xmlns:og='http://ogp.me/ns#' Käsitöömesilane: juuli 2015

laupäev, 25. juuli 2015

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXV "Kord majja maitseainete riiulis"

Selle postituse esimene osa ei räägi küll millestki enda kätega tehtust, aga ehk annab mõtteid ja julgust järele tegemiseks. Niisiis lihtsalt selline väike nipinurgake.
Teine pool on küll vabalt järeletehtav :-)

Ma pean enda kiituseks ütlema et mis puutub kokandusse, siis julgen endale hindeks anda tugeva tubli 4. Saan hakkama nii soolaste kui magusate asjadega, olgu need siis keedetud, küpsetatud või muul viisil toiduks valmistatud. Retseptiraamatutes kirjutatust kramplikult kinni ei pea, julgen ka ise katsetada ja uusi retsepte välja mõelda.
Aga millega ma eriti hakkama ei saa, on oma maitseainevaliku haldamine. Erinevad tootjad pakuvad küll oma ürte ja mürte ja nendes klaaspurgikestes, aga need on
a) nõmedalt kallid;
b) nõmedalt väikesed;
c) nõmedalt igavad ja kõigil teistel ka olemas;
d) paberetiketiga nii kiivalt kaetud et niikuinii ei saa aru, kui palju seal sees veel midagi alles on;
e) kipuvad suuremas koguses ikkagi segamini minema ja ümber kukkuma.
Mingi aeg hoidsin köögis ühte suurt puidust Santa Maria maitseainepurkide riiulit, aga see oli kole ja kipakas ja kogu aeg kukkusid sealt purgid lõginal välja. Häda oli temaga taevaääreni ja lõpuks viisingi selle jõletise hoopis prügikasti.
Pakendites maitseained on küll mahult väiksemad ja ei võta nii palju ruumi, kuid nendest on ilge piin midagi kätte saada, eriti kui on kiire. Tihtipeale nad ka ei sulgu korralikult ning siis on tavaline pilt, et mu sahtlipõhi on täis näiteks lihamaitseaine ja kuivatatud basiiliku segu, sest mõlemad pakendid olid halvasti sulgunud, suure sebimise tulemusel tagurpidi läinud ja suure osa oma sisust sahtlipõhja puistanud. Lao neid korda, kuidas tahad, ikka lähevad sassi.
Lisaks kõigele puudus mul igasugune ülevaade sellest, mida mul on ja mida mul pole. Arvan küll et tüümian on otsas ja ostan juurde, aga siis selgub, et kuskil selle pusa keskel oli tüümiani niiet-niiet, samas aroomisoolast pole enam teragi alles.
Mul on millegipärast tunne, et see pole mitte ainult üksinda minu probleem, vaid mitmedki inimesed võiksid ennast seda lugedes ära tunda ja mõelda "pagan, just nagu minulgi!"
Igatahes oli selge, et see bardakk tuleb ära lõpetada.
Mõned päevad tagasi jalutasin Raudalu Konsumi kõrval olevas Magasiini poes (vabandust reklaami pärast!) ja nägin neil müügil tervet riiulitäit vahvaid purke. Igasuguse kujuga ja suurusega, ümmargusi, kandilisi ja kolmnurkseid, suuri, keskmisi ja päris pisikesi. Kommipurkide nime all. Ma küll ei kujuta ette, kes ja mis komme nendesse paneks, aga maitseainete hoidmiseks tundusid need sedapuhku küll justkui loodud olevat. Mul hakkasid igatahes neid nähes kohe pildid silme ees jooksma, kuidas nad mul köögis välja võiksid näha. Ostsin sealsamas terve hunniku, valisin sobivat värvi kaaned ka peale (jajaa, kaaned olid lausa värvivalikuga: mustad, kuldsed, punased ja kollased, vist rohelised ka.).
Kodus kraamisin oma maitseainete sahtli tühjaks ja puistasin pakkide sisud purkidesse. Igale purgile kirjutasin veekindla markeriga peale, mis täpselt selle sees on, ja kolisin kogu kupatuse sahtlist sootuks välja, riiulile. Sahtlisse jätsin ainult ühe väikese karbi nende maitseainetega, mida ma tõepoolest harvem kasutan ja seetõttu pole probleem neid ka sealt võtta.
Vaatan, kuidas see veekindel marker toimib, kui ikkagi maha kuub siis on kaks võimalust:
1. kirjutan uuesti üle teksti või
2. ostan spetsiaalse keraamilistele ja klaasist pindadele mõeldud markeri, kirjutan teksti üle, lasen purkidel 90 min ahjus 150C juures küpseda ja siis peaks küll kiri aegu ja aastaid kestma.
Uus pilt näeb nüüd välja selline:


Kord on majas ja kohe on näha, mida mul on, kui palju mul on, mis otsa hakkab saama jne.
Purgid on mõnusa käepärase suurusega ja nendest on lihtne vajalikku maitseainet kätte saada.

Muide, väikese purgiarmee selja tagant paistavad ülemisel pildil ka natuke suuremad purgid. Need on mul samuti niiöelda enda leiutatud hoidikud. Sisaldavad veidike suuremaid koguseid kuivaineid.

Nende suuremate purkide saamiseks olen ma juba ligi aasta otsa ostnud selliseid Bolsiuse lõhnaküünlaid. Minu eriline lemmik on kaneelilõhnaline, aga tsitrusel ja pildil oleval jõhvika omal pole ka viga. Nende purkide plussiks on see, et kaaned sulguvad hermeetiliselt. Originaalis ilmselt mõeldud küünla aroomi säilitamiseks, aga hilisemal kasutamisel maitseainepurgina hoiavad ilusti niiskuse eemal maitseainest ja nii võib seal rahulikult soola ja suhkrut hoida, ilma et peaks kartma et need mingil hetkel kivikõvaks muutuvad või klompi lähevad, nagu paberist pakendis tihtipeale juhtub.
Neid põletamata küünlaid on mul kodus veel üsna mitu tükki, mis ootavad kuni ma nad tühjaks põletan, sooja veega ära pesen ja oma köögiriiulile maitseaineid hoidma panen.



Lõppu panen paar retsepti oma köögist. Ega ma mingi Jamie Oliver ei ole, aga kes tahab, võib ju katsetada :-). Suvist kergust ei maksa siit küll oodata, pigem sobivad need oma iseloomult külmemate aastaaegade menüüsse.



















Küüslaugu-rosmariini kartulid
Vaja läheb:
kartulid (ca 10 tk, keskmise suurusega), küüslauk, sool, pipar, oliiviõli, rosmariin (soovitavalt värske)

Pane praeahi sooja. Otsi välja küpsetusplaat ja laota sellele küpsetuspaber.
Koori kartulid ja lõika sektoriteks.
Võta väike kauss ja vala sellesse paar sl oliiviõli. Vajuta küüslaugupressiga õlisse 2-3 suuremat või 3-4 väiksemat küüslauguküünt. Lisa veidi soola ja pipart ning siis hakitud rosmariini. Mina "laasin" okstelt need lehed ära ja lõikan need veel kääridega väiksemakski ning kasutan ainult neid. Rosmariin peaks olema värske, kuivatatud ürdiga ei tule üldse nii maitsev.
NB! Rosmariini saab mingi aja jooksul ka sügavkülmas säilitada, kui seda hakituna plastkarbis hoida. Ta küll tõmbub külma saades tumedamaks, aga toidule lisades annab ikkagi oluliselt parema efekti kui kuivatatud ürt.
Aga retsepti juurde tagasi. Sega kõik kausis olevad asjad segamini ning veereta kartulisektorid sellest läbi, enne kui need küpsetuspaberile laotad.
Pane kartulid ahju ja küpseta nagu ahjukartuleid ikka, kuni need pehmed on. Aja ja temperatuuri osas on ahjud erinevad, mina olen küpsetanud mingi 180-200 kraadi juures, aga aeg on õige siis, kui kartulid on noaga katsudes pehmed :-)

Ahjuliha 
Vaja läheb:
sealiha (ca 1,5 kg, võib olla nii kaelakarbonaad, kamaraga või tavaline seapraetükk), küüslauk, sool, pipar, SM lihamaitseaine tüümianiga või liha üldmaitseaine, SM vahemere ürdisegu, värske till, oliiviõli, loorber

Kui sul on suurem kaelakarbonaadi tükk või kamarata seapraetükk, siis tee sellesse kuni poole lihatükini sisselõiked, kui kasutad kamaraga praetükki, lõika kamara sisse va 1,5 x 1,5 cm ruudustik.
Vala kõrgete servadega ahjupannile (kui kohe ahju panna) või suuremale taldrikule (kui liha marineeruma jätta) paar sl oliiviõli. Vajuta küüslaugupressiga õlisse 2-3 suuremat või 3-4 väiksemat küüslauguküünt. Lisa SM lihamaitseaine ja ürdisegu. Sega segamini ja määri liha seguga kokku, k.a sisselõigete vahed. Nüüd on kaks varianti: kui on väiksem tükk liha või kamaraga praetükk, võib pannile valada klaasitäie vett, lisada veel natuke soola ja pipart ning paar loorberilehte ning panna liha ahju 200C juurde küpsema. Kamaraga tüki puhul peab siis kamar jääma kindlasti ülespoole, et see saaks krõbedaks pruunistuda! Kui sul on kodus mees kes peab lugu "päristoidust", siis ta on sulle silmini tänulik :-)
Kui on suurem tükk liha, siis võib selle soovi korral fooliumisse keerata ja paariks tunniks kuni üleöö külmkappi laagerduma panna. Aga muidugi võib ka suurema tüki kohe ahju panna.
Küüslauk aurab küpsemise ajal lihast välja, nii et köök on tugevat aroomi täis (küüslaugupõlgurid peaksid sellega arvestama ja mitte ehmuma), kuid valmis liha võib rahulikult süüa, ilma et peaks pärast kartma tapva hingeõhu pärast :-)
Aeg-ajalt tasub liha ahjus uurida ja leemega üle kasta. Kui asi lõpuks valmis, siis on hea mõte kogu pannil olev kraam värske tilli või kui seda käepärast pole, siis sügavkülmikust karbist võetud külmutatud tilliga üle puistata ja veel paariks minutiks ahju panna.  



reede, 24. juuli 2015

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXIV "Kolm on seltskond"

Peaaegu aasta tagasi kirjutasin siin mööblirapete reanimeerimise teema all kahest tumbast, millele ma teise võimaluse andsin ja uuestisünni puhul Muzziks ja Zummiks ristisin.
Selle vana loo leiab SIIT .
Aga kus on kaks, sinna ei jää kolmas tulemata ja natuke aega enne jaanipäeva pakkuski sõber Ulrica mulle veel ühte õnnetut, kes temal kuuris kössitab ja äraviskamist ootab, juhul kui mina teda endale ei peaks tahtma. No kas ma sain siis nii julm olla, et täiesti ausa mööblitüki lõkkesse lasen visata, kui temast veel midagi head ja ilusat võiks saada. Muidugi mitte!
Vedisin vaesekese koju. Ega tema pole ju süüdi, et mingisugune issanda idioodist mööblidisainer talle kunagi niivõrd koleda katteriide peale mõtles ja seeläbi kena asja ära rekkis.
No kas keegi oskab öelda, mis värvi see kangas selline on? Et oleks nagu pruun, aga ei ole kah. Või lillakas? Ehk hoopis hallikas?
Mina ei saa üldse aru, mille pagana pärast armastavad mööblidisainerid nii kirglikult igasuguseid pruune ja beeže ja halle ja ploomipunaseid ja mustjassiniseid toone? Ma tean muide Tallinnas ühte mööblipoodi, ma ei hakka praegu ütlema, kus see hirmus koht asub, kus KÕIK müügil olevad mööbliesemed on pruunid või beežid! Nagu... KÕIK! Ja neid ei ole seal mitte vähe, terve suur müügisaal näeb välja nagu kuivanud maastik. Ja nagu diivanitest-tugitoolidest veel vähe oleks, nad on ka laevalgustid suutnud kõik pruunides toonides kokku osta! Oh seda "õnne" sellises kõdupoes iga päev 08.00-17.00 tööl käia...
Aga mis sest rääkida, ega kui poleks ostjaid, ega siis ka ei müüdaks sellist kaupa.
Igatahes kui mina peaksin kunagi mõnes tulevases elus sündima mööblidisainerina, siis ma disainiksin ainult värvilist mööblit - siniseid ja kollaseid ja isegi fuksiaroosasid asju.
Kuid tulles tagasi käesoleva tumba juurde, siis koorisin ta muidugi paljaks ja riietasin uude kollasesse kostüümi. See käis 1-2-3, sest pärast seda kui vanajumal leiutas klambripüstoli, on mööbli katteriide vahetamine ikka oluliselt lihtsamaks läinud.
Kaane tegemine võttis rohkem aega, sest seesinane kärjemuster ehk nn inglise lapitehnika, mida ma juba Zummi ja Muzzi juures kasutasin, tuleb ju puhta käsitsi valmis õmmelda, sellel pole masinaga mitte midagi teha.
Keda huvitab, kuidas selle tegemine täpselt käib, siis YouTube Allmighty õpetab teile:
Juhuks kui video ei peaks töötama, siis leiab ka otsingu "How to do English Paper Piecing by Kimberbell Designs" järgi. Mina õppisin seda omal ajal Marja Mattiiseni käest Tallinna Rahvaülikoolis.
Minu kolmanda tumba "müts" sai selline, kasutasin viisnurkseid šabloone ja kolmnurki.

Kolm graatsiat koos onmul nüüd toas sellised. Peaksin vist sellele uuele kah nime välja mõtlema, näiteks Zumps või miskit.....


neljapäev, 23. juuli 2015

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXIII "Osturetk Maanteekraavi kaubamajja"

"Einoh, sa oled ikka täiega puhtaull naine, ma ütlen!", sajatas Toriseja eile õhtul kui nägi, kuidas ma tema kalli garaaži seinaääre üles olin kaevanud. Sellele järgnes pikk ja lõputuna tunduv tiraad selle kohta, kuidas ma ei oleks ikka pidanud seda kruusa ise sealt kangutama, läbisegi süüdistustega et nüüd on kindlapeale garaažisein varisemisohtlik ja sealtsamast et miks ma teda appi ei kutsunud.... Saa sa siis meestest aru. Ise käskis mul sinna kaevama hakata, ma oleks omaenese tarkusega hoopis teise kohta selle peenra teinud.
Aga et ma hull olen, selle väitega pidin ma küll teatud mööndustega nõustuma. Inimene, kellel on terve hektar puhast murumaad käes ja peenra võiks teha selles kuhu iganes, otsustas et päris-aianduse esimene katsetükk tuleb paigutada krundi kõige ebatõenäolisemasse, vähem nähtavasse ja öelgem otse - kõige šitema pinnasega kohta. Kaevamise käigus oli mul korduvalt tunne, et selle seina äärde maa sisse oli sõna otseses mõttes maha maetud kogu krundil läbi aegade ehitustöödest üle jäänud praht ja sodi.
Alguses oli kruusane kivikõva kuumaastik
Boonuspunktideks kohavaliku juures oli ainult see, et
a) see on üks väheseid kohti kus ei kasva naati ja
b) see asub Toriseja poolses aiaosas ja ma võin oma peenart hea tahtmise juures lugeda väikeseks partisanilaagriks vaenlase tagalas. Ütleks lausa et peastaabi külje all, kuivõrd see paikneb otse garaaži seina ääres. Paremuselt esimene variant oleks olnud garaažinurga seestpoolt üleskaevamine. :-)    

Neljatunnise rassimismataroni tulemusel olin ma suutnud kaevata umbes paari meetri pikkuse ja poole meetri laiuse jupi, sedagi parimates kohtades labidasügavuselt, ei rohkem. Lugematut hulka kruusakive, mis ma sealt välja selekteerisin, kasutasin puukuuri põrandas olevate aukude täiteks, mida sõge Mona sinna palavatel suvepäevadel kaevanud on. Mõnikord ma tõesti mõtlen, et selle koera esivanemate hulgast võiks raudselt ja kerge vaevaga mõne urulooma leida. Surikaati või liivahiirt vast mitte, aga näiteks mägra või kähriku kindlapeale.  Hullumaja, kuidas see koer võib kaevata! Ma olen oma silmaga näinud, kuidas ta aias mutti jahtides paarikümne sekundiga ennast poole kereni maa sisse suudab kühveldada nagu multikategelane. Pole vist vaja öelda, et enda järelt koristamine ei kuulu tema vooruste hulka, vaatamata sellele et vooruseid on sel koeral rohkem kui mõne küla kõikidel koertel kokku. Aga see selleks.
Lühidalt öeldes, minu tundidepikkuse töö, mis lisaks kivide korjamisele sisaldas ka vihast võitlust sipelgate ja parmudega, tulemus nägi välja selline:

