xmlns:og='http://ogp.me/ns#' Käsitöömesilane: märts 2012

esmaspäev, 19. märts 2012

Moodsalt poodi

Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et umbes poolteist kuud tagasi tekkis mu vajadus mõelda välja ja teha valmis kingitus ühele väga erilisele inimesele - tädi Elvele, kes on meie peretuttav olnud juba aastaid enne seda kui mina ise siia ilma sündisin ja kes on ühtlasi mu noorima õe ristiema.
Mida teha kingituseks 75-aastasele vanadaamile, kellel kõik eluks vajalik olemas on? See, et ma poest midagi ostma ei lähe oli algusest peale ilmselge, sest mida sealt ikka osta ja kuna Elve on kogu elu ise käsitööd teinud, siis oskab ta ilmselgelt rohkem rõõmu tunda isetehtud asjast kui mingist mõttetust poevidinast. Ma pole elu sees üheski elamises rohkem ristpistes tikitud asju näinud kui Elve elamises. Kui saaks, oleks tal lagi ka täis tikitud, sest põrand, seinad ja kõik mööbliesemed on seda igatahes.
Mõned aastad tagasi oli tädi Elve kahjuks tervise tõttu oma eluaegsest hobist loobuma ja ta kinkis tookord kõik oma iidvanad mustrid ja allesjäänud lõnga-niidikerad mulle. Sirvin aeg-ajalt neid mustrilehti ja mõtlen et on see vast tõesti varandus, kuna selliseid ei ole tänapäeval enam mitte kusagilt saada.
Niisiis - mida teha? Ma olen 100% praktiliste kingituste pooldaja ja mingeid mõttetuid tolmukogujaid-iluvidinaid minu käest igatahes oodata pole mõtet. Lõpuks otsustasin et teen Elvele ühe mõnusa ja laheda poeskäimise koti. Sest kilekottide vastane olen ma ka. :-)
Mõeldud-tehtud. Mul on peale Elve käest saadud mustrilehtede veelgi sellist varandust kodus, mille kohta enamus inimesi ilmselt õlgu kehitaks, aga mis minu jaoks väga vajalik ja eriline on. Näiteks üks väike rull Türi-vanaema kangastelgedel kootud 100% puhast linast kangast. Olem seda siiani paaril korral kasutanud ja püüan alati ülimalt ökonoomne olla, et õmblusjääkide kogus minimaalne oleks. Nimetatud kangas on ka ainus omalaadne, kuna Türi-vanaema tänaseks päevaks juba mulla all on.
Ei raatsinudki seda kangast kogu koti peale kasutada, vaid ainult külgedele ja põhja ja tikitud osa aluseks. Koti tagumise külje õmblesin lapitehnikas triibulise.
Kott ise tuli selline välja lõpuks:

Tikand on tehtud madalpistes ja sellega oli nii nagu kõigi teistegagi - pastakas kätte, muster vaba käega otse kangale ja tikkima.

Kuna kingitus nii hästi vastu võeti, siis mõtlesin et tegelikult võiks endalegi ühe sellise teha. Mul on põhimõtteline vastumeelsus kilekottide suhtes ja tavaliselt ostan ma õhtuti Selverist läbi minnes ostude kojuviimiseks järjekordse paberkoti. Minu jaoks arusaamatul põhjusel on paberkotid palju kallimad kui kilekotid, aga mul pole sellest mõnest sendist kahju, kui ma oma niigi hiigelsuure õkoloogilise jalajälje peale mõtlen.
Igasuguseid riidest poekotte on mul ka aegade jooksul hulganisti kogunenud aga need on reeglina megakoledad ja pärast mõnekordset kasutamist näevad välja nagu kaltsud.
Niisiis vaatasin kodus otsiva pilguga ringi ja leidsin ühe täpselt paraja suurusega jute-riide tüki. See oli selline vanaaegne jällegi, ilmselgelt pärit sügavast nõuka-ajast. Mäletan et ostsin ükskord turult ühe mutikese käest terve hunniku tikkimisniite, mida ta sisuliselt tasuta ära müüa proovis ja toosama tädike andis mulle selle riidetüki kauba peale. Nii see siis seisis mul sahtlis viimased paar aastat juba ja ootas et ma temast kena diivanipadja teeksin, kui mul lõpuks aega leidub selliste asjade tegemiseks. Nüüd oli ilmselge, et püürile tuleb sangad külge panna ja püürist saab kott. :-) Mingit konkreetset mustrit ma välja otsida ei viitsinud ja mõtlesin et kuna ma olen viimasel ajal nii suure hulga erivärvilisi tikkimislõngu ostnud, siis lihtsalt võtan järjest natuke igaühest ja teen tavalised 5x5 ruudud. Mängin hoopis värvide peale efekti välja.
Kott tuli selline:

Selle koti puhul on nii tagus kui põhi kui küljed õmmeldud Türi-vanaema linasest kangast.
Mõlemal kotil on veekindel vooder, nii et kui piimapakk või mõni muu toiduaine peaks teel koju ostukotis vigureid tegema, siis ei saa koti välimine pool kannatada.

Ahjaa.... Nööbid! Neid polnud mu hoopiski mitte plaanis kuni selle hetkeni kui neid Karnaluksis nägin. Needo olid justkui loodud selle ruudutikandi juurde ja sinna nad ka läksid :-)










Ja lõpetuseks... tuleb jälle tunnistada, et olen ise oma tööde parim reklaam. Minu poekoti idee on üsna populaareks osutunud, nii et praegu on mul pooleli üks rõõmsavärviline samas stiilis poekott Kristina-Majbritile.
Väike vihje on siin: