"HIIGELPROJEKT KODU KORDA!" VI OSA "Palju ilusaid patju"

Selles peatükis tulen mööbli juurest ajutiselt tagasi tekstiilide juurde.
Ma olen näinud lugematul arvul pilte erinevates sisustusveebides ja -ajakirjades ja kus iganes veel vooditest, millele on elegantse lohakusega loobitud hunnik igas suuruses ja erineva kujuga ilupatju, ja mulle see meeldib.
Ostsin Abakhanist endale 4 erineva suurusega sisupatja ja asusin tegutsema.
Vahemärkusena võin öelda, et kuniks ma seda ideed enda peas marineerisin, nägin ma ühel ööl unes, täpselt missuguseid patju ma sinna tahan. Jajaa, unes jah. Ja täpselt kõiki mustreid ja tikandeid ja värve ja... ühesõnaga - täislaks. Ma tõusin muide üles ja joonistasin enam-vähem nähtud kavandid paberile, et meeles oleks.
Hommikul naersin ise ka, et ma ei ole enam vist päris normaalne. Vähe sellest et ma ärkvel olles mööda maja ringi käin ja mulle suvalistel ajahetkedel mingid ideed pähe löövad, nüüd ei saa enam rahulikult magada ka.
Aga see selleks. Padjad siis järgmised:
                                                               Padi nr 1

Keskmise osa tikkisin kirju mulineeniidiga (3 tooni sinist) tavalisele valgele puuvillasele kangale. Kuna kangas oli suhteliselt õhuke, liimisin pärast selle osa taha tugevduseks ka õhukese kihi liimiriiet. Helesinisetriibuline kangas on samuti puuvillane. Tikandit ääristava pitsi ostsin poest, kuna mul heegeldamisega suhe kui selline puudub. :-)

                                                               Padi nr 2

Selle padja keskmine osa on aga küll käsitsi heegeldatud. Selle eellugu on niisugune, et kui ma ennast alles Tarekese sisse seadma hakkasin, siis ma tegin loomulikult sealsetes kappides põhjaliku inventuuri - mida on ja mida puudu. Leidsin tohutu hunniku heegeldatud linasid ja linikuid ja muud sedasorti kraami. Mõned korralikud ja  kasutuskõlblikud, mõned küll ilusad aga mõttetud, ja siis mingi hulga asju, mis nägid küll nii välja et nendega pole mitte midagi muud peale hakata kui lõkkesse. See muster oli üks nendest viimastest kandidaatidest. Nimelt oli see õmmeldud mingi ürg-koleda pruuni koti külge, mis oma hiilgeajal vist dekoratiivne padjapüür tahtis olla. Kes sellises solkmes küll kunagi sisekujunduselementi näha võis, sellele soovitaksin tõsiselt kaaluda visiiti silma- ja mõistusearsti juurde. Ühesõnaga - kole. Olin seda juba ära viskamas, aga käsi nagu natuke ikka tõrkus. Näputööinimese värk, no kuidas sa viskad kellegi töö ja vaeva niimoodi lihtsalt lõkkesse, sellega on ikkagi ju kunagi keegi vaeva näinud, oma töö ja ande sinna sisse pannud. Tulemus - ei läinud kohe lõkkeroaks, panin kõrvale nagu hiidlane varese. (Kes äkki ei tea, siis on üks lugu hiidlasest, kes teed mööda tulles maas varesekorjust märkas. Võttis mees korjuse, pistis taskusse ja ütles: "Mine tea, ehk läheb tarvis." Aasta pärast sattunud mees samasse kohta, tulnud korjus meelde. Kobanud siis taskus, leidnud peotäie sulgi mis varesest järgi olid jäänud selle ajaga, viskas mees suled taskust välja ja ütles: "Näed, ei läindki tarvis.")

Noh, nii siis minagi tegin. Aastat ei kulunudki, kui ma neid patju tegema hakkasin ja mul täpselt sellist tükki vaja läks. Kuna selle servad olid kohati veidi juba kannatada saanud, siis peitsin need nii sentimeetri jagu kanga alla ära. Ümber heegelmotiivi paigutasin peenikese riba broderiipitsi, kahe pitsivahele jätsin 5 mm laiuse vahe et sinine aluspõhi kenasti keskmise motiivi ära raamiks.

                                                                Padi nr 3

Siin polegi eriti midagi lisada, tegin olemasolevatest sinistest riidejuppidest lihtsa lapipadja. Ongi kõik.

Järgmisel korral siis üks hiidsuur ettevõtmine - voodi päevatekk. Pagan, sellega sai küll vaeva nähtud!

Nipiraamatu VIP ja mõned hitihoiatused lähitulevikuks

Eelmise aasta detsembris oli mul huvitav kogemus, kui ootamatult kirjutas mulle Naistelehe Nipiraamatu ajakirjanik ja uuris, kas ma oleksin nõus neile oma käekelladest natuke lähemalt rääkima ja näitama, kuidas ma neid teen.
Olevat nemad minu sellesama blogi siin leidnud ja kellade peatüki juures otsustanud, et neid sobiks ka Nipilehe lugejatele lähemalt tutvustada.
Egas midagi, ma pole ju kade. Kärutasingi siis oma suure käsitöökastiga nende toimetusse ja lasin ligi tund aega enda tegemisi seal lähedalt pildistada. Üsna lõbus oli.
Jaanuarikuu numbris võivad siis huvilised minu maniküüri lähivaates uurida fotode pealt ja käekella tegemist ka.
Kellel Nipiraamatut pole või ei viitsi otsida, siis kell sai selline.
Saladuskatte all võib öelda, et äravisatud pesuesemetelt tasub alati enne pits eemaldada, kunagi ei või teada, kuskohas seda vaja läheb. :-)
Niipalju siis VIP-näputöödest. Detailne õpetus on artikli juures olemas, seega ma ei hakka seda siia üles märkima. Kui kedagi ikkagi huvitab, siis ma võin eraviisiliselt juhendada. Või enamgi veel - kella ise valmis teha soodsa hinna eest. :-)

Aga teema teisest poolest rääkides, siis lähiajal tasub minult oodata uusi näputööasjandusi.
Siinkohal kolm t õ e l i s t   h i t i h o i a t u s t :

Kindad nr 1  

Pildistasin need üles kui Laura pinginaaber Maris nädalavahetusel meil külas oli. Nüüd ainult on veel vaja muster ruudulisele paberile joonistada ja ma arvan et enne lume sulamist saab laura endale samasuguse mustriga käpikud.

Kindad nr 2

Leidsin need koristamise käigus oma maakodus ühest sahtlist. Kuna ma tõsimeeli nüüd mingiks ajaks oma firma-kindamustri kudumisega vahet tahan pidada, siis tundus mulle see muster küll väga nunnu väljakutsena.

Diivanipadi

Selle padjaga on niisugused lood et ma sisuliselt röövisin selle tema omanikult. :-) Küll ajutiselt, aga siiski.
Nimelt on meil minu vanematekodus maal üks iidavana üksikust naisterahvast peretuttav, kes on kogu oma elu aina tikkinud tikkinud tikkinud. Tal on kodus patju ja linikuid ja katteid ja ribakesi lausa kihtide kaupa. Tean et minu emagi omal ajal just tema käest selle tikkimisepisiku endale verre sai, niimoodi nad siis kahekesi muudkui torkisid kohutavates kogustes ristpistet. Minu ema ei tiki enam ammu, tema koob nüüd ainult sokke, aga meil on kodus veel vanast ajast päris suur hulk tema tehtud asju. Näiteks kaks suurt täismõõdus tikitud põrandavaipa. Ükskord ma näitan neid haruldusi teile siin ka, luban.
Aga siis sellest padjast... ma kaldun juba teemast kõrvale. Lühidalt - käisime meie siis proua Elvel jõulude paiku külas ja märkasin mina tema diivanil olevat patja. Ma kohe kaua vaatasin seda ja lõpuks küsisin et on tal ehk selle mustrit kuskil alles. Elve vastas et tal pole seda kunagi olnudki. tegemist on mingi väga väga vana mustriga, mille ta isegi otse teise padja pealt maha tikkis. No ma oletan et see tema toas sel hetkel olnud padi oli vähemalt 20 aastat vana, aga kui uskuda Elve juttu et padi, millelt tema selle mustri maha tikkis, ei olnud ka enam oma kõige uuemas nooruses, siis ma võin ainult oletada kui pikast ajast me räägime.
Elve padi, nagu ka enamus muid tema töid, on tikitud väga huvitava lõngaga. Õigupoolest ei ole see üldse lõng. Tema töövahendid on nimelt pärit veel nõukaajast ehk kolhoosiaegadest, kui heinarullide kinninöörimiseks kasutati ühte omapärast valget paela või siis pakinööri, nagu meie seda nimetasime. See oli valge, ma oletan et sünteetiline? (vähemalt osaliselt), ja selle sai nagu mulineeniidigi 5-6 peenemaks niidiks lahti harutada. Elve värvis valge nööri riidevärvidega ära ja saigi endale hulgaliselt tikkimisniiti. Ma tean et minu ema tegi sedasama, sest ka meil on kodus töid, mida ta selle niidiga on teinud. Need on vastupidavad ja tugevad tikandid, ainus viga on see, et need on natuke heledad ja värv ei ole lõngal ühtlane.
Mina igatahes haarasin sel päeval tolle padja endale kaenlasse ja ütlesin, et ei kavatse seda ka talle mitte enne tagastada kui olen selle mustri maha tikkinud.

Algusega olen juba maha saanud, esimene pilt on ülimalt paljutõotav. Aga töö on üsna keeruline, sest mustris on palju vigu sees ja kohati on raske aru saada, millist värvi lõngaga on tikitud.
Anyway, ma ei tea, millisesse tuppa ma selle padja lõpuks teen, aga küll ta endlae koha leiab mu majas. Selles pole kahtlust.

HIIDPROJEKT "KODU KORDA!" V OSA "Issake, säärvant majas!"

Enne kui jälle mööblist rääkima hakkan, tuleb mul ühte olulist tegelast tutvustada. Nimelt on meil selle nädalavahetuse seisuga üks uus koduloom lisaks. Lind, kui zooloogiliselt täpne olla. Ise tuli. Kurat teab kuskohast. Kasu pole tast kopka eestki mitte, ainult süüa tahab. Õnneks pole ta kuigi suur, kõigest napi varese mõõtu. Näeb üldjoontes välja täpselt selline nagu pildil näha on. (Krt, hullult aega võttis, enne kui ta kaamerasse püütud sain!) Küll me üritasime aru saada, mis tundmatu linnu nahk ta küll võiks olla, ja lõpuks - ole sa tänatud, Google picture ja põhjatu interneti teadmiste varasalv - saimegi tegelase "koju" aetud. Niisiis, saage tuttavaks - musträstas Erbert.

Üldiselt nad pidada talveks kuhugile mujale lendama, aga üksikud isendid pidid siia ka jääma. Seda me mõtlesimegi et ei tea, miks ta, kadepunn, üksi söömas käib ja semusid kaasa ei kutsu. Kõik teised tihased, varblased, leevikesed, pasknäärid ja tutt-tihased, muudest tundmatutest sulelistest rääkimata, veavad iga kord hullu hunniku sõpru ja sugulasi ka kaasa, aga see sell nokkis muudkui üksipäini. No nüüd on selge - tal polegi ju kedagi kutsuda, kõik targad musträstad lendasin soojale maale, aga meie Erbert on nähtavasti väheke puudega - tema otsustas siia talvituma jääda. Nüüd me siis teda, ullikest, toidamegi. 

Aga asja juurde. Sest ega see pole siin mingi ornitoloogide lobatoorium, ma tahtsin ju täna hoopis vabariigi kõige seksikamast mööbliesemest rääkida. Sedasi nimetab kõnealust asja vähemalt Toriseja. 

Minu ema aga näiteks, kui seda vidinat nägi, hüüatas hoopis: "Ah, see on ju säärvant!" Neil kodus olla seda omal ajal nõndamoodi kutsutud. Kõlab nagu mingi kummitus ja eks ta mõnes mõttes nagu ole ka - kummitus vanadest aegadest. Nii otseses kui kaudses mõttes. 

Otseses selle poolest, et tegemist on tõesti väga vana asjaga. Julgen oletada, et kusagilt esimese vabariigi ajast, 20-30st aastatest. Isegi koiaugud olid autentsed, kui seda puhastasin. :-)

Kaudses selle poolest, et kui aus olla siis mul ei ole ühtegi sõpra, kellel oleks kasvõi mõni tuttav, kellel ma teaksin, et veel selline asi majapidamises olemas on. 

Säärvant või seksikaim mööbliese, kuidas keegi nimetab, aga mina ütlen tema kohta lihtsalt SIRM. 

Ma ei tea, miks ja kuskohast mul selline idee pähe kargas, et sellist asja endale tahan. Ilmselt kusagilt alateadvusest kui ma hakkasin kogu seda sisustuskontseptsiooni enda jaoks mõttes kokku panema. Ma ju tahtsin sellist natuke talu-stiili, natuke mõisa-moodi, pisut vintage-elemente ja lõppkokkuvõttes kergelt hullumeelset tulemust. Noh, nagu meie perele sobilik. :-)

Sirm sobis kõikide nende tingimustega: seda leidus nii vana-aegsetes jõukamates taludes, mõisapreili toas kindlasti kah, see on ilmselgelt selline romantiline vintage-element ja ennekõike praegusel ajal üsna jabur mööbliese. 

Tisleri-Tiidul oli üks skelett tema töötoas olemas. Ta kunagi tegi meile ekskursiooni oma "kui-aega-saan-siis-teen-valmis"-asjade tuppa ja seal see ront siis seisis. Mina hakkasin juba tookord Toriseja ajusid saagima vaikselt, et tahaks sellist asja endale ka ja rääkigu ta Tiiduga, äkki ta teeb meile enda skeleti mõõtude järgi ühe sellise. Saagisin mis ma saagisin, ühel päeval siis Toriseja küsiski. Või ma oletan, et ta küsis, sest mind ennast polnud selle vestluse juures. Enivei, tulemuseks oli aga hoopis see, et Tiit pakkus meile enda skeletti, tingimusel et ma selle siis ise korda ja puhtaks teen. Seda ei lasknud ma endale muidugi kaks korda öelda! Toriseja tõi sirmi-skeleti koju ja ma siis asusin seda puhastama. Lihvijaga. Toas. Kenjaalne idioot. 

Eesti keeles ei ole tegelikult nii palju sõimusõnu, millega ma ennast "premeerinud" oleksin selle teo eest tund aega hiljem. Ja ma tean vähe inimesi, kes veel kunagi nii südamest naernud ja mind parastanud oleks, kui tol päeval Toriseja. Terve elamine oli ühtlase kollase udupeene tolmukihiga kaetud ja kuitahes palju ma seda kõike ka puhastada ei proovinud, veerand tundi hiljem nägi kõik jälle välja nagu Pompeji linn pärast Vesuuvi plahvatust. Selle erisusega, et meil polnud Tarekeses inimohvreid. Ma leian veel praegu, tükk-tükk aega hiljem, kohti, mis ikka veel ühtlase kollase tolmukorraga kaetud on. 

Iseenesest ju ei olnudki see sirm niiväga must, tundus mulle. Aga ma alahindasin seda sunnikut. Mõtlesin alguses et noh, mis seal ikka, paari tunni töö, aga siis selgus et selle puhastamine võttis tubli kaks täistööpäeva aega. Ja oi mul oli täiega kopp ees sellest nühkimisest lõpuks!!! 

Alguses nägi ta sihuke hatune välja:

Aga kui ma olin ta lõpuks puhtaks nühkinud, uued hinged pannud ja sama õliga, millega me põranda puhul kasutasime, ära õlitanud, muutus pilt hoopis teiseks! Vaat selliseks: 

Mis sirmi kangasse puutub - ja kangas on ju sirmi juures esmatähtis! - siis oma esmases hulluses ma muidugi mõtlesin et oujeee, ma raudselt tikin mingid ilgelt vinged pildid kuskile kanga peale ja siis tuleb selline ekstravaganza-udupeen-tikitud sirm! Aga pärast seda kui ma olin kaks päeva kogu elamist kollase katastroofiga katnud, ei tundunud see "ah-4-suurt-pilti-tikkida-mis-see-siis-ära-ei-ole"-idee enam sugugi nii hea mõttena, kui ta seda alguses oli. Leidsin hoopis Abakhanist täpselt nagu minu sirmi jaoks tehtud sinise kanga ja õmblesin hoopis sellest küljed. Muide, ma alguses plaanisin sama kangaga ka sinise toolikese põhja ära katta, aga nüüd me juba kõik teame, mis sellest toolist lõpuks välja tuli :-) 

Ahjaa, sellelt ülemiselt pildilt on puudu veel need pulgad, mille külge me kanga kinnitasime. Pmst need me ostsime ehituspoest juurde, sest vaat neid nüüd originaali küljes enam küll alles ei olnud. Mõõtsin vajaliku tüki kangast (tegelikult ca 10 cm laiema kui vaja, et krooked sisse jääks), õmblesin mõlemasse otsa tunneli, ajasin pulga sellest läbi ja lükkasin sirmi raami sees olevatesse aukudesse. Lihtne. 

Valmiskujul näeb meie säärvant nüüd siis niimoodi välja. 

Järgmisel korral ma ilmselt tegelen siin asjadega, millega ma kõige paremini hakkama saan - ilupadjad voodi peale. Mööbli koha pealt tuleb väike paus seega. :-)

Kuldne kosmeetikakott

Vahelduseks suurele sisekujundusprojektile noppeid ka mõnedest muudest näputööasjadest, millega ma vahepeal olen hakkama saanud. Ega ei maksa arvata et ma nüüd ainult Tarekest sisustan ja muude asjadega enam üldse ei tegele. :-) Selle kuldsetes toonides kosmeetikakoti ma näiteks tegin juba üle-eelmisel nädalavahetusel, aga omanikuni jõudis ta alles eelmisel nädalal ja siia blogisse alles praegu. Sellel mõttes nagu natuke ajalise nihkega käivad mul need asjad.
Koti omanikuks sai minu täditütar Eneli, kellel oli sünnipäev jaanuari alguses.
Kott sai tehtud samamoodi nagu ma möödunud aasta jõulude eel neid ca 20 tk tegin meie kontori töötajatele. Nendest kottidest sai tookord siis siin juttu tehtud.

Kõigepealt on vaja hunnikut niite-pärleid-paelu-muid vidinaid. Ja efektseid kangaid. Soovitavalt enam-vähem ühte tooni. Siin kasutasin siis valdavalt kutdseid pruune, sekka paar rohelist ja tükikese bordoopunast. Lisaks on vaja ca 30x40 cm tugevamat alusriiet. Siis tuleb valitud kangad crazy-quiltingu stiilis sellele kangale õmmelda - ühel päeval ma seletan detailsemalt, kuidas selle tegemine täpselt välja näeb - see on nüüd lubadus.  Ja siis - hoplaa! - alusta kaunistamist! Mina kasutan kõikmõeldavaid asju alates erinevatest paeltest, efektlõngadest, niitidest, pitsitükkidest, pärlitest, litritest kuni nööpide ja pealeõmmeldavate aplikatsioonideni välja. Siin piiranguid ei ole.
Kui ma olen kogu põhja ära kaunistanud, siis lõikan välja samasuure voodri ja õmblen voodri ning kanga vahele tõmbluku, nii et asi näeks välja nagu toru. Mõlemasse toru otsa õmblen ümmargused riidetükid ja lõpuks näeb valmis kott välja nagu poes müügil olevad laste pinalid. Ümmarguse otsa ja koti vahelise kinnitusõmbluse teen väljapoole, selle saab hiljem sobiva kandipaela abil ära peita.


Valmis kott nägi siis lõpuks välja selline.

Ja siit siis detaile lähemalt:

 Efektpael, pärlid, satiin-mulineega tikitud lillelehed ja -varred ning kollasest metallist pärlikübarad.

 Natuke litreid ja pärle ning Kangadžunglist ostetud lilletupsud.

 Roheline efektpael, pärlid ja organzapaelast tikand.

 Litrid ja efektlõngast tikand

 Efektne pruun pael ja metallik-mulineega tikitud võrk. see viimane on üks igavene jant asi teha, nii et kui kannatlikkust ei ole, siis ei maksa parem proovidagi. :-)

 Pealeõmmeldavad kivikesed.

 Mitut sorti rohelist paela.

Leidsin Kangadžunglist täpselt sobiva kuldse luku ka sellel kotile.

HIIDPROJEKT "KODU KORDA!" IV osa - "Sinine toolike"

Nüüd ma hakkan vaikselt juba lubatud mööbli-teemani jõudma. Ja lõpuks ka selliste asjade juurde, mida ma konkreetselt ise olen teinud. Noh, niivõrd-kuivõrd. Mul on küll tegelikult korraga käsil keskmiselt 4-5 asja, aga siia hakkan neid siis ükshaaval kirja panema.
Esimesena lubage esitleda - minu isiklik idee fix - sinine tool. Ma nägin kunagi mingi ajakirja, täpselt enam ei mäleta millise, kodulehel pilte 2011 aasta Kaunis Kodu võistluse võitjate kodudest, ja sealt see idee alguse sai. See oli ühe Valgamaa perekonna kodu, ma ei mäleta ka enam seda, mis auhinna too pere sai, aga pilt ise on siin. Salvestasin selle juba tookord omale arvutisse, et meelest ei läheks.

Lisaks hunnitule sinisele toolile sellel pildil armusin ma tookord ka nendesse suurepärastesse Halliste patjadesse, aga ma ütlen juba ette ära, et neid ma veel praegu pooleliolevasse tuppa ei tee. Need tulevad hiljem :-). Kindlasti tulevad, sest Toriseja on ju sünni poolest vana mulgisunnik ja miskit sellele viitavat peab tema kodus kindlasti olema. Samal põhjusel saab tulevikus selle projekti käigus, ma veel ei tea küll, millises toas nimelt, aga kindlapeale olema sisustusdetaile, millel Lihula tikandiga kaunistused peale õmmeldud.
Niisiis. Idee oli olemas, koht, kuhu see idee paigutada oli ka olemas, ainus mis nüüd veel puudus oli tool. Alguses ma kartsin, et selle leidmine võtab aega jumalteabkuikaua, aga siis, ühel päeval kui me hommikul kohvi jõime, leidsin ma lahenduse omaenda köögist! Krunn käis mulle mingi teemaga jälle pinda - ilmselt nurus liiga tüütult laua ääres süüa nagu ta ikka teeb - ja ma kupatasin ta tema enda sööginõu äärde. Krunni "söökla" oli meil tol ajal pargitud kööki tooli peale, sest vastasel juhul teeks Mona tuppa tulles tema kausikestes puhta vuugi, arvates et sinna pandud toit kuulub hoopis temale. Ükskord ma unustasin Krunni kausikese põrandale ja uskuge mind, kassikrõbinad kadusid sellest kiiremini kui ma jõudsin "apelsin" öelda. Mona oli äärmiselt rahulolev.  Kes oleks võinud arvata, et talle kassitoit maitseb. Pfff....
Enivei, selsamal hetkel jäi Krunn oma söögilauast igatahes ilma. Asi oli otsustatud. Sellest pidi saama minu unelmate sinine tool.
Alguses nägi tool üsna kole välja, must ja koorunud värviga. Selline kole. Aga kui ma olin temalt kogu vana värvi ja muu saasta maha nühkinud ning ära lihvinud ja sinise värviga üle värvinud, nägi tulemus juba hoopis paljutõotavam välja.

Tooli algne põhi oli kahjuks juba nii hullus seisus et sellega enam midagi peale polnud hakata. Seega saagis Toriseja vineerist mõõdu järgi uue põhja välja ja minu asi oli see siis ära kaunistada. Alguses ma mõtlesin, et panen sinna poroloonist polstri ja peale sinise kanga, aga siis meenus mulle kunagi sõbranna Ulricale tehtud pesukorvi kaas ja ma otsustasin et kanga asemel ma näen hoopis veidike rohkem vaeva ja tikin selle põhja.

Ulrica pesukorvi kaas, muide, nägi omal ajal selline välja:

Toriseja oli kohe päris turris, kui ma järgnevad 4-5 päeva kõik vabad momendid ennast oma näputööga kuskile diivaninurka krussi kerisin ja ülejäänud perega üldse ei suhelnud. Väikepealik leidis ka mingil hetkel et ma pingutan ühe toa pärast liiga palju, ja kui me hiljem kord tema toani jõuame siis on mul tuju ja hoog otsas ning temale nii ilusaid asju ei tule. Ohjah, kui nad vaid teaks, mis mõtted mul juba selle ruumi puhul peas liiguvad. :-)
Aga tool...

1) Juba peaaegu lõpusirgel!

2) Valmis!

3) Lähivaade, juhuks kui keegi tahab mustrit maha kopida. Väidetavalt originaalis mingi Eesti maakonna vöökirja muster, aga ma natuke mugandasin seda vastavalt hetkevajadusele, nii et päris originaaliga enam tegemist ei ole.





Ja voilà! Valmis kaunitar on siin!

Järgmise korrani! 

HIIDPROJEKT "KODU KORDA!" III osa "Tagumine paar välja"

Viimases sissekandes lubasin ma seekord rääkida ruloodest ja mööblist, aga on üks oluline detail, mis minu meelest, kui asjade kronoloogilisust järgida, tuleb enne ära rääkida.

Üldiselt on naised läbi aegade heitnud nalja selle üle, et kui remont majas on juba lõppfaasis ja puudu on veel vaid põrandaliistud, siis saab meestel korraga töötuju otsa ning liistud jäävadki panemata. Tunnen isiklikult ühte perekonda, kus remondist oli möödas juba tubli 6-7 aastat, kuid põrandaliistud ootasid ikka veel paigaldamist.
Et meie Tarekeses sellist olukorda ei tekiks, nõudsin ma kohe alguses et kõik liistud saaksid paigaldatud esmajärjekorras. Selleks et Toriseja sellekohastel vastuargumentidel juba eos vaip jalge alt ära tõmmata teatasin ma, et ei taha seina pealt mitte ühtegi juhet jooksmas näha. Mis tähendab et Tarekeses jooksevad elektrikaablid nüüd põrandaääri mööda. Liistude a l t. :-)
Päriselt ka, vaatamata sellele et seinad said valgeks värvitud, ei meeldinud mulle mõte mingitest valgetest voolikutest seina peal. Jäkk.

Ainuke koht, kus kaabel tõesti seina mööda jookseb on laelambi lüliti. Aga see on vast lüliti! Ja see on ka vast juhe! Mu ema ütles nende kohta, et ilmselgelt on meil Torisejaga midagi puudu ja midagi üle - puudu pidi olema tervest mõistusest ja ülearuse asja all mõtles ta raha. Aga ma pole temaga nõus. No vaadake ise, kas pole nunnu klõpserdis.
Sinise mustriga veel kõigele lisaks, nagu tellitud.






Ostsime juurde tekstiilkattega kaabli ka, et ei peaks tavalise plastjuhtmega selle nunnutari originaalsust ära tapma. Piltlikult öeldes oleks plastjuhe sellise lüliti juurde sama tobe kui panna briljantripats vana puuvillase niidi otsas kaela rippuma.

Kaabli juurde pakuti K-Rautas ka portselanist mingeid vidinaid, mis nägid välja nagu tühjad niidirullid ja olid mõeldud vist juhtme seina külge kinnitamiseks aga kuna nende eest küsiti 4 EURi per tükk, siis me igatahes sellest jaburdusest loobusime. Üritasime probleemile loominguliselt läheneda ja Torisejal tuli minu meelest geniaalne idee. Me ostsime terve hunniku silmuskruvisid - neid, millega tavaliselt lillepotte lakke kinnitatakse, ja keerasime need seina sisse. Pärast tõmbasime kaabli aasadest läbi ja ma ütleksin, et tulemus ületas kõiki ootusi lausa mitmekordselt. Otsustage ise. Ma pole siiski kindel,  kas tavalise plastjuhtme puhul oleks efekt samasugune, sest tegelikult toob selline lahendus juhtme esile kui sisustusdetaili, mitte ei jäta seda märkamatuks tarbeesemeks.

Aga põhjus, miks mu tänane kanne sai pealkirjaks "Tagumine paar välja" on see, et lisaks põrandaliistudele, mis on tavaliselt üks viimaseid töid, panime kohe ka rulood akende ette paika. Seda üsna proosalisel põhjusel - mulle ei meeldi kui möödakäijad mulle tuppa vahivad, isegi kui seal toas pole muud kui pooleliolev remont. Katmata aknad on minu arvates paljad nagu p......sekannikad missivalimiste bikiinivoorus.
Ruloode paigaldamine oli muidugi minu esimene kogemus midagi Torisejaga koos teha. Remondivallas. Või ei, siiski.... Mulle meenub et kunagi ma palusin teda endale appi paari kruvi betooseina sisse puurima ja see oleks peaaegu lõppenud minu naabrite juurde kolimisega. Vahesein ja 7 kruvi kaasa arvatud. Tookord päästis sõber Peeter olukorra kõige hullemast.
Ega Torisejal pole akutrelli tarvis, tema surub kruvid toore jõuga läbi betooni. :-)
Mul tekkis vahepeal ka neid ruloosid vaadates hirm et mine tea, kas akna ette panemiseks midagi üle jääbki või saan ma endale ca 4 m² bambusest ahjukütet, aga nagu alati suutis Toriseja mind üllatada ja rulood said täies ilus akende ette. Aga need närvirakud, muidugi...
Tegelikult võin ma ikka ise ka mõnikord tõeline pain in the ass olla, kui asjad ei kulge minu arusaamist ja tahtmist mööda. Ruloode paigaldamisest meenub mulle tegelikult ka suuremalt jaolt see kuidas mina kogu aeg "Elsat tegin" (viide J. Uuspõllu näidendis "Ürgmees" peategelase naisele Elsale): "See nurk on kõrgemal kui teine!", "Sa ei pea niimoodi rapsima, mõõda rahulikult!", "Ära vääna seda kruvi, pärast on terve süsteem katki!", "Jäta need paelad praegu rahule!" jne jne jne :-)
Aga paigale nad said, jah.

