kolmapäev, 20. detsember 2017

Kuidas ma terve komplekti eriti noobleid kuuseehteid tegin

Mina olen jõulude ajal kuuseusku inimene, ehk et igasugused alternatiivina kasutatavad oksamoodustised, pärjad, traadist võred ja muidu punutised ning imekonstruktsioonid minu jaoks kuuske ei asenda. Vaatamata sellele, et ma olen näinud inimeste kodudes ülivahvaid taieseid, arvan ma ikka, et kui ikka kuuske pole, siis pole.
Võimalik muidugi, et ma kunagi oma seisukohta selles küsimuses muudan, nii nagu ma muutsin oma arvamust tehiskuuskede osas.
Mul nimelt oli mitu-mitu aastat kodus jõulude ajal tehiskuusk, sest ma arvasin sinisilmselt, et see on loodustsäästvam ja päästab metsas kasvavate väikeste kuusekeste elusid.
Tegelikult on muidugi nii, et nende sünteetiliste kuusepuulaadsete dekoratsioonide valmistamine jätab loodusesse niivõrd massiivse ökoloogilise jalajälje, et selle kõrval ka Lumeinimese tallad titepapudena mõjuvad. Väikesed kuusekesed võetakse aga raiesmikelt niikuinii maha ja tuuakse müügiplatsidele. Parem siis juba üks endale koju tuua, et ta poleks asjata kasvanud.
Viimasel paaril aastal ei ole mul tegelikult üldse kuuske toas olnud. Vist olen päriskuuse muretsemiseks liiga laisk olnud ja seda naftajääkidest käharikku ei tahtnud enam ammu toanurka kokku komplekteerida. Minu meelest muutus ta iga aastaga järjest nässakamaks ja ma mäletan et viimasel aastal, kui see mul toanurgas seisis, nägi ta välja nagu oleks ta prügipressist läbi käinud. Sihuke õnnetu ja tokerjas... Praegu on ta mul rõdul kastis, aga ma arvan et veel enne aastavahetust vahetab ta aadressi ja kolib Pääsküla prügimäele.
Otsus sel aastal endale üle tüki aja jälle päriskuusk koju tuua sündis täiesti eksprompt (nagu mul ikka head mõtted tulevad). Tegelikult ei ole mul korteris sellist kohtagi, kuhu suur kuusk ära mahuks, seega tekkis mul välkmõte, et mis oleks kui paneks kuuse keset diivanilauda? Mõeldud - tehtud. Alustasime sobiva kuusekese otsimist.
Kuna linnast sobivat ei leidnud, põrutasime otse Hortesesse. Seal ikka on, kui mujal pole.
Oligi. Leidsin täpselt sobiva pikkusega puu ja lasin sisse pakkida.
Siis tuli meelde, et mul pole ju ka kuusejalga! Naftakäharikul oli jalg komplektis kaasas ja päris kuusejala, mille olemasolu ma küll ähmaselt mäletasin, olin ilmselt unustanud mõnesse oma varasematest elupaikadest. Hortese ostujuhid olid kahjuks selle kaubaartikli valikul pidanud vist kontorisisest võistlust, kes leiab turul saada olevatest kuusejalavariantidest kõige koledamad ja mõttetumad eksemplarid, ning need siis endale kaubavalikusse sisse ostnud. Auhind (kes selle iganes sai!) oli auga välja teenitud, sest selliseid koletuid plastmassist vanne, keskaegsete piinariistade sarnaseid ja kuukulguri moodi monstrumeid andis ikka laia ilma pealt leida! Minust jäid nad kõik sinna õnnetuid omanikke ootama. Etteruttavalt ütlen, et mina leidsin täiesti adekvaatse ja ilusa kuusejala, mida kõlbab ka laua peale panna, hoopis Järve Keskuse Koduekstrast.
Aga kuusejalg oli ainult osa probleemist. Nimelt tuli mulle Horteses meelde, et ehkki naftakäharik on veel alles, siis omal ajal Jyskist ja mujalt odavmüükidelt kokku ostetud kuuseehete kohta seda küll enam öelda ei saa. Need olin tõesti detsembri alguses esimesi jõuludekoratsioone moodustades prügikotti toppinud ja šahtist alla saatnud. Penoplastist munad olid juba ammu luitunud ja kuusekarrapusa nägi välja nagu oleks 4 tigedat taksikoera selle kallal viharavi teinud.
Seega oli mul vaja ka uusi kuuseehteid ja nüüd võtsin küll otsuse vastu, et seekord ostan ilusad ja korralikud. See tähendab ühtlasi - kallid.
Hortese värvipillerkaaris oli muidugi kerge pead kaotada, sest tahaks ju kõike ja rohkem. Võtaks paar punast ja selle sinise, ja siis veel mõned rohelised ja oih, neid hõbedasi mul veel polegi. Aga kuldseid? Aga neid lillasid? Äkki veel mõned kirjud? ... Hulluks võib inimene minna! Kolm korda järjest, kusjuures!
Esimest korda siis kui kogu seda valikut nägin, mis müüjate poolt sadistlikul moel kenasti värvide kaupa välja oli pandud ja mööda suurt müügisaali niimoodi ära paigutatud, et kui juba tundub - nii, nüüd on kõik!, siis kusagilt nurga tagant ilmub ikka veel üks riiulitäis imeasju välja.
Teist korda siis kui hinnasilte nägin, sest Shishi on ikka sigakallis ja mingi 4-5 eurot ühe klaasist kuulikese eest välja käia tundus kriminaalse raiskamisena.  Eriti kui arvestada, et kuuse peale kulub neid rohkem kui 1-2-3 tükki.
Kolmandat korda siis kui ma oma ostukorvi sisu inspekteerima hakkasin ja avastasin, millise summa ma olin endale sinna kokku korjanud. Tegin südame kõvaks ja panin osad klaaskuulid riiulitele tagasi. Terve mõistus lõi pärast tükk aega nurru ja kiitis mind.
Jõudsin siis lõpuks oma saagiga koju ja panin kohe esimese asjana kuusekese püsti ning ostetud ehted ka külge.
Tibake paljavõitu küll, aga eks seda oligi arvata.
No ja siis ma otsustasin et shishitagu see shishi ennast või shishiks, mina teen hoopis ise enda kuusele ehted.
Ja mitte mingeid papist piparkoogid ega kootud sussid ega kullatud traadist inglid, vaid ikka selliseid, mis igale shishile neli paari silmi ette annab. Mu enda arvates, muidugi...
Korjasingi oma pärlid-paelad-muu nasvärgi jälle lagedale ja hakkasin pihta. Olgu öeldud, et kõikidele ehetele toppisin sisse vatti, nii et need on tegelikult mitte lihtsalt lapikud nagu pajalapid, vaid kenasti pontsakad ja üsna ümarad.
Sellega panin muidugi fataalse põntsu oma majapidamises olevatele kosmeetilistele vatipatjadele :-)









Aga seni tehtud ehted siis:








Ma ei saa muidugi mainimata jätta, et Murphy seaduse kohaselt hakkas just täna sotsiaalmeedia mulle igale poole ette viskama reklaami, kuidas Shishil oma peakontori juures olevas peapoes on just-just alanud aasta peamine allahindlus, kus kõik kuuseehted on -50%.
Ja et see peapood asub kuskil Viimsis, täiesti arusaamatus linnaosas minu jaoks.
Kui inimene elab Mustamäel, töötab Mustamäel, käib poes Mustamäel ja hakkab ilmselt ka koolis (jälle!) käima Mustamäel ning satub parimal juhul kesklinna kultuuriüritustele, siis tundub Viimsi olevat kusagil sootuks teisel kontinendil. Mul üks töökaaslane elab seal, seetõttu ma tean, et selline koht on kusagil olemas.... ja seal siis korraldavad nad nüüd soodusmüüki, eksole!
Tähendab...
Ma lähen teen selle peale vist veel paar ilupallikest oma kuuse külge. Mul ühtegi lillat veel ei olegi. Ega kuldset... ega musta... ega kollast...

esmaspäev, 18. detsember 2017

Shibori siidiga kaelakee ja käevõru

Alguses oli lihtsalt üks pael ja muud ei midagi ....
Aga see polnud mitte mingi niisama pael, vaid shibori siidist pael!


Shibori siidist tehtud ehteid olen oma blogis varemgi korduvalt maininud, näiteks siis kui kirjutasin vaesemehe shiborist ehk sellest, kuidas ma ise proovisin sarnast tulemust saavutada. Loomulikult ei näinud minu töö tookord isegi originaalilähedane välja, sest tehnoloogia oli hoopis teine, aga see selleks. 
Ma olen neid ehteid juba aastaid imetlenud ja mõelnud, et heldeke, kuidas saavad ühed asjad nii ilusad olla. Pinterestis on mul sellistest lugematu hulk näidiseid ja mõtteid kogutud, mida ma aeg-ajalt siis sirvin ja mõtlen, et küll tahaks ise ka proovida. 
Kõige selle peale võttis mu õde Andra suvel lõpus kätte ja tellis mulle kusagilt internetisügavusest terve 20 cm jupikese.  
Ei julgenud ma sellega väga pikka aega midagi peale hakata - kartsin, et keeran kihva. Läks pea pool aastat, enne kui tihkasin selle lõpuks kätte võtta reaalse eesmärgiga sellest midagi tegema hakata. Selle ma otsustasin muidugi kohe ära, et valmistan sellest midagi iseendale ja kui hästi välja tuleb, küll siis vaatab edasi. 
Nüüd võtsingi sihiks, et selle aasta töökoha jõulupeoks teen asja valmis. 
Kõigepealt muidugi pidin möönma tõsiasja, et vaatamata minu megasuurele pärlikollektsioonile on mul jälle täpselt need õiged ja vajalikud puudu. Ega´s midagi, päästja Karnaluks aitab... 
Aitaski. Leidsin sealt 100%-lt sobivad pärlid nii tooni kui suuruse poolest ja töö võis alata. 
Võttis aega terve nädala, siis sain valmis kaelakee

Siin ka lähivaade

Nägin paela paigutamisega ikka kurja vaeva, et see ilusti püsima jääks. Tahtsin olemasoleva materjali maksimaalselt ära kasutada, sest mul oli seda tõesti äärmiselt piiratud koguses ja iga millimeeter oli arvel. 
Nüüd võin vist öelda, et minu ökonoomitsemine seekord ületas kõik terve mõistuse piirid, kuna kokku jäi mul kogu 20 cm-st ribast alles täpselt niipalju (võrdlusena tavamõõtlmetes tikutoosiga):

Veel nädalake, ja valmis sai ka käevõru.

Kuna vahepeal olin leidnud Kangadžunglist veel ühed sobivad pärlid, siis nendest sai plaaniväliselt valmis nokitsetud ka kõrvarõngad
.

Ehkki ma ei ole oma tööde hindamise osas ise kuigi objektiivne, olen ma ometi arvamusel, et selle komplekti näol on tegemist minu seni kõige ilusama ehtekomplektiga, mida ma üldse olen teinud. 
Jäin tulemusega ikka ülirahule ja tundub, et pean hakkama laiast maailmast neid kummalisi ribasid ikka veel ja veel muretsema. 

