xmlns:og='http://ogp.me/ns#' Käsitöömesilane: juuli 2014

kolmapäev, 30. juuli 2014

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XIX "Elu nagu kasvuhoones"

Ilma naljata. Ja seda nii sõna otseses kui kaudses mõttes.
Selle algul lumise ja nüüd juba pikemat aega põuase suve märksõnaks Tarekeses sel aastal on "aknad". Algust sai tehtud juba mullu, kui meie sinise magamistoa ja Väikepealiku kollase toa aknad seestpoolt värske värviga üle võõpasin, sel suvel tulid riburadapidi kõik ülejäänud maja aknad järele. Nii seest kui väljast. Ma olen juba juuni algusest alates neid pagana majasilmi kauniks "meikappinud", aga lõppu ei ole ikka veel näha.
Sestap mulle aeg-ajalt tundubki juba, et ma ei elan mingis saadana kasvuhoones! Ühel normaalsel majal ei saa ju ometi olla nii palju aknaid, et neid terve suve värvima peab!
Aga nii nagu tsuts ripsmetušši ja näpuotsaga lauvärvi võivad naisega imet teha, nii annavad ka värskelt värvitud raamid ja üle võõbatud aknapaled majale kohe täiesti värskema näoilme. Öeldakse ju, et aknad on maja silmad. Ma olen siis sel suvel, tähendab, majakosmeetik, kui nii võib öelda, jah? Tarejumestaja :-)
Kõige hullemaks välkjakutseks osutusid veranda aknad. Seda majaosa me ju tegelikult aktiivselt kasutanud pole, see on siiani toiminud peamiselt kolikambrina. Nüüd aga oli mul plaan seda muuta, sest ma tahan endale ühte mõnusat kohvitamise pesa ja kohta, kuhu saaks kevadel kenasti väikesed salatipotid ja taimeistikud aknede peale panna.
Alustasin akendest. Neid ilmselt ei ole keegi aegade alguse esimesest korrast alates üle värvinud ja kuna verandasid teadupärast oli kombeks omal ajal ehitada maja päikesepoolsesse külge, siis aastate jooksul oli klaase kinni hoidev Pätsu-aegne kitt sealt ka päikese tõttu kohati sootuks lahkunud. Kunagi oli Toriseja üritanud paari kohta silikooniga ka kohendada, aga ausalt - seda tulemust nähes hakkasid mu silmad ketšupit jooksma ja ma pidin peaaegu pimedaks jääma. Mitte kõik inimesed ei peaks püüdma peent käsitööd teha, ütleme nii.
Aga ma asusin entusiastlikult asja kallale ja peatselt oli esimene pool veranda akendest uue värvikorra all. Enne muidugi ma kraapisin kogu lahtise kiti ära teostasin mõningad filigraansed viiped silikoonipüstoliga. Ma ütlen, et kui mul peaks kunagi häda käes olema ja lisateenistust tarvis, siis ma pakun ennast lahkesti tordipritsiga töötamise spetsialistiks. Ehkki minu esimesed katsetused asja silikooni abil parandada nägid välja suhteliselt sarnased Toriseja töö tulemusele, muutusin ma iga aknaruuduga järjest osavamaks ja lõpuks oli lausa uskumatu, milliseid vigureid ma tegema õppisin.
Tõsisemad tislerid ja muidu puidumehed ja puukoid haaravad nüüd kindlasti peadest kinni ja oigavad et "Andke abi, kes siis silikooniga niimoodi aknaid parandab! Tuleb ikka liistud ära vahetada ja särki-värki!", aga ma ütlen ausalt - esiteks on need aknad niikuinii ajutised ja lähevad hiljemalt järgmisel aastal lõkkeroaks ja teiseks - äh, minge te ka metsa :-) Teen nagu oskan.
Igatahes oli erinevus before ja after pildi vahel sama suur nagu öö ja päev.
Alguses nägid veranda aknad välja sellised:
Ma lähemalt ei tihanud pildistada, kartsin et hingan klaasid eest ära. Mõned õnnetud seisid ju veel ainult väikeste roostes poole-
sentimeetriste tikside abil raamide küljes.
Paled olen siin juba jõudnud poolenisti ära värvida punaseks.
Kardinad, mida pildilt näha, olid ikka tõelised solkmed ja lahkusid akende eest ribahaaval ainult minu sellekohase vihje peale. Taevas ise teab, kuidas nad sinnamaani üldse ees püsisid, päikesest läbi kõrbenud.


