Bamperi spreivärv, "karukeel" ja pling-pläng käekott

Järjekordne lugu, mille kohta saab öelda, et "ei maksa kodus järele proovida". Peaksin vist varsti mingi märgisüsteemi välja töötama nagu kinodes: "Lihtne järele teha", "Ohutu ettevõtmine", "Ainult vanema käsitöötegija juhendamisel" ja "Ärge seda järgi tehke" või midagi sellist... :-)

Aga jah. Tegelikult tahan presenteerida järjekordset pling-pläng käekotti, mille ma valmis sain. Eks ma ju olen ise enda toodete kõige parem reklaam :-). Niipea kui enda kotiga tööle ilmusin, leidus kohe moodsa ellusuhtumisega kolleeg, kes endale ka samas stiilis aksessuaari tahtis. Temal oli seda küll alles augustikuuks tarvis, aga mina, kannatamatu inimene, hakkasin muidugi kohe peale.
Tegelikult kulub nende kottide valmistegemiseks päris vähe aega, nii uskumatu kui see ka ei tundu, ja nii sai Kairi kott ka mitu nädalat enne tähtaega valmis. Pool tunnikest igal õhtul nii muuseas nokitseda ja nii see läheb. :-)
Sangadega oli küll probleem, sest Kairi tellis musta koti, aga Pärnu linna Abakhanis oli sobivaid sangasid ainult pruuni värvi. Ma mõtlen, et samapalju kui mind rõõmustab meie käsitööpoodides leiduv lai valik igasuguseid vidinaid ja vahendeid, hämmastab mind aega-ajalt see, kuidas nendes samades poodides ei ole kõige elementaarsemaid asju müügilI No ei ole olemas musta värvi kotisangasid! Jeerum küll. Igasuguseid napakaid leopardimustrilisi ja bambusest ja läbipaistvast plastmassist asjandusi on küll, aga korralikke asju - ei ühtegi. Ostsin siis pruunid ja hakkasin nuputama, mismoodi need mustaks värvida, nii et värv peal püsiks, maha ei kuluks ega käsi ei määriks hiljem. Pidasin nõu oma eksäia Ojariga, kes teab praktiliselt kõigest kõike, kui asi puudutab remonditöid elamises ja erinevate materjalide(ga) värvimist. Tuleb tunnistada, et olin ise ka päris "terav pliiats", sest autode värvimiseks kasutatav spreivärv võimaliku kandidaadina mõlkus mul endalgi meeles, aga kuna ma neist praktiliselt mitte midagi ei tea, siis uurisin ikkagi igaks juhuks targema inimese käest järele. Lõppude lõpuks on sellised värvid meeste teema, mida mina neist teadma peaksingi. Mina tean, mitu muna pannkoogitaigna sisse käib, tänan väga. Näiteks. (See oli nüüd üsna utreeritud võrdlus muidugi :-D)

Siin siis minu tööriistavalik: sangad ise, bamperi värv ja müstiline "karukeel", millest ma halligi kuulnud ei olnud, aga mis osutus tavaliseks tõhusaks abivahendiks sangadelt lakikihi eemaldamisel. Järjekordne Ojari soovitus, mina oleks lolli peaga null-liivapaberiga kallale läinud neile. Aga liivapaber, ka nulline, jätab ikkagi kraapsud pinnale.



Varsti avanes mu köögipõrandal igatahes selline pilt

ja ilge värvihais tõusis taevaääreni. Terve päeva pidin kööki tuulutama, jäkk.
Olen harjunud köögiaknal suitsu tegema, aga nüüd ei saanud seda ka teha, sest tark-mees-taskus ütles veel, et kuniks värviosakesed ei ole tuulutamise käigus majast heljumast kadunud, on nad väga tuleohtlikud ja minu väike plaan tulemasinaga suitsule tuld panna võib lõppeda ülelinnaosalise big-balabummiga. Ma ei tea, kas see ka tõsi võis olla, aga ma igaks juhuks ei hakanud proovima :-).

Kott tuli lõppkokkuvõttes ilus ja ma olin jälle endaga rahul. Kairi oli ka rahul ja see oli tegelikult peamine.

Mõned pildid siis detailidest lähemalt ka: