xmlns:og='http://ogp.me/ns#' Käsitöömesilane: märts 2011

esmaspäev, 21. märts 2011

Mustade roosidega mobiilikott ja organzast roosi tegemine

See on selles mõttes nüüd üsna kasulik peatükk, et ma näitan ja õpetan, kuidas ise lihtsalt ilusat roosi tikkida. ja natuke räägin muidugi valmissaanud moobiilikotist ka.

Ehk et alustan ikkagi mobiilikotist. Punasest, mustade roosidega. Mulle hirmsasti punased asjad meeldivad, niikaua kuni need jäävad riiete, ehete, hoidku-taevas-kingade, juuste, autode või mille iganes piiridesse. Ainult punased toidud ei meeldi, neid ma ei söö lihtsalt. Mitte ühtegi praktiliselt. Redise koorin ka ära, kui teada tahate.
Alguses ma tegelikult plaanisin Priidule hoopis teistsugust mobiilikotti teha. Punast sellegipoolest, sest see oli tema soov, aga kuna me just olime Marja juures kursustel õppinud inglise käsitöö-lapitehnikat, siis esimene kavand valmis mul hoopis selle järgi. Aga mida rohkem ma seda nikerdasin, seda rohkem mulle tundus, et pole ikka päris see mis ta olema peaks, ja et ei sobi nagu mitte. Kuna ma ei tunne seda inimest, kellele ta selle lõpuks kinkis ega ole teda näinud, siis pidin Priidu enda järgi otsustama, milline see lõpptulemus võiks olla. Ja see inglise lapitehnikas variant ei läinud selle kuvandiga absoluutselt kokku.
Üldiselt ongi nii, et kõige raskem on teha asju inimesele, keda ma näinud ei ole. OK, ma ei jõua ometi kõiki inimesi isiklikult tunda, aga vähemalt pildi pealt võiksin teda näinud olla. Siis tekiks mingi ettekujutus, millise stiiliga asja valmis teha. Vastasel korral on alati üsna suur võimalus täiesti puusse panna.
Ühesõnaga - ma viskasin selle lapitehnikas variandi kus seda ja teist ja alustasin otsast peale. Valisin hoopis uued kangad ja teise tehnika. Proovisin ühte teist varianti, mida me ka samas tunnis olime õppinud - n.ö. kangalaineid. Noh, kui Marja seda ette näitas, tundus see üsna lihtne olevat. Tegelikult on selliste kaarjate tükkide kokkupassitamine üks igavene jamanauskas ja ma siiamaani ei ole asjale päris pihta saanud ning tulemus valmib alati mingisugusel juhuslikkuse printsiibil - 50:50 õnnestub/ei õnnestu.
Õnneks seekord õnnestus.
Pmst näeb see asi siis välja selline alguses.
Nende kaarjate külgede kokku panemine, nii et üks kangastest ei hakkaks lokkima, on ikka täielik õudus. Ja mul on lausa kavatsus terve oma jaapani-ideeline seinapilt selles stiilis teha. Taevas ise teab, kuidas see mul õnnestub. Aga no ma poleks ju mina, kui ma midagi niisama lihtsat
ette võtaksin. Ma pean oma ajud ikka šveitsi juustuks murendama, et midagi valmis teha.
Kui ma olin siis need küljed kokku õmmelnud, tulid roosid juba iseenesest. Nagu nad oleksid juba algusest peale seal olema pidanud (kuigi algselt polnud mul neid mõtteski olnud).














Ja nii ta valmis saigi, see mobiilikott. Mulle kusjuures endale tundub, et see kukkus välja üks ilusamaid, mida ma üldse teinud olen. (Üks pruun oli ka kunagi veel, mis mulle endale väga meeldis. Ka roosidega.)





















