xmlns:og='http://ogp.me/ns#' Käsitöömesilane: märts 2018

reede, 23. märts 2018

Kevadine siuruparv, liblikad ja muid toimetusi

Kuna ükshaaval ei jõua oma tegemisi siia blogisse sisse kanda, siis olen asunud optimeerimise lainele ja kogun mingi aja jooksul tehtud asjakesed kokku ning panen siis ühte postitusse.
Nii nüüdki. Terve parv linnukesi, kelle ma lõpuks tänu Lee utsitamisele siurudeks nimetasin, on valmis saanud ja tundub, et neile tuleb veel päris palju lisa. Noobel Siuruklubi saab muudkui uusi liikmeid juurde, mis on ju ainult tore. Mulle ikka väga meeldib neid teha ja iga väike tegelane on nagu väike pärl suures rõõmukaelakees. Las nad siis olla seal nagu pääsukesed traadi peal.
Aga et lugu liiga üksluiseks ei läheks, siis ikka tuleb sekka muid tegelasi ka. Liblikaid ja vidinaid.
Siin on siis eelmise nädalavahetuse tegemised: üks siuru, mis praeguseks Tartusse kolinud on, üks juukseklamber ja üks liblikas. 
Et selle liblika lugu algusest peale ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas ma jälle nädalavahetusel Karnaluksis käisin. Läksin kindla teadmisega, et vajan ainult prossitoorikuid ja sobivat paela, millega parandada oma punase kleidi alumist serva, kuhu ma ühel hommikul unise peaga augu sisse triikisin. JA MUUD MIDAGI EI OSTA!!! Mul jääb üle küll ainult südamest õnnelik olla, et minu jumalal on huumorimeel, muidu oleksin ma ikka päris hädas. Igatahes tundub mulle, et teenisin selle naljaplaaniga tema käest boonuspunkte terveks nädalaks, sest kuidas muidu seletada et tervelt 5 päeva ei juhtunudki mingeid suuremaid jamasid. Ma arvan, et ta lihtsalt naeris ikka veel ja tal polnud sellepärast aega mulle mingeid üllatusi risti-rästi jalgu lükata. Et huumorit jagada, siis palun väga, siin on kõik see millega ma koju naasesin, olles ainult prossitoorikuid ja paela ostnud....
Tähelepanelik vaatleja näeb kindlasti pildi ülemises servas kahte üliägeda värviga niiti. Nendest ma vaatasin kohe, et saaks kokku pannes ägeda värvikombinatsiooniga asja. Siis läks paar päeva mööda ning kolleeg Marit imbus töö juures minu kabinetti. Näitas enda seljas olevat petrooleumisinist kleiti ja ütles, et sinna on liblikat vaja. Ja mina kohe mõistsin, et täpselt seda värvi taustale see lilla-rohelise kooslus sobiks! Tehtud-mõeldud! Nii sündiski selline pisut pöörane pross. Ma muidugi ei suutnud ennast taltsutada ja lisasin veel träpsu kollast, et asi eriti kirju oleks. Mina ise jäin tulemusega rahule ja õnneks Marit ka :-)
Selle juukseklambri olin ma Anule juba peaaegu aasta aega tagasi lubanud. Lõpuks sai siis valmis, kaua tehtud-kaunikene. Mulle endale hullult meeldib see roheliste toonidega mängimine ja väike aimatav lilla detail sinna juurde oli ka nagu kirss tordile mu meelest. Anu jäi ka rahule.
See sinine siuru sündis seepärast, et armas sõber Sigrit, kes oli just ühe siuru endale veidi aega soetanud, leidis et tal on sinist ka väga vaja. Talle meeldis tegelikult üks teine (see, mille ma oma pinginaabrile Iivile tegin), aga et ma kunagi kahte ühesugust asja ei tee, siis muidugi sai Sigrit endale täiesti oma sinise siuru. Igatahes kolis see lind oma õe juurde Tartusse ja peab nüüd ülikoolilinnas mantlihõlma küljes rantjeepõlve. Fotokinnitus selle kohta, et ta elu ja tervisega kohale jõudis, on mul täitsa olemas:
Sinine siuru Tartus
Sinise siuru vanem õde sealsamas :-)

Lisaks liblikale tahtsin seda lilla-rohelise värvikombinatsiooni ikka veel kasutada, sest see on lihtsalt nii äge, aga enne kui jõudsin niiöelda nõela vilti lüüa, avastasin oma vanast käsitööasjade kastist, kuhu ma juba umbes pool aastat pole sisse vaadanud, arvates, et mis seal peale pitside-paelte-nööpide ikka on, täiesti ootamatu varanduse! Selgub, et ma olen mingil X.-ajal endale veelgi samasuguseid siidiniite ostnud ja seal kastis nad nüüd siis ootasid, kuni ma nad leian. Tähendab, mul on kas liiga palju käsitööasju või ma olen täiesti haldussuutmatu nende üle arvestuse pidamisel....
Lühidalt öeldes leidsin ma sealt muuhulgas ühe huvitavat tooni pruuni niidi ja selle tulemusel tegin katsetuse korras ühe väikese 1cm laiuse tikitud käepaela. Anule.
Kuna see mulle endale väga meeldima hakkas, siis ma kahtlustan, et neid saab sellele esimesele ka üsna mitmeid lisaks tulema edaspidi.
Siin on suur siuruparv paar nädalat tagasi. Neid ma olen juba näidanud, aga lähivõtted siis ka. 

See on Agne kollane. Mulle tundus, et ainult kollane üksi jääb natuke liiga ühetaoliseks, seega ma natuke viskasin siia elektrisinist särtsu sisse.
Täitsa hästi tuli välja. 
Karin ise tegelikult kannab ühte roosa-hallikirjut siurut, aga selle tahtis ta oma sõbrale. Värvisooviks oli, et peab olema lõheroosa ja salatirohelise kirju.
Esimene katsetus neid värve kokku sobitada läks mul aia taha. Vähemalt ma ise kujutasin vaimusilmas hoopis teistsugust pilti ette, nii et esimene roosa-roheline katsetus oli peaaegu õnnetuks orvuks jäämas, kui tuli kolleeg Yngve ja ütles, et see värvuke, millele mina isegi värvi ei osanud pakkuda, on täitsa tema jagu. Ja tõesti, Yngvele sobis see lind just nii nagu olekski tema jaoks tehtud. 
Karini roosa-hall siuru
Yngve värvitu värviline siuru
No igatahes katse nr 2 oli see, millega ma ise rahule jäin, kui nüüd selle salatirohelise ja lõheroosa juurde tagasi tulla. 
Vahva pinginaaber Iivi, kelle ma endale sel aastal koolist leidsin, on selle sinise siuru omanik. 
Neid metsarohelisi asju teen ma ikka tõesti eriti hea meelega. Riina rohenäpil sain ära katsetada nii litrite õmblemise (huvitav, et see piltide peal ja õppevideotes tundub alati nii lihtne, aga tegelikult on üks ilge nosserdamine) kui saba peal oleva tikitud paelast pitsi.
Selleks korraks arhiveerimisega ühel pool. :-)
Üks lavendlililla-rohelisekirju siuru ja rohelistes toonides liblikas ootavad veel tegemist ja paar mõtet on veel, aga siis tuleb hakata oma kleite tuunima. 
Ma pole juba väga kaua aega riideid uuendanud, aga tundub et kevad teeb oma töö. Juba küpseb peas mõtteke ühele sinisele kleidile väikese abistava tikandi tegemisest ja no muidugi minu punase kleidi grande katastroofe magnifico ootab parandamist. Sellest ka õppetund et varajastel hommikutundidel, unise peaga ja poolmagavas olekus ei tohiks mingil juhul ohtlikke kodumasinaid (triikraud) käsitseda. Võivad tekkida augud kleitidesse....
 


