Nipiraamatu VIP ja mõned hitihoiatused lähitulevikuks

Eelmise aasta detsembris oli mul huvitav kogemus, kui ootamatult kirjutas mulle Naistelehe Nipiraamatu ajakirjanik ja uuris, kas ma oleksin nõus neile oma käekelladest natuke lähemalt rääkima ja näitama, kuidas ma neid teen.
Olevat nemad minu sellesama blogi siin leidnud ja kellade peatüki juures otsustanud, et neid sobiks ka Nipilehe lugejatele lähemalt tutvustada.
Egas midagi, ma pole ju kade. Kärutasingi siis oma suure käsitöökastiga nende toimetusse ja lasin ligi tund aega enda tegemisi seal lähedalt pildistada. Üsna lõbus oli.
Jaanuarikuu numbris võivad siis huvilised minu maniküüri lähivaates uurida fotode pealt ja käekella tegemist ka.
Kellel Nipiraamatut pole või ei viitsi otsida, siis kell sai selline.
Saladuskatte all võib öelda, et äravisatud pesuesemetelt tasub alati enne pits eemaldada, kunagi ei või teada, kuskohas seda vaja läheb. :-)
Niipalju siis VIP-näputöödest. Detailne õpetus on artikli juures olemas, seega ma ei hakka seda siia üles märkima. Kui kedagi ikkagi huvitab, siis ma võin eraviisiliselt juhendada. Või enamgi veel - kella ise valmis teha soodsa hinna eest. :-)

Aga teema teisest poolest rääkides, siis lähiajal tasub minult oodata uusi näputööasjandusi.
Siinkohal kolm t õ e l i s t   h i t i h o i a t u s t :

Kindad nr 1  

Pildistasin need üles kui Laura pinginaaber Maris nädalavahetusel meil külas oli. Nüüd ainult on veel vaja muster ruudulisele paberile joonistada ja ma arvan et enne lume sulamist saab laura endale samasuguse mustriga käpikud.

Kindad nr 2

Leidsin need koristamise käigus oma maakodus ühest sahtlist. Kuna ma tõsimeeli nüüd mingiks ajaks oma firma-kindamustri kudumisega vahet tahan pidada, siis tundus mulle see muster küll väga nunnu väljakutsena.

Diivanipadi

Selle padjaga on niisugused lood et ma sisuliselt röövisin selle tema omanikult. :-) Küll ajutiselt, aga siiski.
Nimelt on meil minu vanematekodus maal üks iidavana üksikust naisterahvast peretuttav, kes on kogu oma elu aina tikkinud tikkinud tikkinud. Tal on kodus patju ja linikuid ja katteid ja ribakesi lausa kihtide kaupa. Tean et minu emagi omal ajal just tema käest selle tikkimisepisiku endale verre sai, niimoodi nad siis kahekesi muudkui torkisid kohutavates kogustes ristpistet. Minu ema ei tiki enam ammu, tema koob nüüd ainult sokke, aga meil on kodus veel vanast ajast päris suur hulk tema tehtud asju. Näiteks kaks suurt täismõõdus tikitud põrandavaipa. Ükskord ma näitan neid haruldusi teile siin ka, luban.
Aga siis sellest padjast... ma kaldun juba teemast kõrvale. Lühidalt - käisime meie siis proua Elvel jõulude paiku külas ja märkasin mina tema diivanil olevat patja. Ma kohe kaua vaatasin seda ja lõpuks küsisin et on tal ehk selle mustrit kuskil alles. Elve vastas et tal pole seda kunagi olnudki. tegemist on mingi väga väga vana mustriga, mille ta isegi otse teise padja pealt maha tikkis. No ma oletan et see tema toas sel hetkel olnud padi oli vähemalt 20 aastat vana, aga kui uskuda Elve juttu et padi, millelt tema selle mustri maha tikkis, ei olnud ka enam oma kõige uuemas nooruses, siis ma võin ainult oletada kui pikast ajast me räägime.
Elve padi, nagu ka enamus muid tema töid, on tikitud väga huvitava lõngaga. Õigupoolest ei ole see üldse lõng. Tema töövahendid on nimelt pärit veel nõukaajast ehk kolhoosiaegadest, kui heinarullide kinninöörimiseks kasutati ühte omapärast valget paela või siis pakinööri, nagu meie seda nimetasime. See oli valge, ma oletan et sünteetiline? (vähemalt osaliselt), ja selle sai nagu mulineeniidigi 5-6 peenemaks niidiks lahti harutada. Elve värvis valge nööri riidevärvidega ära ja saigi endale hulgaliselt tikkimisniiti. Ma tean et minu ema tegi sedasama, sest ka meil on kodus töid, mida ta selle niidiga on teinud. Need on vastupidavad ja tugevad tikandid, ainus viga on see, et need on natuke heledad ja värv ei ole lõngal ühtlane.
Mina igatahes haarasin sel päeval tolle padja endale kaenlasse ja ütlesin, et ei kavatse seda ka talle mitte enne tagastada kui olen selle mustri maha tikkinud.

Algusega olen juba maha saanud, esimene pilt on ülimalt paljutõotav. Aga töö on üsna keeruline, sest mustris on palju vigu sees ja kohati on raske aru saada, millist värvi lõngaga on tikitud.
Anyway, ma ei tea, millisesse tuppa ma selle padja lõpuks teen, aga küll ta endlae koha leiab mu majas. Selles pole kahtlust.