xmlns:og='http://ogp.me/ns#' Käsitöömesilane: aprill 2013

laupäev, 13. aprill 2013

Destruktiivsed kevadpühad ja millega see kõik lõppes


Sellel pikal nädalavahetusel, kui ristirahvas töövaba reedet nautis, rõõmsal üksmeelel mune värvis ja Tiimarist ostetud värvilisi kanasulgi kimpu köitis, tabas mind lõpuks tööstress, mille eest ma nii kaua olin juba eduliselt ära põgenenud. Tööstress avaldub inimestel muide väga erinevalt. Üks minu hea koostööpartner näiteks ütleb, et temal tekib sel ajal tõsine soov inimeste kallal möliseda. Ilma otsese põhjuseta. Lihtsalt möliseda. Punkt.
Minul avaldus tööstress vastupandamatu vajadusega midagi ära lõhkuda. Mitte nii et viskad taldriku põrandale - klirr - ja asjad korras, vaid ikka pika, sihipärase ja põhjaliku hävitustegevusena.
Sõitsime sel nädalavahetusel üle tüki aja Tuudile, minu vanematekoju. Kuna laiemas plaanis nägi nädalavahetus ette aias sees ja aia taga kasvavate puude kärpimist, siis võib vist öelda et ma polnud ainuke, kellel näpud sügelesid. Aga see selleks.
Kuna puude kärpimine jäi suuremalt osalt meeste tööks, siis pidin enda probleemile ise väljundi leidma. Kaua ei tulnudki otsida, sest "väljund" leidis mu ise üles. Nimelt hakkasime me emaga Teadliku Raseda (No offence, Andra :-D) jaoks ühte omal ajal spetsiaalselt tallele pandud titeriiete kasti otsima. Kasti me ei leidnudki, küll aga laiutas pärast meie otsinguid põrandal tohutu kuhi muid kaste ja kotte ja kompse, mis kõik väikseks jäänud lasteriideid sisaldasid. Mu keskmine õde Tiina nimelt "unustab" iga kord, kui ta maal käib, koti või paar sellist staffi ema kappidesse või kamorkasse, ja seal nad siis kogunevad. Ema on õnnetu, sest mis temagi nendega tegema peaks, tüdrukud neid enam ei kanna ja ära anda pole ka kellelegi.

Minul aga hakkas kogu seda kasutute kaltsude hunnikut vaadates väike ideelambike peas hõõguma, sest minu meelest ei ole kasutuid asju olemas. On lihtsalt asjad, millele pole konkreetsel hetkel veel kasutusotstarvet leiutatud. Aga see ideealge muudkui keerles ja idanes mu peas edasi, kuni vormus täiesti konkreetseks plaaniks, mille tulemusel ma riiete seast sihipäraselt kõikvõimalikke trikotaažist riidetükke välja selekteerima hakkasin. Päris muljetavaldav kuhjake tekkis, muide.
Ja siis võtsin ma neist esimese ja lõin käärid sisse.

Kaks päeva, kolm pakitsevat vesivilli ja üks kõveraks väänatud parem käsi hiljem oli mul olemas kaks suurt kilekotitäit trikotaažiribasid. Kõik kenasti 1,5 - 2 cm laiad ja korralikult keritud.
Statistikast veel niipalju, et kotid sisaldasid 3 pusa, 5 paari retuuse ja 26 T-särki. Nagu näha oli enamik nendest riietest olnud kunagi kas roosat või punast või valget värvi, aga noh, need olid ka 100% tüdrukute riided.

Niisiis. Algmaterjal oli olemas.
Selleks ajaks kui me linna tagasi jõudsime, hakkasid kääride poolt hõõrutud vesivillid vähehaaval tervenema ja need sõrmed, mille kohta ma kartsin et nad pärast sellist lõikumismaratoni enam iialgi sirgeks ei paindu, hakkasid ka juba üsna normaalse käe moodi jälle välja nägema.

