Tark inimene kasutab ära ka teiste inimeste anded

Inimene ei pea sugugi kõiki asju oskama, leian mina. Piisab, kui jagab matsu mõnest üldisemast teemast. Ja nende osas, millega ise hakkama ei saa, palub spetsialisti abi.
Mul on näiteks õde Tiina. See keskmine. Tema on erinevalt minust spetsialist heegeldamise alal. Istub diivaninurka maha ja enne kui mina jõuan öelda "mesitaruvaik" või "lemmiklillekimp" on temal juba jupp pitsi või peotäis lilli valmis heegeldatud.
Eelmisel aastal ta heegeldas mulle niimoodi terve hunniku lillekesi, lehekesi, kettaid ja ruute ja igasuguseid muid tidinaid ja vidinaid, juhuks kui mul neid oma erinevate projektide juures vaja peaks minema. Muuhulgas tegi ta mulle ühe sellise pitsist paelajupi. See seisis ja ootas oma inspiratsioonihetke, kuni ta mulle nüüd juhuslikult jälle kätte sattus.

Ma vaatasin et sellest saab ju ühe kena kaelakee. Kui katsetada ja katse õnnestuma peaks.
Kõigepealt ma muidugi pressisin selle ära kenasti ja siis pätsasin Toriseja kalastustarvete kotist jupi tamiili. (Ma loodan et tal polnud see meetripealt arvele võetud, muidu olen küll täitsa hädas.) Ajasin tamiili valge serva sisse, et see jäigem oleks ja vormi hoiaks. Pärast tamiili otsad keerasin tagasi ja peitsin pitsi sisse.

Kui see tehtud, siis panin "kee" vana plastikust dokumendikaane peale ja pintseldasin mõlemalt poolt PVA liimiga kokku. PVA nimelt kuivab läbipaistvaks ja seda ei jää näha. Eesmärk tegelikult oli ümar kuju ära fikseerida. Plastikust aluse peale asetasin töö sellepärast, et sealt on seda lihtne kätte saada ja see ei määri.

Kui liim kuivanud oli, siis õmblesin iga musta naksi otsa läbipaistva niidiga 2 pärlit ja mõlemasse otsa kinnituse.

Tulemus sai selline. Ise olen rahul. Võibolla leiab keegi selle veel hea idee olevat ja teeb oma heegelpitsidest mõne kena ehte.

Sursiku sünnipäevakingitus, VOL 2

Kuu aega tagasi rääkisin siin suurejoonelisest lillepeenrast, mille me Sursikule sünnipäevaks tegime. Tol korral jäi selle siis laagerduma ja nüüd augustis, kui ma omaenda sünnipäeva eest sinna peitu pugesin, sai see valmis tehtud.
Kõigepealt, nii nagu oligi arvata, oli juulikuus peenrale tassitud muld kenasti ära vajunud ja nii me mahutasime sinna veel 5 kärutäit komposti lisaks.
Kivid, paganas, tuli muidugi jälle peenra pealt ära tirida. Ja siis jälle tagasi laduda.
Kilplase töö, ma ütlen küll.

See siin on vana peenar, millest aja jooksul on saanud üks suur hatune ja tokerjas, umbrohtu ja kasejuurikaid täis songermaa.
Kiviktaimlalilled, mis siin veel kasvavad, on muutunud aastate jooksul täiesti taltsutamatuteks, orasheina täis mätasteks.
Siit siis hakkasime ükshaaval taimi välja korjama, sest ainult vanajumal taevas ja Sursik Maa peal teavad, misasi seal kusagil kasvab ja kunagi õitsenud on. :-)



Uude peenrasse said kõik taimed väikeste juppidena maha istutatud, sekka paar taime veel ka mujalt aiast.
Edaspidi lubas emps neid siis korralikult piirama ja taltsutama hakata, et need uuesti ülekäte ei läheks.
Saab näha.

Siin on siis häppi asjaline ise oma peenra kallal veel viimast lihvi andmas. Ei maksa imestada, et peenar pealtnäha üsna tühi on. Kuna peale helmikpööriste on kõik muud taimed selles kiviktaimla taimed, siis on kindel et järgmise aasta jooksul laiutavad nad juba julgelt üle kogu maapinna.
Ahjaa, paar kõrrelise puhmast on nüüd sellesse taimlasse ka juba lisandunud, aga need tekkisid sinna hiljem, kui mind enam pilti tegemas polnud.
Peaksid olema need kaks:
http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/korrelised/hiina-siidpooris-zebrinus
http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/korrelised/jaapani-tarn-silver-sceptre
(viimase osas ma ei ole 100% kindel)

Nüüd on igatahes peenar valmis ja kui mul meeles on, siis kevadel ma teen sellest uuesti juttu. Kui need kribalad seal kõik kasvama ja õitsema on hakanud, sest nagu mina ikka ütlen - meie empsile anna või alumiiniumist luuavars pihku, tema ajab sellele ka lehed külge.

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXI "Tumbad nagu mesitarud"

Juba mitu päeva kummitab mul peas nagu sääsepirin Kersti Merilaasi luulerida "Suvi läks kui unenägu.....".
Kole lugu, aga august on jah juba poole peal ja mul alles plaanid hakkavad tekkima. Jäävad jälle järgmiseks aastaks. Aga mõned asjad ikka saavad tehtud ka, kuigi enne peavad nad vähemalt 2-3-4 ideed üle elama et lõplikult valmis saada.
Alustuseks pean ma jälle meenutama oma rapete väljanäituse sissekannet ja kahte sealset tumbat.
Üks neist oli selline.

Tegelikult isegi suhteliselt heas korras kui vaatama hakata, aga lihtsalt kole ja lombakas kolme jalaga. Katteriie oli ka kottis ja lopakil nagu särk sandi seljas.









Teine nägi niisugune välja.

Õigupoolest ei näinud see üldse välja, niivõrd hirmus oli. Krunn, taas kord rahu tema kassipõrmule, oli seda omal ajal ikka tõsiselt küünekratsimise abivahendina kasutanud, nagu pildilt näha võib. Lisaks veel oli see vaene mööbliese jalutu ja seest ka kole must.













Esmalt oli mul plaan panna mõlemale uueks katteriideks rahvariidetriibuline kangas ja kaane pealmine osa muhu või lihula tikandis ära kaunistada.
Siis sai vahepeal valmis minu suurejooneline kaltsuvaip ja kuna see tuli juba iseenesest kirju, siis tundus et rohkem kirjut korraga põrandale panna ei tahaks, hakkavad teineteist segama ja varjutama. Mõte maha, otsisin uut ideed. Kuna tumbad olid ju mõeldud ikkagi Väikepealiku toa sisustamiseks, siis ega seal palu variante olnudki. Kollane, ikka kollane. Sobiv kangas saigi leitud. Lilltikandiga kaane idee toimis aga plaanina edasi ja juba ma alustasingi mustri tikkimisega.
Esmalt võtsin käsile selle viimase õnnetu.
Kraapisin sellelt vana katteriide maha ja allesjäänud vati ka. Ühesõnaga, koorisin ta puupaljaks.
Sedasi.

Seest lihvisin ja puhastasin ka ära ja lakkisin üle. Kaane pealt kiskusin samamoodi vana katteriide ära. Õnneks selgus et poroloonist "müts" oli terve ja kahjustamata.









Edasi liimisin PVA liimiga tumbale uue kuue selga. Sobilikku vatti pole ju tänapäeval enam kuskilt saada :-)

Kõige peale kollane kangas, mille kinnitasin põhjast ja üleisest servast klambripüstoliga.

Etteruttavalt olgu öeldud, et (eba)professionaalse kretinismi (sest ma pole ju mingi proff, vaid amatöör) tipuna otsustasin et ei taha tumba alla jätta mingit koledat kangapusa. Seega ma kasutasin ära ühe nendest kartulikottidest, millest ma eelmises, tugitooli uuendamisest rääkivas postituses, kirjutasin. Õmblesin selle siis nüüd tumba põhja külge. Ma saan aru küll et see tundub olevat suhteliselt mõttetu ja ebavajalik töö, aga kui juba käsitöö, siis olgu ka käsitöö.
     

Ühesõnaga, pontsakas kollane tumbakere jäi mingiks ajaks seisma. Vahepeal oli minu tikkimine muudkui vindunud ja vindunud ja kohe kuidagi ei tahtnud edeneda. Aga kui üks asi niimoodi kiduma jääb, siis see on selge märk sellest et midagi on algse ideega valesti. Hakkasin paremat plaani ootama. Parem plaan lasi ennast peaaegu pool suve oodata ja sabus loomulikult nüüd, niiöelda 12-l tunnil, kui mul puhkuse viimased päevad käsil. Lapitehnika! Ja mitte mingi niisama sirged detailid, vaid šabloonidega värk. Juba 100 aastat pole teinud! Tehtud-mõeldud. Kes veel ei tea, kuidas seda tehakse, ma näitan. Ise õppisin seda mõned aastad tagasi Tallinna Rahvaülikoolis Marja Matiiseni lapitekikursustel. Lihtne ja geniaalne, aga kui ei tea, siis võib hulga vaeva näha ja tulemus on ikka kehv.