Aga nüüd siis sellest, kuidas Abakhani kangapood pankrotti ajada ja ise endale ilusaid roose tikkida. Abakhan minu meelest müüb neid täiesti ebaseaduslikult kalli hinnaga.
Vaja läheb suure silmaga nõela (soovitavalt terava otsaga), organzapaela ja paelaga suhteliselt sama värvi niiti. Väga laia paela ei maksa võtta, väga kitsast samuti mitte. Kõige optimaalsem on kuskil 0.5-1 cm laiune pael. Ja siis loomulikult seda riiet või eset, mille peale roosi tikkima hakatakse.
Kõigepealt tuleb niidiga õmmelda viieharuline täht või helbeke. Alustada võib keskelt ja õmmelda väljapoole või mõnest harust, vahet pole. Kindlasti peab niidi alguse kinnitama sõlmega ja niidi lõpp tuleb ka üsna kindlalt kinni õmmelda, sest sellest saab tulevasele roosile niiöelda karkass ja see peab tugev olema. Mina olen isegi kasutanud topeltniiti mõnikord.
Ja siis tuleb paelaosa. Targad raamatud õpetavad küll, et organzatikandit tuleb alustada sellega, et pael tuleb ilma sõlmeta, iseendast läbi õmmeldes kinnitada, aga mina oma talupojamõistusega leian ikka, et pole midagi kindlamat kui üks korralik sõlm :-) Vähemalt mis puutub paeltikandi tegemisse. Madal- ja ristpistetöödes ma olen nüüd sellest ketserlikust kombest hakanud üle saama, aga paelast roose tikkides teen ikka paelale korraliku sõlme otsa, et kindel oleks. Pael tuleb siis üsna tähekese keskkoha juurest üles kangale tuua ja siis hakata seda läbi tähekese põimima - kordamööda, ikka ühe haru pealt ja järgmise haru alt. ja niimoodi ringiratast, kuni täheke on paelaga täidetud. Vahepeal tasub paela natuke ise ka keerutada, kui on näha, et ta nõela järgi liiga otse keerab.
Piltlikult näeb asi välja siis selliselt:
Pael kanga peale ja kohe põimima.











Siin on juba paar ringi tehtud.











Lõpuks, kui roos juba piisavalt suur on ja niidiga õmmeldud harusid enam näha pole, võib roosi ära lõpetada. Lihtsalt tõmmata pael uuesti läbi kanga pahupoolele ja seal kindlalt kinnitada. Lehe võib ka teha, kui soovi on. Niimoodi.
Rõõmsat tikkimist!

teisipäev, 15. märts 2011

Siidimaal on täppisteadus

Selles peatükis saate teada, miks pohmellis peaga pole mõtet siidimaali tegema hakata ja kuidas üleüldse üks siidisall valmis saab.