Natuke shibori ajaloost ka, kellele huvi pakub:
Tegemist on väga vana Jaapani kangavärvimise tehnikaga, sh teadaolevalt vanima indigovärviga värvimise tehnikaga, mis saavutas oma populaarsuse kõrgpunkti varasel Edo perioodil (1600-tel), mil madalamasse klassi kuuluvatel inimestel oli keelatud kanda siidi. 
Tuntakse 6 erinevat shibori tehnikat: kanoko, miura, kumo, arashi ja itajime
Minu töös kasutatud paela värvimisel kasutatakse arashi tehnikat. Selle käigus mähitakse kangas diagonaalselt ümber toru või pulga, seotakse kõvast kinni ja kortsutatakse/volditakse. Seejärel kantakse pintsliga peale värv või värvid, mis võivad olla nii toon-toonis kui sootuks erinevad (nt minu paelal vaheldusid lillad toonid sinise ja kollasega). Tulemuseks on alati diagonaalne värvimuster kangal. YouTube´ist leiab selle tehnika kohta ka hulgaliselt videomaterjali. 
Muide, Arashi tähendab jaapani keeles "tormi" ning diagonaalis kulgev muster sümboliseerib tugeva tuule ja tormi käes langevat vihmavalingut. 

Ja selle postituse lõpuks - ehkki ma reeglina eelistan olla pigem kaamera taga kui kaamera ees, siis siinkohal teen erandi ja voilà! - mina ise piduehtes oma kauni kaelakeega. 




kolmapäev, 6. detsember 2017

Malahhiidiga kaelakee ja kõrvarõngad

Hulk aega tagasi, umbkaudu suve hakul, tabas mind äkki seletamatu vajadus kolada mööda esoteerikapoode ja osta sealt kokku hulganisti ilusaid poolväärisikive.
Selguse mõttes olgu kohe öeldud et ei, Kivinõid ei tinistanud mind sugugi sellesse veidrasse usulahku, mida märkimisväärne osa inimestest täna näikse järgivat ning kus igale tähtkujule on oma kivi loositud, igale inimesele oma mineraalitükk määratud ja igale emotsioonile ka personaalne rahn omistatud. Mina pole sellisest hullusest veel aru saanud ega vist saa kah. No mismõttes kivi ravib haigusi? Parandab meeleolu? Toob õnne? Ah, jätke järele...
Mind paelus kivide juures pigem nende värviküllus ja vormide rikkus, see väärikas jahedus kui neid käes hoida. Ehete valmistamisel on ikka märgatav vahe, kas teha neid mõnikord küll palju paremini käsitletavast, kuid tehislikust ja sünteetilisest materjalist, või siis kasutada ehedat kivi. Viimane on ikka "päris", täiuslik oma ebatäiuses.