Mööblijutt jääb sedapuhku vist küll teiseks korraks :-)

HIIDPROJEKT "KODU KORDA!" II osa - "Põrandad ja seinad"

Nagu sissejuhatuses lubasin, kiitlen esimese hooga natuke teiste tehtud töödega, ehk et siin loos on peategelasteks FIE nimega Alvar, Väikepealik ja Toriseja.
See tõhus kolmik alustas ilma igasuguse hoiatuseta tagumise magamistoa remondiga ning mina sain asjast kuulda alles siis, kui vana laudpõrand oli lihvijaga üle lastud ja puhtaks tehtud ning seinte pealt kogu kole tapeet maha kistud.
Kahjuks ei jõudnud ma teha before-pilti kogu toast, aga koleda laudpõranda sain ükskord varem pildi peale. Ühesõnaga, enne puhastamist nägi põrand välja selline:

Toriseja rentis Ramirendist lihvija ning palkas FIE Alvari, kes siis põranda puhtaks tegi. Kulus hea hunnik liivapaberit, aga tulemus oli vaeva väärt. Pärast õlitamist (kasutasime Kiilto firma toodet) nägi põrand välja nagu uus. 

Mul oli kohe alguses plaan, et kasutan seda tuba sisustades valdavalt siniseid toone ja seepärast said seinad pärast tapeedi eemaldamist värvitava tapeediga kaetud ja täiesti valgeks värvitud. Mulle tundus, et sellise pretensioonitu fooni taustal tõuseb ilus põrand veelgi rohkem esile ja sinistel detailidel on tulevikus ka palju lihtsam domineerida. Kaltsuvaiba, lapitehnikas kardinate ja muu sellise koduse, õdusa ja natuke vintage-stiilis vidinatega magamistuba peaks sellest siis tulema. Saab näha, kas ka õnnestub. 

Järgmises osas paigaldame Torisejaga rulookardinaid ja ma tutvustan mööblit. :-)

HIIDPROJEKT "KODU KORDA" I osa "Sissejuhatus ja tegelaste tutvustamine"

Tähelepanu, tähelepanu ja veelkord tähelepanu.

Kompenseerimaks oma viimase aja laiskust siia blogisse kirjutamisel otsustasin ma, et hakkan alates tänasest teiega jagama oma nippe, tegevusi ja mõtteid ühe suure projekti teostamise osas.
Nimelt on mul hetkel teoksil ühe suure maja elamiskõlblikuks koduks tuunimine.
Kõigepealt tutvustan kõiki tegelasi, kellest edaspidi juttu tuleb ja pärastpoole kiitlen veidike teiste tehtud töödega.

PEATEGELASED:
Maja ise (edaspidi Tareke) - ehitatud kusagil eemise sajandi esimesel poolel ehk umbkaudu 1930-40tel, ma täpselt ei teagi, ja see polegi oluline ka. Ühesõnaga, suur kahekordne palkmaja, taluhoone.

Mees majas (edaspidi Toriseja) - Tarekese omanik ja minu elukaaslane. Muidu tore ja armas inimene, aga kui tema hakkab remonditöid tegema, eelistan mina kodust ära minna või maja teises otsas kapi taga kössitada, validool keele all. On täiesti võimeline tühjas nelja seinaga ruumis midagi ümber ajama või ära lõhkuma. Vaatamata sellele - kui ikka mingi töö ette võtab, siis teeb selle ära ka, ainult et sellega kaasneb paljude närvirakkude massisurm. Õnneks oskab ta aga väga tõhusalt teisi inimesi tööle panna ja neile ülesandeid delegeerida. :-)

Laps majas (edaspidi Väikepealik) - minu 10-aastane tütar. Kohe-kohe teismelise-eaga kaasnevaid nähtusi demonstreerima hakkav tütarlaps. Valdava osa ajast kas on õues kadunud või tegeleb toas eimillegi tegemisega. Hämmastav oskus päevi mööda saata, kusjuures.

Kass majas ehk Krunn - need, kes tulevad minu juurde jutuga et kassid on armsad ja nunnud loomad, on endale täiesti vale publiku valinud. Krunni puhul on tegemist suure ja lärmaka punast värvi villaplahvatusega, kellel on imeline komme endast tonnide viisi karvu maha jätta, ükskõik mida ta ka ei puutuks või kuhu ta ei läheks. 99,9 % ajast elab Tarekeses, soojade ilmade saabudes käib natuke õues ka. Kaelarihma otsas.
Aeg-ajalt ma siiski luban tal enda süles olla ja siis on ta tegelikult üsna armas loom.

Koer majas ehk Mona - tuttavate seas tuntud ka kui Mona the Nunnumeeter. Nimetus räägib ise enda eest. Enamuse ajast elab õues, aga neil päevil kui me maal oleme luban ma tal öösiti koleda ilma käest tuppa varjule tulla. Eriomadused: lakub külalised, kes talle meeldivad, oimetuks ning oskab täiesti muuseas manada näole sedavõrd nunnu ilme et seda nähes sulab ka Põhja-Jäämeri üles. Minutipealt.

Tisler Tiit - lihtsalt. Tiit, Toriseja sõber. Üldiselt teeb meile mööblit kööki ja annab nõu, kui mina oma ideedega rappa jooksen.

FIE-d - erinevad tegelased, kelle abita me pooli asjugi tehtud ei saaks. Üldiselt kannavad nimesid Alvar, Maicel ja võibolla veel mõni, keda ma hetkel veel ei tea. Toriseja sõbrad.

Mina ise

Projekti üllas lõppeesmärk on Tarekesest meile üks mõnus ja hubane kodu vormida. Praegusel hetkel on see veel üks üsna segamini meesterahvakodu, kus asjad on paigutatud pilla-palla mingit minu jaoks arusaamatut süsteemi järgides, aga ma annan endast parima, et seda viga parandada. Selle tulemusel kuulen ma küll iga päevaga üha sagedamini lauset: "Ma ei suuda siit majast enam ühtegi oma asja leida!" :-), aga ma ei lase ennast sellest kuigivõrd häirida. On ju ilmselge, et üksi uuendus ei tule ilma rahulolematu porina ja kaeblemiseta. Ikka on kellelgi mingi põhjus, miks ta rahul pole.
Kõik tööd ja tegemised, millest edaspidi juttu tuleb, on sellised et nende tegemisega saab igaüks hakkama, kui vähegi viitsimist on ja, ütleme nii et...., kui käed just lausa otse p.....st välja ei kasva.
Aga eks ma hakkan siis peale ja nagu eelnevalt juba ütlesin, kiitlen kõigepealt veidike teiste tehtud töödega. Edaspidi luban, et piirdun suuremalt jaolt enda tehtud asjade kirjeldamisega (mõned erandid siiski välja arvata :-)).

Esimese osa lõpp.

Triksid-traksid

Ammu pole siia midagi kirjutanud, sest kogu aeg ja aur on kuidagi muude asjade peale ära kulunud. Vaagisin just kõiki oma näputöid, mida ma vahepeal teha olen jõudnud, ja pidasin plaani, millisest siin kirjutada, ning valik langes vahvale traksipaarile.
Esiteks sellepärast, et ma polnud tekstiilivärvidega enne midagi teinud ja see oli esimene katsetus.
Teiseks sellepärast, et need traksid tuli mul ära tuunida ilma igasuguse etteteatamise ajata loetud tundide jooksul.
Ja kolmandaks sellepärast, et need tulid lihtsalt vahvad välja ja on iseenesest hea idee, kuidas lihtsate vahenditega tore kingitus teha.

Aga et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et ühel õhtul, kui ma seda kõige vähem oodata või arvestada oskasin, ilmus minu ukse taha kolleeg Heli. Murega. Nimelt oli tal järgmiseks päevaks oma balletitrenni treenerile jõulukingitust vaja, kuid seda, mida ta kaubandusest otsima hakkas, seal muidugi ei olnud. Ülla-ülla. Nimelt otsis ta kingituseks rahvuslikus stiilis püksirihma või trakse. Mõneti hämmastav, sest tegelikult on need mõlemad ju üsna lihtsad teha ja et keegi veel selle peale tulnud ei ole on täiesti uskumatu. Praegusel ajal kui isegi kalossid ja aluspesu muhu mustritega üle võõbatakse...
Niisiis seisis ta õnnetu näoga minu ukse taga, ühes käes paar lumivalgeid püksitrakse ja teises käes Kaubamaja kilekotike tekstiilivärvide ja markeriga.  Egas midagi, tuli miskit välja mõelda. Saatsin kalli kolleegi teise tuppa oma lapse ja elukaaslasega "Mees, kes teadis ussisõnu"  lauamängu mängima ja hakkasin siis köögis nuputama, mismoodi neid õnnetuid trakse niimoodi tuunida, et nad ilusad tuleksid, vahvad välja näeksid ja kvaliteetselt tehtud oleks. Ma natuke muretsesin, et traksid on ju teadupärast venivast materjalist ja kui ma nendele midagi peale joonistan, siis kas need venides koledaks ei muutu. Aga proovisin ja ei juhtunud midagi. Kõige lihtsamana ja ka kõige sobilikumana tundusid mulle juba varem korduvalt kasutusel olnud arhailise tikandi motiivid ehk jällegi seesama Halliste teema, millest ma juba enne juttu olen teinud.
Pärast seda kui ma markeriga jooned ette olin teinud, nägid traksid tervikuna välja sellised:

Lähemalt vaadates niisugused:

Markeri must värv taandus küll kuidagi hallikaks, ei olnud eriti kontrastne, aga ei midagi hullu. Ma kartsin hoopis rohkem seda, et markeritint kanga sisse imbudes laiali valgub, aga õnneks jäi kõik kenasti "piiridesse".
No ja siis hakkasin värvima. :-) Tavalise pehme pintsliga, millega ma muidu oma õlimaale maalin.
Tulemus sai vahva, omapärane ja värviline.