Mul on koju sahtlisse aegade jooksul tekkinud kummaline kooslus asju: 1 avamata karp õlivärve, 1 avamata karp akrüülvärve, samuti karp akvarelle ja 36 värviga pastellkriidid. Lisaks paarkümmend pintslit ja 2 täiesti kasutamata söepliiatsit. Pole vaja kuigi palju mõistust et aru saada - kogu see nasvärk vihjab ainult ühele asjale: Irma, hakka ometi kord maalima jälle!
Pean tunnistama, et ma pole veel julgenud ühtegi neist karpidest avada ja seda maalimise teemat tõsisemalt ette võtta, aga niimoodi "poole käpaga" ma ikka katsetan ja kogun julgust. Köögis näiteks on mul riiuli peal terve rida portselanimaalimiseks mõeldud värve ja mingi aeg ma tegelesin sellega päris aktiivselt. Ning aeg-ajalt käin ma oma tekstiilikunstnikust sõbranna Merikese juures siidisalle tegemas. Mõnes mõttes maalimised needki, aga oluliselt lihtsamad. N.ö. kuiva trenni eest käivad küll. Ja mis peaasi - mulle endale hirmsasti meeldib!
Viimane siidimaalimise üritus oligi eelmisel nädalavahetusel. Minul oli vaja üks sall valmis teha, sest Kadi soovis oma emale minu tehtud salli kinkida ja sõbranna Astrid tahtis lihtsalt proovida, mida üks salli tegemine endast kujutab. Merikese juures saab korraga 2 salli teha ja nii ta panigi 2 toorikut meie jaoks valmis. (Salli toorik on siis valge siidist sall, mida tuleb joonistama ja värvima hakata). Kuna ta ise sallide tegemisega endale elatist teenibki, siis on tal kodus kõik vajalik olemas: värvid, pintslid, toorikud, 2 veidrat harkjalga, mille vahele sall pingule tõmmatakse ja mingi ulmeline auruti, millega sallidel pärast värv kinni aurutatase.
STEP 1 - tuleb välja mõelda, mis värvitoonides sa salli soovid.
STEP 2 - tuleb välja mõelda, mida sa salli peale teha soovid. Variante on lõputult, lilledest abstraktsete kujundite ja kasvõi kassipiltideni.
STEP 3 - tuleb step 1 ja step 2 omavahel kokku liita ja siis, parafraseerides ühte kunagist Ida-Euroopa turule suunatud puhastusvahendireklaami: "Julgelt salli kallale!"
Kõigepealt tuleb kas musta, hõbedase või kuldse värviga pilt sallile joonistada. Valik on tegijal. See on üsna kibe täppistöö, sest kui untsu läheb, siis kustutada ei saa. Siis ongi untsus. Selle töö juures peaproovi ei ole, kohe ongi etendus, nagu öeldakse. Ja sallile ei ole võimalik ka hariliku pliiatsi või muu abivahendiga enne midagi ette joonistada. Seega, käsi ja mõte peavad kindlad olema. Seda ma silmas pidasingi, kui alustuseks ütlesin, et pohmellis peaga pole mõtet salli tegema hakata - käte värisemisest ei ole sirge joone või peene lilleõie joonistamisel kuigipalju asu, et asi selge oleks. Teine põhjus, miks selle tööga nii hoolikas peab olema on see, et mitte kuskile mustrisse ei tohi joonele vahet sisse jääda. Kõik jooned peavad olema tihedad ja korrektsed, sest niikui kuskile veidi õhem kiht või, hoidku jumal selle eest, lausa lünk jääb, voolab pildi värv silmapilkselt sallile laiali ja siis pole enam päästa midagi. Kolmas põhjus on ka veel. Ja see on see, et joonistamine ei käi mitte kõva pinna peale nagu paberil, vaid sisuliselt õhku. Salli toorik on tõmmatud kahe harkjala vahele pingule küll, kuid tegelikult ripub ta ju õhus. Ja liigub. Iga liigutuse ja pintslitõmbe juures, sest altpoolt ei ole ta ju millelegi toetumas.
See on üks paari aasta tagune pilt, kus on näha, kuidas siis salli peale muster joonistatakse. Selles mõttes ajalooline foto, et sellel on jäädvustatud minu kõige esimene sall, mida ma Merikese juures tegin. Sallist endast mul pilti hiljem ei olegi, aga igatahes sai see Ulricale sünnipäevaks kingitud tookord. Ja ta kannab seda tänapäevani, võin ma kindlalt väita.
Kui muster on joonistatud, tuleb oodata kuni värv kuivab. See on suurepärane vaheaeg, mida võib mööda saata (kui piisavalt ettevaatamatu olla) veiniklaasi taga mõnusa jutuajamisega mööda saata. Aga ei tasu ära unustada, et teine pool tööd on veel ees ja ka see ei ole švipsis pintslile sobilik. Aga alkohol ongi ju tarkade inimeste jook :-)

Siin on samal sallil juba muster peal ja salli põhitoon - opranž - samuti olemas. Seda põhja muide värvitakse samamoodi pintsliga. Ja seda tuleb teha kiiresti, sest värv kuivab õhukesel kangal imekiiresti ning kui liiga kauaks uimerdama jääda, jäävad sallile inetud värvilaigud, mida hiljem enam välja ei saa. Ja võib vaid ette kujutada, mis juhtuks siis, kui lille kontuurid oleksid lohakalt tehtud ja roheline värv oranži põhja peale imbuks.... sall mokas.







Minu sall tuli seekord tagasihoidlik.

Siin ka mõned varasemad sallid, mida ma teinud olen:
See sall sai minu kunagisele kolleegile Kerlile.
See sall on praegu Jaapanis. Ma kahjuks ei tea selle jaapanlanna nime, kellele see kingituseks läks. Margit teab :-)
Selle salli sai endale sünnipäevakingiks Kristel.
See sall on Soomes, Kaie on tema omaniku nimi :-)
Sünnipäevakingitus. Kreedale.
Algselt oli plaanitud kingituseks Alexisele, aga see läks natuke nässu ja nüüd ma kannan seda ise.
Margitile.

neljapäev, 10. märts 2011

Mobiilikott väikesele preilile

Lühike ülevaade ühest fancyst roosast mobiilikotist, mille ma Evelini tütrele tegin.

Ehk et kui ma Janne tütrele tehtud roosa mobiilikoti pildi FB-sse üles panin, siis nõudis Evelin enda tütrele ka samasugust :-). See on ikka nii, et ühest heast asjast võib pärast mitu tellimust tekkida. Nähtud-tehtud mitu korda.
Samasuguseid asju ma muidugi kunagi ei tee, selles mõttes on minu tehtud asjad kõik unikaalsed. Evelini tellimuse jaoks mul piisavalt blingi roosat materjali kodus enam polnud, kuna mul aga oma jaapani-eemalise projekti jaoks niikuinii Abakhani minema pidin, siis ei olnud muret.
Leidsingi luksusliku välimusega sobiva riide. Tegelikult küll mõeldud eelmainitud projekti tarvis, aga ostsin rohkem, et saaksin Evelini tellimuse ka samast riidest valmis teha.
Kuna kangas oli nii efektne, siis eriti mingeid muid lisandeid sinna juurde ei plaaninud.
Mul oli kodus varasematest varudest ühte veidi idamaise alatooniga punast paela, selle otsustasingi siis ainsa detailina kotile peale õmmelda.
Kandiga jälle ääristasin servad ära, peitepistega kinni nagu ikka:
Ja valmis oligi!

teisipäev, 8. märts 2011

Transiitkäsitöö - iiristega seelik

Jätkub ülevaade transiitkäsitöö vallast. Sedapuhku siis seelik, mis võlgneb oma nii kiire valmissaamise tallimehe kutsestandardi töörühmale, kes tahtis oma koosolekut Särevere mõisas pidada.

Leidsin mina endale vaese eestlase Stockmannist ehk Humana Rahvakaubamajast ülilaheda seeliku. Ostsin ära, panin kappi ja jätsin paremaid (loe - vähem kiireid) aegu ootama, et sellele kunagi mingi enda stiilis täiendus peale teha. Seelik seisis kapis paar nädalat lausa. Siis ühel teisipäevasel päeval tuli mul järjekordselt tööasjus Järvamaale reisida.
Kuna mul kodus olid pooleli sel hetkel ainult Alma ja Alberti kaasabil tehtavad projektid ning neid juba Eve väikesesse sõiduautosse kaasa ei tassi, siis tuli kiiresti välja mõelda mingi selline vidin, mida saaks autos nokitseda. Ja mulle meenus mu seelik!
See iiriste idee oli mul tegelikult juba tükk aega peas küpsenud. Alates sellest ajast peale, kui ma mõned aastad tagasi hirmus ristpiste-fän olin ja regulaarselt poest hispaaniakeelset "Labores Hogari" nimelist käsitööajakirja ostsin. See on nimelt üks imeline väljaanne, kust võib kümnete kaupa imeilusaid ristpistemustreid leida. Ma olin sel ajal ja olen ka praegu jätkuvalt sellel arvamusel, et eestikeelsetes käsitööajakirjades pakutavad ristpistemustrid on nii haledad, et ajavad nutu peale ja ma ei hakka selliste käkerdiste peale üldse oma aega ja kallist lõnga raiskamagi.
Ühes Hogaris oli väga lahe iiriste muster. Otsisin selle numbri üles, et saada kiirkorras ülevaade iirise õie kujust ja värvidest. Mitte et ma elus enne iiriseid näinud ei oleks. Mul ema kasvatab neid aias juba aastaid ja need on läbi aegade ühed mu lemmiklilled olnud. Lisaks tulpidele ja piibelehtedele ja meelespealilledele. (Ma siiamaani ei taipa, miks inimesed mulle alati roose kipuvad kinkima, kui ma ometi igal võimalikul juhul olen deklareerinud, et mulle ei meeldi roose kingiks saada.)
Mul on isegi kodus esikus peeglilaua peal poti sisse "istutatud" üks punt siniseid iiriseid ja need on mu majas ainukesed kunstlilled, mida ma suudan välja kannatada. (Olgu siis siinkohal selgeks tehtud, et ma tegelikult kunstlilli ka jälestan).
Ühesõnaga, ajakiri pakkus selliseid ideesid:

Kriipseldasin seebiga hommikul kell 7.45 ahvikiirusel seeliku peale pildi valmis ja keerasin oma siidimulineede karbi kummuli põrandale. Viimane oli küll suht mõttetu tegu, kuna ma niikuinii haarasin kogu pusa ja toppisin kilekotti ning haarasin kaasa. Eve nimelt juba tuututas all autos ja nõudis, et ma oma tagajäsemed koos selle juurde kuuluva kerega trepist alla veaksin ja autosse istuksin.
Marsruudil Tallinn-Särevere jõudsin nii palju ära teha, et kõik seebitriibud said valge niidiga ettevaatlikult üle traageldatud, sest seep, va sunnik, kipub tikkimise käigus pagana kiiresti maha kuluma ja mine siis pärast püüa haihtunud mustrit väljal.
Tagasiteel Särevere-Tallinn jõudsin juba natuke värve ka lisama hakata, kusjuures mul ikka veel ei olnud päris selget aimu, mis värvi need kolm õit tulema peaksid - et kas ühte värvi või kõik kolm tükki erinevad. Lõpuks jäi edevus peale ja otsustasin, et kasutan siis ära kõik pusas olnud niidid. :-)
Natuke nokitsesin veel kodus ka, aga peamine osa lilledest valmis paar päeva hiljem hoopis järgmisel marsruudil - nimelt Sareta liinibussis teel Tallinnast Tuudile. :-) Seega, tõeline transiitseelik.







Lilled siis lähemalt ka:


















Muide, ajaloolises mõttes panen siia ka pildi tikadist, mille tikkisin oma kolleegi Kersti seelikule. Seegi on suures osas valminud Tallinna ja Särevere vahelisel teelõigul. Kahjuks ma enam ei mäleta, kas ka seekord käisime seal tallimehe standardit tegemas või olid see tookord hoopis loomaarsti abilise töörühm.

laupäev, 5. märts 2011

Transiitkäsitöö - nõiutud mustriga labakud

See peatükk avab minu n.ö. transiitkäsitööks kutsutavate asjade jada. Need on need asjad, mille tegemist ma olen alustanud siis, kui ma kuhugi sõitma pean ja autos niisama kaassõitjana kaasas ei taha passida. Ja sel ajal, kui juht sõidab, mina siis nokerdan.

Üleeile ma pidin tööasjus Tartus ära käima. 2 tundi (või rohkemgi) niisama heleda valguse käes jõude passimist on minu jaoks võrdne mistahes 7 ülejäänud surmapatuga ja ma otsustasin, et autos kaasa loksudes on kõige mõistlikum tegevus hakata kinnast kuduma.
Mind on juba aastaid kummitanud üks kindamuster, mida ma olen kududa tahtnud - ainuke probleem seisnes selles, et seda konkreetset mustrit polnud mitte kuskilt saada. Ei internetist, ei rahvuslike kindamustrite seast, mida mul kodus kümnete kaupa küll ajakirjades, küll raamatutes olemas on. Ma pole küll mingi rahvariide asjatundja, kuid mulle tundub, et tegelikult see ongi vist mingi modifitseeritud variant, mitte päris algupärane muster. Aga teevad seda millegipärast ainult väga vanad kindakudujad ja kõik, kelle käes ma kunagi olen selle mustriga kindaid näinud, väidavad samuti, et need on juba väga vanad ning osad isegi ei mäleta, kust need pärit on.
Hullumaja.
Tegelikult olen ma üks kord elus selle mustriga kindaid juba kudunud. Ma olin siis umbes 15-16 aastane ja ma mäletan, et kusagilt (jälle - taevas teab, kuskohast!) olid meie majja siginenud ühed iidvanad ja kohutavalt nõelutud ning koiauke täis labakud, kus see muster peal. Tookord kudusin ka originaali pealt mustrit tuvastada püüdes endale selle mustriga kindad, aga kuhu need hiljem kadusid - jälle pole aimugi.
Hakka või arvama, et ongi mingi salapärane värk sellega.
Igatahes. Täiesti juhuslikult tuvastasin, et mu kolleegil Rutil on just selle mustriga labakud. Küsisin, kust ta need sai ja ei üllatunudki, kui ta ütles et kindad on juba väga vanad ja ta ei mäleta, kust ta need endale sai. Pildistasin kindad üles, et sealt pärast muster maha võtta.
Värvid olid Ruti kindal küll (minu arvates) valed, kuid muster ilmeksimatult õige.
Ruti kinnas on selline:
Kui olin selle ära teinud, joonistasin mustri foto järgi paberile ja olgu see nüüd siinkohal avaldatud. Taevas ise teab, kas mu blogi selle peale nüüd ära haihtub või kaovad kindad, aga riskin ikkagi. Kuna mul (õigemini Laural) sel hetkel õiget värvi vildikaid ei olnud, siis valisin suvalised värvid, nii et mustrilehel olevate värvide järgi ei tasu kuduma hakata. Ja tervet kinnast ei näinud ka mõtet lehele üles joonistada, sest niikuinii on tegemist kordusega.
Mustrileht siis siin:
Seega siis... Alustasin neljapäeva hommikul kell 8, vahepeal veetsin tööalaselt aega Rahvusarhiivi konservaatoritega ja ülikooli juures maastikuarhitektidega ning Tallinna poole tagasi sõites jätkasin. Eile nokitsesin veel töölt tulles ja täna, laupäeva hommikul, olidki valmis. Sellised siis said minu superkindad!
Õigete värvidega - roheline, sinine ja punane lill - ka. Vaatasin, et tegelikult annab seda mustrit vähendades ka Laurale samasugused teha. Lihtsalt külgede pealt tuleb üks rida pikimustrit mõlemalt poolt ära jätta ja ongi kitsam variant. Ja värvidega muidugi annab ka mängida, Laurale lubasin näiteks sinise, lilla ja kollase lillega sellised kududa. Kuigi... enne vist jõuab lumi ära sulada :-) Kui ma just kuhugi jälle sõitma ei pea.

kolmapäev, 2. märts 2011

Hiigelprojekt "Ilmapuu" ehk kuidas sõpradele antud lubadusi täita. VOL 2

Selles peatükis läheb siis päris töö lahti!

