xmlns:og='http://ogp.me/ns#' Käsitöömesilane: veebruar 2013

esmaspäev, 25. veebruar 2013

Imeline ajalugu

Tjahh. Öeldakse et kingsepp käib paljajalu. Eks ta nii vist ole kah. Pärast kõike seda, mida ma siin eelnevalt kirjutanud olen,võiks ju arvata et mu kodu on erinevate käsitööasjadega üle puistatud nagu sõõrik tuhksuhkruga, aga ei. Minu praegusest eluasemest leiab vaid mõningaid käsitöövidinaid a la köögikardinad ja paar lapitekki ja mõni diivanipadi, aga see on ka kõik.
Tarekesest ma praegu ei räägi, seal saavad lood hoopis teised olema :-)
Samas - käisin nädalavahetusel üle tüki aja oma vanematel külas. Ema ei tee juba ammu peale sokkide kudumise suurt mingit käsitööd, aga milliseid aardeid seal majapidamises küll leidub! Milliseid aardeid! Ma kraamisin suurema osa neist sel korral katusealusest konkust välja ja näitasin neile üle tüki aja päevavalgust. Selles kastis oli peidus tõeline meie pere käsitööajalugu ja ma tahan teile teha väikese ringkäigu selle muuseumis. Kui sellest muud tulu ei tõuse siis vast ehk niipalju, et ka teistel on võimalik näha, milliseid vapustavaid asju minu emps kunagi on valmis  teinud. Ühtlasi saab siit ka selgeks, kuskohast mina selle parandamatu käsitööpisiku endale külge olen saanud. Ja minu enda esimesi arglikke katsetusi saab siit kah natuke näha. Tõsi küll, mitte kõiki ja mitte kõige esimesi, aga midagi siiski.
Kõik need esemed on praegusel hetkel sealses majapidamises kas aktiivses kasutuses (ikka veel) või olid peidus katusealuses konkus suures pappkastis.
Mõned minu enda varasemad tööd kõigepealt.

Hobustega seinapilt, ristpiste, 61x48 cm
Muster on minu enda kujundatud, tikand sai valmis mingi 15 või enam aastat tagasi.








Paabulinnuga padjamuster. Minu ema mustrikogust. Ma mäletan et kõigepealt oli meil majas olemas üks ema tehtud poolik padjakate selle mustriga. Mustal taustal (ja tuleb tunnistada, et must taust sobis sellele mustrile palju enam!). Kahjuks olin ma sel ajal veel nii väike ja loll, et lõikasin tikkimata kangaosa pooliku töö seest välja ja rikkusin seeläbi originaali ära. Mõned aastad hiljem püüdsin küll seda taastada ja õmblesin väljalõigatud osa kohale uue tüki ning tikkisin selle täis, kuid ma ei olnud kuigi osav (veel) ja lapitud koht jäi ikkagi paistma. Täna juba suudaksin sellise kahju ilma jälgi jätmata taastada, kuid tol korral veel mitte. See aga ei seganud meil sellest lapitud padjakattest ikkagi köögitoolile kattepatja tegemast ja mul on see minu paigatud nurgaga paabulinnupilt siiamaani meeles :-). Pildil olev padi on ka oma 15 aastat julgelt vana, pakun ma välja. Ema tikkis ka seda mustrit veel kord, tema töö tuli selline:
Roosid on küll teistsugused, ma ei teagi, millise põhja pealt ta need siia tikkis. Omal ajal oli tal hullult palju samas stiilis patju. ma mäletan veel ühte toonekurgedega ja üks oli veel mingi pontsaka linnuga roosidest pesa peal. Kahjuks ei ole neid enam alles, muidu joonistaksin kindlasti need mustrid vanade patjade pealt maha ja säilitaksin selleks ajaks, kui mul endal tuleb tahtmine neid järgi teha. Muide, selle mustal põhjal lapitud toolipadja lõplikust saatusest ei  teagi ma midagi. Kardan et see padi suri lõpuks lihtsalt väärikasse padjasurma.


Üks natuke uuem töö. Muster on võetud kusagilt saksa käsitööajakirjast ja ma oletan et selle vanus jääb kuskile 7-10 aasta vahele.






