pühapäev, 28. märts 2021

Trendikad peavõrud

Hei-hei! Tervitused üle pika aja! 
Minu viimasest postitusest on vahepeal nii palju aega möödas, et hakkasin juba ise ka kahtlema, kas ma enam seda blogi pidada jõuangi. Aga võtan ennast ikka kokku ja kirjutan jälle, sest kui juba nii kaua on ühte asja tehtud, oleks nüüd üsna rumal pooleli jätta. 
Leidsin siit eest ühe vanema postituse rippumas, mis oli juba peaaegu valmis saanud, aga mida ma polnud millegipärast avaldanud. Olgu siis see kõigepealt siit jalust ära koristatud ja laiale ilmale loetavaks tehtud. pärast saab juba uute asjadega edasi minna. Lõpuosa natuke täiendasin, sest uued peavõrud tuli ikka ka sisse kirjutada ju :-)
_________________________________________________________________

See lugu on ajendatud kahest toredast asjast siin elus. Esiteks inimestest, kes ei karda teha julgemaid valikuid ja teiseks teadmisest, et ükski hea asi ei jää kunagi ilma järgmiseta.
Need kaks kokku on põhjuseks, miks ma olen hakanud tegema pärlitega kaetud peavõrusid.
Sedasorti ehteid on läbi aegade kasutanud oma kollektsioonides ka mitmed nimekad moedisainerid. Näiteks Ralph & Russo, üks minu suuri lemmikuid, pani pärlitega kaetud peavõrud modellidele pähe oma 2019/2020 sügistalvise couture´i kollektsioonis. Dolce & Gabbana kasutasid neid juba aastal 2013. Seda on kandnud nii Cambridge´i hertsoginna Kate kui ka meie oma Tanja Mihhailova-Saar. Praegu saab neid ulmehindadega osta nii Etsy.com e-kaubamajast ja mitmetest teistest veebipoodidest.  AliExpress müüb loomulikult ka mingeid liimitud käkerdisi odava raha eest.

Ma olin selliste peavõrude peale varem ainult kergelt mõelnud, aga kui poleks olnud Kristat, seda kõige esimest julget, siis poleks me nende tegemiseni ilmselt mitte kunagi jõudnud. Ma näen iga päev veebis kümneid asju mille kohta ma õhkan, et oh mis äge idee, selle tahaks järele proovida! Aga tegelikkuses ei jõua ma pooli asju isegi mitte proovida.
Aga jah... Krista, kes ei kartnud teha julgemat valikut. Nimelt arvas ta, et roosat värvi ehteid ei ole ühel naisel kunagi liiga palju ning lisaks roosale käevõrule kuluks talle ära veel midagi, mis oleks samades värvides ja sama äge.
Käevõrust niipalju, et alguses ei olnud see üldse Kristale mõeldud. Ma tegin selle lihtsalt niisama, sest mulle hullumoodi meeldis see roosa-kuldse-elevandiluu värvi pärlite kooslus ja see töötas suure pinna peal väga hästi. Tõeline diiva-bling. Mulle endale tegelikult roosa värv üldse ei imponeeri, aga see käevõru tuli tõesti imeline välja. Kui Krista seda endale tahtis, selgus, et see on 1,5 cm lühem kui vaja. Ega´s midagi. Harutasin ühe otsa uuesti lahti, tekitasin võluväel paar sentimeetrit olemasolevale pikkusele lisaks (ärge küsige, kuidas ma seda tegin, aga see oli julm ja õudne nokitsemine!) ning viimistlesin uuesti. Saatuse irooniana  tuli mulle üsna kohe pärast seda kui olin selle ümber teinud, uus soov samasuguse käevõru järele ja see oli siis täpselt nii pikale ehtele kui Krista oma enne oli. 
Alguses mõtlesime tegelikult hoopis käevõru juurde sobivate kõrvarõngaste peale, aga siis arvas Krista, et "ah, metsa see eestlase tagasihoidlikkus!", ning kõrvarõngaste mõte muutus julgeks peavõru plaaniks. Küll juba neid üritusi leidub, kus seda kanda. Ja üldse - tegelikult on ju iga päev seda väärt, et ennast lille lüüa ja endale parimat lubada.
Kui plaan oli paigas, selgus, et kõige raskem on leida sobivat toorikut. Nii laiu (4 cm) lihtsalt ei müüda. Kõik toorikud, mida suutsin internetist leida, olid kas mõttetult elastsed ja ebausaldusväärsed plastikust hiinakad või peenikesed ümmarguse vormiga metallvõrud, mille kohta ma tean, et need ei püsi peas ja hakkavad üsna kohe kõrvade tagant niimoodi suruma, et tundide pikkune peavalu on garanteeritud. See rämps ühesõnaga ei sobinud. Vaja oli usaldusväärset, mugavat ja kindlat alust, mille peale meie imelist projekti tegema hakata. Lõpuks leidsin sobiva asja täiesti juhuslikult Selveri ehteletist. Tõsi, tegemist oli juba valmiskujul Ibero firma peavõruga, mis oli musta puuvillase kangaga üle drapeeritud, aga proovimisel selgus, et laius on paras ja peas püsib ka hästi. Hind oli küll tooriku kohta soolane, aga eesmärk pühendab abinõu. Ostsin kohe paar tükki lisaks ka, sest mine sa tea...
Kõigepealt kinnitasin võru siseküljele roosa pitsi. Must originaalkangas jäi altpoolt läbi kumama, aga see oligi minu meelest vahva. Tõi pitsi mustri kenasti esile. 








Pärleid kulus peavõru peale paras ports, sest kogu pind tuli ju tihedasti neid täis tikkida. Aga valmis kujul sai esimene kaunitar selline.


Nagu Krista ennustas, siis ei jäänud üks ilma teiseta. Üsna kohe tuli Marit, kes järgmisena enda jaoks sinise-rohelise kirju ehte valis.
Teise kaunitari jaoks kasutasin nn paabulinnu-paletti ehk sinist, lillat, türkiissinist, kuldset ja rohelist värvi pärlite segu.






Peavõru alumisele küljele kinnitasin seekord hele-hallikassinise pitsi ja asusin sobivas mõõdus välja lõigatud vildiriba peale pärleid õmblema. 
Olgu öeldud et kõik pärlid on õmmeldud ükshaaval ja suuremad on päris mitu korda niidiga aluskanga külge kinnitatud. Ei mingit liimimist ega muud hookus-pookust. 


Mariti iludus nr 2 tuli selline lõpuks.

Tänaseks on need kaks laia vaprat saanud endale hulgaliselt juba kitsamaid versioone ka juurde. Sobivate toorikute leidmine ka kitsamale versioonile on päris keeruline, sest siingi on valikus ainult kitsad metallist võrud või siis sellised plastmassist ebakvaliteetsed lõdvikud, mis mitte kusagil ei püsi. Seetõttu olen ma ka siin pidanud toorikutena kasutama juba tegelikult tootjate poolt ette nähtud valmistooteid. Näiteks Rimi ehteletis on minu rõõmuks võimalik ühtesid selliseid täiesti arvestatavaid plastikust peavõrusid leida. 

Aga kitsamaid isendeid olen siis teinud selliseid: 








Tulemas on veel beeže, rohelisi, siniseid ja kui kellelgi on mingeid erisoove, siis leiab ka alati lahenduse. :-)