HIIDPROJEKT "KODU KORDA!" IV osa - "Sinine toolike"

Nüüd ma hakkan vaikselt juba lubatud mööbli-teemani jõudma. Ja lõpuks ka selliste asjade juurde, mida ma konkreetselt ise olen teinud. Noh, niivõrd-kuivõrd. Mul on küll tegelikult korraga käsil keskmiselt 4-5 asja, aga siia hakkan neid siis ükshaaval kirja panema.
Esimesena lubage esitleda - minu isiklik idee fix - sinine tool. Ma nägin kunagi mingi ajakirja, täpselt enam ei mäleta millise, kodulehel pilte 2011 aasta Kaunis Kodu võistluse võitjate kodudest, ja sealt see idee alguse sai. See oli ühe Valgamaa perekonna kodu, ma ei mäleta ka enam seda, mis auhinna too pere sai, aga pilt ise on siin. Salvestasin selle juba tookord omale arvutisse, et meelest ei läheks.

Lisaks hunnitule sinisele toolile sellel pildil armusin ma tookord ka nendesse suurepärastesse Halliste patjadesse, aga ma ütlen juba ette ära, et neid ma veel praegu pooleliolevasse tuppa ei tee. Need tulevad hiljem :-). Kindlasti tulevad, sest Toriseja on ju sünni poolest vana mulgisunnik ja miskit sellele viitavat peab tema kodus kindlasti olema. Samal põhjusel saab tulevikus selle projekti käigus, ma veel ei tea küll, millises toas nimelt, aga kindlapeale olema sisustusdetaile, millel Lihula tikandiga kaunistused peale õmmeldud.
Niisiis. Idee oli olemas, koht, kuhu see idee paigutada oli ka olemas, ainus mis nüüd veel puudus oli tool. Alguses ma kartsin, et selle leidmine võtab aega jumalteabkuikaua, aga siis, ühel päeval kui me hommikul kohvi jõime, leidsin ma lahenduse omaenda köögist! Krunn käis mulle mingi teemaga jälle pinda - ilmselt nurus liiga tüütult laua ääres süüa nagu ta ikka teeb - ja ma kupatasin ta tema enda sööginõu äärde. Krunni "söökla" oli meil tol ajal pargitud kööki tooli peale, sest vastasel juhul teeks Mona tuppa tulles tema kausikestes puhta vuugi, arvates et sinna pandud toit kuulub hoopis temale. Ükskord ma unustasin Krunni kausikese põrandale ja uskuge mind, kassikrõbinad kadusid sellest kiiremini kui ma jõudsin "apelsin" öelda. Mona oli äärmiselt rahulolev.  Kes oleks võinud arvata, et talle kassitoit maitseb. Pfff....
Enivei, selsamal hetkel jäi Krunn oma söögilauast igatahes ilma. Asi oli otsustatud. Sellest pidi saama minu unelmate sinine tool.
Alguses nägi tool üsna kole välja, must ja koorunud värviga. Selline kole. Aga kui ma olin temalt kogu vana värvi ja muu saasta maha nühkinud ning ära lihvinud ja sinise värviga üle värvinud, nägi tulemus juba hoopis paljutõotavam välja.

Tooli algne põhi oli kahjuks juba nii hullus seisus et sellega enam midagi peale polnud hakata. Seega saagis Toriseja vineerist mõõdu järgi uue põhja välja ja minu asi oli see siis ära kaunistada. Alguses ma mõtlesin, et panen sinna poroloonist polstri ja peale sinise kanga, aga siis meenus mulle kunagi sõbranna Ulricale tehtud pesukorvi kaas ja ma otsustasin et kanga asemel ma näen hoopis veidike rohkem vaeva ja tikin selle põhja.

Ulrica pesukorvi kaas, muide, nägi omal ajal selline välja:

Toriseja oli kohe päris turris, kui ma järgnevad 4-5 päeva kõik vabad momendid ennast oma näputööga kuskile diivaninurka krussi kerisin ja ülejäänud perega üldse ei suhelnud. Väikepealik leidis ka mingil hetkel et ma pingutan ühe toa pärast liiga palju, ja kui me hiljem kord tema toani jõuame siis on mul tuju ja hoog otsas ning temale nii ilusaid asju ei tule. Ohjah, kui nad vaid teaks, mis mõtted mul juba selle ruumi puhul peas liiguvad. :-)
Aga tool...

1) Juba peaaegu lõpusirgel!

2) Valmis!

3) Lähivaade, juhuks kui keegi tahab mustrit maha kopida. Väidetavalt originaalis mingi Eesti maakonna vöökirja muster, aga ma natuke mugandasin seda vastavalt hetkevajadusele, nii et päris originaaliga enam tegemist ei ole.





Ja voilà! Valmis kaunitar on siin!

Järgmise korrani!