Kõik kivid mulle muide ei meeldi. Või noh, "ei meeldi" pole vast õige määratlus. Pigem on õige öelda - mitte kõik kivid ei tekita minus soovi neist midagi teha või neid endale soetada. Nad lihtsalt ei kõneta mind. Nüüd läks küll vist väheke diibiks ja ikkagi esoteeriliseks lappama, aga muudmoodi ma seda kirjeldada ei oska. Mõned kivid on minu meelest lihtsalt igavad. Need on kas ebamäärast värvi või siis ehtekaubanduses nii üleekspluateeritud (nt ametüst ja roosa kvarts), et nendest on kohe tahtmine miilide kaugusele hoida.
Mõned aga on oma värvi või mustri poolest hästi huvitavad. Esoteerikapoodides müüdavates poolvääriskividest meeldivad mulle ennekõike puhta värvitooniga kivid: sinine lasuriit ja apatiit, metalne püriit, sügava kuldpruuni varjundiga tiigrisilm või sätendav kuldkivi. Aga ta avaras looduses leidub kive, mis ei oma küll kaubanduslikku väärtust, kuid on sellest hoolimata üliägedad. Ma näiteks kunagi korjasin Austriast Grossglockneri liustiku servalt täiesti suvalisi kive terve peotäie ja tegin sellest kaelakee. Siin saab seda näha. Paar kivi on veel praegu mul alles ja ootavad oma aega.
Aga poolvääriskivide juurde tagasi tulles, siis minu kõige suurem lemmik on puhas roheline malahhiit. Kunagi lapsepõlves ma lugesin mingit vene muinasjuttude raamatut, mille pealkiri oli "Malahhiitlaegas". Ja samanimelist multifilmi mäletan ka. Malahhiidis on nagu mingi väärikus ja salapära minu jaoks.
Foto allikas www.fossilera.com
Aga jah, ühesõnaga... ostsin endale siis suve hakul Tallinnast Allika poest imeilusa tüki malahhiiti, rohelisest rohelisema. Mõtlesin, et vaat sellest teen nüüd endale alles kaelakee, mis kee on.
Tegelikult kulus mul alguses hulk aega, et välja mõelda mis tehnikas seda teha. Liialt palju pärleid ma kivitüki lähedusse ei tahtnud, need oleksid tähelepanu kivilt endalt ära hajutanud. Seetõttu otsustasin üle tüki aja jälle soutache´i tehnikat kasutada. Hakkasin siis ühest otsast peale nagu ma tavaliselt lasen selles tehnikas tehtud töödes täiesti omatahtsi kulgeda, aga mingil hetkel sain aru, et nüüd tuleb vist ikka mingi süsteemi ja korrapäraga asjale läheneda. Kõige õudsem piin mu jaoks...
Vahepeal soetasin endale Haapsalu Valge Daami päevadelt juurde mõned ümmargused malahhiidist pärlid, et põhikivi liiga üksikuks ei jääks.
Alguses lendas töö nagu linnutiivul. Sain põhiosa ruttu valmis ja isegi ühe poole kee osa ka, aga siis jäi asi toppama. Teist samasugust tükki, peegelpildis 1:1 esimesega sarnast - no lihtsalt ei suutnud ennast sundida seda tegema. Nõnda see poolik jupp seisiski mul terve pool suve ja terve sügise. Vahepeal jõudsin juba kõrvarõngad valmis saada, neid juba ka kanda.




Nüüd võtsin ennast ikkagi lõpuks kokku ja tegin asja valmis. Pidustused-lõbustused-bakhanaalid ju ukse ees :-).
Tegelikult oligi eile mul üks tore päevane pidulik tööüritus, kus selle kaunitari esmaesitlus toimus. Viisin ta enda kaelas kenasti ja viisakalt seltskonda :-)

Aga juba valmivad uued ja uued iluasjad. Neist edaspidi.


teisipäev, 5. detsember 2017

Juukseklambrid, juukseklambrid...

Kui eelmine postitus oli kaelakeedest (peaasjalikult), siis täna on prožektorite säras juukseklambrid.
Kohe terve hulk.
Ma pikalt ei seletagi juurde, näitan niisama :-)
Tegin ühe Melisandre sarja klambri veel, sest see punane on ikka nii lummav. Eelmine selle sarja klamber kadus mul käest nii, et tulejuga taga. See oli väiksem kui praegune ja üldse kõige esimene vidin Melisandre sarjast. Praegu mul on olemas veel üks käevõru sellest sarjast. Eelmises postituses kirjeldatud kaelakee on aga juba mu ema jagu.



Esimene Melisandre sarja juukseklamber














Musta ja kuldsega juukseklamber, sobib kenasti pidulikematel puhkudel juukseid taltsutama.










See klamber sai nimeks Aurora ja kuna mul jäi seda pärlisegu, mille ma tolle klambri tegemiseks "valmis segasin", veel üle, siis ilmselt tekitan ma sarnaselt Melisandrele ja Coral Reefile veel ühe sarja, mille nimeks jääbki siis Aurora.

Minu nikats-telefon kahjuks ei suuda seda ilusat vidinat piisavalt adekvaatselt pildistada ja sestap näeb see tiba udune välja, aga tegelikult on väga-väga ilus.

See mürkroheline kaunitar on tegelikult osa ühest komplektist, kuhu kuuluvad ka kõrvarõngad ja kaelakee. Need on näha siin: