xmlns:og='http://ogp.me/ns#' Käsitöömesilane: aprill 2015

esmaspäev, 27. aprill 2015

Vaesemehe Shibori ja sinine invasioon Tarekeses

Aprilli alguses, kui mul siin see hirmus salli-ralli käis, mainisin ma möödaminnes et olen valmis saanud veel ühe ehtekomplekti, aga seda ei saa enne esitleda kui saaja sünnipäev möödas on. No et üllatust ära ei rikuks.
Nüüd on siis Kersti pidustused just-just läbi saanud ning ma võin rahumeeli kingitust ka siin näidata. 
Ja et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis ega ma ausalt öeldes sellist lõpptulemust küll ette ei kujutanud, kui seda komplekti tegema hakkasin. 
Mul oli ikkagi plaan midagi Shibori siidiga tehtud ehete sarnast asja valmis saada. Kes veel ei tea, misasi see Shibori siid on, siis ma võin öelda et see on üks selline eriline, huvitav ja ilusate värvidega siidipael, millest saab suurepäraseid ehteid valmistada. Ma kasutaksin selle paela puhul sõna "plisseeritud", mis on küll üsna vanamoeline, ma isegi ei tea, kas seda tänapäeval enam kasutatakse. No näide on iseenesest siin, ma Etsy-st leidsin.
Ja sellest paelast tehakse imelisi ehteid. Natuke tuulasin internetis et paremaid näiteid leida ja mõned Pinterestist leitud pärlid olgu siis siinkohal ära toodud. 
 
Imelised, kas pole? Otse loomulikult tahtsin ma, vana harakas, selle kõik ju järele proovida! Et mul aga seda õiget Shibori paela kusagilt võtta ei olnud, siis nagu alati - kus häda kõige suurem, seal aegade jooksul kokku kogutud nodihunnik kõige lähem. Lappasin natuke oma kastides ja karpides ning leidsin, et punane tüllist kardinakangas ajab ka täitsa asja ära. Nii ma siis varustasingi ennast pildil näha olevate vajalike vahenditega: punane kangas, vildist alusmaterjal, läbipaistev niit ja pärlid.

Kuna minu kangal algupäraselt volte sees ei olnud, siis tuli mul need sinna ise tekitada. Selleks lükkasin ma nõelaga kangale kortsu sisse ja fikseerisin selle siis niidi ja pärlitega paika. Niimoodi. 
Kogu kupatuse sain kinnitada aluskanga külge, nõnda et see selle küljest kuhugi ei liikunud. 
Lõpptulemus nägi lähedalt vaadates välja niisugune.
Ehk et peaagu nagu Shibori, aga teisest küljest jällegi et... nagu üldse mitte. Ma mõtlen et kui võrrelda nende eespool toodud Pinteresti näidetega. Ehk et tahtsin küll enam-vähem samasugust, aga välja tuli täiesti uus kortsutehnika. 
Valmis komplekt ehk käevõru ja pross, näevad siis välja sellised:
Keerasin punase kanga servad üle äärte ja kinnitasin peitepistega musta siidvoodri mõlema tagumisele poolele. Käevõru kinnitub trukkidega, mida siit näha ei ole. 
Kuna selline veinpunane mulle üldse ei sobi värvina, aga Kerstile jällegi väga sobib, siis juhtuski nõnda et see komplekt hoopis temale kingituseks läks, mitte mulle endale eputamiseks :-)

Sissekande pealkirja teine pool räägi sinisest invasioonist Tarekeses. 
Jah, tõesti, ega see kevadine mururiisumine seal nii lihtne polegi kui arvata võiks, sest tõepoolest on muru sisse suurte laikudena ennast siniste tsivilisatsioonide esindajad sisse seadnud, nii et riisuda tuleb eriti ettevaatlikult, neid mitte vigastades. 
Ühed sissetungijad näevad välja sellised 
Teised sellised

 Ja kolmandad õige pisikesed, aga visad.
Ehk siis et meie kevad Tarekeses on tilluke ja sinine. 


pühapäev, 26. aprill 2015

BLOGI NIMI MUUTUS!

Tähelepanu, tähelepanu!
Kuigi minu praegune sissekanne on oma sisult enam-vähem sama efektiivne kui teade ühe tuntud Eesti internetiteenuse pakkuja kodulehel "Internetiteenuse katkemisest andke meile teada meie kodulehel, saates e-kirja järgmisele aadressile...", mainin ma ikkagi ära et blogi pealkiri ei ole enam KÄSITÖÖVABRIK, vaid et uueks pealkirjaks on KÄSITÖÖMESILANE.

Sellel on kaks põhjust.
Esiteks - juba pikemat aega häirib mind see, et keegi kodanik on teinud endale Facebookis samanimelise lehekülje ja reklaamib sellel mitmesuguseid käsitöötooteid. Sellel Käsitöövabriku nimelisel leheküljel ei ole minu blogiga mitte midagi ühist (peale käsitööteema) ja segaduse vältimiseks ma pigem muudan enda virtuaalse kodu pealkirja.
Teiseks - kuna ma pärast õpingute alustamist niikuinii oluliselt vähem näputööd teen, siis on minu arvates üsna kohane, et ma masstootmisele viitava "vabriku" rohkem ainueksemplaridele viitava usina "mesilase" vastu vahetan.

Google, nagu selgub, ei arva minu nimevahetusest muidugi mitte midagi, nii et praegusel hetkel annab ta jätkuvalt vana ja harjumuspärase otsingusõnaga "käsitöövabrik" viite siia, samas kui "käsitöömesilase" peale ei reageeri ta hoopiski mitte. Tõenäoliselt peaksin ma kuhugi mingi linnukese tegema et seda muuta, ja see vajalik koht on leitav kusagilt täiesti avalikult kättesaadavast kohast, näiteks Google peakontori haldusosakonna puhkenurgas seisva kohvimasina kõrval oleva suhkrutoosi taha pandud filtripaki tagumiselt küljelt ning on puhtalt mu oma lohakus, et ma seda sealt otsida ei oska.

Ja kuniks ma seda kohta otsin, kõlbab see vana otsingusõna ka. Peamine on siiski see, et kõik kes minu tegemiste vastu huvi tunnevad, tee jätkuvalt siia üles leiaksid.
 

teisipäev, 7. aprill 2015

Mida kõike inimene paari päevaga ära teha ei jõua....

Anna hullule pikem nädalavahetus ja selle juurde teadmine, et parasjagu ühtegi tähtaegadega koolitööd kukla taga ei põle, ja hull haarab kohe jälle oma paelte ja pärlite järele. Vanad harjumused on ikka visad alla andma, tõesti. Selle tõenduseks esitlen siin nüüd mõnda nendest asjadest, millega ma viimaste päevade jooksul valmis olen saanud.
Kõiki ei saa veel presenteerida, sest paar vidinat lähevad kingituseks ja neid ei tahaks saajale enne ära näidata.
Üks suuremat sorti projekt ei ole veel päris valmis ning sellest rääkimine nõuaks niikuinii eraldi peatükki.
Aga kõik muu tuleb nüüd riburadapidi siia:
1. Vikerkaarevärviline sall
Mäletan, et mingi 10 a tagasi põdesin ma totaalset sallihullust. Ostsin endale ohjeldamatult kokku erivärvilisi ja kõikvõimaliku mustriga salle ja rätikuid: suuremaid ja väiksemaid, paksemaid ja õhulisi.... siis läks see haigus nagu üle ja vahepealsetel aastatel lisandus senisele kogule ainult mõistlikkuse piires paar pashminat ja mõned enda maalitud siidisallid. Suure osa minu sõgedast kogust omastas Laura endale nukutekkideks, printsessiloorideks ja onniseinteks.

Praegu aga vaatan hirmuga et kunagine sallisaatan on jälle üles ärganud, sest minu vahepeal juba normaalmõõtmetesse kahanenud kollektsioon on sel kevadel taas hirmuäratava kiirusega kasvama hakanud.  
Üks näide on siin: ostsin poest 40 cm riba täiesti vastupandamatute värvidega šifoonkangast, ääristasin läbipaistva niidiga servad ära ja voila! - täitsa uus sall jälle juures!


2. Kahepoolne rõngassall
Ega üks ei jää ilma teiseta. Siin on järgmine kaunisasi, mille ma endale nüüd pühade ajal tegin. Need värvid sellel kangal olid taas sedavõrd lahedad et ma ei saanud neid poeletile jätta. Alguses tegin samuti nagu vikerkaaresalliga, et ääristasin servad läbipaistva niidiga ära ja kõik. Aga erinevalt vikerkaarekangast oli sellel siin parem- ja pahem pool selgesti eristatavad ja kanga pahupoolel värvid silmnähtavalt ähmasemad. See ei meeldinud mulle üldse mitte, kogu aeg pidin salli kohendama. Seega läksin uuesti poodi ja ostsin 40 cm riba musta kangast juurde. Ma ei oskagi öelda, mis selle musta kanga nimi olla võiks. Šifoon see pole, läbi ei paista, aga selline parajalt lidru riie, mis sobis. Harutasin nädalavahetusel varem viimistletud servad lahti ja õmblesin hoopis musta kanga pahupoolele. Otsad õmblesin kokku ja kokku tuli selline toru - ühelt poolt must, teiselt poolt värviline. Keeran 2x ümber kaela ja sall missugune!



3. Õunaussiroheline sall koos prossiga
Tõendamaks et ma mitte päris pööraseks ei ole oma sallivärgiga läinud, ütlen kohe ära et see sall õnneks ei ole mulle endale vaid läks kingituseks. Koos selle juurde kuuluva prossiga.
Materjaliks võrklükra (nii oli kangapoes kirjas!). Samamoodi tegemist rõngassalliga, mis 2x ümber kaela tuleb kerida ja siis sobivas kohas prossiga kaunistada.

Salli värv kahjuks on foto peal natuke läägeks jäänud, originaalis oli ikka veidike erksam. Tõsi küll, minu jaoks siiski pisut liiga leebe toon, aga salli saajale väidetavalt vägagi sobiv.

Nende rõngassallide idee sain ma viimasel nädalal mulle igalt poolt vastu jõllitavast Freya sallide reklaamist.
Aitäh, Freya-kesiganes, väga hea idee vahelduseks :-)



4. Pross salli juurde
Selline temaatiline pross siis salli juurde komplektiks.
Harjutasin pärltikandit. Jälle üks hirmlihtne asi, mida mina polnud varem sellisel kujul teinud.











5. Punane lehepross
Selle asjakese teine nimi võiks olla "kui tõesti enam midagi muud teha ei viitsi, aga näpud ikka veel sügelevad" :-).
Sedavõrd lihtne ja prosta asi et isegi imestan, kus ma seda nüüd õigupoolest kandma hakkan. Ilmselt mõne oma loendamatusse kogusse kuuluva salli küljes :-D








6. Kohustuslikud pühademunad
Lõppude lõpuks olid need ikkagi munadepühad, mille kestel ma kõik selle eelneva ja veel nii mõndagi muud tehtud sain.
Ja mune jõudsin ka värvida. Õigemini - minu eest värvisid mune vanakooli sibulakoored, aga need sinisekirjud on Laura-Heleeni kaunistatud. Mingi moodsama tehnoloogiaga a la kleepsud ja mingi imelik munavärv või -lakk, kes neil tänapäeval enam vahet teeb.






Tegelikult jõudsin veelgi asju teha, nagu ma juba alguses ütlesin, aga nendest edaspidi.

Üks ehtekomplekt nimelt sain valmis, aga selle esitlemisega ma veel veidi ootan ja siis kirjeldan seda tehnikat ka, mille ma jooksupealt välja mõtlesin. Ehk et juhtus see, mis minuga ikka tihtipeale juhtub - ma hakkan ühe plaaniga asja tegema, see muutub töö käigus hoopis teistsuguseks plaaniks ja lõpptulemus on hoopis midagi kolmandat, millel kahe eelmisega vähe pistmist on :-)
Lühidalt öeldes - tahtsin katsetada vaesemehe-varianti Shibori siidiga tehtud ehetest, aga välja tuli sootuks muu asi :-)

Ja veel üks suur töö, mis omaette peatükki väärib ja veel praegugi natuke poolikuks jäi, oli minu järjekordne mööblirappe reanimeerimise katsetus. Üks vana tugitool sai jälle uuesti ellu äratatud, ainult käetugedega tuleb veel pisut mõttetööd teha, seega - sellest siis pikemalt ja piltidega, kui valmis saab. Kui veab, siis järgmisel nädalavahetusel. Kui veab....