Esimeses osas sai räägitud sellest, kuidas ma pärast pikki ajuasju lõpuks välja mõtlesin, mida ma siis tegema hakkan ja kuidas see umbkaudu välja nägema hakkab. Nüüd olen asjaga nii kaugel, et praktiliselt 1/3 kogu sellest hullusest on valmis. Ehk siis see sinine osa, mis peaks taevast sümboliseerima.
Korraks veel panen siia selle Excelis tehtud plaani üles, et meelde tuleks:
Printisin selle töö juures välja, siis on hea näpuga järge ajada et sassi ei läheks. Kuna Ilmapuu peaks legendi kohaselt ulatuma maast taevani, siis ongi nii et sinine osa sellel plaanil peaks idee järgi sümboliseerima taevast (mõned kollased täpid siis tähtedeks ka, eksju :-D), roheline muru ja puid ja muud värki ja must siis mulda ja maapõue.
Päris mitu päeva läks kangaste välja valimiseks ja leidmiseks. See on ju teada tõde, et kuigi mul on kodus umbes mustmiljon erinevat kangast, tundub alati uut tööd alustades et just need kõige õigemad ja just nimelt selleks tööks vajalikud/sobilikud kangad on puudu. Nii ka seekord. Siniseid kangaid on mul kodus virnade viisi, aga vaat neid õigeid... neid ei olnud. Hullupööra vedas, et leidsin täiesti juhuslikult Paldiski maantee Maidiga vabrikupoest kõik kolm korraga. Ja udusoodsa hinnaga veel ka, kusjuures. Pärisrahas 35.- krooni meeter.
Nojah. Igatahes kulus mul kõva paar päeva vajaliku hulga lappide väljalõikamiseks. Ma tegelikult vihkan seda osa tööst lapitekkide tegemise juures kõige rohkem. Ilgelt igav on neid niimoodi hekseldada.
Aga hunnikud muudkui kerkisid ja lõpuks oli pilt selline:
Rohelisi ma veel välja lõigata ei viitsinud, kui aus olla, sest taevas teab, millal ma lõpuks nendeni jõudma pidin.
Aga siniseid hakkasin siis näpuga plaani mööda järge ajades paika panema. Üle 5 rea korraga kokku panna ei saanud, sest arvestuslikult pidin ma kohe peale lappide paikasättimist jõudma need ka kokku õmmelda. Järgmisele päevale ei saanud midagi jätta, sest muidu oleksin ma ise või Laura need ilmtingimata laiali astunud. Ega ikka ei viitsi mööda seinaääri käia, kui keset tuba mingid lemled laiali on laotatud.
Põhimõtteliselt nägi pilt kogu aeg välja selline:
Ma oleksin elu suurim valevorst, kui ma ütleksin, et nende kokkuõmblemine mingi lõbus töö oli. Üsna nüri tegevus, tuleb öelda. Aga ma kulutasin sellele terve nädalavahetuse ja praeguseks hetkeks hakkab asi juba ilmet võtma, võib öelda.
Lõpuks jõudsin isegi juba esimeste roheliste lipikuteni, aga ma kahtlustan, et neid ma küll kõiki korraga ei viitsi välja lõigata. Kuna ma ju tean, kui palju mul neid vaja on lõppude lõpuks, siis ma ilmselt hakin neid jupikaupa.
Pahupoole pealt on kogu töö isegi natuke nunnum. Igatahes saab sealt aimu, milline hunnik õmblusi tuli mul nende lipikute kokkusaamiseks ära teha.
Praegu on jälle väike paus töös sees, sest ma vahepeal teen ikka muid asju ka. Mul on ju kogu aeg mingi 4-5 rauda korraga tules :-)
Üldiselt ma plaaningi vahepeal oma tuttuut-tuunitud seelikut siin varsti presenteerida ja mõned mobiilikotid on veel töös ja ühed kindad vist homse hommiku seisuga ka. Ja vahepeal käisin ma veel Abakhanis oma jaapani-idee jaoks kangaid otsimas, sest vaat neid oli mul küll vaja spetsiaaalseid, mitte mingeid suvalisi. Õnneks saab see olema oluliselt väiksem projekt (mahuliselt) kui ilmapuu oma, aga ....
Aga kõik omal ajal.
"Ilmapuu" projekt jätkub ja kui miskit edasi on jälle arenenud, annan teada :-)