Sursiku sünnipäevakingitus

Lühidalt öeldes - ma olen aru saanud et puhkusel olemine tähendab seda, et tegelikult on veel kiirem kui igapäevaselt tööl käies. Hommikud ja õhtud, esmaspäevad ja reeded vahelduvad sellise tempoga et ei jõua aevastadagi kui jälle järgmine tärmin käes on. Mis tähendab ühtlasi, et kõigist neist 269 tuhandest tööst ja plaanist, mida ma siin puhkuse ajal kavatsesin ära lõpetada või alles alustada on hea, kui ma 6-9 tükki tehtud saan.
Juulikuus, just minu puhkuse keskel, on mu empsil sünnipäev. Sel aastal sai emps 60, nii et põhjust tähistamiseks oli rohkem kui küll. Õnneks on temale kingituste tegemine (vähemalt minul) olnud alati hästi lihtne, ehkki tal on materiaalses mõttes kõik olemas ja justkui midagi ei ole tarvis. Temaga pole kunagi seda muret et ta saadaks sind poodi "ma-ei-tea-üllata-mind" osakonda, kust tavaliselt väljutakse järjekordse saunalina, lillevaasi, pildialbumi või suvalise Hiinas toodetud portselanist (heal juhul) tolmukoguja-kujukesega. Sekka paar küünlaalust, läägete tsitaatidega kinkeraamatuke või absoluutselt kasutajavaenulikes mõõtmetes tee- või kohvikruus, kust mitte keegi mitte iialgi mitte tilkagi eelpoolnimetatud jooke juua ei kavatse kuivõrd need potid pole selleks mõeldudki. Phähh. Üllatused on küll toredad asjad, aga mu ema ilmselgelt eeldab et need peaksid siis ka meeldivad olema.
Sel aastal oli emps konkreetne - tema tahab peenart. Uut lillepeenart. Disain ja kujundus pidid olema minu poolt, taimed ja materjal tema poolt, tööjõud kõigi ühine. Plaan oli laitmatu, välja tuli nagu alati :-) - Sursik näitas, kuhu midagi panna ja kuidas teha (niipalju siis minu disainist ja kujundusest), mina, paps, Toriseja ja õemees Hando tegime (niipalju siis ühisest tööjõust) asja valmis.

Kõigepealt märkisime aias ära koha, kus see uus rajatis siis paiknema hakkab. Sellest tulenevalt selgus kui palju on vaja osta juuretõkke kangast. Meil kasvavad nimelt aias suured kasepuud, mille arvukas juurestik muidu ennast igale poole sisse kasvatab ja pinnasest kõik lilledele vajalikud toitained välja imeb. Vana peenar, mis nüüd seoses uue valmimisega oma loomuliku lõpu leidma pidi, oligi rajatud just kaskede vahele ja ma pean ütlema et see nägi küll välja juba nagu üks viimane viletsus. Aga kõigepealt ma ajasin papsi täiesti meeleheitele :-). Tema nimelt ei taipa loomingulisest aiandusest mitte tuhkagi. Hirmus paanika tekkis et mis kujuga see uus peenar ikka olema saab ja miks ei ole asja paberi peale joonistatud - siis ju näeks ja saaks aru jne. Mina vaatasin natuke, võtsin siis valge spreivärvi ja tõmbasin sellega mõõdetud maa-ala sisse vaba käega suvalise kujundi. OK, see tuli tegelikult üsna ümmargune, aga ühe väikese nükke tegin sisse ikkagi. Tema sellest aru ei saanud. Ikka plaan peab olema. :-)
Ja siis hakkasime mättaid kaevama.

Õepoeg Rando seisis kõrval, vaatas ja uuris....

... ja arvas siis et läheb toob õige enda kasvule sobivama kühvli ning aitab kah kaasa. 

Igatahes õhtuks saime koos papsiga mättad märgitud maa-alalt eemaldatud ja aluspinna süvendatud. Tuli selline veider neerukujuline plats. Väga sügavaks ei kaevanud, sest sinna peale on plaanitud istutada kiviktaimla taimed ja need on üldjuhul väikese juurega ega vaja väga sügavat pinnast.

Laotasime põhja peale juuretõkkekanga ning hakkasime mulda ja komposti peale vedama. Ma ei hakka neid kärutäisi kokku lugema, mida Toriseja ja Hando sinna lõpuks kokku vedasid, aga ma võin kinnitada et neid oli... palju. Lugematu arv praktiliselt. 

 Katte servad kinnitasime vanast peenrast võetud paekividega, mille käigus mina avastasin endas järjekordse "ande" - ilmselt olen loomulik talent kiviaedade kuivladumises (tingimusel et aed piirneb 3-4 rea kividega
:-D).
Sursiku sünnipäevapeenar sai seega valmis, aga sinna sisse ei istutanud me sel korral veel midagi. Laseme kõigepealt mullal ja kompostil natuke "ära vajuda" ja augustikuus kui maale tagasi lähen, siis saab vajadusel veel mulda peale vedada ja taimed ka vanast peenrast üles võtta ning uude ümber istutada.

Aga peenar peenraks, ega ma siis niisama tühjade kätega kah kohale läinud. Traditsioone järgides nokitsesin ikka väikese näputöö talle ka kingikotti. Sellise kaelakee:

Ja sellise ehtekarbi.