Kõigepealt aitäh Elioni reklaamiosakonnale, et nad oma tootevoldikud nii sobiva paksusega kriidipaberi peale trükivad. Kulus ära, kulus ära. Šabloone oli ikka päris palju vaja.
:-) Samas, ärge pange pahaks aga teie supertelefonid ja hüpervidinad jätan seekord ostmata.

Keerasin siis servad ära ja traageldasin kanga šablooni külge. Selle tehnika puhul on üsna raske vahet teha, millal lõppe eeltöö ja algab "päris"tegemine, ausalt öeldes kogu aeg on tunne et ikka teed nagu mingeid ettevalmistusi. Kõik need šabloonid ja traageldamised..... jõle tüütu iseenesest.

Aga varem või hiljem jõuab kätte see hetk, kus saab õmblema hakata. Masinaga pole selle tehnika juures midagi teha, kõik toimub käsitsi. Ma olen mõelnud et heldeke, mõned inimesed on sedamoodi terveid suuri tekke valmis teinud, vaat kus see peab kannatus olema! Mina plaanisin ainult kahele tumbale kaaned peale teha ja ka mõtlesin mingil hetkel juba et kui kaua veel?
Aga plaan on lihtne - tükid tuleb omavahel külghaaval tillukeste tihedate üleääre-pistetega kinni õmmelda ja kui see tehtud, siis võib traagelniidid välja harutada ja šabloonid sipsti detailide seest välja tõmmata.
Tulemus on selline. Nagu meekärg.

Edasi kinnitasin detaili pisikeste pistetega kollase kanga külge, lõikasin välja "mütsi servad" ja õmblesin tumba kaanele mütsitaolise katte. See oli ka ainuke kord, kui ma õmblusmasinat kasutasin.

Sellel pildil on siin nüüd teise tumba kaas, nagu mustrist näha, aga idee kui selline on siin näha.
Kanga alumise serva kinnitasin jällegi klammerdajaga.









Teine tumba osutus palju lihtsamaks taastada, kuna sellele oli keegi juba enne mind kunagi esmaabi andnud. Polsterduseks kasutatud vatt oli täiesti terve ja ma ei hakanud seda vatiiniga asendama. Seetõttu tuli teine tumba sootuks kõhnem kui see esimene, mis pärast vatiini lisamist üsna ümar välja nägi. Panin neile isegi nimed, ehkki erilise originaalsusega ma just ei hiilanud: Zumm ja Muzz :-D Zumm oli see kõhnem, Muzz ümaram.

Kui mõlemad tumbad valmis said, saagisin neile mingisugusest kahtlasest paalotškast, mille ma remonditoast kola seest leidsin, jalad ka alla. Ja kleepisin vildist alused jalgadele.
Toriseja kruvis jalad tumbadele külge, sest mina ikkagi jätkuvalt olen nii saamatu et akutrelliga mina tööd ei tee. No ei oska. Kardan kohe seda masinat.






Valmis mesitarud Zumm ja Muzz näevad nüüd sellised välja:

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XX "Vana tooli teine noorus"

Veider, kuidas inimene võib ikka plaane teha ja mismoodi päriselu need kohe uppi lööb. Möödunud postituses ma arvasin, et järgmine kord võin juba rohelise verandaukse uut välimust presenteerida, aga fakt on, et see uks pole vahepeal mitte kiipsuvõrragi oma välimust muutnud. Küll on aga täiesti totaalse makeover´i üle elanud üks teine Tarekese püsiasukas, millest poleks seda oodanudki.

Eelmise aasta maikuus ma tegin siin ühes postituses üsna õnnetu rapete väljanäituse nendest asjadest, mis Tarekese ilukliinikus järjekorras seisavad ja endale uut välimust ootavad. Ühe jaoks nendest jõudiski nüüd ootamatult aeg kätte. 

Siin see õnnelik õnnetu siis on:

Ega seda poleks muidu juhtunud, kui ma mitte ühel õhtul ei oleks sellele õnnetule jälle otsa koperdanud ja vihastanud, et pagana puuslik, seisab mul kogu aeg jalus, ise kole nagu öö. Ja et peaks selle korda tegema, aga tundub kuidagi liiga suur töö olevat praegu ettevõtmiseks. Selle peale lammutas Toriseja pildil oleva mööblieseme sujuva kergusega 5 erinevaks tükiks ja otsus oli sündinud. 

Siin siis näha tooli põhi, seljatugi ja üks pool käsitoest. Teine oli juba "opilaual" ootamas :-)

Ja siin siis viies jupp ehk tooli skelett

Kõigepealt võtsin ette KÄETOED, sest nende uuendamine oli kõige lihtsam. 

1. Esmalt eemaldasin koleda pealiskanga. 

See oli algselt kinnitatud mingite selliste õudsete papinaeltega või ma vähemalt oletan et sellised võiksid papinaelad olla. Nende puidu seest välja urgitsemine oli tõeline kunsttükk, mille käigus ma endale ka paar korda ka töötrauma sain ja poole ajast plaasterdatud sõrmedega tööd pidin tegema. Praegugi veel mõned torkehaavad pakitsevad. 

2. Siis lõikasin sama käetuge šablooniks kasutades välja tüki vatiini, mille käetoe siseküljele lisasin, sest originaali pehmendus oli aega jooksul kuidagi eriti pajalapilikult õhukeseks kulunud. 

3. Lõpuks lõikasin vana pealisriide järgi välja uue kattekanga detaili.

4. Kinnitasin kattekanga klammerdajaga käetoe külge. Algseid papinaelad jätsin igatahes taaskasutamata, küllap ma neile kunagi mõne muu väljundi leian. :-)

 Lühidalt öeldes - käetugedega läks väga lihtsalt. See oli nii paari tunni töö. 

Järgmiseks võtsin ette SELJATOE. 

5. Sellega oli nüüd lugu veidi keerulisem, kuna selle kallal oli Krunn, rahu tema kassilikule põrmule, omal ajal päris korralikult rappimistööd teinud ja ühest nurgast oli päris vatt väljas. Aga et kahjustused ei olnud siiski nii suured et oleks nõudnud terve katte välja vahetamist, siis ma otsustasin seda paikse lappimise teel parandada. Leidsin oma kangakotist jupi kärbsevõrku ja õmblesin kahekordsest võrgust vigastatud kohale "mütsi" pähe. Nali naljaks, aga kogu aeg oli selline tunne nagu lapiks külakakluses kolki saanud rullnoka lõhkist peakolu :-)  

 Müts sai aus ja ilus, mitte üks vatt sealt enam välja ei turrita..

6. Järgmiseks lõikasin samuti originaalkanga detaili järgi välja uued pealisriide tükid, õmblesin kokku ja kinnitasin valminud detaili seljatoe külge. 

7. Kuna originaalis oli tagumisele küljele põhikanga kokkuhoiu mõttes teine, lihtsam ja odavam vooder pandud, siis toimisin ka samamoodi. Ega siis minulgi riiet ülearu ole. Seljatoe taguseks sain ühe vana katkise padjapüüri ära kasutada, mis muidu ootas et ma sellelt heegeldatud pitsid lahti harutaks ja püüri enda minema viskaks. Nüüd siis lõpetas vanake oma elupäevad mitte lihtsalt lõkkes, vaid väärikalt tooli seljatoe tagusena pensionipõlve pidades :-) 

8. Lõpuks õmblesin seljatoe külge ilusa rohelise ilupaela, mida ma spetsiaalselt Karnaluksist toomas käisin. Mõtlesin seda õmmeldes et jeerum küll, milliseid arusaamatuid töövahendeid ma endale aegade jooksul olen muretsenud käsitöökarpi. Selle paela kinnitamisel osutus näiteks täiesti asendamatuks abimeheks kaarja kujuga kõver nõel. Leidsin neid endal karbist eri suurustes lausa 4 tükki. Jumal ise teab, mis eesmärgil ma need endale kunagi olen soetanud, sest ma ei suuda kuidagi meenutada, et ma nendega eales midagi teinud oleksin. 

Kui siiamaani oli kõik väga lihtne, siis edasi läks kõik üsna keeruliseks.
TOOLI PÕHJA lähemalt uurides leidsin, et ehkki vedrustus, taevale tänu, on terve, aga selle peal oleva kanga kohta seda küll enam öelda ei saa.
Läbi vedrurägastiku tooli soolikaid uurides avanes päris kurb pilt. Kunagine džuudikangas oli aja jooksul päris katki kulunud ja pehmenduseks olev hein või põhk või mererohi või taevas teab, mis mudru see selline oli, turritas kõik vedrude vahelt välja. Egas midagi. Toriseja seadis sammud kuuri alla, kus tal oma mäletamist mööda kunagi mingid vanad kartulikotid pidavat olema (no mida temal, korilaste kuningal, küll kõike ei leidu, pean ma ütlema!). Naasiski mõne aja pärast, kolm koledat torakat näpu otsas. Kõigepealt ma panin need masinasse ja pesin puhtaks. Ausalt. Need olid ikka suhteliselt õudsed.

9. Kui kartulikotid olid kuivanud, siis valisin kõige tugevama ja tervema välja ja harutasin lahti. Seejärel lõikasin katkise rohumadratsi ja kanga vedrustuse küljest lahti ja madratsi ning katkise kanga veel omakorda lahti. Siin pildil on nad veel koos, aga nagu näha on, siis ega sellest kangast midagi suurt alles küll ei ole. 

10. Tegin vedrustuse puhtaks ja uurisin, kas tõesti kuskil mingit katkist ühendust ei ole. Ühtlasi tahtsin täpselt järele vaadata, mismoodi see vedrustuse sidumine välkja näeb ja kuidas see tehtud on, sest nagu ma eelmises postituses juba manisin, tuleb mul mingi valemiga see asi endale selgeks saada et oma veranda tigudiivan korda teha. Praegu oli see tugitool selles mõttes väga heaks õppematerjaliks. 

11. Edasi õmblesin kartulikoti mööda vedrustuse ääri toolipõhja külge. 

Kasutasin selleks samuti Karnaluksist ostetud jämedat linast nööri.

12. Kartulikoti servad raami külge kinnitasin taas kord papinaelu eirates klammerdajaga, ainult nurgad fikseerisin paari naelaga, kuna seal oli kangakihte rohkem. Klammerdamisridu lõin kaks tükki, nii igaks juhuks. 

13. Edasi õmblesin rohumadratsi omakorda läbi kartulikoti vedru raamistiku külge. Siin avastasin jälle enda õmblustarvikute varalaekast ühe veidralt lapiku otsaga, suure silmaga ja hiiglama pika nõela, mille kohta ma võin vanduda et ristpistet sellega küll kunagi tehtud ei ole. Pigem on mul kahtlus, et sellega võiks vist mingit nahka või midagi niisugust õmmelda? .... Ei tea. Kahtlane. Aga kuidagi oli ka selline veidrik mulle sinna nende eelmainitud kõverate nõelte juurde sattunud. 

14. Kuna ma pole mingi restaureerimisspetsialist ja asjast täpsemalt ei taipa, siis üritasin teha kõik nii nagu algselt ka tehtud oli. Ehk et kui olin madratsi servadest raami külge kinnitanud, siis õmblesin selle ka keskelt kotikanga külge. Oh seda poolpimesi pusserdamist seal ühelt poolt läbi vedrude urgitsedes ja teiselt poolt üllatusega oodates, kust täpselt see nõela teravik nüüd välja kargab selle kanga seest! Naelte eelmaldamisest saadud traumadele lisandusid uued, ehkki väiksemad. On ikka vaks vahet kas torgata endale nõelaga (ehkki jõletult suure nõelaga!) sõrme või taguda sinna auke noaotsaga (sest naelte välja urgitsemiseks kasutasin ma pussnoa teravikku). Ei, teie kõik meditsiinitöötajad ja ohutustehnikud ja kogu Darwini auhinna väljaandmise komitee - olge nüüd vait, onju.... Loll olla on igaühe inimõigus, tänan väga.

Madratsi enda kangas oli ka kannatada saanud, aga selle koha pealt ma otsustasin, et seda ei hakka ma küll omakorda uuega asendama, sest see eeldanuks ka madratsi enda lahti harutamist ja vaat seda sunnikut ei oleks ma küll enam mingi valemiga suutnud taastada. Niikuinii oli kogu mu elamine paksult põhupuru täis. 

15. Igatahes, kui madrats oli kindlalt (olgem ausad, oluliselt tihedamalt ja kindlamalt kui originaalis!) põhja küljes kinni, siis laotasin selle peale veel omakorda mingi polstrikihi pehmenduskihi. Ärge küsige, seal lihtsalt oli selline ja ma panin selle samamoodi tagasi. See oli teisest materjalist, mingisugune musta värvi kiud, aga mis ta täpselt oli, pole aimugi. 

16. Kui kõik need kihid olid nüüd tagasi pandud, siis ohverdasin oma kõlbmatute kangaste kotist ühe järjekordse kolekanga, mis kunagi oli olnud Tarekeses kardina nimekirjas. See oli tõesti nii kole et ma ei teinud sellest piltigi. Selline õhuke pruun lörakas, mis sobis kogu seda kompotti, mille ma siin kokku olin üksteise peale kuhjanud, koos hoidma. Kinnitasin selle veel omakorda siis kogu selle kupatuse peale, enne kui lõpuks toolipõhja viimase kihiga ehk dekoratiivse pealiskangaga katsin. 

Ikka jälle klammerdaja abil. Nurkade vormistamisel kasutasin paar korda ka salapisteõmblusi, nii et tegelikult said need katted kõik põhjale n.ö. ilma lõiketa selga õmmeldud, nii nagu Marilyn Monroe´le kunagi tema kuulus "Happy Birthday, mr. president" kleit selga õmmeldi.  :-) 

17. Lõpuks sai kõik valmis ja see kaks päeva tehtud kauane kaunikene näeb nüüd välja selline

Toolide vanadekodus oleks tal vist lööki küll, ma arvan :-)

Muide, kusjuures.... Täiesti huvitav oleks teada, mis ajastust see mööblitükk originaalis pärit olla võiks? Me küll Torisejaga uurisime seda igast kandist ja lootsime mingisugustki vihjet tootjale-tegijale leida, aga ei mingit märki. Tarekesse sattunud see omal ajal kusagilt Paide antikvariaadist koos ühe esimese vabariigi aegse lambikupliga, kuhu nad koos toodud olid, aga rohkemat ei tea midagi.

Tooli külgede peal on kummalised märgid, pole selliseid varem näinud et mööblil oleks. Ei tea, kas on mingi tähendusega või tegijale viitav märk või lihtsalt iluasi?

Ahjah, see tuletab mulle meelde et need kriimud mis siin näha on, osutusid tegelikult puhastusvahendiga üsna kergesti eemaldatavateks. Õnneks ei olnud Krunn nende külge oma küüsi teritada proovinud. 

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XIX "Elu nagu kasvuhoones"

Ilma naljata. Ja seda nii sõna otseses kui kaudses mõttes.
Selle algul lumise ja nüüd juba pikemat aega põuase suve märksõnaks Tarekeses sel aastal on "aknad". Algust sai tehtud juba mullu, kui meie sinise magamistoa ja Väikepealiku kollase toa aknad seestpoolt värske värviga üle võõpasin, sel suvel tulid riburadapidi kõik ülejäänud maja aknad järele. Nii seest kui väljast. Ma olen juba juuni algusest alates neid pagana majasilmi kauniks "meikappinud", aga lõppu ei ole ikka veel näha.
Sestap mulle aeg-ajalt tundubki juba, et ma ei elan mingis saadana kasvuhoones! Ühel normaalsel majal ei saa ju ometi olla nii palju aknaid, et neid terve suve värvima peab!
Aga nii nagu tsuts ripsmetušši ja näpuotsaga lauvärvi võivad naisega imet teha, nii annavad ka värskelt värvitud raamid ja üle võõbatud aknapaled majale kohe täiesti värskema näoilme. Öeldakse ju, et aknad on maja silmad. Ma olen siis sel suvel, tähendab, majakosmeetik, kui nii võib öelda, jah? Tarejumestaja :-)
Kõige hullemaks välkjakutseks osutusid veranda aknad. Seda majaosa me ju tegelikult aktiivselt kasutanud pole, see on siiani toiminud peamiselt kolikambrina. Nüüd aga oli mul plaan seda muuta, sest ma tahan endale ühte mõnusat kohvitamise pesa ja kohta, kuhu saaks kevadel kenasti väikesed salatipotid ja taimeistikud aknede peale panna.
Alustasin akendest. Neid ilmselt ei ole keegi aegade alguse esimesest korrast alates üle värvinud ja kuna verandasid teadupärast oli kombeks omal ajal ehitada maja päikesepoolsesse külge, siis aastate jooksul oli klaase kinni hoidev Pätsu-aegne kitt sealt ka päikese tõttu kohati sootuks lahkunud. Kunagi oli Toriseja üritanud paari kohta silikooniga ka kohendada, aga ausalt - seda tulemust nähes hakkasid mu silmad ketšupit jooksma ja ma pidin peaaegu pimedaks jääma. Mitte kõik inimesed ei peaks püüdma peent käsitööd teha, ütleme nii.
Aga ma asusin entusiastlikult asja kallale ja peatselt oli esimene pool veranda akendest uue värvikorra all. Enne muidugi ma kraapisin kogu lahtise kiti ära teostasin mõningad filigraansed viiped silikoonipüstoliga. Ma ütlen, et kui mul peaks kunagi häda käes olema ja lisateenistust tarvis, siis ma pakun ennast lahkesti tordipritsiga töötamise spetsialistiks. Ehkki minu esimesed katsetused asja silikooni abil parandada nägid välja suhteliselt sarnased Toriseja töö tulemusele, muutusin ma iga aknaruuduga järjest osavamaks ja lõpuks oli lausa uskumatu, milliseid vigureid ma tegema õppisin.
Tõsisemad tislerid ja muidu puidumehed ja puukoid haaravad nüüd kindlasti peadest kinni ja oigavad et "Andke abi, kes siis silikooniga niimoodi aknaid parandab! Tuleb ikka liistud ära vahetada ja särki-värki!", aga ma ütlen ausalt - esiteks on need aknad niikuinii ajutised ja lähevad hiljemalt järgmisel aastal lõkkeroaks ja teiseks - äh, minge te ka metsa :-) Teen nagu oskan.
Igatahes oli erinevus before ja after pildi vahel sama suur nagu öö ja päev.
Alguses nägid veranda aknad välja sellised:

Ma lähemalt ei tihanud pildistada, kartsin et hingan klaasid eest ära. Mõned õnnetud seisid ju veel ainult väikeste roostes poole-
sentimeetriste tikside abil raamide küljes.
Paled olen siin juba jõudnud poolenisti ära värvida punaseks.
Kardinad, mida pildilt näha, olid ikka tõelised solkmed ja lahkusid akende eest ribahaaval ainult minu sellekohase vihje peale. Taevas ise teab, kuidas nad sinnamaani üldse ees püsisid, päikesest läbi kõrbenud.


Pärast värvimist ja uute kardinate etteriputamist nägid aga aknad välja hoopis sellised.

Ikka hoopis teine stoori, kas pole?
Ma ei hakka siinkohal rääkima, millist habibi-viletsust me nägime et neid aknaid alguses eest ära saada ja millist habibi-viletsust ruudus siis, kui neid uuesti ette tagasi panna üritasime, sest ega ma õues ei saanud nendega midagi teha. Mitte et mulle eriti palavus korda läheks, selle oleksin ma välja kannatanud. Aga neid tuhandeid parme ja kärblasi ja herilasi, kes parvena mind ründasid ja minust suuri tükke välja hammustasid - neid ma küll välja ei kannatanud. Seega vedasime aknad majja ajutisse kolikambrisse ja reanimeerisin neid vaesekesi siis seal.
Ma ei tahaks pikemalt peatuda ka sellel lool, kus Toriseja arvas et tema aknad millegipärast nagu Jeesuse jalad iseenesest õhus seista suudavad ja sealt mitte alla maa peale ei kuku. Miks ta muidu heast peast, kui me ühte nendest akendest tagasi ette üritasime nikerdada, selle lahti lasi ja haamrit tooma lahkus, nõnda et aken veel enne tema redeli pealt alla jõudmist vastu maad käntsatas ja keskmise, kõige suurema klaasi kildudeks kukkus. Seda kisa ja tänitamist, mida siis nelja ruutkilomeetri peale kosta oli.... Sellest ma ka parem ei räägiks. :-)
Uue klaasi panin targu ise paika, ei hakanud igaks juhuks enam riskima...

Praeguse hetke seisuga on mul veel värvida 4 akent nii seest- kui väljastpoolt.
Ja maja ise ootab uut värvi. See peaks ka veel selle aasta sees juhtuma, kui Jumal annab ja liiklusolud võimaldavad.
Verandaga on suht´ ühel pool. Kohvi seal veel külalistele pakkuda ei saa, sest minu potiaiandus laiutab praegu veel ukse ees.
Ja seal on sees kaks potentsiaaliga asja, mis on vaja enne korda teha.
Esiteks see diivan...

Kuna Toriseja keeldub seda asjatundjatele ära müümast, siis tuleb mul nüüd mingi Tambovi valemiga endale YouTube´i ja asjakohaste õpikute abil selgeks saada, mismoodi vedrudega diivaneid taastatakse.






Ja siis see uks ...

See on tegelikult easy peace, mul juba mõte jookseb ja liivapaber ka. Arvan et seda, mis sellest sai, saan juba järgmises sissekandes näidata.









Uskumatu, mida kõike ikka inimene vanas eas ära õppima ei pea. Ja seda kõike ainult selleks et oleks koht, kus ennast kohvikruusiga diivaninurka krussi keerata ja raamatut lugeda...

Sursiku sünnipäevakingitus

Lühidalt öeldes - ma olen aru saanud et puhkusel olemine tähendab seda, et tegelikult on veel kiirem kui igapäevaselt tööl käies. Hommikud ja õhtud, esmaspäevad ja reeded vahelduvad sellise tempoga et ei jõua aevastadagi kui jälle järgmine tärmin käes on. Mis tähendab ühtlasi, et kõigist neist 269 tuhandest tööst ja plaanist, mida ma siin puhkuse ajal kavatsesin ära lõpetada või alles alustada on hea, kui ma 6-9 tükki tehtud saan.
Juulikuus, just minu puhkuse keskel, on mu empsil sünnipäev. Sel aastal sai emps 60, nii et põhjust tähistamiseks oli rohkem kui küll. Õnneks on temale kingituste tegemine (vähemalt minul) olnud alati hästi lihtne, ehkki tal on materiaalses mõttes kõik olemas ja justkui midagi ei ole tarvis. Temaga pole kunagi seda muret et ta saadaks sind poodi "ma-ei-tea-üllata-mind" osakonda, kust tavaliselt väljutakse järjekordse saunalina, lillevaasi, pildialbumi või suvalise Hiinas toodetud portselanist (heal juhul) tolmukoguja-kujukesega. Sekka paar küünlaalust, läägete tsitaatidega kinkeraamatuke või absoluutselt kasutajavaenulikes mõõtmetes tee- või kohvikruus, kust mitte keegi mitte iialgi mitte tilkagi eelpoolnimetatud jooke juua ei kavatse kuivõrd need potid pole selleks mõeldudki. Phähh. Üllatused on küll toredad asjad, aga mu ema ilmselgelt eeldab et need peaksid siis ka meeldivad olema.
Sel aastal oli emps konkreetne - tema tahab peenart. Uut lillepeenart. Disain ja kujundus pidid olema minu poolt, taimed ja materjal tema poolt, tööjõud kõigi ühine. Plaan oli laitmatu, välja tuli nagu alati :-) - Sursik näitas, kuhu midagi panna ja kuidas teha (niipalju siis minu disainist ja kujundusest), mina, paps, Toriseja ja õemees Hando tegime (niipalju siis ühisest tööjõust) asja valmis.

Kõigepealt märkisime aias ära koha, kus see uus rajatis siis paiknema hakkab. Sellest tulenevalt selgus kui palju on vaja osta juuretõkke kangast. Meil kasvavad nimelt aias suured kasepuud, mille arvukas juurestik muidu ennast igale poole sisse kasvatab ja pinnasest kõik lilledele vajalikud toitained välja imeb. Vana peenar, mis nüüd seoses uue valmimisega oma loomuliku lõpu leidma pidi, oligi rajatud just kaskede vahele ja ma pean ütlema et see nägi küll välja juba nagu üks viimane viletsus. Aga kõigepealt ma ajasin papsi täiesti meeleheitele :-). Tema nimelt ei taipa loomingulisest aiandusest mitte tuhkagi. Hirmus paanika tekkis et mis kujuga see uus peenar ikka olema saab ja miks ei ole asja paberi peale joonistatud - siis ju näeks ja saaks aru jne. Mina vaatasin natuke, võtsin siis valge spreivärvi ja tõmbasin sellega mõõdetud maa-ala sisse vaba käega suvalise kujundi. OK, see tuli tegelikult üsna ümmargune, aga ühe väikese nükke tegin sisse ikkagi. Tema sellest aru ei saanud. Ikka plaan peab olema. :-)
Ja siis hakkasime mättaid kaevama.

Õepoeg Rando seisis kõrval, vaatas ja uuris....

... ja arvas siis et läheb toob õige enda kasvule sobivama kühvli ning aitab kah kaasa. 

Igatahes õhtuks saime koos papsiga mättad märgitud maa-alalt eemaldatud ja aluspinna süvendatud. Tuli selline veider neerukujuline plats. Väga sügavaks ei kaevanud, sest sinna peale on plaanitud istutada kiviktaimla taimed ja need on üldjuhul väikese juurega ega vaja väga sügavat pinnast.

Laotasime põhja peale juuretõkkekanga ning hakkasime mulda ja komposti peale vedama. Ma ei hakka neid kärutäisi kokku lugema, mida Toriseja ja Hando sinna lõpuks kokku vedasid, aga ma võin kinnitada et neid oli... palju. Lugematu arv praktiliselt. 

 Katte servad kinnitasime vanast peenrast võetud paekividega, mille käigus mina avastasin endas järjekordse "ande" - ilmselt olen loomulik talent kiviaedade kuivladumises (tingimusel et aed piirneb 3-4 rea kividega
:-D).
Sursiku sünnipäevapeenar sai seega valmis, aga sinna sisse ei istutanud me sel korral veel midagi. Laseme kõigepealt mullal ja kompostil natuke "ära vajuda" ja augustikuus kui maale tagasi lähen, siis saab vajadusel veel mulda peale vedada ja taimed ka vanast peenrast üles võtta ning uude ümber istutada.

Aga peenar peenraks, ega ma siis niisama tühjade kätega kah kohale läinud. Traditsioone järgides nokitsesin ikka väikese näputöö talle ka kingikotti. Sellise kaelakee:

Ja sellise ehtekarbi.