Pärast värvimist ja uute kardinate etteriputamist nägid aga aknad välja hoopis sellised.
Ikka hoopis teine stoori, kas pole?
Ma ei hakka siinkohal rääkima, millist habibi-viletsust me nägime et neid aknaid alguses eest ära saada ja millist habibi-viletsust ruudus siis, kui neid uuesti ette tagasi panna üritasime, sest ega ma õues ei saanud nendega midagi teha. Mitte et mulle eriti palavus korda läheks, selle oleksin ma välja kannatanud. Aga neid tuhandeid parme ja kärblasi ja herilasi, kes parvena mind ründasid ja minust suuri tükke välja hammustasid - neid ma küll välja ei kannatanud. Seega vedasime aknad majja ajutisse kolikambrisse ja reanimeerisin neid vaesekesi siis seal.
Ma ei tahaks pikemalt peatuda ka sellel lool, kus Toriseja arvas et tema aknad millegipärast nagu Jeesuse jalad iseenesest õhus seista suudavad ja sealt mitte alla maa peale ei kuku. Miks ta muidu heast peast, kui me ühte nendest akendest tagasi ette üritasime nikerdada, selle lahti lasi ja haamrit tooma lahkus, nõnda et aken veel enne tema redeli pealt alla jõudmist vastu maad käntsatas ja keskmise, kõige suurema klaasi kildudeks kukkus. Seda kisa ja tänitamist, mida siis nelja ruutkilomeetri peale kosta oli.... Sellest ma ka parem ei räägiks. :-)
Uue klaasi panin targu ise paika, ei hakanud igaks juhuks enam riskima...

Praeguse hetke seisuga on mul veel värvida 4 akent nii seest- kui väljastpoolt.
Ja maja ise ootab uut värvi. See peaks ka veel selle aasta sees juhtuma, kui Jumal annab ja liiklusolud võimaldavad.
Verandaga on suht´ ühel pool. Kohvi seal veel külalistele pakkuda ei saa, sest minu potiaiandus laiutab praegu veel ukse ees.
Ja seal on sees kaks potentsiaaliga asja, mis on vaja enne korda teha.
Esiteks see diivan...
Kuna Toriseja keeldub seda asjatundjatele ära müümast, siis tuleb mul nüüd mingi Tambovi valemiga endale YouTube´i ja asjakohaste õpikute abil selgeks saada, mismoodi vedrudega diivaneid taastatakse.






Ja siis see uks ...
See on tegelikult easy peace, mul juba mõte jookseb ja liivapaber ka. Arvan et seda, mis sellest sai, saan juba järgmises sissekandes näidata.









Uskumatu, mida kõike ikka inimene vanas eas ära õppima ei pea. Ja seda kõike ainult selleks et oleks koht, kus ennast kohvikruusiga diivaninurka krussi keerata ja raamatut lugeda...

neljapäev, 24. juuli 2014

Sursiku sünnipäevakingitus

Lühidalt öeldes - ma olen aru saanud et puhkusel olemine tähendab seda, et tegelikult on veel kiirem kui igapäevaselt tööl käies. Hommikud ja õhtud, esmaspäevad ja reeded vahelduvad sellise tempoga et ei jõua aevastadagi kui jälle järgmine tärmin käes on. Mis tähendab ühtlasi, et kõigist neist 269 tuhandest tööst ja plaanist, mida ma siin puhkuse ajal kavatsesin ära lõpetada või alles alustada on hea, kui ma 6-9 tükki tehtud saan.
Juulikuus, just minu puhkuse keskel, on mu empsil sünnipäev. Sel aastal sai emps 60, nii et põhjust tähistamiseks oli rohkem kui küll. Õnneks on temale kingituste tegemine (vähemalt minul) olnud alati hästi lihtne, ehkki tal on materiaalses mõttes kõik olemas ja justkui midagi ei ole tarvis. Temaga pole kunagi seda muret et ta saadaks sind poodi "ma-ei-tea-üllata-mind" osakonda, kust tavaliselt väljutakse järjekordse saunalina, lillevaasi, pildialbumi või suvalise Hiinas toodetud portselanist (heal juhul) tolmukoguja-kujukesega. Sekka paar küünlaalust, läägete tsitaatidega kinkeraamatuke või absoluutselt kasutajavaenulikes mõõtmetes tee- või kohvikruus, kust mitte keegi mitte iialgi mitte tilkagi eelpoolnimetatud jooke juua ei kavatse kuivõrd need potid pole selleks mõeldudki. Phähh. Üllatused on küll toredad asjad, aga mu ema ilmselgelt eeldab et need peaksid siis ka meeldivad olema.
Sel aastal oli emps konkreetne - tema tahab peenart. Uut lillepeenart. Disain ja kujundus pidid olema minu poolt, taimed ja materjal tema poolt, tööjõud kõigi ühine. Plaan oli laitmatu, välja tuli nagu alati :-) - Sursik näitas, kuhu midagi panna ja kuidas teha (niipalju siis minu disainist ja kujundusest), mina, paps, Toriseja ja õemees Hando tegime (niipalju siis ühisest tööjõust) asja valmis.
Kõigepealt märkisime aias ära koha, kus see uus rajatis siis paiknema hakkab. Sellest tulenevalt selgus kui palju on vaja osta juuretõkke kangast. Meil kasvavad nimelt aias suured kasepuud, mille arvukas juurestik muidu ennast igale poole sisse kasvatab ja pinnasest kõik lilledele vajalikud toitained välja imeb. Vana peenar, mis nüüd seoses uue valmimisega oma loomuliku lõpu leidma pidi, oligi rajatud just kaskede vahele ja ma pean ütlema et see nägi küll välja juba nagu üks viimane viletsus. Aga kõigepealt ma ajasin papsi täiesti meeleheitele :-). Tema nimelt ei taipa loomingulisest aiandusest mitte tuhkagi. Hirmus paanika tekkis et mis kujuga see uus peenar ikka olema saab ja miks ei ole asja paberi peale joonistatud - siis ju näeks ja saaks aru jne. Mina vaatasin natuke, võtsin siis valge spreivärvi ja tõmbasin sellega mõõdetud maa-ala sisse vaba käega suvalise kujundi. OK, see tuli tegelikult üsna ümmargune, aga ühe väikese nükke tegin sisse ikkagi. Tema sellest aru ei saanud. Ikka plaan peab olema. :-)
Ja siis hakkasime mättaid kaevama.
Õepoeg Rando seisis kõrval, vaatas ja uuris....










... ja arvas siis et läheb toob õige enda kasvule sobivama kühvli ning aitab kah kaasa. 
















Igatahes õhtuks saime koos papsiga mättad märgitud maa-alalt eemaldatud ja aluspinna süvendatud. Tuli selline veider neerukujuline plats. Väga sügavaks ei kaevanud, sest sinna peale on plaanitud istutada kiviktaimla taimed ja need on üldjuhul väikese juurega ega vaja väga sügavat pinnast.

Laotasime põhja peale juuretõkkekanga ning hakkasime mulda ja komposti peale vedama. Ma ei hakka neid kärutäisi kokku lugema, mida Toriseja ja Hando sinna lõpuks kokku vedasid, aga ma võin kinnitada et neid oli... palju. Lugematu arv praktiliselt. 

 Katte servad kinnitasime vanast peenrast võetud paekividega, mille käigus mina avastasin endas järjekordse "ande" - ilmselt olen loomulik talent kiviaedade kuivladumises (tingimusel et aed piirneb 3-4 rea kividega
:-D).
Sursiku sünnipäevapeenar sai seega valmis, aga sinna sisse ei istutanud me sel korral veel midagi. Laseme kõigepealt mullal ja kompostil natuke "ära vajuda" ja augustikuus kui maale tagasi lähen, siis saab vajadusel veel mulda peale vedada ja taimed ka vanast peenrast üles võtta ning uude ümber istutada.

Aga peenar peenraks, ega ma siis niisama tühjade kätega kah kohale läinud. Traditsioone järgides nokitsesin ikka väikese näputöö talle ka kingikotti. Sellise kaelakee:


Ja sellise ehtekarbi.