Nüüd, tegelikult, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma tunnistama et idee kui selline ei tulnud mulle tookord seal riidekuhila vahel mitte esimest korda pähe, sest juba hulk aega varem olin ma ühel oma järjekordsel Karnaluksi külastusel toonud endale koju hiilgamõõdus heegelnõela. Noh, ma ei liialda kui ütlen, et see ületas oma mõõtudelt hariliku pliiatsi. Taevas teab mida ma tookord mõtlesin, kui ma selle hiiglase sealt riiuli pealt endale korvi rabasin, aga ära ma ta tookord ostsin ja olemas ta mul kodus seega oli.

Plaan iseenesest oli suurejooneline - võtta kokku kõik oma olemasolevad heegeldamisoskused ning neid, eelpoolkirjeldatud heegelnõela ja ribastatud riidetükke kasutades heegeldada valmis üks põrandavaip. Vähemalt üritada. Kui untsu läheb, noh, siis ilmselt ei olnud määratud ja kui õnnestub, siis seda parem.

Töö sujus uskumatult kiiresti. Esimese õhtuga sain valmis muljetavaldava 83 cm laiuse ja 27 cm pikkuse jupi. Järgmisel õhtul lisandus sellele veel 32 cm. Kolmandal õhtul tegime me ootamatu külaskäigu sõprade juurde Sakku ja loomulikult pakkisin ma vaibapooliku endale kaasa. Milleks aega raisata, lobisemiseks mul ju käsi vaja pole. Pealegi oli Ulrical endalgi suur näputööprojekt pooleli (huvitava kokkusattumusena samuti heegeltöö) ja nii me siis seal kahekesi nokitsesime. Alguses ta tükk aega jälgis mu tööd ja küsis siis lõpuks, et mida ma teen.
No, heegeldan justkui?! Ok, ma tean küll et tegelikult peaks asi nägema välja vastupidi - töö peaks seisma paigal ja heegelnõel liikuma, mitte nii nagu minul et heegelnõel seisis paigal ja vaip muudkui lendas ringi. Ma tean et kuskil seal on mingi nipp jah, kuidas see asi õigetpidi peaks tehtud saama, lihtsalt ma ei ole seda veel avastanud. So what?
Ulrica jälgis veel mõnda aega pingsalt mu ponnistusi ja möönis lõpuks et jajah, t u l e m u s  näeb sellel asjal küll välja nagu oleks see heegeldatud, aga see, mida mina teen, ei ole kohe kindlasti mitte heegeldamine. Whatever.... Tulemus on tähtis.
Järgmisel päeval, pärast pikka mõttetööd ja juurdlemist pani ta minu tegevusele lõpuks ka omapoolse diagnoosi ja selleks oli - abivahendiga punumine. Nii et palun väga, jätke meelde, kui ma järgmine kord kirjutan sõna "heegeldama" omaenese isikuga seoses, siis hääldage seda kui "abivahendiga punumine". Ei tohiks väga keeruline olla, prantsuse keel on palju hullem mu meelest. Seal tuleb KÕIK sõnad valesti hääldada.

Aga ega mul palju enam olemasolevale lisada polegi. Täpselt niikaua kuni lõigutud materjali jagus, ma ka punusin. Lõpptulemusena valmis mõnus paks ja kohev põrandavaip - 83 cm lai ja 125 cm pikk. Lebab praegu ja edaspidi Tarekese kempsupõrandal, muide. Selline näeb välja.


Esimese katsetüki kohta tuli täitsa aktseptaabel asi välja ja seetõttu ma kardan, et see ei jää viimaseks. Hirmus plaan küpseb peas, et kui kord Tarekeses Laura toani jõuame ja mul õnnestub piisavas koguses sobiva värvitooniga t-särke endale sebida, siis jääb ostmata kaltsuvaipade arvelt üks kena kopikas jälle pere eelarvesse alles.

PS! Peaaegu oleksin unustanud!
TÄNASE LOO MORAAL! Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi teistmoodi ikka saab. Ja kui teistmoodi ka ei õnnestu, tuleb ikkagi heegeldama hakata... (loe "abivahendiga punuma"!)

esmaspäev, 8. aprill 2013

HIIDPROJEKT "KODU KORDA!" X "Mööblit juurde"

Vaikselt ikka liiguvad asjad meil Tarekeses, vaikselt liiguvad. Korraga on mitu rauda tules, aga mõned asjad saavad jälle vahepeal valmis ka.
Viimati suutsin pühapäeval kogu maja peale laiali laotada 12 m² lumivalget kardinavuaali, lootuses sellest mingil viisil kaks ühesuurust kardinat välja mõõta. Oleksin isegi ehk hakkama saanud kui Väikepealik poleks otsustanud ainult temale omasel kombel põrandalt maha kukkuda ja endale selle juures mingi pooliku nööpnõela jalga astuda. Otse loomulikult ei olnud edasisest kardinaõmblemisest enam juttugi. Kangad Krunni eest ohutusse kohta kotti ja kappi peitu ja padavai traumapunkti.
Ainult Väikepealik suudab sihukesi asju korraldada. Tal on kohe talent selline. Kuniks mina üritasin traumapunktis juhtida täiesti juhitamatut ratastooli, kus tema peamise asjaosalisena troonis ja hoopis selle üle muret tundis, et ega ta seal istudes loll välja ei näe, suutis ta muu mõttetegevuse ja tehnikakatsetuste käigus toolile pidurid peale panna. Tema irvitas, sest tema jaoks oli see nagu karneval, samal ajal kui mina teda selle ratastel tankiga ühest kohast teise lohistasin nii et higipull otsaees.
See selleks.
Kardinaid ma ühesõnaga valmis ei saanud.
Aga peeglilaua küll. Või peeglikapi. Ja seda juba paar nädalavahetust tagasi, kui piinlikult aus olla. Lihtsalt aega polnud kirjutada siia vahepeal.


Alguses nägi see rape selline välja. Jälle üks maakonnahaigla varakambrist putket pannud lobudik, ma ütleksin. Peegel on selle pildi peal juba kapi küljest küll lahti võetud.




Siis, kui ma olin hullult vaeva nähes temalt algupärase värvikihi maha kaapinud, nägi ta välja selline. Ilmselgelt, kui seda nüüd sama toa öökappidega võrrelda, siis näeb pimegi et öökapid olid ühest puust ja see siin hoopis teisest. Ehk et öökapid olid kasest, see sunnik siin aga selge kuusepuu.
Aga pole midagi, mida entusiastlik suhtumine ja korralik kiht piimjat peitsi ei suudaks parandada, nagu järgmiselt pildilt väga hästi näha võib.



PS! Taim potis on vastupidiselt kõikidele minu tõekspidamistele surnud tükk plastmassi, mitte ehtne elus taim, aga niikaua kuni isand Krunn majas ringi tiirutab ei maksa mul elusatest toalilledest Tarekese siseruumides eriti unistadagi. See karvane muruniiduk hävitaks tõenäoliselt ka terve kaktusekoloonia, kui seal mõni selline peaks kunagi juurduma. 

PPS! Mul on "lahe" sinine uksepiit, kas pole? Ja seda ainult seepärast et Toriseja ei viitsinud piita korralikult ära puhastada ning leidis et ülevärvimine on sootuks efektiivsem viis probleemi lahendada. Pfff, mehed. 
Aga see veider raam hakkab mulle juba täitsa meeldima, tuleb tunnistada. 


Kapiuksemaalinguid natuke lähemalt ka siis...

Nüüd on veel üks tõeliselt õnnetu kummutipäss ootel, kuni temast kah asja saab, ja siis on sinise toa mööbliga ühel pool. Lõpuosas ulatasid Väikepealik ja Toriseja ka oma abikäed ja ma võin öelda, et juba pool sellest peeglikapist on nende puhtaks tehtud. Kummutipäss on aga juba puhtalt nende deela, minu asi on sellele tulevikus ainult oma käega põhjalik lihvimine (sest ma olen hirmus pedant kahjuks) ja uus elustav make-up teha. Kuni sinnamaani tegelen ma muude projektidega nagu kardinad ja väiksemad tidinad-vidinad.

Pealegi on kummuti uksed hetkel Tisleri-Tiidu juures reanimeerimisel, sest need nägid tõepoolest hirmus õnnetud välja. 
Aga sellest edaspidi.