Taaskord minu enda tehtud muster. Vanus kusagil 5-10 aasta vahel. Tean täpselt, et tehtud sai see vahetult enne seda kui mu vanemad pildil oleva rohelise ronipõõsa ehk metsviinapuu maha võtsid ja maja sellele küljele tuulekoja ehitasid. Praegu ripub see pilt II korrusele viiva trepi seina peal.



Eelmise pildiga suht samal ajal tehtud, muster jällegi minu enda koostatud. Kinkisin need mõlemad pildid emale, aga ei mäleta enam, mis puhul. Pmst sellel pildil on kujutatud Jägala juga. Mul õnnestus kunagi üks imetabaselt hästi välja tulnud foto teha sellest looduse meistritööst ja püüdsin selle värvid ja ilu ka tikkimismustrisse üle kanda. Noh, ütleme nii et tulemus sai nii ja naa. Oleks võinud parem olla :-). Aga see pilt ripub praegu eelmise kõrval trepiseinal.


See on üks pilt kahesest komplektist, mille ma ühel aastal empsile ja papsile jõuludeks kinkisin. Muster on võetud hispaaniakeelsest "Labores Hogar"-nimelisest käsitööajakirjast. Oli aegu, kus ma seda ajakirja järjepidevalt ostsin, sest eesti keeles ei ilmunud ühtegi tõsiseltvõetavat käsitööajakirja. Muide, olen siiamaani seda meelt et vaatamata kõikidele nendele suurepärastele "Minu käsitöödele" ja "Maretitele" ja muudele selletaolistele ajakirjadele, mis täna eesti keeles ilmuvad - minu jaoks ei leidu nendes praktiliselt mitte midagi, mida ma tahaks järgi teha. Üks kahest - kas on tegemist sedavõtd tobedalt lihtsa ja algelise asjaga, mille peale ma oma aega küll kulutada ei viitsi või siis on tegemist nii mõttetu, ebapraktilise ja napaka välimusega esemega, et ma ei kujuta ette, kes sellist asja kunagi reaalselt kas kanda või vaadata tahaks. Üksikuid erandeid muidugi on, aga vähe.
Komplekti teine pool on siin. Mõlemad pildid ripuvad praegu mu vanemate magamistoas.
Originaalis oli selles sarjas veel ka kolmas pilt, aga seda ma tol korral ilmselt ei viitsinud või ei pidanud vajalikuks teha.
No, vahet pole.






Nüüd üks tõeline vana pärl :-) See on kindlalt üle 20 aasta tagune töö, ehk et veel ajast kui ma kodus elasin ja koolis käisin. Jällegi muster minu enda tehtud ja jällegi jõulukingitus mu vanematele. Nüüd vaadates ajab selline värvilahendus ja muster ise mul ihukarvad püsti ja ma mõtlen et WTF mul arus oli, kui ma sellise asjanduse valmis tegin, aga tolle aja kohta, uskuge mind - kui sa elad maal, lõngapoode ei ole olemas ja kodus olemasolev materjal on ainuke, millega sa pead hakkama saama - on tulemus täitsa arvestatav. Ma unustasin selle üle mõõta, aga umbkaudu on selle asja suuruseks 60x70 cm.

Mul on selliseid asju veel ja veelgi, aga praegu ma piirduksin selle väikese ekspositsiooniga. Edasi ma tutvustan mõnesid oma ema tehtud asju. Siin on ainult väike valik kõigest sellest, mida ma tean ja mäletan, et ta teinud on, aga paraku oli tal sel ajal kodus üks maniakk, kes suure hulga tema töödest lihtsalt tuksi keeras. See maniakk kandis minuga sama nime ja oli muidu ka üsna minu moodi. Ma ei jõua üles lugeda neid töid, millest ma samamoodi nagu tollest eelpool mainitud paabulinnupadjast, tikkimata kohad välja lõikasin ja seega kogu töö nahka keerasin. Kõik ainult selleks et ma saaksin nende kangalappide peale mingeid haledaid nõelapatju või niisama nukutekke tikkida. Kohutav barbaarsus, kui ma täna sellele mõtlen. Minu meelest on see lausa sinine ime, et ma tänase päevani ikka veel elus ja terve olen ja mitte lastekodusse antud. Ei kujuta ette, mis ma teeksin kui Laura kunagi minu ükskõik millisele poolikule tööle käärid sisse lööks. Mu ema on ikka üle mõistuse kannatlik olnud minuga.
Jumal paraku, minu keskmine õde Tiina ei tundnud ema näputööde vastu vähimatki huvi, vastasel juhul oleks emal kaks hävitajat majas olnud. Ja mõneti - taevas olgu tänatud, ei tunne ka minu tütar minu tikkimistööde vastu mitte mingisugust destruktiivset ega muudsugust tõmmet. Ta vaatab mind lihtsalt nagu mingit imelikku.
Aga kõiki ema tehtud tikandeid ei suutnud ka mina ära ruineerida. Muide, tõe huvides olgu öeldud et tõepoolest - minu ema ainult tikkis sel ajal. Ja natuke õmbles ka. Riideid.
Erinevalt minust, kes ma teen absoluutselt kõike (heegeldamine välja arvatud, irw).
Üsna paljud tema tööd leidsid oma loomuliku otsa seeläbi et kulusid ära, kadusid (kuhu küll?) ära või lakkasid mingil muul viisil olemast. Ma mäletan mingit toolikatet, mis oli tikitud isevärvitud pakipaelaga. Samamoodi nagu see minu hitihoiatusena mainitud padigi. See väidetavalt läks selle nahka et paps kõrvetas sellesse suure augu sisse.
No ja siis on neid veelgi olnud, neid töid. Igasuguseid.
Mõned neist on siin veel alles. Võtsin need nüüd endaga linna kaasa, lubasin endast parima anda et neid natuke restaureerida ja puhastada ja vaadata, mis nendega teha annab.

42x45 cm padjakate. Vajab servadest veidi restaureerimist.








59x45 cm tikitud linik. Ma isegi mäletan, et see on meil varasemalt kodus laua peal kasutusel olnud linikuna. Taevas ise teab, mispärast ema selliseid ebapraktilisi paksu tikandiga linikuid tegi - nende peal ei püsi ju püsti ükski vaas ega muu topsik. Praktikas kontrollitud, muide :-)




Ja nüüd kaks kõige hämmastavamat asja, mida mu ema on oma elu jooksul näputöö alal valmis saanud. Põrandavaibad I ja II.
Põrandavaip I 

Ruudukujuline, mõõtudega 205 x 205 cm. Tikitud sel ajal kui ema mind ootas, ehk et tänase päeva seisuga on see vaip 38 aastat vana. Minevikus ohtralt kasutusel ehk põrandal olnud, ehk et vajab üsna mitmest kohast (eriti servadest) restaureerimist. Omal ajal oli sellele allapoole soojustuseks beebide baikatekid õmmeldud praeguseks on need sealt küll ära harutatud ja alles on ainult vaip ise. 
Muster on tikitud kahekordse villase lõngaga. Ema ise värvis kõik lõngad ka, sest ega sel ajal ju eriti midagi saada ei olnud. 








Põrandavaip II
276 x 137 cm suurine lahmakas. Säilinud oluliselt paremini kui I vaip, aga on ka noorem :-) Selle vaiba tegi emps oma sõnul siis kui ta minu keskmist õde Tiinat ootas, ehk et see vaip on siis ei rohkem ega vähem kui 36 aastat vana. 

Väidetavalt olevat empsi käsitöö isu pärast meie kahe sündi ootamatult otsa saanud ja mis tõesti tõsi  - ma eriti ei mäleta tõesti et ema oleks hullult usinalt mingeid näputööasju teinud minu teadliku aja jooksul. Selleks ajaks kui Andra lõpuks sündis ei teinud mu ema enam praktiliselt mitte midagi. Mõned nidinad-vidinad ainult. Aga noh, Andra ise ei armasta ka kuigivõrd näputööga tegeleda. Mõned heegeldused välja arvata ja muidugi tordid. Seevastu mina ja Tiina teeme hoopis rohkem asju. Tiina peaasjalikult heegeldab - selles on tema spetsialist. Mina teen kõike muud. Ütle siis veel et asi pole geenides. On ikka küll. 


Üks hilisem näide empsi tehtud näputööst. kah mingi ca 20 aasta tagune katsetus. Sel ajal oli juba saadaval värvilisi mulineeniite, kahjuks aga mitte enam seda vana head veneaegset juteriiet, millele ta oma vanu töid tegi. Selleks ajaks oli kõikjal saadaval ainult seda nõmedat valget tikkimisriiet, mis alati musta tausta vahelt välja kumama jäi. Rõve. Tõsiselt. 


Ja siis leidsin ma oma koduse aardejahi käigus veel kaks väga veidrat eksponaati. 

Üks salapärane padjakate, mille kohta nii ema kui Tiin akinnitasid et see on minu tehtud. Aga ma ei suuda meenutada, millal ma sellise teinud olen. Tõsiselt. 
Seega ma väga kahtlen, kas see ikka on minu tehtud. 




Veider asjandus, mille ma esimese hooga olin nõus üheks omaenda kõige esimesteks katsetükiks tunnistama. Mulle nagu ajaloo hämarusest meenub et ma kunagi tegin sellist pruunide roosidega mustrit ja kogu aeg ise mõtlesin et jeesus, kui kohutava värvivaliku ma tegin. 
Aga ema ja Tiina arvasid et tegemist on hoopis Tiina tööga. Tiina lausa kinnitas et jah, see olevat tõesti nii. Ma ei imesta, sest tegelikult ma olin kohe alguses veidi kahtleval seisukohal enda autorluse osas, kuna liiga palju pisteid oli lohakalt valepidi tikitud. Ma möönan et minu varasemates töödes tuli ette kohti, kus ma pisted valepidi tikkisin, aga nii lohakat tööd ei ole mina iialgi teinud.  Ma olen aegade algusest peale üks paras pedant ja korrafriik olnud sellistes küsimustes. Seda kinnitasd ka ema. Samas - Tiina oli lahkelt nõus tunnistama, et teda pole sellised asjad kunagi morjendanud ja selliselt tehtud töö võib täitsa vabalt tema oma olla. 
Mine võta kinni.... 

Vot niipalju siis ajaloost. Muide - mõlemad põrandavaibad annetas ema mulle, nii et nüüd ma veedan unetuid öid ja vaevalisi päevi sellele mõeldes, et kuhu ja kuidas ma need oma elamises paigutan, nii et nad väärikalt vananeda saaksid. Põrandale ei laotata neid enam kunagi, see on fakt, aga seinavaipadena peavad nad minu kodus omale koha leidma küll. Küsimus on ainult, kus täpselt. Aga küll ma selle välja mõtlen!

esmaspäev, 18. veebruar 2013

HIIDPROJEKT "KODU KORDA!" VII "Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi teistmoodi ikka saab"

Koduprojekt on nüüd paar nädalat ooterežiimis olnud. Blogi seisukohast võttes. Muidu võin kinnitada, et tegevus kogu aeg käib ja pilt elamises hakkab järjest hubasemaid toone võtma. Lihtsalt mõnede asjade valmistamine võtab rohkem aega kui tühise diivanipadja või toolikatte valmis nikerdamine.
Täna esitlengi ühte suuremat tööd, mis vahepeal valmis on saanud. Selleks kulus kõva 2 nädalavahetust ja suur tuubitäis Diclaci kreemi, et mu valutavaid seljalihaseid uuesti töökorda saada. Ma ju tean küll et sellised projektid alati kõrvetav-valusate turja- ja seljalihastega ning räbalates sõrmeotstega lõppevad, aga no kas siis loll õpib?! Mitte alati, tuleb välja. Viimati ma vaevlesin samasuguste hädade käes siis kui ma oma lapitekikursuste lõputööd tegin, aga aja jooksul jõuab ju meelest minna, missugune tervisejama sellise tööga kaasas käib.
Lühidalt - mis ma siin keerutan, voodikatte tegemisest tahan seekord rääkida. Esimese hooga mõtlesin muidugi et pole üldse küsimustki, lapitehnikas tuleb see. Aga kuna mul on plaanis ka kardinad lapitehnikas teha, siis tundus ühel hetkel, et seda lapivärki saab ühe väikese toa jaoks nagu natuke liiga palju. Üksiti võttes unikaalsed ja ilusad asjad hakkaksid omavahel tähelepanu pärast võistlema ja lõppkokkuvõttes jääks toast mulje kui suurest kirjust segadusest, kus ükski ese korralikult esile ei tule. Niisiis, lapitehnika jäi ära. Lihtsalt niisama mingit kangast ka suure voodi peale laotada ei tahtnud. Heegeldada ma ei oska, teadupärast.
Aga nagu saadana kiuste hakkas mu peaaju muudkui keerutama mõtet, et just heegeldus sinna voodi peale ainuvõimalikult sobikski. No kurat. Mu oma enda isiklik mõistus hakkas mind kiusama.
Kaks asja olid kohe ilmselged. Esiteks - kui ma peaksin laskma kellelgi sellise katte endale teha, siis läheks see mulle hinnanguliselt sama palju maksma kui kogu ülejäänud toa sisustus, kuna ise käsitöö tegijana oman ma üsna selget ettekujutust sellise hiigeltöö väärtusest ja mahust. Lisaks kuluks selle valmimiseks nii palju aega, et ma jõuan enne juba järgmise ringi remonti majale teha kui see valmis saaks.
Teiseks - sellist katet poest osta (ma ei mõtle praegu käsitööpoode, see oleks pangalaenu nõudev ost) oli ka üsna jabur mõte. Tõenäosus, et keegi kusagil mõne sellise komisjonimüüki või second-hand poodi on annetanud oli suhteliselt nullilähedane.
Aga öeldakse et lootus sureb viimasena ja iga kord kui Humanas uue kauba päev oli, tuulasin sealse kodutekstiilide valiku põhjalikult läbi. Ma ei hakka sellest rääkima, kui palju vahvaid kangaid ma edaspidiste lapitööprojektide jaoks selle otsimistöö käigus leidsin ja ostsin, aga mida ei olnud, oli minu otsitud hiigelheelgeldis. Ei tea, mida ma üldse lootsin.
Aga siis, ühel päeval, kui ma jälle oma visa järjekindlusega sammud tekstiilinurgakese suunas seadsin, nägin juba kaugelt et sinna on ilmunud miski, mis kaugelt vaadates endast täpselt seda kujutas, mida mul vaja oli. Asja lähemalt uurides osutus see ilmutis tõepoolest suureks päevatekiks. Kahjuks ei olnud tegemist originaalheegeldusega, vaid ainult sellele väga sarnaselt lõimitud kangaga, aga sel hetkel enam vahet ei olnud. Sarnasus oli nii suur et kui otse nina vastu ei torgi, siis ei saa arugi. Ühest servast oli ilmutis natuke hargnema hakanud ja vajas parandamist, aga see oli tühiasi. Suurus oli paras ja hind täiesti naeruväärne - 4.99 EURi.
Tõin leiu koju ja hakkasin siis mõtlema, et kuidas sellest nüüd noobel voodikate saaks. Hargnenud serva kahjustust olin ma natuke alahinnanud, sest selgus et selle parandamine ei olegi nii lihtne. Tekk ise ulatus küll täpselt voodi äärest voodi ääreni, aga oli nii raske, et korduval voodi peale-voodi pealt ära katkumisel oleks kangas ilmselt varsti järele andnud ja katki rebenenud. Selle vältimiseks otsustasin ma, et paigutan kattele alla alusriide. Alusriide ideest hargnes mõte edasi, et miks mitte panna sinna veel ka kiht vatiini ja veel üks kiht kangast, nii et lõpptulemuseks saaks tõeliselt suure ja üle voodiäärte alla ulatuvate servadega päevateki. Mõeldud - tehtud.
Oma järjekordsel osturetkel Abakhani rabasin kaalukanga kastist hunniku helesinist kangast ja lasin endale vajaliku koguse vatiini ka välja mõõta.
 Okupeerisin Tarekeses oma tegevuseks terve toa, laotasin kõik kihid põrandale laiali ja libaheegeldatud päevateki kõige otsa. Siis kinnitasin kogu kremypli nööpnõeltega omavahel kokku. Olin puhtjuhuslikult mõni päev varem Viljandis käies ühest sealsest pudupoest endale karbitäie nööpnõelu ostnud ja kui ma oma aktsiooni lõpetasin, oli karbis olnud 1000 nööpnõelast alles hädine kümmekond nõelakest. Ülejäänud 900+ olid kõik teki sisse torgitud.
Ma ei ole kindel, kas ma tahan pikemalt kirjeldada seda, mis tunne on käpuli maas üliettevaatlikult mööda laiali laotatud teki pinda liikuda, nii et a) sa oma liikumisega kihte paigast ära ei sasi, b) sa omale kuskilt juba paigaldatud nööpnõela põlve või varba sisse ei torkaks, ja c) ükski nõel heegelpinna sisse ära ei kaoks, nõnda et seda hiljem üles ei leiaks.
Või et mis tunne on  ennast sellest asendist pärast püsti ajada ja püüda selga sirgeks venitada.... sinna see Diclac kuluski.
Õnnelikud on need, kellel on võimalik sellist tööd kusagil mõistliku kõrgusega laua peal teha, aga mina nende hulka kahjuks ei kuulu. Tõtt-öelda, ega hästi ei kujuta ette ka, kuidas sellist asja laua peal teha saakski....
No igatahes, kui ma olin kogu krempli nõeltega omavahel kinnitanud, hakkasin ma siis neid kihte omavahel kinni teppima. Käsitsi muidugi, sest sellise kuhila õmblusmasina alla pressimine ei tulnud kõne allagi.
Selleks kerisin nõelatatud tooriku rulli ja panin laua peale. Kerisin just täpselt nii palju, kui õmblemiseks sülle mahtus, rulli lahti, ja hakkasin peale.
Järgisin mustri kujunemise jooni, nii et selle tulemusel tekkis teki alumisele poolele ilus tepitud ornament. Ülemine pool ehk libaheegeldusega pealiskiht sai samal ajal mõnusa reljeefse tasapinna.




