HIIDPROJEKT "KODU KORDA!" IX "Märgiga asjad"

Ma üldjoontes ei pea ennast kuigi ebausklikuks inimeseks, kuigi eks minulgi on omad kiiksud. Õnneks on need piisavalt väikesed et mitte elamist segada, seega ma pigem kvalifitseerin ennast mitte-ebausklikuks inimeseks.
Aga on siiski mõned asjad, mille kohta ma usun et need olid kas ette määratud või leiavad aset muul moel minu tahtest sõltumatult.
Kes mäletab minu lugu Tarekese patjadest, siis tähelepanelikumad lugejad märkasid kindlasti, et ma ostsin     n e l i  padja toorikut, ehkki valmis tegin kolm patja. Üks toorik jäi oma aega ootama ja ma mõtlesin et kasutan selle hoopis hiljem ühes järgmises toas ära. Kuid ei. Saatusel oli selle padja jaoks hoopis oma stsenaarium välja mõeldud ning minul ei olnud vaja muud teha kui õigel ajal õigesse kohta "sattuda"  ja nii see läks.
Pole muidugi mingi saladus et internet on pilgeni täis üüratult häid ideid ja mõtteid ja mustreid ja näiteid, mida ma sealt ohjeldamatult ammutan. Kuri saatus tahtis, et ma leiaksin kogu selle meeletu info hulgast üles ka sellise saidi  http://www.facebook.com/UkrVyshyvka (Facebookis) ja kellel seal kontot ei ole, siis   http://yakna.blogspot.com/
Tegemist siis Ukraina rahvuslikku käsitööd populariseeriva saidiga ja mis on Ukraina rahvuslik käsitöö? Õõiigeee---- TIKKIMINE!
Natuke aega surfamist ja ma olin juba leidnud vähemalt 4-5 mustrit, mida ma juba raudselt teadsin et tahan järele teha.

Ja siis, ühel hetkel, leidsin ma s e l l e mustri! Ma ei tea, võib-olla oli põhjuseks, miks ta mulle kohe silma hakkas see, et ta oli tehtud täpselt õigetes värvides, võib-olla midagi muud, aga niipea kui ma seda nägin teadsin ma, et mu neljas padjatoorik ainult seda siin ootaski. Salvestasin pildi nende FB kontolt kohe endale arvutisse teiste "Teostamata ideed" folderisse. Foto oli niivõrd selgelt pildistatud et eraldi mustriskeemi polnudki tarvis teha - vajalikud pisted sai kohe otse pildi pealt maha võtta. Õnneks on tegemist geomeetrilise mustriga, nii et mõnes kohas kus kahtlus tekkiski, sai vajaliku pistete arvu ülejäänud mustri põhjal kokku tuletada.
Väike välkpõige Karnaluksi ja olemas oli ka vajalik jupp kangast ning täpselt samades toonides mulineeniidid.
Ja siis algas lõputuna tunduv möödapanekute jada.
Möödapanek nr. 1 oli see, et mu padjatoorik on mõõtudes 60 x 60 cm. Pildi järgi oletasin (no sest ega ma ei viitsinud ju pisteid kokku lugeda!) et ega see muster suurt laiem ei tule kui võib-olla 15-20 cm keset patja. Vale! Kui olin padja ja tikandi keskjooned paika pannud, sai selgeks et muster saab üsna tõenäoliselt laiuma praktiliselt servast servani, ehk peaaegu 60 cm laiuses.
Möödapanek nr 2 oli see, et ma ostsin esialgu 6 tokki türkiissinist ja 6 tokki tumesinist mulineed, eeldades et kuna ma olen kitsi ja niikuinii 6-niidilise mulinee pooleks harutan ning ainult 3-niidilise mulineega  õmblen, siis piisab kuuest tokist ja jääb veel ülegi. Fakt on aga see, et pidin üsna pea minema uuesti Karnaluksi ja niite juurde ostma. Kokku kulus mul selle mustri tegemiseks 10,5 tokki türkiissinist (Anchor Stranded Cotton Mouliné, toon nr. 1089)  ja 11,5 tokki tumesinist (Puppets Mouliné, toon nr. 7133) niiti.
Möödapanek nr 3 oli see, et ma oletasin - selle mustri tegemiseks läheb paar õhtut, kuna põhja pole ju vaja täita ja mis see siis ikka ära ei ole. Fakt on aga see, et ma tikkisin seda mustrit praktiliselt kuu aega! Tõsi küll, mitte igal õhtul, ma vahepeal ikka tegin muid asju ka, aga ütleme nii et ikkagi üsna intensiivselt tegelesin sellega. Igal pool oli see mul käsitöökotikesega kaasas ja igal võimalikul juhul ma selle sealt ka välja koukisin - küll autos, küll vanemate juures nädalavahetusel, küll Tarekeses. Lõpuks oli mul juba endal sellest täielik siiber ees, sest mulle tundus et see ei saagi kunagi valmis. Ka mu emal oli sellest mustrist täielik tüdimus peal, sest ma istusin terve Tuudil olemise nädalavahetuse elutoa diivaninurgas ja muudkui tikkisin. Ja lõppude lõpuks oli ka Torisejal kannatus katkemas ja ta lubas selle "sinise rappega" 100 imet ära teha alates kääridega lõikumisest kuni kätepuhastuslapina kasutamiseni. :-)
Õnneks mõjutasid terve mõistus ja enesealalhoiuinstinkt teda nendest plaanidest siiski loobuma.
Aga lõpetuseks - laupäeva pärastlõunal, kui me Torisejaga meie ühise tuttava Gerli köögilaua taga istusime ja kohvi jõime, tegin ma selle mustri viimase piste ja kulutasin asja pidulikult valmissaanuks. Oh seda kergendust.

Siin olen ma veel poolel teel, ehkki - valgus tunneli lõpus justkui ähmaselt juba koidab.

Ja valmis ta ongi ning võtab sisse väärika koha teiste Tarekese magamistoas olevate ilupatjade keskel.

Mustrit natuke lähemalt

Ja veel lähemalt

HIIDPROJEKT "KODU KORDA!" VIII "Sõna otseses mõttes säästuprojekt"

Hea uudis kõigepealt on see, et Erbert on tagasi. Ta vahepeal vist ikkagi võttis oma viimased mitte-veel-külmavõetud mõttemolekulid kokku ja tegi kiire tripi lähimasse sooja kliimaga turismipiirkonda, sest päris mitu nädalat polnud temast kippu ega kõppu kuulda. Söömisplatsil troonisid ainult paksud leevikesed ja vilkad tihased ja mõned arulagedad varblased, aga eile hommikul oli Erbert tagasi. Mustem kui kunagi varem ja nokk oli ka kenasti kuldpruuniks päevitunud. Iseasi, kui mõistlik on muidugi oma naasmine just kõige külmemale ajale ajastada, aga Erbert polegi mingi tavaline musträstas. Ta on ikke väheke ull küll, ütleme nii.
Aga nüüd siis projekti juurde. Asjad on siin nüüd vahepeal natuke edenenud jälle ja ma olen mõned suuremat sorti vidinad valmis saanud, mida tahan nüüd siis ära märkida.
Kuna kogu senine projekt on kulgenud tõsise säästurežiimi ja taaskasutuse tähe all, siis loomulikult ei investeerinud me ka uude mööblisse, vaid proovisime olemasolevate rapetega midagi ette võtta. Selle elevandi kannatust ja haikala kopse nõudva töö juures said minu suurimateks abilisteks need vidinad:

1) Täiesti asendamatu kuumapuhur

2) Natuke vähem asendamatu nurgalihvija

3) Üks espessiaalne vidin, mille Toriseja mulle selleks tööks ostis ja mida ma omaette "pööraseks ümmarguseks asjaks" nimetan.

4) Ohtralt pahtlilabidaid ja muid asju, millega annab värvi pindadelt ja murkadest lahti kaapida.

Esimesteks ohvriteks valisin välja kaks ühesugust öökappi (pildil siis üks nendest), mis hakkasid mind silma torkima juba esimesest korrast peale, kui ma Tarekesse oma jala tõstsin. Ma püüdsin korduvalt Toriseja käest välja peilida, millisest õnnetust maakonnahaiglast ta need nõukaaegsed mööblijäänused pihta pani, aga ei saanudki teada. Igatahes on praegu kusagil Eesti Vabariigis üks polikliinik või hooldekodu või muu raviasutus, kuhu eurorahad ei ole veel teed leidnud ja mille inventarist seetõttu puuduvad kaks pool-antiikset öökappi.

Kuumutasin nende pealt vana kolletunudvalge värvikihi maha ja lihvisin kenasti ära, kuni alles jäid haledalt alasti kasepuidust kapitoorikud. Paarist kohast oli aja jooksul ka spoon juba lahti koorunud ja mustaks tõmbunud, need kohad siis liimisin kinni.
Kasepuidul ei ole kahjuks eriti palju puusüümustrit (v.a. maarjakask muidugi, kes ilmselt on kogu kaskede liigile mõeldud puusüümustri ahnelt endale kahmanud), aga sellele vaatamata tahtsin kapid mitte uuesti ära värvida, vaid hoopis poolläbipaistva peitsiga katta. Pidasin vahepeal nõu tisler Tiiduga, kes kiitis mu plaani õnneks täiesti teostatavaks ja pakkus mulle muidugi mingit "hüper-super-ülivinget" piimjasvalget peitsi kah, millega ma võiksin siis selle töö ette võtta. Olin muidugi rõõmuga nõus, uskudes siiralt et küll meister teab, mida meister pakub. Paraku osutus meistri pakutud "peits" minu silmis ei rohkemaks ega vähemaks kui tavaline valge värv, nii et ma pidin tegema elu kiiremaid liigutusi, et seda saasta ruttu-ruttu maha lihvida. Õnneks ei tormanud ma kohe, pintsel püsti peos, kapiuste kallale, vaid katsetasin esmalt väikese sahtlikülje peal.
Kirusin kõik maailma tislerid maapõhja ja jõudsin taaskord järeldusele et kui sa tahad, et midagi saaks korralikult ära tehtud, tuleb sul see ikka ise endal ära teha. Ilma eranditeta. Pärast lühiajalist guugeldamist sain teada, et tisleritel on kombeks jah mingit teatud valget kruntvärvi ka peitsiks nimetada, aga see polnud päris kindlasti mitte see, mida mina tahtsin. Minu eesmärk oli ikkagi see vähene olemasolev puusüü nähtavaks jätta, mitte kogu kappi uuesti sisuliselt valgeks tagasi värvida.
Egas´  midagi. Ajasin Toriseja jalule ja läksime K-Rautasse seda p ä r i s  peitsi ostma, mida mina endale ette kujutasin. Sedapuhku läksin ise ka kaasa, et järjekordset jama juba eos vältida. Sorry, Toriseja :-)

Ostsime uue peitsi ära, lasime selle kohe lakiga ära ka segada ja juba pärast esimest pintslitõmmet tõdesin ma rõõmuga et nii, see oli nüüd tõesti just täpselt see, mida mina tahtsin ja ette kujutasin. Bingo! Alasti kasekapid said endale kena uue rüü.

Kahjuks ei katnud minu valitud peits ära spooni sisse süübinud tumedat tooni ja ma olin seetõttu päris õnnetu. Mingil hetkel tundus juba, et kogu mu ilus plaan läheb täitsa untsu omadega, aga siis tegi Toriseja julge ettepaneku - miks mitte värvida osa kapist ikkagi siniseks. Me nimelt olime ostnud K-Rautast ka sinist (toon 1-36-6 American Blue) ja rohelist värvi (toon H-130 Oase 95), sest mul oli plaan kapiustele lillemotiivid peale maalida.

Kapiustele mustri tegemiseks joonistasin selle kõigepealt kartongile.  Kartongitüki mõõtsin enne kapiukse järgi parajaks ja lõikasin välja. Krunn segava asjaoluna oli mustri koostamise juures ka tegevuses. Peaasjalikult spetsialiseerus ta närvidele käimisele, karvade mulle ninna ajamisega ja paberi paigast ära ajamisele. Pärast käis ta üldse sellise näoga ringi nagu olekski tema see suure töö tegija ja mina niisama seal mingeid kritseldusi teinud.
See selleks.
Kui muster oli paberile joonistatud, siis lõikasin ma tapeedinoa otsaga ettevaatlikult selle välja.
Mõnes kohas eemaldasin ettevaatlikult kogu detaili, nii et alles jäi mustrikujuline auk, teisest kohast lihtsalt lõikasin noaga soone sisse mustrile (varred ja oksad).
Kui see tehtud, kinnitasin kartongi teibiga kapiukse külge ja hakkasin hariliku pliiatsiga mustri kontuure kapiuksele joonistama. Sealt, kuhu ennist sooned lõikasin, tõmbasin lihtsalt pliiatsiga piki soont joone, mujalt joonistasin mööda väljalõigatud detailide servasid jne.

Siis värvisin lillepundi ära, varjutamiseks kasutasin veel valget värvi.

Kapinuppudega oli ka väike probleem. Kuniks ma ei teadnud, millised need kapid lõppkokkuvõttes välja nägema hakkavad, ei julgenud ma nuppe ära osta poest. Ma käisin küll K-Rautast phtesid siniste lilledega portselanist nuppe vaatlemas, aga kohe kui ma olin kapi osaliselt siniseks värvinud ja maalingu peale teinud ustele oli selge, et need portselanist plunnikesed sinna küll ei sobi. Küll aga leidsin ma puhtjuhuslikult Toriseja kolikastides tuulates paar-kolm kõige tavalisemat puidust kapinuppu. Värvisin need ka siniseks ja selgus, et need osutusid kõige sobivamateks.

Kapid said siis lõpuks sellised, teine teisele poole voodit. 

Ees ootavad mind veel üks peeglialus ja üks kummut, mis samal viisil ära tuleb tuunida, et nad öökappidega tinglikult ühte "komplekti" kuuluksid.