xmlns:og='http://ogp.me/ns#' Käsitöömesilane: detsember 2018

pühapäev, 30. detsember 2018

Kuidas ma teist aastat järjest noobleid kuuseehteid tegin

Umbes-täpselt aasta tagasi samal ajal kirjutasin sellest, kuidas ma Horteses käies Shishi kuuseehteid vaadates hinnainfarkti sain ja seepeale ise endale terve komplekti ehteid shishitasin ehk valmis tikkisin. Sellest saab lugeda siit, keda huvitama peaks. Sel aastal plaanisin juba varakult, et nokitsen eelmise aasta omadele mõned lisaks, aga siis tuli sõprade seltskonnas juhuslikult jutuks, et üks meist on just koolitusel käinud ja seal penoplastist ehtepallide tegemise selgeks saanud. Kuna ma juba tükk aega ise olen tahtnud seda tehnikat proovida, sündis sealsamas laua ääres plaan, et värskeid teadmisi ei tohi kadedalt vaka all hoida ega hapnema lasta, vaid tuleb nagu suulist pärimuskultuuripalakest kohe järgmistele närimiseks edasi jagada.
Kohtumispaik ja tegevusplaan lepiti kokku: minu poolt kangad, kohv ja pirukad, Kristeli poolt teadmised ja pallitoorikud, Marini poolt Kristeli kohaletoomine, enda seltskond ja usin osalemine töötoas.
Enne asja kallale asumist hävitasime muidugi pirukad, kohvi ja üllatus-sushi ning arutasime 440 maailma asja läbi, sest toitlustamine ja filosofeerimine olid töötoa päevakavas sees, aga sellel ma pikemalt ei peatu. See pole selle loo teema ka.
Peategelased on ikkagi penopallidest jõuluehted.
Pinterest on muidugi servast servani täis imelisi ideesid milleni ma alles aegamööda jõuan. Seetõttu ma kahtlustan, et järgmiseks aastaks (kui ma just mingit uut hullust ära ei õpi) saab tootearendus penopallinduse valdkonnas olema selline, mida ma ise ka veel ette ei kujuta. Praegu tegime ikkagi kõige hädavajalikumate vahenditega eriti lihtsaid eksemplare. Kohe nii lihtsaid, et kui ma mõtlen mida kõike ma juba internetiavarustes näinud olen, siis mõjuvad meie praegused katsetused nagu must-valge kaleidoskoobipilt värviteleviisoris.

Vaja läheb
a) penoplastist palle (soovitavalt erineva suurusega, aga meil oli esialgu ainult üks suurus)
b) võimalikult palju erinevaid kangaid (soovitavalt mida õhem, seda parem)
c) paelu, pitse, nööre vm.
d) tapeedinuga
e) kääre
f) nööpnõelu (soovitavalt ka mõned ümara plastpeaga)
g) kuumaliimipüstolit
h) ümara otsaga lauanuga. Mitte teravat! Meie saime väga edukalt hakkama ka maalimisel värvi segamiseks kasutatavate tillukeste labidakestega,
i) paelaotsikuid

Kõik muu stuff nagu pliiatsid, niidid-nõelad, pärlid, litrid, nööbid, pitsid, glitterliim ja muud dekoratiivelemendid on ainult boonuseks.



Kuna Kristel oli ekspert, sest tema oli juba 3 palli oma elus valmis teinud, siis toimus kogu edasine tegevus under tema competent supervision.
Idee iseenesest on väga lihtne, aga sellega hakkama saamine nõuab päris kõva pusimist ja kannatlikku meelt. See saab muidugi hiljem, kui kangas on paika pingutatud, tuhandekordselt tasutud täiesti vaba loomingulise kaunistamise etapiga.
Ma ei hakka siin detailselt seletama, kuidas neid ehteid täpselt tehakse ja milles see nipp peitub, sest tegelikult on seda võimalik vähese otsimisega üles leida nii Pinterestist ja YouTube´ist. Märksõnadena tasub proovida nt "styrofoam ball crafts christmas" või midagi taolist. Mina katsetasin ja oijummel, mille kõigeni ma sedakaudu juba välja jõudsin! Seal oli tootearendusmaterjali tundide ja megabaitide jagu!

Päeva lõpuks olime meie Mariniga ka eksperdid, sest olime mõlemad 2 palli valmis teinud, samas kui Kristel oli automaatselt ülenenud supereksperdiks, kuna tema kogemustepagasis veeres selleks ajaks juba 5 palli.

Esimesed katsetused olid sellised:
KATSE 1
Marin: sinine ja hall; Irma: lilla ja must; Kristel: beež ja valge
KATSE 2
Marin: Käsna-Kallega; Kristel: must ja kuldne; Irma: beež ja roheliseruuduline
Nende vidinate pärast pidin ma endale majja ostma tööriista, mida ma siiamaani põlglikult "amatööride hädaabivahendiks" olen kutsunud - nimelt kuumaliimipüstoli. Tõsi ta on, et mul jooksevad iga kord võdinad üle selgroo kui ma internetis järjekordset kuumaliimipornot näen. Neid videosid on kõik DIY-portaalid täis ja issanda kurat, mida kõike nad sellega seal Hiinas ja Ameerikas kinni ei kleebi! Terve universumi, ma ütlen. Kingataldadest hambaproteesideni.

Muide, kõige suurem solvang mida keegi kunagi üleüldse minu käsitöö kohta on teinud, oli see kui üks inimene kommenteeris ühte mu prossi lausa luubiga lähedalt uurides, et "nojaa, täitsa tubli ja puhas töö, liimijälgi pole nähagi". Vedas tal, et tegemist oli minu jaoks täiesti tundmatu inimesega. Kui ma sellele kodanikule täis sügavat nördimust püüdsin selgitada, et ma ei kasuta pärlite kinnitamiseks iialgi liimi vaid õmblen need ükshaaval kanga külge, siis ta ei uskunud mind ja üritas mulle selgeks teha, et see ei olevat võimalik (sic!). Et neid liimitakse. Punkt. Tema teab. Punkt. 
Ma pidin minestama...
Nüüd aga ostsin selle saatana sütiku endale vabatahtlikult elamisse, sest ilma selleta penoehete juures eriti midagi ära ei tee küll. Ehkki, thadaa!, ma juba leidsin ka ühe teistsuguse tehnika kus ainult nööpnõelu kasutatakse :-).

Veel üks ime juhtus nende pallidega seoses, mille ma pean ka siin kindlasti ära mainima. Nimelt otsustas ka Laura asja vastu tavapärasest praktilisemat huvi üles näidata kui lihtsalt möödaminnes mainida "Ahah, on jah ilus". Ta läks seekord lausa niikaugele, et tegi ise omaenda kätega kaks palli valmis. Ühe kummalegi vanaemale. 
Eelmine kord, kui ta käsitöö vastu sellisel tasemel huvi tundis, jääb kuskile 6-7 aasta tagusesse aega. Siis ta heegeldas endale mingi lilla käekoti.
Seega vääris niisugune haruldane juhtum nüüd eraldi äramärkimist ja olgu tema kaks meistriteost siin ka ära toodud:
Rootsi vanaemale

Sursikule


















Ma isegi tegin veel pärast töötuba mitu tükki. 
See punase-valgetriibuline siin näiteks läks ka Tuudile Sursiku kuusepuu peale

Ja need kolm on sel aastal kingituseks aastavahetuspidustuse võõrustajale Ulricale. 
Pall 1 - ühelt poolt

Pall 1 - teiselt poolt

Pall 2

Pall 3





laupäev, 1. detsember 2018

Lühike lugu kohvilauakesest, Sebastjanist ja smurfide matkarajast

Mõnikord on nii, et otsid hulk aega maa pealt ja maa alt mingit vajalikku asja ja mitte ei leia, aga siis avastad, et see on sul tegelikult kogu aeg nina all vedelenud. Minul näiteks oli niimoodi selle diivanilauaga, millest ma nüüd rääkima hakkan. Kuna mul diivanit ei ole ega tule, siis tõele au andes ei ole kohane muidugi päevakangelast diivanilauaks nimetada, mistõttu kutsun teda siin edaspidi hellitavalt kohvilauakeseks.
Aga algusest. Kui mul augusti alguses suur osa mööblit elutoast välja kolis, lahkus muuhulgas majapidamisest minu rõõmuks ka hiiglasuur diivanilaud. See oli mingi extra-large lahmakas ja võttis enda alla ühe diivanilaua kohta ebanormaalselt palju ruumi. Ausalt öeldes ihusin ma selle monstrumi peale juba tükk aega hammast ning olin lõpuks väga tänulik kui tast lahti sain.
See muidugi tähendas, et tuleb leida uus laud, sest ega ma ju külalistele põrandalt kohvi ei paku. Alustasin otsinguid oma tavalistest kohtadest - teiseringi poodidest. Mitte, et mul uue mööbli vastu midagi oleks, vaid hoopis sellepärast, et sealt leiab tihti väga huvitavaid asju ja mul oli jälle mingi oma ettekujutus tekkinud, milline see laud minu elamises täpselt välja peaks nägema. Suuruselt, kujult ja ... uuendamise potentsiaalilt :-). Ei tahtnud ma mingeid klaaspindadega või ristkülikukujulisi või nikerdustega isendeid, otsisin kõige tavalisemat ja robustsemat neljajalgset, kui nii võib öelda. Ja muidugi - ei leidnud kusagilt.

Aga siis ühel hommikul tuli ilmutus. Tuiasin unise peaga mööda korterit ringi ja koperdasin juhuslikult kunagi aastaid tagasi Laurale ostetud täispuidust väikese lastelaua otsa, mis mul ajutiselt elutoa nurgas passis. Ma polnud seda minema visanud ega ära andnud, ehkki Laura sellest esemest juba 10 aastat välja kasvas. Olen seda lauakest vahelduva eduga siin ja seal kasutanud. Oma väikeste ja praktiliste mõõtmete tõttu rändab see mul nagu hulkuv neer mööda majapidamist ringi, olles kord rakenduses lillepottide alusena, kord käsitööprojektide lisapanipaigana, küll lihtsalt vaba pinnana. Tol hommikul näiteks olid laua peal kaks suurt lõngakasti, mille ma olin eelmisel õhtul mingi lõngadega seonduva plaaniga seoses kapi otsast alla tirinud.
Ilmutus oli selge ja ootamatu. Nägin seda lauda täpselt sellisena, nagu ma endale elutuppa soovisin. Õige värv, õige kuju, õige suurus. Pikka juttu ei olnud, laud rändas kohe värkstuppa, kuskohast mu sinise tikandiga tool just ruumi vabaks oli teinud. Kuna ma kavatsesin seekord laua ära värvida, mitte puiduni paljaks kraapida, siis ei hakanud suurpuhastusega eriti vaeva nägema. Laud oli plaanitud võõbata ilusaks basiilikuroheliseks ja algne sinine värv ei seganud seetõttu üldse. Küll aga kruvisin ma laua juppideks ja rookisin laua plaadilt suurema osa värvi ikkagi maha. Lasin plaadi ka liivapaberiga üle, sest aegade jooksul oli sinna igasuguseid kriipse ja kraapse tekkinud ning need tahtsin ma küll siledaks ajada.

Nädal hiljem teatas Laura, kes muidu minu pöörastesse sisekujundus-projektidesse reeglina ei sekku (põhjustel, millest ma rääkisin siin, eksole), et tema on täiesti vabatahtlikult nõus laua jalad liivapaberiga kergelt üle käima, sest uue värvi pealekandmiseks tuli neid ikkagi enne pisut töödelda. Seda ei lasknud ma endale muidugi kaks korda öelda.
Suunasin ta sujuvalt värkstuppa. Sellest kohast ma pean nüüd ka natuke lähemalt rääkima. Kuna see ruum on siit Urukajaka postitustest mitu korda läbi jooksnud on aeg avaldada, et tegemist on kinniseks ehitatud rõdupinnaga, kust avaneb suurepärane vaade Mustamäe linnaosale ja akna all kasvavatele kuuselatvadele. Ühel päeval ma kavatsen sinna rajada väikese lugemisnurgakese, sest asukoha poolest (maja päikesepoolses küljes) sobib see selliseks mõnusaks kossutamise paigaks suurepäraselt, aga hetkel hoian ma seal vajalikku kila-kola, talveõunu ja tööriistu, kasutan seda värkstoana ja üürin ajutiselt välja põhielukohaga kuuse otsas elavale Sebastjanile.
Sebastjan on orav. Pilti mul temast seni õnnestunud teha ei ole, aga ma kinnitan, et tegemist on täiesti tavalise oravaga. Tema lemmiktegevusteks on mööda rõdu ringi laamendada nii et asjad lendavad ja läbi magamistoa akna mind vahtida. Pikalt ja pingsalt. Veider loom. Algul me hüüdsime tema Seepassibjälle, aga ajapikku mugandus see Sebastjaniks ja nii ta nüüd selle nimega on.

Kuidas see kõik nende pildil olevate siniste jalajälgedega seotud on, küsite te? Selgitan. Nimelt pääseb eelmainitud värkstuppa üle valgete vaipadega kaetud põranda. Ma ise rullin need tavaliselt kokku kui mingi tööga tegelema hakkan, aga alati pole meeles. Nii näiteks unustasin ma vaibad maha ka tookord kui lauaplaati puhtaks kraapisin ja kuigi ma rõdu tolmuimejaga ning harjaga puhtaks tegin, unustasin ma ometi sussitallad. Sedaviisi sattusid mu vaibale esimest korda kaks helesinist plärakat. Et selline asi ei korduks, manitsesin ma ka Laurat, et kui too oma lauajalgade lihvimise lõpetab siis lükaku vaibad enne eest ära kui üle toa tuleb. Kas tal oli see meeles? Obviously not, nagu pildilt näha. Kas mul oli endal meeles, et Laural ilmselt ei ole see meeles ja et ma parem teeksin selle ise ära enne kui tal meelest läheb? Obviously not-not. Mis tähendab, et mu vaibad nägid välja nagu oleks mingi smurfide skautpataljon sinna peale endale matkaraja teinud. Õnneks saime vaibad puhtaks....

Aga tagasi kohvilauakese juurde. Selle olin jõudnud vahepeal basiilikuroheliseks võõbata ja jalad tagasi alla kruvida. Nüüd ootas ees peenem näputöö ehk dizäinimine, sest ei saa ju olla, et minu elamises mingi tavaline laud on, kui terve maailm on täis maalitud mööblitükke. Või noh, Pinterest vähemalt.
Dizäinimise võib käesoleval juhul võtta kokku lausega "naine lahendab probleemi". Kõik mu ehitustöödega tegelevad tuttavad võiksid selle lõigu nüüd vahele jätta.
Probleem seisnes nimelt selles, et minu valge värv oli vahepeal värkstoas oma aega oodates muutunud valgeks purgikujuliseks kiviks. Purgis sees. See´p  see on, kui mõne asja ära unustad, eksole. Ja nüüd polnud mul midagi, millega segada oma peedipunast ja basiilikurohelist värvi, et lauaplaadile maalingu tegemiseks teise, heledama varjundiga toone saada. Paari lusikatäie pärast ei hakka ju poodi uut purki ostma minema. Viimases hädas otsustasin oma ülejäänud poolikud värvipotid üle inspekteerida - ehk annab sealt midagi leiutada. Mööblivärvid need muidugi polnud, päris tavalised seina- ja laevärvid hoopis, aga tühja sellega. Leidsin mingi kollase, mille tuvastasin kui köögis seina peal oleva tooni ja hele-helerohelise, millega vetsu uks võõbatud sai. Segasin kõik leiud ühte topsi ja kassanäe, täitsa toimis! Roosa topsi sisse lasin isegi sortsu tavalist maalimiseks kasutatavat valget akrüülvärvi.
Joonistasin vaba käega mõttelise mustri ette, et väga lappesse ei läheks ja hakkasin disainiga pihta. Tulemuseks, palun väga, selline väike lilleline lauake. Linikut ega midagi pole vajagi. Tõmbasin pinna mööblilakiga ka üle et oleks püsiv ja ainulaadne kohvilauake oligi olemas.