Järk-järgult eemaldasin õmblemise käigus ka nööpnõelad.
Laua taga istumine ja teppimine ei ole iseenesest muide kuigivõrd mugavam tegevus kui põrandal maas roomamine ja nööpnõelte torkimine, sest kui esimese puhul jäävad selja- ja jalalihased haigeks siis teise puhul tekib üsna kiiresti selline tunne et pea keeramine edaspidises elus ei osutu enam kunagi võimalikuks ja et keegi on ilmselgelt süüdanud sinu turja- ja kaelalihaste peale kõrvetava lõkke.
Ma räägin seda sellepärast et te lihtsalt teaksite, mis teid ees ootab kui te peaksite sama asja kodus järgi proovima. :-)
Aga tulemus on üldiselt vaeva väärt ja nii oli see ka seekord. Päevatekk sai oivaline ja viidates tänase sissekande pealkirjale, siis - kui kuidagi ei saa, siis kuidagi teismoodi ikka saab, ehk et kui ei ole päriselt heegeldatud katet, siis sellega äravahetamiseni sarnane alternatiiv on ikka võimalik endale voodi peale tekitada. :-)



PS! Muide, kuri saatus paiskab mulle viimasel ajal aina rohkem ja rohkem ette igasuguseid ülikauneid heegeldatud vidinaid ja mustreid nende tegemiseks. Ma hakkan üha enam uskuma, et see on mulle kõrgemalt poolt saadetud märk selle kohta, et mul tuleb siiski heegeldamine ära õppida lõppude lõpuks.
Viimati näiteks leidsin ma sellise suurepärase saidi
http://www.glamour-and-elegance.com/#!our_story/c1enr
Ülimalt efektne iiri heegeldatud pits. Kõnealusel saidil näidatud tööd on küll muidugi kõrgem pilotaaž, aga põhimõtteliselt - kui hakata asja näiteks You Tube´is lähemalt uurima ja harjutama, siis võibolla mingid algelised käkid isegi saaks valmis. Jaa nii edasi.
Poleks esimene kord, kui ma endale sel kombel mingi asja selgeks saan. :-) Satsisallide kudumise näiteks, paeltikandi tegemise, organžalillede kõrvetamise ja soutache´i tehnikas pärlite-paelte punumise, muudest pisioskustest rääkimata.



teisipäev, 12. veebruar 2013

Igasugu roosat värki VOL 2

Järgnevat tasub raudselt ise kodus järgi teha, niivõrd lihtne on see kõik. 

Eks sellega ole ikka nii, et kui kuskil midagi on, sinna tuleb juurde ja kui juba alguses pole midagi, siis pole seal varsti enam sedagi. Roosadest asjadest rääkisin eelmisel korral ja sellest kuidas ma roosa-allergikuna endale 100 m (või oli see 10 m) raadiuses majapidamisse ühtegi seda värvi eset ei luba. No nüüd neid ikkagi imbub mulle majja sisse nagu 10-15 aastat tagasi vabakäigu-reklaamiagente kontoriruumidesse - uksest ja aknast.
Üldiselt on Laura kõiges süüdi. Ja et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama hoopis sellest et pärast seda kui me talle tema pastapliiatsi tindiga lootusetult ära määritud jope asemele korraliku viksi ja viisaka mantli ostsime, ei sobinud seni kasutusel olnud müts (oh, kõik maailma mütsid, andke mulle andeks et ma selle toraka teiega ühte liigitan!) enam mitte kassisaba allagi. Ma mäletan väga hästi, kuidas Laura oli möödunud aastal ühel koolivaheajal mu vanemate juures ja kui ma teda sealt siis linna tagasi tooma läksin vaatas mu ema mulle hirmsüüdlaslikul pilgul otsa ja ütles umbes niimoodi: "Kuule, ma räägin sulle et ära mind süüdista, eksole. Ta ise tahtis seda saada väga ja ma siis ostsin. Aga ma ei tea, misasi see on ja milleks seda kasutatakse. Tema üldiselt kannab seda peas millegipärast. Äkki see on müts?"
 Seda sinepikarva kootud ja tutiga rotinahka oli tõepoolest ka juba uuenda üsna raske mütsiks pidada, aga mida aeg edasi, seda keerulisemaks selle identifitseerimine muutus.
Laura kandis seda ka umbes nagu tübeteikat või jarmulkat, kusagil taga kuklas. Kuidas see tal õnnestus nii et müts peast maha ei kukkunud, mina tõesti ei tea. Sellel on ju igavene jurakas raske tutijunn otsas, mis oleks kõigi füüsikareeglite kohaselt pidanud mütsi peast maha tõmbama, aga ei - see seisis tal kuklas nagu kahepoolse teibiga liimitult.
Ühesõnaga. Uus vinks-vonks mantel sai siis ostetud ja jumal tänatud, Laura ise ka ühel hetkel leidis et tõepoolest, see vana müts vist enam eriti ei sobi jah. Taevas olgu kiidetud selle ilmutuse eest! Aga see selleks, uut mütsi oli vaja. Kitsi inimesena olen ma alati arvanud et kui on midagi, mida ma saan ise teha, siis ei ole mõtet selle eest poes raha välja käia. Enamikel juhtudel. Müts käib enamike juhtude alla.



Alguses mõtlesin et teen niisama mustast lõngast klassikalise "sobib-kõige-juurde"- mütsi, aga no kus sa saad siis. Ühevärvilisest mustast ideest koorus roosa-lilla-musta-kirju peakate, sest ma kunagi tegin Laurale oma maagilise kindamustriga käpikud ja nüüd mõtlesin et võiksin mütsi peale sama mustrit kasutada. Lihtsalt natuke oli vaja nikerdada.







Mütsi alustasin nr. 2,5 varrastega ja kudusin kõigepealt 105 silma. Siis alustasin kudumist 3 parempidi-3 vasempidi soonikus. Kudusin soonikut 15 rida, siis tegin vahepeale mustriosa ja jätkasin jälle soonikuga.
Skeem üldiselt nägi selline välja, kui keegi peaks ise teha tahtma:

No ja lõpuks lihtsalt õmblesin servad kokku ja oligi müts valmis.
Salli oli ka loomulikult juurde tarvis.
Alguses mõtlesin jälle et kasutan taas sama mustrit aga siis leidsin  Abakhanist soodushinnaga (2.85) laheda 1-tunni-sallilõnga. Kahjuks või õnneks roosat värvi. Silt lõngatokil lubas et tunni ajaga saab toreda salli. No ma katsetasin. Hakkasin laupäeva õhtul kell 21.47 kuduma ja lõpetasin kell 23.04. Läks tibake kauem, aga ma tegelesin vahepeal muude asjadega ka. Aga noh, pmst võib ikkagi öelda et tunni ajaga oleks tõesti valmis saanud. Kasutasin vardaid nr 9 ja kudusin 11-silmaga (kuigi etiketil soovitati nr.10 8 silma) lihtsalt edasi-tagasi parempidise koega. Ei mingit mustrit.
Sain mõnusalt pika ja pehme allisoolika, mida sai kenasti kahekordselt ümber kaela mässida.
Kogu komplekt siis koos omanikuga siin :-)


esmaspäev, 4. veebruar 2013

Igasugust roosat värki

Üldiselt ma olen sedasorti inimene, kellele roosa värv mõjub nagu punane rätik härjale - lahtiseletatult: kohe üldse ei meeldi. Ma mõtlen ikka et raudselt pidi see olema kolmapäev, kui jumal roosa värvi välja mõtles - kesknädal, tüütu ja vastik. Sellel päeval loodud värvist ei saanudki midagi head tulla.
Palun vabandust siinkohal kõikide nende paadunud roosafännide ees, kuigi ma teie hullust ei mõista. Mina ei laseks oma majapidamisse ühtegi roosat värvi eset lähemale kui 10 jooksvat meetrit ümberringi.
Paraku on elus olukordi kus ilma roosa värvita kuidagi hakkama ei saa. Näiteks kui su tütre klassijuhataja otsustab ootamatult titepuhkusele minna ja paarile poisinaasklile vahelduseks ühe väikese plikatirtsu ilmutada. Pidasime koos Marise ema Anu ja Kristini ema Astridiga nõu ja leidsime ühiselt, et see on nüüd selline olukord, kus ilma roosa lapitekita küll kuidagi hakkama ei saa. Mõeldud-tehtud-kokku lepitud: minu poolt idee ja teostus, Anu poolt moraalne tugi ja Astridi poolt heegeldatud detailid (sest minu saamatu suhe heegeldamisse on ammu teada :-D).






Astrid heegeldaski valmis 10 imeilusat 10x10 cm lappi. Mina tegin teki valmis ja õmblesin need sobilike kohtade peale.


Lisaks heegeldatud detailidele kasutasin veel tavalist puuvillast pitsi.







Teki ääred plaanisin lihtsalt roosa niidiga läbi teppida, aga teppimise käigus selgus et masin va sunnik tõmbas riide hoopis omasoodu vildakile. Tulemus ei olnud üldsegi see mida ma alguses silmas olin pidanud, aga moodustas teki servale huvitava reljeefse tasapinna ja oli lõppkokkuvõttes isegi huvitavam.




                                                            Tekk sai selline

Anu tegi oma väikeste valgete kätekestega valmis kaardi meie kõigi nimel







ja Astrid lisas omalt poolt ühe vahva nuku, mille ta valmis nikerdas.

Aga roosat värki on minu majapidamisse veelgi sisse imbunud. Ma sain nädalavahetusel nimelt ühe vana võlaga (iseenda ees) ühele poole. Leidsin enne jõule Abakhanis ringi tuuseldades ühe huvitavat värvi lõnga, millele ma ei osanud kuidagi nime anda. Isegi kõrvalolevale tabelile vaatamata :-)
Justnagu oli punane, aga päris ei olnud ka.
Justnagu oli roosa, aga ei olnud ka.
Justnagu oli halli-roosa-kirju, aga justnagu ei olnud ka.
Justnagu oli halli-punase-kirju, aga ikkagi mitte päris.
Ühesõnaga, sihuke imelik värv, aga rohkem ikka nagu selline imelik... roosa.

Hakkasin sellest alguses randmesoojendajaid tegema ühele sõbrale jõulukingiks, aga mida rohkem ma kudusin, seda rohkem ma aru sain et nendest tulevad ikka väga nigelad ja koledad randmesoojendajaid. Lõpuks jätsin nad üldse pooleli, sest tuju ja tahtmine neid ära lõpetada läks üle. Seisid teised siis nii paar kuud mul laua ääre peal ja ootasid oma aega. Mina aga muudkui vaatasin neid ja mõtlesin et ei tea, kas üldse ja millal ma need valmis teen. Lõpuks võtsin siiski vardad uuesti kätte, aga siis juba teadmisega et randmesoojendajaid nendest nüüd enam küll ei saa. Hoopis sõrmikud. Oma viimasel Abakhani-reisil leidsin ühed huvitavad aplikatsioonid sealt, mida  ma samamoodi ühegi värviga seostada ei osanud. Need kuulusid tundmatut värvi sõrmikutega justkui samasse komplekti. :-)







Sõrmikud said lõpuks sellised, koos imelikku värvi aplikatsioonidest tuuninguga.







Veidrat värvi aplikatsioonid.






Tuunisin tuuningut. Litrite ja seemnehelmestega.


Tänaseks kõik. :-)