esmaspäev, 5. märts 2018

Sinised näpardid ja mütsimoodi asi

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et läksin veebruari alguses hea sõbranna sünnipäevale. Tema pidustused lõppevad alati sellega, et meesinimesed eemalduvad garaaži noolemängu mängima ja igavaid meesteasju rääkima, aga naised jäävad tuppa veini tipsutama ja kougivad käekottidest välja oma poolelioleva käsitöö.
No ei viitsinud ma seekord oma pärlikarpe kaasa vedada, ei viitsinud, aga niisama, käed ripakil, ka istuda ei saanud ju. Kus sa sellega!
Sünnipäevalapsele lillekimpu ostma minnes tuli korraga idee, et võiksin üle mitme aasta uuesti ühe paari sõrmkindaid kududa. Lõnga ja vardaid kotti pista ja kaasa vedada on ju päris lihtne, liiatigi kudusin viimati sõrmikuid... eee, kui nüüd meenutama hakata, siis peaaegu 10+ aastat tagasi. Vist õele jõuludeks, kui ma ei eksi.Viimane aeg meelde tuletada.
Mustika Keskuses on Abakhan ja seal leidub nii lõnga kui vardaid. Otsustatud!
Tormasingi siis Abakhani lõngariiuli juurde ja mõtlesin, et vot kus võtan nüüd mõne toreda kärtsu värviga villase lõnga ja kukun kuduma! Aga lõngariiuli juurde jõudes vahtis mulle sealt vastu värviline Mendelejevi tabel: akrüül, polümeer, viskoos, elastaan, veel mingid taevas teab millest valmistatud lõngad... Värve nagu vikerkaares, aga osta ei kõlba mitte midagi. Lõpuks leidsin kusagilt kõige alumise riiuli kõige tagumisest reast  ü h e a i n s a  toote, mille etikett lubas, et tegemist on 100% meriinovillast tehtud asjaga. See oli ainuke täisnaturaalne toode üldse. Kahjuks oli värvivalik täielik õudus kuubis, varieerudes pleekinud kollasest määrdunudvalgeni, sekka mingi kahvaturoheline ja tõsise pingutuse korral punaseks (ei, tegelikult siiski vist pigem ruskeks) kvalifitseeruv toon. Ja sinine. Jumal tänatud, päris sinine. Ainuke, mis üldse mingi värviga seostus minu jaoks selles kaskaadis.
Ostsin kohe mitu tokki, sest ega ma enam ju ei mäletanud kui palju ühe kinda jaoks lõnga kulub. Pealegi ei võinud kopika eest kindel olla, et ma nendele kinnastele ka mütsi juurde teha ei plaani hiljem. Ja isegi kui ei plaani, siis millal on inimesel enne sinist lõnga kodus ülearu olnud? Ma ei tunne küll kedagi, kellel oleks.

Esimene kinnas valmis märkamatult - hommikuks oli käelaba osa kuni sõrmedeni valmis ja loomulikult kudusin kohe juba sõrmed ka otsa. Enne kojuminekut jõudsin isegi teist kinnast alustada. Siiamaani kulges kõik nagu lepse reega, aga siis läks projekt lappama, nagu öeldakse, sest....
Tark kuduja koob kindaid kindla skeemi järgi - kindel arv silmi ja ridasid.
Vähem tark leiutab ise, aga paneb vähemalt kirja, mitu silma ja mitu rida ta esimesele kindale kudus.
Edasi tuleb tükk tühja maad ja siis tulen mina - ei mingit skeemi (pole kunagi olnudki!) ega midagi ka kirjas. Ja arvestades, et esimene kinnas sai kootud seltskondliku loba ja veini saatel, siis ega ma ei lugenud ega mäletanud niisama ka.
Egas´ midagi, selline tagasilöök oli küll veidi tüütu ja häiriv, aga ei midagi fataalset. Lugesin oma kotkasilmadega juba kootud kindal read kokku ja vehkisin teise samasugusena valmis. Ei kontrollinud. BIG MISTAKE! Kui valmis kindad kõrvuti panin, nägin kohe, et ei klapi. Kohe silmnähtavalt vähemalt 4 rea võrra ei klappinud, ehk et vasaku käe kinnas oli umbes-täpselt nende ridade võrra pikem. Kui kätte tõmbasin ei saanud arugi, aga kui kõrvuti panin oli vahe selgelt näha.
Sellest moraal - ei ole vaja kududa ühevärvilisi kindaid, kui kudumisjumal ja Pinterest on leiutanud sedavõrd suure hunniku sõrmkinnaste mustreid, mida oleks võinud kasutada. Kes mul keelas sealt Abakhanist mõnda tokki kasõi sedasama määrdunuvalget lõnga osta ja sellega mingi loetav muster kududa kinda sisse? Ei keegi. Endal oli ikka vaja mingit jonni ajada, et teen ühevärvilised kindad ja oh küll ma siis tikin ja kaunistan!
Mis toobki mind selle viletsuse järgmise peatükini - kaunistused.

