Imeline ajalugu

Tjahh. Öeldakse et kingsepp käib paljajalu. Eks ta nii vist ole kah. Pärast kõike seda, mida ma siin eelnevalt kirjutanud olen,võiks ju arvata et mu kodu on erinevate käsitööasjadega üle puistatud nagu sõõrik tuhksuhkruga, aga ei. Minu praegusest eluasemest leiab vaid mõningaid käsitöövidinaid a la köögikardinad ja paar lapitekki ja mõni diivanipadi, aga see on ka kõik.
Tarekesest ma praegu ei räägi, seal saavad lood hoopis teised olema :-)
Samas - käisin nädalavahetusel üle tüki aja oma vanematel külas. Ema ei tee juba ammu peale sokkide kudumise suurt mingit käsitööd, aga milliseid aardeid seal majapidamises küll leidub! Milliseid aardeid! Ma kraamisin suurema osa neist sel korral katusealusest konkust välja ja näitasin neile üle tüki aja päevavalgust. Selles kastis oli peidus tõeline meie pere käsitööajalugu ja ma tahan teile teha väikese ringkäigu selle muuseumis. Kui sellest muud tulu ei tõuse siis vast ehk niipalju, et ka teistel on võimalik näha, milliseid vapustavaid asju minu emps kunagi on valmis  teinud. Ühtlasi saab siit ka selgeks, kuskohast mina selle parandamatu käsitööpisiku endale külge olen saanud. Ja minu enda esimesi arglikke katsetusi saab siit kah natuke näha. Tõsi küll, mitte kõiki ja mitte kõige esimesi, aga midagi siiski.
Kõik need esemed on praegusel hetkel sealses majapidamises kas aktiivses kasutuses (ikka veel) või olid peidus katusealuses konkus suures pappkastis.
Mõned minu enda varasemad tööd kõigepealt.

Hobustega seinapilt, ristpiste, 61x48 cm
Muster on minu enda kujundatud, tikand sai valmis mingi 15 või enam aastat tagasi.

Paabulinnuga padjamuster. Minu ema mustrikogust. Ma mäletan et kõigepealt oli meil majas olemas üks ema tehtud poolik padjakate selle mustriga. Mustal taustal (ja tuleb tunnistada, et must taust sobis sellele mustrile palju enam!). Kahjuks olin ma sel ajal veel nii väike ja loll, et lõikasin tikkimata kangaosa pooliku töö seest välja ja rikkusin seeläbi originaali ära. Mõned aastad hiljem püüdsin küll seda taastada ja õmblesin väljalõigatud osa kohale uue tüki ning tikkisin selle täis, kuid ma ei olnud kuigi osav (veel) ja lapitud koht jäi ikkagi paistma. Täna juba suudaksin sellise kahju ilma jälgi jätmata taastada, kuid tol korral veel mitte. See aga ei seganud meil sellest lapitud padjakattest ikkagi köögitoolile kattepatja tegemast ja mul on see minu paigatud nurgaga paabulinnupilt siiamaani meeles :-). Pildil olev padi on ka oma 15 aastat julgelt vana, pakun ma välja. Ema tikkis ka seda mustrit veel kord, tema töö tuli selline:

Roosid on küll teistsugused, ma ei teagi, millise põhja pealt ta need siia tikkis. Omal ajal oli tal hullult palju samas stiilis patju. ma mäletan veel ühte toonekurgedega ja üks oli veel mingi pontsaka linnuga roosidest pesa peal. Kahjuks ei ole neid enam alles, muidu joonistaksin kindlasti need mustrid vanade patjade pealt maha ja säilitaksin selleks ajaks, kui mul endal tuleb tahtmine neid järgi teha. Muide, selle mustal põhjal lapitud toolipadja lõplikust saatusest ei  teagi ma midagi. Kardan et see padi suri lõpuks lihtsalt väärikasse padjasurma.

Üks natuke uuem töö. Muster on võetud kusagilt saksa käsitööajakirjast ja ma oletan et selle vanus jääb kuskile 7-10 aasta vahele.

Taaskord minu enda tehtud muster. Vanus kusagil 5-10 aasta vahel. Tean täpselt, et tehtud sai see vahetult enne seda kui mu vanemad pildil oleva rohelise ronipõõsa ehk metsviinapuu maha võtsid ja maja sellele küljele tuulekoja ehitasid. Praegu ripub see pilt II korrusele viiva trepi seina peal.

Eelmise pildiga suht samal ajal tehtud, muster jällegi minu enda koostatud. Kinkisin need mõlemad pildid emale, aga ei mäleta enam, mis puhul. Pmst sellel pildil on kujutatud Jägala juga. Mul õnnestus kunagi üks imetabaselt hästi välja tulnud foto teha sellest looduse meistritööst ja püüdsin selle värvid ja ilu ka tikkimismustrisse üle kanda. Noh, ütleme nii et tulemus sai nii ja naa. Oleks võinud parem olla :-). Aga see pilt ripub praegu eelmise kõrval trepiseinal.

See on üks pilt kahesest komplektist, mille ma ühel aastal empsile ja papsile jõuludeks kinkisin. Muster on võetud hispaaniakeelsest "Labores Hogar"-nimelisest käsitööajakirjast. Oli aegu, kus ma seda ajakirja järjepidevalt ostsin, sest eesti keeles ei ilmunud ühtegi tõsiseltvõetavat käsitööajakirja. Muide, olen siiamaani seda meelt et vaatamata kõikidele nendele suurepärastele "Minu käsitöödele" ja "Maretitele" ja muudele selletaolistele ajakirjadele, mis täna eesti keeles ilmuvad - minu jaoks ei leidu nendes praktiliselt mitte midagi, mida ma tahaks järgi teha. Üks kahest - kas on tegemist sedavõtd tobedalt lihtsa ja algelise asjaga, mille peale ma oma aega küll kulutada ei viitsi või siis on tegemist nii mõttetu, ebapraktilise ja napaka välimusega esemega, et ma ei kujuta ette, kes sellist asja kunagi reaalselt kas kanda või vaadata tahaks. Üksikuid erandeid muidugi on, aga vähe.

Komplekti teine pool on siin. Mõlemad pildid ripuvad praegu mu vanemate magamistoas.
Originaalis oli selles sarjas veel ka kolmas pilt, aga seda ma tol korral ilmselt ei viitsinud või ei pidanud vajalikuks teha.
No, vahet pole.






Nüüd üks tõeline vana pärl :-) See on kindlalt üle 20 aasta tagune töö, ehk et veel ajast kui ma kodus elasin ja koolis käisin. Jällegi muster minu enda tehtud ja jällegi jõulukingitus mu vanematele. Nüüd vaadates ajab selline värvilahendus ja muster ise mul ihukarvad püsti ja ma mõtlen et WTF mul arus oli, kui ma sellise asjanduse valmis tegin, aga tolle aja kohta, uskuge mind - kui sa elad maal, lõngapoode ei ole olemas ja kodus olemasolev materjal on ainuke, millega sa pead hakkama saama - on tulemus täitsa arvestatav. Ma unustasin selle üle mõõta, aga umbkaudu on selle asja suuruseks 60x70 cm.

Mul on selliseid asju veel ja veelgi, aga praegu ma piirduksin selle väikese ekspositsiooniga. Edasi ma tutvustan mõnesid oma ema tehtud asju. Siin on ainult väike valik kõigest sellest, mida ma tean ja mäletan, et ta teinud on, aga paraku oli tal sel ajal kodus üks maniakk, kes suure hulga tema töödest lihtsalt tuksi keeras. See maniakk kandis minuga sama nime ja oli muidu ka üsna minu moodi. Ma ei jõua üles lugeda neid töid, millest ma samamoodi nagu tollest eelpool mainitud paabulinnupadjast, tikkimata kohad välja lõikasin ja seega kogu töö nahka keerasin. Kõik ainult selleks et ma saaksin nende kangalappide peale mingeid haledaid nõelapatju või niisama nukutekke tikkida. Kohutav barbaarsus, kui ma täna sellele mõtlen. Minu meelest on see lausa sinine ime, et ma tänase päevani ikka veel elus ja terve olen ja mitte lastekodusse antud. Ei kujuta ette, mis ma teeksin kui Laura kunagi minu ükskõik millisele poolikule tööle käärid sisse lööks. Mu ema on ikka üle mõistuse kannatlik olnud minuga.
Jumal paraku, minu keskmine õde Tiina ei tundnud ema näputööde vastu vähimatki huvi, vastasel juhul oleks emal kaks hävitajat majas olnud. Ja mõneti - taevas olgu tänatud, ei tunne ka minu tütar minu tikkimistööde vastu mitte mingisugust destruktiivset ega muudsugust tõmmet. Ta vaatab mind lihtsalt nagu mingit imelikku.
Aga kõiki ema tehtud tikandeid ei suutnud ka mina ära ruineerida. Muide, tõe huvides olgu öeldud et tõepoolest - minu ema ainult tikkis sel ajal. Ja natuke õmbles ka. Riideid.
Erinevalt minust, kes ma teen absoluutselt kõike (heegeldamine välja arvatud, irw).
Üsna paljud tema tööd leidsid oma loomuliku otsa seeläbi et kulusid ära, kadusid (kuhu küll?) ära või lakkasid mingil muul viisil olemast. Ma mäletan mingit toolikatet, mis oli tikitud isevärvitud pakipaelaga. Samamoodi nagu see minu hitihoiatusena mainitud padigi. See väidetavalt läks selle nahka et paps kõrvetas sellesse suure augu sisse.
No ja siis on neid veelgi olnud, neid töid. Igasuguseid.
Mõned neist on siin veel alles. Võtsin need nüüd endaga linna kaasa, lubasin endast parima anda et neid natuke restaureerida ja puhastada ja vaadata, mis nendega teha annab.

42x45 cm padjakate. Vajab servadest veidi restaureerimist.

59x45 cm tikitud linik. Ma isegi mäletan, et see on meil varasemalt kodus laua peal kasutusel olnud linikuna. Taevas ise teab, mispärast ema selliseid ebapraktilisi paksu tikandiga linikuid tegi - nende peal ei püsi ju püsti ükski vaas ega muu topsik. Praktikas kontrollitud, muide :-)




Ja nüüd kaks kõige hämmastavamat asja, mida mu ema on oma elu jooksul näputöö alal valmis saanud. Põrandavaibad I ja II.

Põrandavaip I 

Ruudukujuline, mõõtudega 205 x 205 cm. Tikitud sel ajal kui ema mind ootas, ehk et tänase päeva seisuga on see vaip 38 aastat vana. Minevikus ohtralt kasutusel ehk põrandal olnud, ehk et vajab üsna mitmest kohast (eriti servadest) restaureerimist. Omal ajal oli sellele allapoole soojustuseks beebide baikatekid õmmeldud praeguseks on need sealt küll ära harutatud ja alles on ainult vaip ise. 

Muster on tikitud kahekordse villase lõngaga. Ema ise värvis kõik lõngad ka, sest ega sel ajal ju eriti midagi saada ei olnud. 

Põrandavaip II

276 x 137 cm suurine lahmakas. Säilinud oluliselt paremini kui I vaip, aga on ka noorem :-) Selle vaiba tegi emps oma sõnul siis kui ta minu keskmist õde Tiinat ootas, ehk et see vaip on siis ei rohkem ega vähem kui 36 aastat vana. 

Väidetavalt olevat empsi käsitöö isu pärast meie kahe sündi ootamatult otsa saanud ja mis tõesti tõsi  - ma eriti ei mäleta tõesti et ema oleks hullult usinalt mingeid näputööasju teinud minu teadliku aja jooksul. Selleks ajaks kui Andra lõpuks sündis ei teinud mu ema enam praktiliselt mitte midagi. Mõned nidinad-vidinad ainult. Aga noh, Andra ise ei armasta ka kuigivõrd näputööga tegeleda. Mõned heegeldused välja arvata ja muidugi tordid. Seevastu mina ja Tiina teeme hoopis rohkem asju. Tiina peaasjalikult heegeldab - selles on tema spetsialist. Mina teen kõike muud. Ütle siis veel et asi pole geenides. On ikka küll. 

Üks hilisem näide empsi tehtud näputööst. kah mingi ca 20 aasta tagune katsetus. Sel ajal oli juba saadaval värvilisi mulineeniite, kahjuks aga mitte enam seda vana head veneaegset juteriiet, millele ta oma vanu töid tegi. Selleks ajaks oli kõikjal saadaval ainult seda nõmedat valget tikkimisriiet, mis alati musta tausta vahelt välja kumama jäi. Rõve. Tõsiselt. 

Ja siis leidsin ma oma koduse aardejahi käigus veel kaks väga veidrat eksponaati. 

Üks salapärane padjakate, mille kohta nii ema kui Tiin akinnitasid et see on minu tehtud. Aga ma ei suuda meenutada, millal ma sellise teinud olen. Tõsiselt. 

Seega ma väga kahtlen, kas see ikka on minu tehtud. 

Veider asjandus, mille ma esimese hooga olin nõus üheks omaenda kõige esimesteks katsetükiks tunnistama. Mulle nagu ajaloo hämarusest meenub et ma kunagi tegin sellist pruunide roosidega mustrit ja kogu aeg ise mõtlesin et jeesus, kui kohutava värvivaliku ma tegin. 

Aga ema ja Tiina arvasid et tegemist on hoopis Tiina tööga. Tiina lausa kinnitas et jah, see olevat tõesti nii. Ma ei imesta, sest tegelikult ma olin kohe alguses veidi kahtleval seisukohal enda autorluse osas, kuna liiga palju pisteid oli lohakalt valepidi tikitud. Ma möönan et minu varasemates töödes tuli ette kohti, kus ma pisted valepidi tikkisin, aga nii lohakat tööd ei ole mina iialgi teinud.  Ma olen aegade algusest peale üks paras pedant ja korrafriik olnud sellistes küsimustes. Seda kinnitasd ka ema. Samas - Tiina oli lahkelt nõus tunnistama, et teda pole sellised asjad kunagi morjendanud ja selliselt tehtud töö võib täitsa vabalt tema oma olla. 

Mine võta kinni.... 

Vot niipalju siis ajaloost. Muide - mõlemad põrandavaibad annetas ema mulle, nii et nüüd ma veedan unetuid öid ja vaevalisi päevi sellele mõeldes, et kuhu ja kuidas ma need oma elamises paigutan, nii et nad väärikalt vananeda saaksid. Põrandale ei laotata neid enam kunagi, see on fakt, aga seinavaipadena peavad nad minu kodus omale koha leidma küll. Küsimus on ainult, kus täpselt. Aga küll ma selle välja mõtlen!