HIIDPROJEKT "KODU KORDA!" VIII "Sõna otseses mõttes säästuprojekt"

Hea uudis kõigepealt on see, et Erbert on tagasi. Ta vahepeal vist ikkagi võttis oma viimased mitte-veel-külmavõetud mõttemolekulid kokku ja tegi kiire tripi lähimasse sooja kliimaga turismipiirkonda, sest päris mitu nädalat polnud temast kippu ega kõppu kuulda. Söömisplatsil troonisid ainult paksud leevikesed ja vilkad tihased ja mõned arulagedad varblased, aga eile hommikul oli Erbert tagasi. Mustem kui kunagi varem ja nokk oli ka kenasti kuldpruuniks päevitunud. Iseasi, kui mõistlik on muidugi oma naasmine just kõige külmemale ajale ajastada, aga Erbert polegi mingi tavaline musträstas. Ta on ikke väheke ull küll, ütleme nii.
Aga nüüd siis projekti juurde. Asjad on siin nüüd vahepeal natuke edenenud jälle ja ma olen mõned suuremat sorti vidinad valmis saanud, mida tahan nüüd siis ära märkida.
Kuna kogu senine projekt on kulgenud tõsise säästurežiimi ja taaskasutuse tähe all, siis loomulikult ei investeerinud me ka uude mööblisse, vaid proovisime olemasolevate rapetega midagi ette võtta. Selle elevandi kannatust ja haikala kopse nõudva töö juures said minu suurimateks abilisteks need vidinad:

1) Täiesti asendamatu kuumapuhur

2) Natuke vähem asendamatu nurgalihvija

3) Üks espessiaalne vidin, mille Toriseja mulle selleks tööks ostis ja mida ma omaette "pööraseks ümmarguseks asjaks" nimetan.

4) Ohtralt pahtlilabidaid ja muid asju, millega annab värvi pindadelt ja murkadest lahti kaapida.

Esimesteks ohvriteks valisin välja kaks ühesugust öökappi (pildil siis üks nendest), mis hakkasid mind silma torkima juba esimesest korrast peale, kui ma Tarekesse oma jala tõstsin. Ma püüdsin korduvalt Toriseja käest välja peilida, millisest õnnetust maakonnahaiglast ta need nõukaaegsed mööblijäänused pihta pani, aga ei saanudki teada. Igatahes on praegu kusagil Eesti Vabariigis üks polikliinik või hooldekodu või muu raviasutus, kuhu eurorahad ei ole veel teed leidnud ja mille inventarist seetõttu puuduvad kaks pool-antiikset öökappi.

Kuumutasin nende pealt vana kolletunudvalge värvikihi maha ja lihvisin kenasti ära, kuni alles jäid haledalt alasti kasepuidust kapitoorikud. Paarist kohast oli aja jooksul ka spoon juba lahti koorunud ja mustaks tõmbunud, need kohad siis liimisin kinni.
Kasepuidul ei ole kahjuks eriti palju puusüümustrit (v.a. maarjakask muidugi, kes ilmselt on kogu kaskede liigile mõeldud puusüümustri ahnelt endale kahmanud), aga sellele vaatamata tahtsin kapid mitte uuesti ära värvida, vaid hoopis poolläbipaistva peitsiga katta. Pidasin vahepeal nõu tisler Tiiduga, kes kiitis mu plaani õnneks täiesti teostatavaks ja pakkus mulle muidugi mingit "hüper-super-ülivinget" piimjasvalget peitsi kah, millega ma võiksin siis selle töö ette võtta. Olin muidugi rõõmuga nõus, uskudes siiralt et küll meister teab, mida meister pakub. Paraku osutus meistri pakutud "peits" minu silmis ei rohkemaks ega vähemaks kui tavaline valge värv, nii et ma pidin tegema elu kiiremaid liigutusi, et seda saasta ruttu-ruttu maha lihvida. Õnneks ei tormanud ma kohe, pintsel püsti peos, kapiuste kallale, vaid katsetasin esmalt väikese sahtlikülje peal.
Kirusin kõik maailma tislerid maapõhja ja jõudsin taaskord järeldusele et kui sa tahad, et midagi saaks korralikult ära tehtud, tuleb sul see ikka ise endal ära teha. Ilma eranditeta. Pärast lühiajalist guugeldamist sain teada, et tisleritel on kombeks jah mingit teatud valget kruntvärvi ka peitsiks nimetada, aga see polnud päris kindlasti mitte see, mida mina tahtsin. Minu eesmärk oli ikkagi see vähene olemasolev puusüü nähtavaks jätta, mitte kogu kappi uuesti sisuliselt valgeks tagasi värvida.
Egas´  midagi. Ajasin Toriseja jalule ja läksime K-Rautasse seda p ä r i s  peitsi ostma, mida mina endale ette kujutasin. Sedapuhku läksin ise ka kaasa, et järjekordset jama juba eos vältida. Sorry, Toriseja :-)

Ostsime uue peitsi ära, lasime selle kohe lakiga ära ka segada ja juba pärast esimest pintslitõmmet tõdesin ma rõõmuga et nii, see oli nüüd tõesti just täpselt see, mida mina tahtsin ja ette kujutasin. Bingo! Alasti kasekapid said endale kena uue rüü.

Kahjuks ei katnud minu valitud peits ära spooni sisse süübinud tumedat tooni ja ma olin seetõttu päris õnnetu. Mingil hetkel tundus juba, et kogu mu ilus plaan läheb täitsa untsu omadega, aga siis tegi Toriseja julge ettepaneku - miks mitte värvida osa kapist ikkagi siniseks. Me nimelt olime ostnud K-Rautast ka sinist (toon 1-36-6 American Blue) ja rohelist värvi (toon H-130 Oase 95), sest mul oli plaan kapiustele lillemotiivid peale maalida.

Kapiustele mustri tegemiseks joonistasin selle kõigepealt kartongile.  Kartongitüki mõõtsin enne kapiukse järgi parajaks ja lõikasin välja. Krunn segava asjaoluna oli mustri koostamise juures ka tegevuses. Peaasjalikult spetsialiseerus ta närvidele käimisele, karvade mulle ninna ajamisega ja paberi paigast ära ajamisele. Pärast käis ta üldse sellise näoga ringi nagu olekski tema see suure töö tegija ja mina niisama seal mingeid kritseldusi teinud.
See selleks.
Kui muster oli paberile joonistatud, siis lõikasin ma tapeedinoa otsaga ettevaatlikult selle välja.
Mõnes kohas eemaldasin ettevaatlikult kogu detaili, nii et alles jäi mustrikujuline auk, teisest kohast lihtsalt lõikasin noaga soone sisse mustrile (varred ja oksad).
Kui see tehtud, kinnitasin kartongi teibiga kapiukse külge ja hakkasin hariliku pliiatsiga mustri kontuure kapiuksele joonistama. Sealt, kuhu ennist sooned lõikasin, tõmbasin lihtsalt pliiatsiga piki soont joone, mujalt joonistasin mööda väljalõigatud detailide servasid jne.

Siis värvisin lillepundi ära, varjutamiseks kasutasin veel valget värvi.

Kapinuppudega oli ka väike probleem. Kuniks ma ei teadnud, millised need kapid lõppkokkuvõttes välja nägema hakkavad, ei julgenud ma nuppe ära osta poest. Ma käisin küll K-Rautast phtesid siniste lilledega portselanist nuppe vaatlemas, aga kohe kui ma olin kapi osaliselt siniseks värvinud ja maalingu peale teinud ustele oli selge, et need portselanist plunnikesed sinna küll ei sobi. Küll aga leidsin ma puhtjuhuslikult Toriseja kolikastides tuulates paar-kolm kõige tavalisemat puidust kapinuppu. Värvisin need ka siniseks ja selgus, et need osutusid kõige sobivamateks.

Kapid said siis lõpuks sellised, teine teisele poole voodit. 

Ees ootavad mind veel üks peeglialus ja üks kummut, mis samal viisil ära tuleb tuunida, et nad öökappidega tinglikult ühte "komplekti" kuuluksid.