka taimede kohta ja nii kolisid meie aeda esimesed 5 püsiasukat: Brabantia, Trabantia, Nabantia, Krabantia ja Sabantia.

Nende istutamisega seoses tekkis meil Torisejaga üks esimestest sellel aastal aias maha peetud sõnavahetustest, sest Toriseja arvas et kuna need elukad kasvavad raudselt hiiglasuurteks (ja eriti laiusesse!), siis tuleks need istutada at least 2,5-3 meetri kaugusele aiast. Vastasel juhul ei mahtuvat tema sinna vahele ja üleüldse ajavat taimed aia läheduses aia hallitama! What?!? Miks tal sinna vahele vaja ronida on, seda ta mulle ei avaldanud. Ja millel põhineb tema hallitamise-väide, ei saanud ma ka teada. Selge oli igatahes see, et selle koha võrra tema niitmismaa edaspidi vähenes, kuna siin tuleb nüüd traktori asemel niidukiga asju ajada. Mis omakorda tähendab, et minu maa suurenes.
Kuna ma keeldusin Torisejale järgi andmast, tuli mul nimetatud põõsad endal maha istutada - protesti märgiks keeldus tema neid meetri kaugusele aiast maha kaevamast. Võitlesin ma mullas risti-rästi väänduvate puujuurikatega mis ma võitlesin - aga ära tegin!

"Sissetung Toriseja tagalasse jätkub"

Elupuudega oli tegelikult sõrm Saatanale antud ja edasised sündmused olid juba saatusest ette ära määratud.
Viie dessantlase varjus kolisid vargsi territooriumile ka topeltõieline ebajasmiin ja Pfizeri kadakas, aga nende olemasolu avastas Toriseja alles päevi hiljem ja sedagi täiesti juhuslikult.
Nagu ka empsi käest saadud peotäie sireliistikuid, mille ma vargsi teisele poole aianurka maha panin. Kuna ta andis mulle kimbu nii valge kui punase sireli võsusid ja kumbki meist ei olnud sel hetkel piisavalt tark, et neid ära märgistada, siis ma kahtlustan et paari kohta said punane ja valge võsu kokku istutatud. Aga eks see selgub siis kui nad kunagi võtavad vaevaks õitsema hakata.
Igatahes olid ka sirelid juba olemas kui Toriseja nad sealt aianurgast tuvastas.

Palju hullem oli lugu minu järgmise ideega, mida kohe kuidagi varjata ei saanud. Nimelt olin ma interneedusest, täpsemalt ühest vene aiandusportaalist erinevaid peenrapilte vaadates leidnud ühe niisuguse mõtte, mis minu arvates kohe kindlasti tuli Tarekeses ka järele teha.

Pilt ise oli selline:
Aiaäärepinda on mul Tarekeses mitmekümnete meetrite kaupa, aga vaja oli siis sinna selline pikk peenar kaevata, kuhu saaks seemned mulda visata.
Mõeldud-tehtud. Labidas kätte ja kaevama. Õnneks ei olnud siin mingeid suuremaid puid kasvamas, nii et erinevalt elupuude jaoks istutusaukude kaevamisest ei pidanud ma siin mingite juurikatega võitlema. Toriseja tuli peatselt välja uurima, mida ma õigupoolest jälle uuristan.
Oh seda hädakisa siis, kuidas vaenlane ennast tema enda silme all talle lausa staapi sisse kaevavat ja kellel seda hullu sonkimist mullas ikka tarvis on ja kuidas tema nüüd jälle sealt niita ei saa ja kas mina ei tahaks ehk vabatahtlikult ravile minna. Ning siis uuesti otsast peale, kuidas kuri naine ennast tema aiapoolde sisse sööb (kaevab) praegu ning tema hirmus endast väljas olev mees seetõttu on. Helistas lausa sõbralegi ja kaebas tollele oma häda ja ikaldust.
Mina ignoreerisin vapralt kogu seda protestiaktsiooni ja kaevasin ikka edasi. Lõpuks sai aed otsa ja siis selgus, et ma olin oma 15 m pikkuse riba üles kaevanud.
Nimetasin selle peenra "Pühadevaheks". Kuna mul rukkililli polnud kuskilt võtta, siis külvasin sinna segamini kõike, mida poest leidsin.
"Pühadevahe" ehk otseliin
Toriseja tagalasse

Kõik see läks peenrasse: kosmosed, suvelille segud, jaapani aia
lillesegu (ei kujuta ettegi, mis sealt tuleb!)














See, et algaja potiaednik ikka esimese hooga paar asja puusse ka paneb, on muidugi ilmselge. Esiteks ei arvestanud ma sellega, et see triip enamiku päevast varjus on, mis tähendab et suvelilled, mis eelistatavalt päikest tahavad, siin eriti lopsakad olema ei saa. "Hea, kui üldse õitsema viitsivad hakata", oli kõiketeadja aiapidaja empsi kommentaar.
Teiseks ei arvestanud ma sellega, et Mona-sunnik armastab oma valvekäike justnimelt mööda aiaäärt teha, mis tähendab et esialgu trampis ta mitu korda süüdimatult kõige nelja käpaga mu värskes kaevanduses. Aga et ta üks imeliselt intelligentne loom on, siis pärast paari märkust ma enam tema hiiglasuuri käpajälgi peenra peal ei täheldanud.

Praeguseks on seemnetest tärganud tihe taimeviirg ja esimesed lilled on ka juba õitsema hakanud, aga enamik ikka alles ootab, Oma rõõmuks tuvastasin sealt ka mõned rukkililled, saab näha mis värvi need tulevad. Tundub, et on nii siniseid kui roosasid.
Praegu käin iga päev uurimas, mis seal siis õitsema hakkab. Enamus taimi on täiesti tundmatu looma nahad, pean ma ütlema, aga tuntud lilledest olen suutnud tuvastada veel peiulilli ja moone. Hetkel on oma nägu näidanud ainult mõned hiirehernelaadsed tegelased, ühed siniste õitega isendid ja hulk pisikeste valgete õiekestega õrnukesi.
tundmatu kollane õis
mingid hiireherned




















moon

tundmatu sinine lill




















Pühadevahe pikenduseks sain sõbrannalt veel täpilise metsvitsa ja empsilt hea pesakonna piibelehti.

"Maanteekraavi kaubamaja ärkab ellu"

Mäletatavasti käisime möödunud aastal Torisejaga Maanteekraavi kaubamajas lillepätsus, mille tulemusel meile aeda mitu pesakonda kollaseid karikakraid saabus, samuti valgeid karikakraid ja mitut sorti kellukaid.
Ma juba varakevadest alates muudkui käisin ja uurisin, et kas meie käik ka jätkusuutlik oli, aga esialgu tundus et ei tõuse sealt enam midagi. Praeguseks võin öelda, et oh kuidas ma eksisin! Kollased karikakrad, mida me eelmisel aastal mingi 3 pesakonda maha istutasime, on selleks aastaks sedavõrd kodunenud, et on ennast lausa tiheda muruna terve peenra ulatuses laiali külvanud ja õitsevad mis ludinal. Tõsi küll, kui eelmisel aastal oli põõsa kõrguseks kuskil 50-60 cm, siis sel aastal on taimed ainult 20-30 cm kõrged, aga mul on alust uskuda et juba järgmisel aastal näeb asi juba palju ilusam välja. Praegu ootan, millal laialehised kellukad oma õied lahti löövad, sest ka need on talve üle elanud ja täitsa tublid!

Selline pilt siis praegu:

"Teeme suure sööli, paneme palju väikseid sööle sinna sisse!"

Suur Sööl
Kõige selle kestel levis rohenäplus acutus juba kogu krundil, nii et järgmist peenart ei tulnudki kaua oodata.
Vahepeal olin juba suuremaid plaane pidades kogu Tarekeseümbruse maa-ala paberile kandnud, sinna mõttes igasuguseid peenraid joonistanud ja nendele lilli peale mõelnud. Jätsin kõnealuse dokumendi kord ettevaatamatult köögilauale ja kui Toriseja selle sealt avastas, siis ta pidi südari saama - Veel peenraid!, Veel kaevikuid!, Veel imelikke rohelisi tutte, mida kasta tuleb ja mis niitmist segavad!
Aga, parafraseerides Bulgakovi "Meistrit ja Margaritat", siis "Irmotška oli juba taimed ära ostnud". Nimelt olin endale vahepeal tuttava käest hunniku erinevaid juurenutte kokku ostnud ja need juba usinalt juurdusid mul linnas rõdul. Seal oli nii liiliaid kui flokse, aga ka mingeid täiesti ennekuulmatuid taimi, mis nüüd kõik oma kohta ja öökülmade lõppu ootasid.
Esimene Suur Sööl sai kaevatud juba olemasoleva "peenra" suurendusena. Peenraks oli algset asja muidugi liig nimetada, aga samas - olin üle-eelmisel aastal maja ees oleva kännu kõrvale istutanud samamoodi tee äärest üles kaevatud kurekella ja kortslehe. Seega - peenar siiski. Inimtegevuse tulemusel tekkinud rajatis :-)
Märkisin kollase nööriga plaanitava ringi suuruse ja kukkusin kaevama, sest nagu arvata võis, leidis Toriseja seegi kord mingi põhjuse, miks mitte ise kaevama tulla. Mis see seekord oli, ei mäletagi. Võimalik, et mingi tähtis telesaade. Pole ka iseenesest oluline, sest tegemist on ikkagi minu isikliku projektiga. 
Sööl sai valmis ja sinna asus järk-järgult elama uskumatult kirju ja segane seltskond: alguses kolm liiliat, üks iiris ja kaks tundmatut lille, mis hilisemal täpsustamisel osutusid peente nimedega noobliteks välismaalasteks acanthus hun. White Lips ja astrantia maj Star on Fire 
Siis mõned peiulilled, raudürdid ja lobeeliad. Hiljem tõin empsi käest hunniku tulpe ja kotitäie krookusesibulaid, mis ka kõik sinnasamasse maandusid. Pluss 5 anemooni, mis keelduvad õitsema hakkamast, ja kaks kes-teab-kuskohast sinna eksinud saialille. Veel on seal paar padjakest sidruntüümiani ja muidugi sinine kukekannus, minu suur armastus!
Kännu peale panin i-le täpiks poti petuuniatega.
Toriseja, olles minu istutusmaaniat pikalt ja põhjalikult jälginud, otsustas anda oma panuse puidust palissaadi näol.

Kuna meil on aias pidevalt tuul ja seda enamjaolt ühest ja samast suunast, siis on kahjuks taimed kõik paremale kreenis. Pean midagi välja mõtlema.

Keskmine Sööl
Toriseja oli vahepeal asjade üle järele mõelnud ning oma mõttetöö tulemusel jõudnud järeldusele, et ega minu hulluse vastu vist paremat ravi ei ole, kui vana keskaegne rahvatarkus - haigust ravi selle tekitajaga. Seega otsustas ta, et mu raviplaani kuluks ära üks tema poolt finantseeritud Hansaplanti külastus. Ei tea, mida ta sellega küll lootis saavutada, aga mina ei lasknud ennastkaks korda paluda. Läksin õnge nagu karupoeg Puhh meepoti peale ja selle tulemusel tekkis juurde järgmine saak:
a) värvilised raudrohud
b) kaks metssalveid
c) üks helmikpööris, mu lemmik
d) kaks Nipponi enelat
e) 2 pakki imelikku lillemuru
Selle viimase katsetan ma järgmisel aastal raudselt ära. Mina tahan kohe näha, misasi see selline on!

Hakkasin uut "sööli" kaevama, sest elanikud (v.a. enelad) tuli ju ära majutada ja esimene sööl oli juba täis mis täis. Toriseja teatas et ega tema taimedest suurt ei hooli, aga talle meeldivat vaadata, kuidas ma peenraid kaevan. Vedas tooli õue peale, klõpsis õllepurgi lahti ja vaatas, kuidas ma labida ja hargiga tema majaesist üles künnan.
Ma saan aru küll et stsenaariumi järgi oli see see koht, kus ma oleks tegelikult pidanud hirmsat moodi vihastama tema ignorantsuse peale, aga kuna ma olen müüdav olevus, siis lasin ennast selle poeskäiguga täies mahus kinni maksta ja ei öelnud sõnagi. Kaevasin edasi. Ma muidugi hoian selle meeles, seda küll.
Nii sündis Sööl number 2:

Väike Sööl
Väikest Sööli poleks ma muidu mitte teinudki, kui sõbranna poleks mulle täitsa jumalamuidu kukekannuseid pakkunud. Aga ma ütlen kohe, et need sunnikud sellesse paika mul aias küll ei jää. Ma esimesel võimalusel istutan nad kuskile toekamasse kohta edasi, kust tuul neid maadligi ei litsuks tulevikus. Seega on see viimane katsetus praegu veel väga ajutine ja pole tal ei tegu ega nägu. Isegi palissaadi pole jõudnud talle ümber panna. 

On üsna tõenäoline, et ma sinna hoopis liiliad panen edaspidi, aga päris kindel ma ei ole veel. 
Sedapalju siis minu selle aasta aiapidamisest. 

Aga sellega pole veel kõik lõppenud, nii et lö kontinjueee....