1. katse - dekoratiivsed paelamotiivid 
Mul on endale teadaolevalt kodus mitme kilomeetri jagu erinevaid siniseid ja muud värvi paelu, sh igasuguseid selliseid, millelt on võimalik motiive välja lõigata. Kuduma hakates olin üsna kindel, et leian nende seast ka sellise, mida saan nende kinnaste juures ära kasutada. Pluss ilmselt siis natuke pärleid lisaks ja muud pudi-padi. Täpsemal uurimisel selgus, et Murphy seadused on jätkuvalt jõus - vajaliku paela olemasolu tõenäosus on seda väiksem, mida rohkem sul erinevaid paelu käsitöökotis on.
Seadsin sammud jälle Abakhani, aga Murphy ootas juba seal ees - kui üks pood valmistab sulle pettumuse üks kord, siis pole mõtet oodata, et ta järgmine kord teisiti käitub.
Üleüldse arusaamatu, mida nad seal viimasel ajal müüvad. Kaupa justkui on, aga kui konkreetselt kangaid ei osta, siis muus osas jääb valik iga korraga järjest kesisemaks. Vist olen Karnaluksi sortimendiga juba nii ära hellitatud, et kõik teised poed tunduvad selle kõrval väikeste külapoekestena....
Tähendab, kokkuvõttes tuli see idee maha matta, sest paela polnud. Ei hakka ju villasele kindale organzast roose peale tikkima ometi.

2. katse - õmmeldud roosikesed
Selle mõtte täideviimiseks tuli mul kõigepealt neid kunagise tootmiskoondise UKU kvaliteedimärgiks kujunenud roosikesi tikkima õppida. Ma mäletan, et minu kadunud tädi tikkis neid nupsikuid unepealt valmis. Kõik nagu masina alt tulnud, täpselt ühesugused ja ühesuurused ka. Mina kogu oma senise käsitöölise eluaja jooksul pole neid kunagi varem teinud, mis on mõneti isegi üllatav, arvestades mida kõike ma teinud olen. No aga kus häda kõige suurem, seal YouTube kõige lähem. Polnud vaja kaua otsida, kui juba leidsingi selle video:
(Ma loodan, et ma selle lisamisega siia nüüd kellegi autoriõigusi ei rikkunud....)
Igatahes õppisin tänu sellele filmijupile täiesti uue oskuse selgeks.

Algaja esimese katsetüki ja proovilapina nägi kena välja, aga mulle ikka üldse ei meeldinud.
Kuidagi liiga lapsik tundus.... harutasin kõik jälle üles.
Nüüd olin juba täitsa turris ja nõutu, sest ideed hakkasid vaikselt otsa lõppema.




Tegin veel paar ebaõnnestunud katset (õnneks mitte enam praktilist) tikitud pitsitükkidega ja litritega, aga ei midagi....
Olin juba alla andmas ja hakkasin ennast harjutama mõttega, et mul ongi nüüd maailma kõige igavamad ühevärvilised kindad, mis tuleb kuidagi ära kanda.







Aga kus loomekriis kõige suurem, seal värvilised vilditükid kõige lähemal. Seda varianti polnud ma veel proovinud ja mis seal imestada - see toimis!
Step 1
Step 2
Valmis mu ilu-ilukesed, mis sest et üks teisest 4 rida pikem! :-)

Müts ikka kah! 
Nüüd kus ma kinnastega võiduka lõpuni olin jõudnud, olid juba vardad soojad ja mõtlesin, et teeks siis ikkagi selle mütsi ka ära. Mitte, et ma seda edaspidi hullupööra kandma hakkaks, sest tõesti-tõesti, see on nii - minu pea lõi vanajumal selles tootesarjas, mis mütside kandmiseks mõeldud ei ole. Mida iganes ma endale ka ei prooviks, näevad need minu peas ikka välja nagu kohvikannusoojendajad või pajakindad. Ma olen visa järjekindlusega proovinud küll barette, kübaraid (oi õudust!), sonisid, tutiga ja tutita mütse, nokamütse, rätikuid, salle ja mida kõike veel, aga tulemus on iga kord üks ja seesama - ma näen välja nagu peakattega samovar.
Seega ei olnud suurt vahet, kas koon ühe mütsi sellesse kollektsiooni veel juurde või mitte. Vähemalt pakasehooajaks, mida nüüd ju lausa kuu lõpuni ähvardab, on mingi abivahend olemas mis kõrvadel härma ei lase minna.

Ega mul mingit skeemi ega plaani jälle muidugi polnud. Iga kord kui ma neid käsitööportaalides reklaamitud mütse vaatan (ja neid on nagu kümneid ja sadu), siis ma mõtlen et issanda kurat, kui lihtne see tundub! Võta aga ringvardad kätte, koo toru valmis, pane tutt külge ja alusta järgmisega. Mõnel tuleb kohe mütse nagu vabrikust: palmikutega, tuttidega, värvilisi ja ühevärvilisi... Kõik kohe kandjale parajad ja peas ilusad...
Mina kõigepealt pidin läbima jooksujalu kõrgema matemaatika kursuse, et arvestada välja kui mitu silma ma pean kuduma, et enda pea jaoks paraja suurusega tulemus tekiks. Kuna nii kinda kui mütsivardad olid mõlemad 2,5-sed, siis sain kinda pealt mõõtu võtta, kui palju 10 silma sentimeetrites välja näeb.
Siis võtsin oma ringvardad (taevas teab, millal ja miks ostetud) välja ja katsetasin seda torukudumist, aga mitte midagi ei tulnud välja. Kiskus ja venis ja silmad takerdusid vardaotstesse kinni ja üldse sada häda.... Pärast 5-6 rida oli selge, et see mudel mul lendama ei hakka ning sinnapaika ma need ringvardad jätsin.
Edasine kirjeldus läheb rubriigi alla "Ära seda kodus järele tee" ja on arvestatavaks huumorinurgaks kõikidele spetsialistidest mütsikudujatele.
Kuna esimene katsetus läks vett vedama, võtsin järgmiseks enda peenikesed kampsunivardad välja ja lõin nende peale vajaliku arvu silmi. Ütleme nii, et kohe hoopis teine tubakas!
Aeg-ajalt jäin küll kahtleva pilguga kudumi laiust vaatama ja mõtlesin, et on mul tõesti nii suur pea või?!, aga siis mõõtsin jälle üle ja tõesti, mul ongi selline tulnuka peakuju.








Alustuseks kudusin esimesed 6 rida parempidi, siis tegin ühe rea õhksilmu ja siis järgmised 6 rida jälle parempidi. Seitsmendat rida kuduma hakates keerasin esimesed 6 rida õhksilmade rea koha pealt tagasi ja kudusin mütsi esimese rea 7. reaga kokku. (Mitte et ma arvaks, et keegi nüüd aru sai, misasja ma siia kirjutasin.) Tulemuseks igal juhul oli see, et nüüd oli mütsi servaks mitte parempoolse koe esimene rida, vaid õhksilmade rida, mis kenasti sakilise serva jättis. Edasi hakkasin palmikuid kuduma ja nii senikaua kuni müts minu arvates piisavalt pikk oli. Siis oli vaja ikkagi natuke koomale võtma hakata, aga palmikuid ju niisama kokku ei koo, et tulemus kole ei jääks. Tegin siis nii, et kudusin alguses mõlemast neljasest palmikureast ühe silma kokku ja ja järgmine palmik tuli juba mitte 4+4, vaid 3+3, sealt järgmine aga juba 2+2. Ka palmikute vahel olevad 2 pahempidikoes olevat silma kudusin mingil hetkel kokku üheks silmaks. Niimoodi märkamatult sain kudumi koomale tõmmatud ja ühel hetkel lõpetasin lihtsalt töö ära. Kui mütsi tagumist külge pidi kokku õmblesin, siis krookisin lihtsalt pealaele jäänud "augu" kokku ja tulemus nägi üsna veenev välja. Enne lõplikku töötlemist nägi müts tervikuna küll välja nagu kootud trompet, aga ega ma sealt mingit imet ei oodanudki. Ise olin täiesti rahul, ehkki mis seal salata, kui oma suurteose endale pähe panin, oli tulemus jätkuvalt sama - samovar. Ümar munasamovar, kui täpne olla. Mõnede asjadega siin elus lihtsalt tuleb leppida, midagi pole parata.
Mütsile muidugi õmblesin samasugused kaunistused külge nagu kinnastelegi, nii et lõppkokkuvõttes näeb minu mütsimoodi asjandus välja selline.