xmlns:og='http://ogp.me/ns#' Käsitöömesilane: juuli 2011

teisipäev, 26. juuli 2011

Irma unistab (juba jälle!)... Ja õpib!

Erandkorras seekord sissekanne, mille kohta ma julgen öelda "Proovige seda kindlastikodus järele teha!"


Olen siin juba kunagi varem ühes sissekandes veidike kergitanud seda kardinat, mille taha ma kõiki oma peas keerlevaid ideesid peidan, ja rääkinud asjust mis mul veel "to do"-listis seisavad ning oma aega ootavad. Noh, well... See list on jällegi tublisti täiendust saanud.
Facebook on nimelt üks Saatanast leiutis, tuleb öelda. Sealt leiab teinekord ikka selliste annetega inimesi, et võtab sõnatuks! Minu viimane avastus, ma isegi ei mäleta enam, kuidas ma ta leidsin, on Lõuna-Aafrika Vabariigis Kaplinnas elav Di van Niekerk. Ta teeb imelisi paeltikandeid ja ma veetsin tema pärast lausa tunde YouTube´is, et sealseid videosid vaadates selle peene näputöö salajaseimaid nippe selgeks saada.
Ulrica tellis minu käest endale väikese kosmeetikakoti, kuhu sisse saaks kõik esmavajaliku mahutada ja siis käekotis kaasas kanda. Ta arvas küll, et see kotike võiks olla midagi selles stiilis nagu ma siin viimati neid pling-pläng käekotte tegin, aga kahjuks olin ma selleks ajaks juba "Niekerki-tõppe" haigestunud ja otse loomulikult tahtsin ma oma uut ideed katsetada.
Ühelt poolt tuli kott selline
Ja teiselt poolt selline.

Ma olen tegelikult paeltikandit varemgi teinud, aga pärast Niekerki ja lugematul hulgal teiste, vähem tuntud (aga mitte vähem andekate!) tikkijate töid vaadates sain aru kui palju mul ikkagi veel selles vallas õppida on. Minu senised tööd on olnud puhtalt organza- või siidipaelaga tikitud, samas kui Niekerk on miksinud paeltikandi kokku madalpistega, pärlitega, pitsidega, ruumiliste lilledega jne. Tulemus on palju mitmekesisem ja huvitavam, tuleb tunnistada.
Mis mind tegelikult Niekerki ja teiste tema järgijate töödes veidi häirib on see, et need on tikitud juba trükitud taustapildile. Ma ise eelistaksin täiesti puhast tikandit neutraalsele kangale. Ulrica tellimuse puhul ma nii tegingi, aga katsetasin ka mitut segatehnikat kokku miksida. Mõned lähivõtted siis veel minu algaja esimesest katsetükist :-) ...




Minu kõige esimene paeltikandis tehtud asi oli omal ajal Kristi velvetjakk. Sel ajal olin ma sellest ainult kuulnud ja vaid põgusalt piltidel näinud, mis ei takistanud mind Kristile laia suuga lubamast, et ma tema jaki peale selles stiilis kohe-kohe midagi tegema hakkan. Alles siis kui juba lubadus antud oli, hakkasin ma juurdlema, et huvitav-huvitav, kuidas seda küll päriselt tehakse. Sõber internet aitas mind tookord hädast välja küll, aga tol korral õppisin ma ära ainult sellised kõige lihtsamad ja labasemad pisted. Jakk iseenesest kukkus sellele vaatamata hästi välja ja ma olen siiamaani tulemusega väga rahul. Kristi ise oli ka, õnneks.

Sellele järgnes kohe Gerli teksajakk, mis tuli selline välja:

No ja kõikide oma käekottide juures olen ma samuti paeltikandit kasutanud, aga nendest olen ma siia juba pilte teistesse postitustesse üles riputanud.

Võrdluseks mõned internetist leitud stiilinäited ka, et oleks aru saada, millest ma tegelikult siin räägin ja milline kosmosepikkune tee mul areneda on:

Di van Niekerki kodulehekülg
Christen Browni kodulehekülg

neljapäev, 21. juuli 2011

Bamperi spreivärv, "karukeel" ja pling-pläng käekott

Järjekordne lugu, mille kohta saab öelda, et "ei maksa kodus järele proovida". Peaksin vist varsti mingi märgisüsteemi välja töötama nagu kinodes: "Lihtne järele teha", "Ohutu ettevõtmine", "Ainult vanema käsitöötegija juhendamisel" ja "Ärge seda järgi tehke" või midagi sellist... :-)

Aga jah. Tegelikult tahan presenteerida järjekordset pling-pläng käekotti, mille ma valmis sain. Eks ma ju olen ise enda toodete kõige parem reklaam :-). Niipea kui enda kotiga tööle ilmusin, leidus kohe moodsa ellusuhtumisega kolleeg, kes endale ka samas stiilis aksessuaari tahtis. Temal oli seda küll alles augustikuuks tarvis, aga mina, kannatamatu inimene, hakkasin muidugi kohe peale.
Tegelikult kulub nende kottide valmistegemiseks päris vähe aega, nii uskumatu kui see ka ei tundu, ja nii sai Kairi kott ka mitu nädalat enne tähtaega valmis. Pool tunnikest igal õhtul nii muuseas nokitseda ja nii see läheb. :-)
Sangadega oli küll probleem, sest Kairi tellis musta koti, aga Pärnu linna Abakhanis oli sobivaid sangasid ainult pruuni värvi. Ma mõtlen, et samapalju kui mind rõõmustab meie käsitööpoodides leiduv lai valik igasuguseid vidinaid ja vahendeid, hämmastab mind aega-ajalt see, kuidas nendes samades poodides ei ole kõige elementaarsemaid asju müügilI No ei ole olemas musta värvi kotisangasid! Jeerum küll. Igasuguseid napakaid leopardimustrilisi ja bambusest ja läbipaistvast plastmassist asjandusi on küll, aga korralikke asju - ei ühtegi. Ostsin siis pruunid ja hakkasin nuputama, mismoodi need mustaks värvida, nii et värv peal püsiks, maha ei kuluks ega käsi ei määriks hiljem. Pidasin nõu oma eksäia Ojariga, kes teab praktiliselt kõigest kõike, kui asi puudutab remonditöid elamises ja erinevate materjalide(ga) värvimist. Tuleb tunnistada, et olin ise ka päris "terav pliiats", sest autode värvimiseks kasutatav spreivärv võimaliku kandidaadina mõlkus mul endalgi meeles, aga kuna ma neist praktiliselt mitte midagi ei tea, siis uurisin ikkagi igaks juhuks targema inimese käest järele. Lõppude lõpuks on sellised värvid meeste teema, mida mina neist teadma peaksingi. Mina tean, mitu muna pannkoogitaigna sisse käib, tänan väga. Näiteks. (See oli nüüd üsna utreeritud võrdlus muidugi :-D)
Siin siis minu tööriistavalik: sangad ise, bamperi värv ja müstiline "karukeel", millest ma halligi kuulnud ei olnud, aga mis osutus tavaliseks tõhusaks abivahendiks sangadelt lakikihi eemaldamisel. Järjekordne Ojari soovitus, mina oleks lolli peaga null-liivapaberiga kallale läinud neile. Aga liivapaber, ka nulline, jätab ikkagi kraapsud pinnale.



Varsti avanes mu köögipõrandal igatahes selline pilt
ja ilge värvihais tõusis taevaääreni. Terve päeva pidin kööki tuulutama, jäkk.
Olen harjunud köögiaknal suitsu tegema, aga nüüd ei saanud seda ka teha, sest tark-mees-taskus ütles veel, et kuniks värviosakesed ei ole tuulutamise käigus majast heljumast kadunud, on nad väga tuleohtlikud ja minu väike plaan tulemasinaga suitsule tuld panna võib lõppeda ülelinnaosalise big-balabummiga. Ma ei tea, kas see ka tõsi võis olla, aga ma igaks juhuks ei hakanud proovima :-).

Kott tuli lõppkokkuvõttes ilus ja ma olin jälle endaga rahul. Kairi oli ka rahul ja see oli tegelikult peamine.


Mõned pildid siis detailidest lähemalt ka:










pühapäev, 17. juuli 2011

Õhulised roosid

Lugu sellest, kuidas üks väike nipsasjake võib korraga mitmel rindel kasulik olla:
a) hoida pidevas alarmolukorras kohalikku tuletõrjedepood;
b) kasutada sihtotstarbeliselt ära kõik majapidamisse kogunenud kardinakanga jäägid;
c) koguda ühtlasi ohtralt toorainet tulevaseks lapiteki maali projektiks;
d) teenida natuke raha;
e) saavutada vähese vaevaga kiire ja ilus tulemus.

Näputöötegija unelm, kas pole?
Üldiselt ma pean ütlema, et olgu taevas tänatud YouTube´i ja nutikate tuttavate eest, kes aitavad hakkajal inimesel suure hunniku raha kokku hoida :-). Ma nimelt olen juba tükk aega tahtnud selgeks saada sea nippi, kuidas organzakangast lilli tehakse. Olen mitmel pool näinud pakkumisi kursustele, kus seda õpetatakse, aga ikka on viimasel hetkel rahast kahju hakanud. Kunagi rääkisin sellest ka oma Lihula tikandi kursusekaaslasele Anule ja tema andis esimese hiilgava vihje, et seda tehakse küünlaleegiga kõrvetades. Sealt edasi sukeldusin juba YouTube´i põhjatusse teadmiste varasalve ja targaks ma saingi. Kolleeg Kersti nõutas enda pintsakule just järjekordset iluasja ja ma otsustasin oma elukestvat hirmu lahtise tule ees eirata ning proovida.










Kardinakangaid olen ma läbi aegade igalt poolt kuhjaga kokku kogunud, sest - kuigi nendest lapitekke teha ei saa - kangas on kangas ja küll ta ühel päeval ikka ära kulub. No ja kuluski.
Lõikasin valmis terve hunniku ümmargusi erineva suurusega tükke.

Esimese hooga kõik ühevärvilisest kangast, järgmised juba erivärvilistest kardinatest, ja hakkasin neid siis vaikselt küünlaleegi serva vastu puudutades kõrvetama. Sellega tuleb väga ettevaatlik olla ja soovitav on isegi oma hingamist kontrollida, et leek ühtlasena hoida.
nagu natuke eksid, nii põletab leek kangale kohe augu serva sisse ja siis pole muud teha kui
a) tükk minema visata või
b) lõigata serv uuesti sirgeks ja teha väiksem ring.
Kuumusega võtab ümmargune kangatükk iseesesest sobiliku kausja kuju ja siis saab neid suuruse järgi omavahel sobitada. Võib panna vaheldumisi ka erinevat värvi kangaid. Mina näiteks olen teinud tumepunase ja musta tülliga, jääb selline väga ilus ruumiline mulje.
No ja kui piisav arv väikesi kausse valmis on, siis tasub välja otsida kõikvõimalikud pärlid ja litrid ja dekoratiivkivid ja suled ja nööbid ja traadid ja misiganes, mis kuskil majapidamises ringi hulguvad. Väike valik minul olemasolevatest on siin:
Edasi pole midagi muud kui võtta läbipaistvat niiti (Kui on. Kui ei ole, sobib suvaline lillega toon-toonis niit ka) ja õmmelda eelnevalt üksteise peale laotud kausikesed omavahel kokku ning tikkida lille südamikuks pärleid või mida iganes siis.
Tulemuseks on ilus õhuline lill, mille kasutamiseks on praegusel suvisel ajal täiesti loendamatu arv võimalusi: juuksekummi külge, kübara serva, prossina, kaela või kätte jne jne jne.

Musta-punasega tehtud lille kasutasin ühe piduliku käekoti dekoreerimiseks

Juuksekummiks