Grossglockneri kividest kaelakee

Käisin paar nädalat tagasi reisil Austrias. Korraks olen seda trippi siin juba maininud ka, kui Väikepealikuga kahasse valminud toolist rääkisin, aga pikemat muljetamist ei plaani, sest see pole mingi reisiblogi. :-)
Ütlen vaid niipalju et muuhulgas viis mu rännak mind tol korral Grossglockneri alpiteele ja see on taaskord üks koht maamuna peal, mille kohta võib öelda et ilmselt oli vanajumalal sel päeval kui ta seda paika välja mõtles, eriti hea ja loominguline tuju. Selle tõenduseks lihtsalt üks suvaliselt valitud pilt minu reisalbumist.

Aga kui nüüd käsitöö teema juurde selle reisi kontekstis tagasi tulla, siis pean ütlema et oli üks ütlemata viljakas reis. Ühest küljest sain ma terve toolipõhja valmis tikitud, mis mul muidu hullupööra aega oleks siin kohapeal võtnud, teiseks aga tulin sealt tagasi suurepärase idee ja jumalamuidu saadud toorikutega selle idee teostamiseks.

Kullatolmused käed. Foto autor ja käe
omanik on reisikaaslane Mart Abro.
  

Nimelt avastasin ühe järjekordse puhkepeatuse ajal, et kogu maapind on kaetud ülivahvate kividega, mida saab kenasti mitmesuguste "kiviasjade" :-) tegemisel ära kasutada.
Mitte et kivine maapind mägedes mingi uudis või ennenägematu asi oleks, aga need kivid olid tõepoolest erilised. Nad kilgendasid päikese käes hõbedaselt ja kuldselt ning kui me neid korjasime, siis kleepus kuldset tolmu ka peopesadesse ja me olime nagu kamp kuningas Midaseid seal mäeveerel.







Pistsin mõned kivid muidugi taskusse ja tõin koju, endal juba kindel pilt silme ees mida nendega siin peale hakata. Kiviteadlased kindlasti oskavad unepealt öelda, mis liiki või nimega need on, mina paraku ei tea. Kollaka tooniga kivid on sellised rohkem kihilised ja hapramad, nemad olid ka lahkemad kullatolmu jagama. Mulle endale meeldisid muidugi hõbedaselt veiklevad tükid rohkem.



Selleks, et oma plaani ellu viia, tuli mul jälle tunnike YouTube´is veeta, pärlitega tikkimine endale selgeks teha ja siis praktikas ära proovida. Ma siiani olen kerge kadeduse ja suure imetlusega vaadanud neid ehteid, kus üks suur kivi/pärl/detail väikeste pärlitega aluspinnale kinni tikitud on, aga pole siiani julgenud ise seda tehnikat proovida. Nüüd igatahes katsetasin ära.
Siin on üks hea video ka, kus seda tehnikat väga hästi õpetatakse (juhuks, kui keegi veel tahab proovida). Tädi räägib küll arusaamatus keeles, aga see pole oluline ja heli võib maha keerata. Tähtis on vaadata, mida ja kuidas ta täpselt teeb.

Igatahes oli mul plaan need Grossglockneri sätendavad kivid siin Eestis üheks kaelakeeks meisterdada. Valisin kolm enam-vähem ühesuurust kivi välja ja liimisin need kolme vilditüki külge ning hakkasin "pärlendama". Sain sellised detailid:

Keskel valmis detail, vasakul poolikult "pärlendatud" ja
paremal alles palja kiviga.

Kui detailid valmis, siis kinnitasin need omavahel kokku, õmblesin tagumisele poolele ühes tükis viimistluskanga ja tegin kee osa.
Tulemus sai selline. Näeb natuke välja nagu Batmani näomask aga tühja sellega :-)

Kuna mul veel mõned kivid alles on, siis ilmselt jõuan mingil hetkel ka samasse komplekti kuuluva käeehteni või teen mingi hoopis teistsuguse vidina juurde. Praegu kasutasin musta-lilla kombinatsiooni, aga võimalik et järgmisel korral katsetan näiteks hõbedaste pärlitega või sobitan kollaka tooniga kivide juurde näiteks punaseid ja kuldseid helmeid. Eks näis.

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXVI "Üks eriti eriline tool"

Tänase loo peategelaseks on tool, mis ilmselt tuleks toanurka paigutamise asemel hoopis Tarekese seinale riputada, ära raamida ja suurte tähtedega "KODU KORDA!" hiidprojekti ajalukku kirjutada.

Algselt oli see samasugune hädine mööblitükk nagu ma neid Tarekese erinevatest nurkadest, soppidest ja salapaikadest ennegi leidnud olen: katkine, kulunud ja viletsas seisukorras, aga see-eest suure potentsiaaliga.
Mõtlesin alguses, et sellest võiks teha ühe Väikepealiku tuppa sobiva kollase mööblitüki, nii nagu ma kunagi enda magamistuppa selle sinise tooli tegin: lihvin vana saasta ja mustuse maha, vaatan ja kohendan veidi logisevad tapid üle ning värvin kollaseks ja tikin sobilikus toonis põhja juurde.
Plaan oli juba täitsa küps, töö ootas veel vaid peale hakkamist ja ärategemist.
Ja nüüd tulebki see koht, mille poolest nimetatud tool peaks ajalukku minema.

Nimelt laekus Väikepealik oma suviselt asumiselt vanaema juurde tagasi ja loomulikult olin ma seda meelt, et nüüd peaks ta vahelduseks ka kodus mingitesse tegevustesse rakendama, muidu väänduvad ta Google´i-näpud nutitelefoni ümber sügiseks nii kõveraks et ei ole võimelised kooli minnes pliiatsitki hoidma. Pakkusin talle lahkelt võimalust olla mulle abiks maanteekraavi kaubamaja peenra pikendamisel, aga see töö talle ei sobinud, sest sisaldas endas vahetut kontakti maa- ja mullapinnaga. Viimane pole aga Väikepealiku silmis ei midagi vähemat kui 110% tõenäosus nakatuda ebolasse, saada endale külge miljard tundmatut bakterit ja kohtuda näost näkku kõige hirmsamate isenditega kogu Maa peal leiduvas faunas, täpsemalt siis sipelgate, vihmausside, ämblike, tigude jne elukatega.
Seega pakkusin talle välja plaani B - võtku liivapaber ja puhastagu vaene toolirape ära. Ei uskunud mina oma silmi, kui ta tõepoolst ennast õue minu kõrvale asjatama sättis kõigi oma liivapaberite ja tooliga ning tõepoolest seda tegema hakkaski! Jäädvustasin ajaloolise sündmuse kohe pildile ka, et seeläbi veel aegu hiljem kinnitust leida - ei, ma ei kujutanud seda mitte ette ega näinud unes!
Lisaks puhtaks nühkimisele õlitas ta lihvitud tooli pärast ära ka, nii et mul oli nüüd tänu temale olemas täiesti pädev iste.
Puuduva toolipõhja saagisin šablooni järgi vineeritükist välja ja tikkisin selle jaoks muhu mustrite ainetel ilusa katte peale. See tikand on aga tõeline transiitkäsitöö klubi VIP-liige, sest ehkki alguse sai ta Eestis, rändas see rahvusvaheline näputööese minuga läbi Läti, Leedu, Poola, Tšehhi ja Austria ning vastupidises suunas jälle tagasi. Mingil ajahetkel suutsin ma musta lõngapusa koos kääridega lõplikult bussi (või mõnesse hääldamatu kohanimega bensiinijaama) ära kaotada, nii et pidin Salzburgis tehtud peatuse ajal uue lõnga ostma. Õnneks oli sealses InSpari kaubanduskeskuses täiesti sobiv lõng olemas ja kusagil Panevežise lähedasel teeremondilõigul ma oma nõelavekimisega ühele poole saingi. Seda musta osa oli küll ikka tõeline hiina piin tikkida ja ainuke võimalus töö üldse valmis saada vist oligi võtta selle tegemine ette lõputuna tunduva bussisõidu kestel.
Valmis tikandi kinnitasin klambritega vineerist põhja külge, olles enne seda põhja ja katte vahele ka kihi vatiini paigaldanud.

Nüüd näeb tool-kaunitar välja selline:

Kellel huvi toolipõhjal kasutatud mustri vastu, siis see on siin. Leidsin selle internetiavarustest ja toon siinkohal ära, ehk läheb veel kellelgi tarvis. Ülilihtne ja väheste värvidega.