xmlns:og='http://ogp.me/ns#' Käsitöömesilane: mai 2014

laupäev, 24. mai 2014

Ja siis nad küsivad, miks käsitöö nii kallis on?

Kõik teavad juba lapsepõlvest alates küsimust "kuidas moos kommi sisse saab?"
Aga tegelikult ka, kas me teame, mismoodi valmib üks matkasaabas, golfipall või kõige lihtsam pastapliiats?
Discovery kanalil jookseb väga huvitav seriaal, nimetusega "How it´s made?". Kes ei usu, vaadake nende veebisaiti SIIT. Väga arendav ja huvitav. Ja üllatav, muide.
Aga minu üldhariva sissejuhatuse eesmärk ei ole mitte Discoveryle tasuta reklaami teha, kuigi see hetkel ka nii välja kukkus, vaid hoopiski liikuda sujuvalt tänase teema juurde - miks on käsitöö nii kallis. Sellest teemast on muidugi juba küllastuseni räägitud nii erinevates teemafoorumites kui mujal, aga  mis sellest. Ma ise mingi eriline käsitööärikas ei ole, aga ma tunnen paljusid inimesi, kes endale just nimelt käsitöö tegemisega leiva lauale teenivad. Ja siis mina otsustasin teha ühe katse.

Hakkasin siin ühel õhtul järjekordse asendustegevusena (et vältida õppimist) ühte lihtsat käeehet tegema. Noh, stiilis nagu ma mõni aeg tagasi neid randmekellasid valmistasin.
Mõtlesin et loen õige kokku ja püüan üles pildistada, kui mitu erinevat tööoperatsiooni pean ma enne sooritama, kuni randmeehe valmis saab.  Püüdsin pildistada ka. Tegin ausalt väga lihtsa, ei mingeid suuri hookus-pookuseid.
Siin siis minu vaatluse tulemus:
EELTÖÖ
1. ÜLESANNE Otsisin sobivas toonis kangad.
2. ÜLESANNE Lõikasin neist välja mõõdetud tükid.
3. ÜLESANNE Õmblesin mõõdetud tükid kokku.
4. ÜLESANNE Triikisin saadud "toorikule" taha liimiriie.
KAUNISTAMINE 
5. ÜLESANNE Tikkisin sämppistes kaunistuse (pilt 1)
Pilt 1
6. ÜLESANNE Õmblesin läbipaistva niidiga tooriku külge tsirkoonidega keti. (pilt 2)
7. ÜLESANNE Katsin tsirkoonide vahel oleva ketiosa sobivat värvi mulineega (pilt 2)
Pilt 2
8. ÜLESANNE Tikkisin väikesed sinised roosid. (French knot piste peaks olema vist see, jah?) (pilt 3)
9. ÜLESANNE Tikkisin roosiõitele juurde lehed. Linnusilmapistega. (pilt 3)
Pilt 3
10. ÜLESANNE Õmblesin läbipaistva niidiga kanga külge pitsipaelast välja lõigatud lehed. (pilt 4)
11. ÜLESANNE Tikkisin hõbedase metallik-mulineega varre (varspistes) ja "väikesed lehed". Linnusilmapistes. (pilt 4) 
Pilt 4
12. ÜLESANNE Kinnita dekoratiivneedid (pilt 5)
13. ÜLESANNE Õmble ümber neetide sinised seemnehelmed (pilt 5)
Pilt 5
14. ÜLESANNE Tikkisin erinevas pikkuses dekoratiivpisted (pilt 6)
15. ÜLESANNE Õmblesin pistete külge hõbehallid seemnehelmed (pilt 6)
Pilt 6












VIIMISTLEMINE 
16. ÜLESANNE Valisin välja sobivas toonis voodrikanga
17. ÜLESANNE Lõikasin voodrikanga tüki välja ja paigutasin voodri ning töö kokku, paremad pooled vastakuti. Kinnitasin nööpnõeltega. 
18. ÜLESANNE  Õmblesin töö ja voodri servadest kokku, jätsin ca 6 - 7 cm osa õmblemata. 
19. ÜLESANNE  Keerasin töö läbi õmblemata osa n.ö pahupidi - tegelikult siis õigetpidi, kuna enne olid õiged pooled seespool. 
20. ÜLESANNE Õmblesin pooled lõplikult kokku.
21. ÜLESANNE Vormistasin tillukeste sämppistetega servad. 2 tiiru ehk teise ringi sämppisteid veel esimesele otsa. (pilt 7)
Pilt 7




22. ÜLESANNE Õmblesin randmekaunistuse kinnituseks paari Norra haake (pilt 8)
Pilt 8

Asi VALMIS. 
22 erinevat tööoperatsiooni siis. Ü h e  sellise lihtsamat sorti vidina valmistamiseks. Ja aega kulub terve õhtu. Nüüd küsimus neile, kes arvavad et käsitööesemeid võiks saada võileivahinna eest - kas te oleksite nõus sellise töö ja sellise aja eest (materjali hinda ei ole veel arvestatudki, eksole!) oma valmistatud asjakese poolmuidu ära andma? Või väga odavalt? Või ainult materjali raha võtma, näiteks?   



PS! Seesinane katseeksemplar on plaanitud kingituseks ühele minu sõbrale, kellele see minu arvates võiks väga hästi sobida :-)
Ja kingitustega ongi hoopis teine lugu ka. :-) Aga see pole praeguse loo teema.  




  
  



pühapäev, 4. mai 2014

Kiusatus sai võitu

Kui ikka kollased karbid niisama jõude riiuli peal ootavad ja kõik vajalikud muud vahendid nagu värvid ja pintslid käepärast on, siis on väga keeruline muudele tegevustele (näiteks eksamiteks õppimine, onju) pühenduda.
Ja tsiteerides maailmatarka Oscar Wilde´i kes ütles et parim viis kiusatusest vabanemiseks on sellele järele anda siis nii ma ka tegin. Selle tulemusel valmis veel üks karbike.
:-)
Selline siis sedapuhku.



neljapäev, 1. mai 2014

Ehk-läheb-tarvis - juhtudeks soetatud asjad... mõnikord lähebki tarvis!

Terekest jälle üle pika aja.
Täna ma esitlen ühte järjekordset hullu ideed mis mulle pähe tuli ja vastan kahele, ilmselt väga paljude inimeste meeli vaevavale küsimusele:
1. Kuhu kaob poes raha, mida sa ei plaaninud kulutada?
2. Miks on oluline koguda pealtnäha kasutut träni? :-)
Aga alustame keskelt.
Sattusin mina nimelt möödunud aasta detsembrikuus korraks Espaki ehituskaupade kauplusse. Ma ei mäleta ja pole ka oluline, mida täpselt ma sealt tol korral jälle osta plaanisin, aga tänase loo seisukohast on oluline see, et leidsin poest terve euroalusetäie õhukesest kase(!)vineerist tehtud karpe. Vaid jumal ise ja karbitegija teavad, mis eesmärgil need tegelikult valmistatud olid, aga mulle tundusid need karbid ootamatute ideede mõttes vägagi suure potentsiaaliga. Lihtsamalt seletades - mulle näis et nende karpidega peaks saama üht-teist üsna huvitavat peale hakata, kui vaid õige idee ära oodata. Tehtud-mõeldud-kolm karpi ostetud.
Jäid Tarekesse ideed ja rakendust ootama. Kössitasid mul remonditoa seina ääres, sihukesed kahvatud ja haledad.
Unustasin nad vahepeal juba täitsa ära, kuni ühel päeval küsis Väikepealik, kas ta nendesse mingit oma järjekordset mõttetut nodi (a la kohutavalt olulised paberitükid, pliiatsid, paar pärlit, mõned sendid ja muu taoline) paigutada ei võiks. Muidugi ei võinud!, sest just sel hetkel tekkis mul idee mida nendega peale hakata.
Mäletatavasti peitisin ma mõni aeg tagasi Väikepealiku toas ühe kapi kollaseks. Kuna mul seda kollast peitsi veel terve hulk alles on (sest üks kummut ootab veel samasugust saatust), siis otsustasin kasutud karbitoorikud sellega üle tõmmata. Esmalt tuli need muidugi natuke liivapaberiga üle käia, sest olgem ausad, need olid ikka pisut "ülejala" tehtud - vineer oli kohati päris hatune ja pinnuline. Mis muidugi karpide hinda arvestades ei olnud midagi imestamisväärset. Kui ma nüüd hästi meenutan, siis ma arvan et ühe karbi hind jäi sinna kuskile 1-2 euro vahele.
Ühesõnaga, lihvisin karbid siledaks ja tõmbasin peitsiga üle.
Peitsitud karp sai siis selline kollane

Peitsi toon: safrankollane. Juhuks kui keegi peaks endale kah kollast kappi või karpi tahtma :-D
 
Edasi kogusin internetiavarustest veidike tarkust ja leidsin, et minu mõne aasta tagusest maalimise hobist säilinud akrüülvärvid sobivad suurepäraselt ka puidu peale maalimiseks. Jäidki teised mul omal ajal kuidagi ripakile ja kasutamata, sest ma läksin maalimistehnikas üsna kiiresti õlivärvide peale üle. Aga egas´ midagi. Korjasin siis maja pealt oma pintslid ja värvid jälle kokku. Paar värvituubi olid küll jäädavalt ja igaveseks ära kuivanud, aga üldjoontes oli olukord üsna lootustandev.
Olukord on lootustandev!
Mustri kavand karbi kaanel












Edasi oli juba lihtne. Joonistasin hariliku pliiatsiga karbile mustri peale ja värvisin ära.  
Ahjaa, karp sai mõeldud ehete paigutamiseks, mistõttu ma olin sunnitud minema ja ostma endale Vunderist tugevat 2-mm paksust kartongi. Lõikasin sellest karbile sisse sellised lahtrid, milledesse saab siis ehteid ükshaaval paigutada, nii et need ühte suurde puntrasse ei jää. Kuna karpi on kavas tulevikus päris palju kasutama hakata, siis ostsin sealtsamast Vunderist ka akrüülvärvide kaitseks spetsiaalse siidmati spreilaki, millega ma karbi üle piserdasin. No et värvid püsiksid.  
Lakk siis selline:
Akrüülvärvide kinnitamiseks spreilakk











                                                                                                                           
Karp maalituna näeb siis selline välja
Lahtrid ehete paigutamiseks
Sedaviisi siis. 
Aga tulles loo alguses mainitud küsimuste juurde siis
1. Raha kaob selliste asjade peale, millele otsa vaadates hakkab kuklas "ideelabori" osakonnas teatav häirekell tööle ja lõugab: OSTA KOHE ÄRA, sest kui sul pärast idee tekib ja siis vajalikku toorikut ei ole, kirud sa ennast aegade lõpuni. 
Käsitöötegijad ja muidu loomingulised inimesed saavad sellest siin aru, eksole :-). Alati juhtub et kusagil kangapoes hakkab silma mõni naljakas nööp või omapärane kangas, käsitööpoes huvitav lõng või helmes. Need tuleb kindlapeale ära osta! Selsamal hetkel, sest Murphy seadus käsitööalaste ideede kohta ütleb:
* Head ideed tulevad ainult nende asjade kohta, mille te ostmata jätsite.
Ja Murphy käsitööalaste ideede seaduse rakendusseadus ütleb:
* Hiljem tagasi poodi puuduvat asja ostma minnes müüdi selle viimane eksemplar just tund aega enne teie saabumist maha. 

Ja vastus teisele küsimusele, miks peaks inimene endale pealtnäha kasutut träni koju koguma - sest üldjuhul läheb seda tarvis just siis, kui sa seda kõige vähem oodata oskad. Näiteks - kas ma jõulude eel vähe olen ennast siunanud kõikide nende metsa jäänud kändude, okste ja käbide pärast, mida ma sel hetkel lihtsalt ei viitsinud koju vedada kuuri alla? 
Ja kas seesama ehtekarp oleks kunagi valmis saanud, kui ma poleks keset detsembrikuud endale koju kolme pealtnäha täiesti mõttetut vineerist karbitoorikut ostnud? 

Tänaseks kõik :-)