Aiani on veel ca 1,5 m kaevata....
Selgituseks niipalju et esiplaanil kärus olevat lumelabidat ei kasutanud ma mitte maa kaevamiseks. Ma hoopis sorteerisin selle peal umbrohtu täis kasvanud kompostihunnikust võetud mulda. Lumelabidat kasutasin sellepärast et lihtsalt muud sobilikku abivahendit ma sel hetkel kuurist ei leidnud ja labidas tundus hea idee. Oligi, muide.
Mulla segasin kruusaga ära, sest taimed, mida ma sellesse peenrasse plaanisin istutada, kasvavad väheviljakas ja enamjaolt kruusasel pinnasel.
Põhjus, miks ma seda istandust kohe maja ette paraadtrepi kõrvale ei teinud, oligi see, et ma tahtsin õigest katsetada kas mu hull plaan toimib või mitte.
Sellesse peenrasse ei tatnud ma nimelt mitte kusagilt aianduspoest või Sursiku aiast saadud kultuurtaimi istutada, vaid lausa metsikuid. Vaatan, kas lähevad kasvama.
Möödunud aastal algust tehtud katsetus metsiku kurekella ja kortslehega oli edukas, ehkki pärast istutamist vajusid nad kohe lonti ja nägid üsna õnnetud välja. Sel kevadel aga ajasid mõlemad ennast mullast välja ja kurekell isegi õitses! Kortsleht on ka märksa kopsakam ja suurem kui eelmisel aastal, mil ma ta oma kontsakingadel ukerdades kraavipervelt välja kaevasin :-)
Vasakul kurekell, paremal kortsleht
Avastasin sel aastal oma lillekimpude korjamise maanteeserva-uidakutel, et kurekelli on lisaks sinisele veel ka roosasid ja valgeid, aga enne kui jõudsin neid endale koju kaevata, sai teeääri niitev traktor jaole ja niitis mu väljavalitud puhmad jalapealt maha. Oi ma olin tige! Järgmisel aastal olen valvel ja niikui näen neid õitsemas, jätan auto seisma ja löön labida mulda. 

Aga tagasi tulles oma tänase katselapikese juurde, siis sinna oli mul kindel plaan teisaldada karikakraid ja kellukaid, mida kõik teeääred ja põlluveered praegu täis on. Idee tuli mulle tegelikult sellest, et nägin sel aastal esmakordselt üle paljude aastate taas kollaseid karikakraid õitsemas.  Need on ühed mu lemmikud olnud juba lapsest peale, aga kasvamas olen neid näinud väga vähestes paikades. Mäletan, et mu lapsepõlvekodus oli üks kruusase pinnasega metsavahetee, mida me "trassiks"kutsusime, kuna selle all kulges kohalik veetrass (vist), kus kollaseid karikakraid kasvas, aga ühel päeval kaevati see üles ja pärast seda kadusid karikakrad sealt ära ega tulnudki tagasi.  
Sel aastal aga on terve Rapla ja Kohila vaheline maanteeserv ja raudteeäär nende õitest lausa kollane. Esimese ehmatusega vaatasime küll et oleme jälle hiljaks jäänud, sest maanteeservade hooldajad tunduvad Rapla maakonnas kohe ühed iseäranis usinad tegelased olevat - jälle kord oli mitme kilomeetri pikkusel lõigul teeserv laialt ära niidetud. Nad võiksid tõesti veidikene laisemad olla ... Õnneks siiski lõppes see usinus neil pärast Hagudit ära ja Toriseja sai labida maasse lüüa. 
Valgeid karikakraid ja kellukesi sai juba kodu lähemalt kraavipervedelt. Toriseja muudkui kaevas usinalt ja mina dirigeerisin. Tema ei tee ju teelehel ja ohakal vahet.... 
Valgete karikakarde kättesaamiseks tuli meil uudishimuliku lehmakarjaga tutvust teha, sest need tulid huviga kaema, mida imet me, kaks imelikku inimest, seal kraavipervel asjatame nende karjamaa ääres. Sellise tasuta etenduse võimalust ei lasknud nad mitte mööda, vaid kogunesid kõik meie juurde. Päris naljakas oli. Kahju, et mul fotoapraati kaasas polnud, oleks vahva pildi saanud. 
Aga koju jõudes oli meil auto maanteeserva kaubamajast tehtud "ostusid" täis :-)
Suur saak! 
Istutasin need omaenda mullapallidega koos maha, et "šokk" väiksem oleks, kastsin ohtralt, ja nüüd on mul selline katsepeenralapike.

Jään huviga ootama, kas jäävad püsima ja neist tuleb midagi või läheb see tuliselt hea plaan mul vett vedama. Aga eks see selgub peagi. Kui mitte enne, siis järgmisel aastal :-)

Peenart annab veel jupike maad juurde kaevata, nii et jõuan sinna veel kellukesi ja valgeid kakraid juurde muretseda. Kellukesi nägin vist lausa meie enda maja juures aiast väljaspool eikellegimaal kasvamas, need tasuks sealt küll ära kodustada. 



laupäev, 18. juuli 2015

Lihtsalt tehtud luksuslikud diivanipadjad

Paar postitust tagasi jagasin mõtet, et käsitööasjade tegemise Oluliste Asjade esikolmiku moodustavad Idee, Materjal ja Teostus.
See postitus siin keskendub ühele neist, nimelt Materjalile.
Lisaks massiivsele lillekimbule oli ju Sursikule tarvis ka päriskingitus teha ja kuna ta mõni aeg tagasi soetas endale ühe kinnisvaraprojekti, mille sisekujundajaks mind sujuvalt suunati, siis mõtlesin et ühendan meeldiva kasulikuga ja teen talle kingituseks kolm projektiga sobivat diivanipatja.
Eesmärgiks oli madala eelarve ja suhteliselt vähese vaevaga (sest ülla-ülla, mul oli aega kõigest 2,5 päeva nende valmistamiseks!) saavutada võimalikult luksuslik tulemus.
Kuigi mul on äbi aegade koju kogunenud hirmutav hulk igasuguseid erinevaid kangaid, tundub iga uut tööd alustades, et just see üks ja kõige vajalikum asi on puudu. Nii ka seekord. Pool vajalikest asjadest olid mul olemas, aga teine pool tul ijälle juurde osta. Madalat eelarvet aitas hoida Kangadžungli järekordne 60% allahindlus, samuti Abakhani sooduspakkumised. Kangadžunglist sain pea olematu hinna eest projekti kõige olulisemad detailid - dekoratiivpaelad, Abakhanist aga sisupadjad ja kohvipruuni kanga.
PADI nr 1

Selle padja jaoks läksid käiku Abakhanist ostetud kohvipruun kangas ja Kangadžunglist ostetud dekoratiivpaelad.
Pruun kangas iseenesest on täiesti tavaline sitsiriie, mida poes kaalukaubana ühevärvilise voodipesuriide nime all müüakse.
Lillepaelal oli taga veel ka laiem võrklükra, mille ma suures osas ära lõikasin ja jätsin ainult õite ümber ca 1 cm laiuse võrguriba, mille õie alla tagasi keerates ära peitsin ja läbipaistva niidiga pruuni katte külge õmblesin.
Kui olin paelad ära õmmelnud, tundus lõplikus pildis ikka midagi puudu olevat, ja nii ma katsetasin peotäie litritega, mis mul eelnevalt kodus olemas olid. Need ei ole mingid eriti sädelevad, vaid pigem sellised mati tooniga metallikud.
Kuigi aluskangas on lihtne, muudavad litrid ja lillepaela õhuline tüll padja üldmulje elegantseks ja kauniks.
PADI nr 2

Selle padja A ja O on Kangadžunglist ostetud lai vuffel-tikandiga pael. Pool padja pealiskangast on seesama pruun sitsikangas, teine pool aga luksuslik, veidi sametise pinnaga ja mati läikega beež kandinakangas, mis mul eelnevatest aegadest kodus juba olemas oli. Võiks ju arvata, et need kaks kangast ei tohiks üldse kokku sobida, aga tegelikult sobisid vägagi. 
Mõlemale poole kangale joonistasin lihtsa kolmnurkadega mustri ja tikkisin mulineeniidiga aedpistes mööda etteantud joont kujundi. Pärast õmblesin metallik-mulineega aedpistes read veelkord üle, nii nagu pildil näidatud. 
Pärast seda kui kolmnurgad olid valmis, lisasin tikandile tillukesed läikivad litrid. Enne nende õmblemist panin litrid nö kuivalt paigale ja märkisin igaühe asukoha markeriga (pildil valge marker), nii et hiljem oli lihtne ainult märgitud täppide kohale litter õmmelda.  






PADI nr 3
Selle padjaga läks kõige kauem aega, sest siin on kõige rohkem käsitööd tikandi näol. Aluskangana kasutasin jällegi sedasama heledat luksuslikku kardinakangast, pruun šifoonroosidega pael on pärit Kangadžunglist. Mulineeniidid ja litrid olid ka eelnevalt endal olemas. 

Esmalt panin paika pruuni paela paigutuse. Sarnaselt esimese padja juures kasutatud lillepaelale oli ka sellel võrgune tagus, kuid siin ma ei lõiganud seda ära, vaid keerasin lihtsalt tagasi ja õmblesin aluskanga külge. 






Siis joonistasin vaba käega tikkimismustri ehk ornamendi. Tikandi tegemiseks kasutasin nii nagu eelmisegi padja puhul aedpistet ja pärast metallik-mulineed, et tikitud pisted veel kord üle käia.







Keskele, kahe paelarea vahele, puistasin taas peoga litreid. Kuna mul sel korral oli kasutusel neljas erinevas värvitoonis ja suuruses litreid, siis kasutasin nende märkimiseks värvikoodi. Määrasin igale litrile kindla värvi ja tegin vastava vildikaga märke kangale. Nii oli tikkides lihtne orienteeruda, kuhu millise litri õmblema pean. Sama tehnikat kasutasin tegelikult ka  esimese padja juures, kus oli kolme erineva suuruse ja värviga litreid.

Kokku läks mul
* meetrijagu suurte valgete roosidega paela (hind ca 4 EUR/m),
* 1,5 m pruunide šifoonroosidega paela (hind samuti ca 4 EUR/m),
* 2 m beezi mööblipaela (hind ca 1,24 EUR/m)
* 3 sisupatja (3 x 3,75 EUR/tk)
* kaalukangana pruuni sitsikangast (kangatüki hind ca 4 EUR)
(Paelte hinnad võetud Kangadžungli e-poest http://www.kangadzungel.ee/paelad-pitsid?exF[18]=Kaunistuspaelad, täpset hinda ei mäleta kuna ostsin koos muude asjadega. Samuti seda, kas soodustus -60% läks maha sellest hinnast või oli see ise juba soodushind.)

Kolm kaunitari kokku said siis sellised
Mu sõnum selle postitusega on see, et tegelikult võib vähese vaevaga, ainult materjalide peale välja mängides, saavutada väga vahva tulemuse. Kes ei taha, ei pea tikkima ega litreid lisama, saan aru et mitte igaüks ei pea seda "üli-lihtsaks", aga efektse paela õmblemisega sirgele kangale peaks igaüks hakkama saama ja tulemuseks on isikupärane ning omanäoline käsitööese. 
Lisaks veel ka luksusliku ja kallihinnalise välimusega :-)



reede, 17. juuli 2015

Sootuks teistsugune lillekimp sünnipäevalapsele

Eestimaa loodus pakub oma õiterohkuses suvistele sünnipäevalastele lillekimpude tegemiseks kirjeldamatult palju võimalusi - mine ainult välja jalutama või peata auto maanteeveeres kinni ja korja, mida leiad. Sellisel juhul niisugust mõistet nagu "umbrohi" ei eksisteeri. :-)
Mina üldiselt suvel nii teengi. Milleks kinkida sõbrale keset suve kalli raha eest punt hingetuid lillepoe külmkapis lõdisenud lõikelilli, kui võib natuke vaeva näha ja panna kokku isikupärase ja suviselt sooja buketi. See on sama hea kui osta supermarketist koogi tegemiseks pakk sügavkülmutatud maasikaid, selle asemel et neid värsketena peenralt noppida või turult osta. (Eeldusel muidugi, et inimesel on olemas nii maasikamaa kui turg lähedal. :-) Saan aru et kõigil ei pruugi olla.)

Aga võib veel ka kolmandat moodi. Seda juhul, kui ollakse nõus veidi rohkem vaeva nägema ja pisut raha kulutama (mitte palju!).
Lillekimpude, olgu need siis lillepoe külmikust ostetute või põlluservalt korjatute, eluiga on ikkagi suhteliselt lühike ja kahjuks üle nädala-pooleteise ükski neist vaasis vastu ei pea.
Kui aga tahta, et kingitud lilled saajat veel kaua rõõmustaksid, siis võib kokku panna sellise "kimbu", nagu ma sel aastal oma empsile ehk Sursikule tegin.
Ostsin Hansaplantist hiigelsuure lillepoti ja istutasin sellesse hulganisti erinevaid suvelilli: kaks ripp-petuuniat, kaks sinilobeeliat, kirinõgese, paruktarna, südaja suutera, roomava metsvitsa ja rändtarniku. See õitseb tal veel sügise saabumiseni.


Sellise kimbu tegemine sõltub eelkõige muidugi saajast - kas tal on seda kuhugi panna ja kas tal on hiljem piisavalt tahtmist selle eest hoolitseda, näiteks kasta :-). Sealjuures ei ole vahet, kas saaja elab maal oma muruplatsiga elamises või linnas kortermajas. Mõne puhul võib ka selline kimp paar nädalaga ära kuivada, sest inimesed on ju erinevad.
Sursiku puhul ma võin kindel olla, et see kestab veel poole sügiseni. Tal on kombeks kingitud lillede eest hästi hoolt kanda, seda tõendab ka näiteks minu eelmisel aastal talle sünnipäevaks tehtud kiviktaimla, mis sel kevadel nägi välja selline (pilt tehtud vahetult pärast jaanipäeva)













Minu selleaastane kimp leidis kena koha otse värava kõrval, sissesõidutee veeres.





  

kolmapäev, 15. juuli 2015

Lugu ülimast kokkuhoiust ehk lausa koonerdamisest.

Iga käsitööline teab, et suurimaks väärtuseks käsitööeseme juures on tihtipeale Idee. Sellele järgnevad võrdse tähtsusega Teostus ja Materjal. Nii on näiteks lapitöö tegijate jaoks kulla hinnaga iga ruutsentimeeter kangast, tikkijatele iga silmatäis lõnga ja nii edasi.
Mina oma seinast seina tehnoloogiatega olen ka läbi aegade ikka igasugust, täiesti uskumatut träni endale kokku kogunud, mille osas ma olen arvanud et sellel on potentsiaali millekski asjalikuks vormuda.
Sageli nõuab ülejääkide äraviskamine tõelist eneseületust ja võib juhtuda, et alati see ei õnnestugi. :-) Nii näiteks õmblesin ma endale paar päeva tagasi järjekorras juba teise rõngassalli (mõttetu on küsida, miks ja milleks ja millal ma need kõik ära jõuan kanda). Paraku juhtus nii, et helesinise poole kanga laius oli 145 cm, aga musta põhjaga roosikirjulise poole laius 150 cm, mis tähendab et mul jäi viimasest 5 cm laiune riba üle. Iga normaalne inimene oleks selle ära visanud, aga mitte mina, sest ma pole ju normaalne :-D
Leidsin, et sellest ribast saab suurepärase käe-ehte.
SAMM 1: Lõikasin ühest üsna paksust ja jäigast linasest kangast välja nö. baaskanga. Selle ümber kinnitasin traagelpistetega musta värvi aluskanga.










SAMM 2: Mustale aluskangale õmblesin läbipaistva niidiga diagonaalis roosilise riba, aga mitte sirgelt, vaid n.ö. kangast kortsutades (samamoodi, nagu ma seda käevõru tehes tegin).










SAMM 3: Valisin välja roosilise kanga värvidega sobivad türkiissinised ja roosad pärlid ning hakkasin neid ribade vahele jääva musta kanga peale õmblema. Esmalt õmblesin värvilised pärlid ja siis täitsin ülejäänud aluskanga pinna mustade seemnepärlitega. Mõned mustad pärlid õmblesin ka roosikanga peale, nö kangakortsude vahele:










SAMM 4: Kinnitasin teisele poole väikeste pistetega musta voodri.
SAMM 5: Et peita ära pealmist osa ja voodrit ühendavat õmblust, ääristasin kogu töö servad veelkord mustade pärlite reaga.
Lõpuks õmblesin kinniseks tavalised mustad väikesed haagid.
Valmis käe-ehe näeb nüüd siit nurgast ja sealt nurgast pildistatuna välja selline:



Aga oma juttu alstasin ma ju tegelikult järjekordsest rõngassallist, nii et olgu see siis ka siinkohal ära toodud. Modellina kasutasin tusase tujuga Väikepealik Laurat :-)
Üldiselt kantakse seda salli sedamoodi. 
Aga vajadusel võib soengu kaitseks või niisama vahelduseks ka sallist kapuutsi moodustada. Nõndamoodi. 
Ja käsitöömesinale sumiseb edasi, juba on mitmed järgmised asjad valmimas, kui vähegi ilma lubab, sest täna tegelesin ausõna terve igaviku aega muru niitmisega Tarekese hoovi peal. 


pühapäev, 12. juuli 2015

Ja selle suve pöörane näputööhooaeg algas!

Kool selleks aastaks ühel pool, puhkus alanud, ilmad kehvad.... See kõik tähendab ainult ühte - Irma käsitööhooaeg võtab iga tunni ja päevaga üles üha vingemaid tuure.
Esimese hooga alustasin kohe 4-5 uue projektiga, lisaks oma aega ootamas need, mis möödunud hooajast oma valmimist ootama jäid. Seega - nüüd hakkab siit mõne järgmise nädala jooksul tulema igasuguseid vidinaid nagu Vändrast saelaudu, mistõttu nõrgema närvikavaga inimesed võivad varakult "unfollow"-nupu sisse lülitada.  
Kõigepealt paar sünnipäevakingitust:
1. Rõngassall, mida saab vajadusel kanda ka peas nagu kapuutsi. 
Ühel poolt rohelise-kollasekirju šifookangas, teisel pool mingi õhuke helekollane kangas, mis võiks olla nagu voodrikangas, aga ei ole. Ühesõnaga, ma ei tea, mis kangas see poes oli.... :-) Mõlemad ostetud Kangadžunglist. Salli laius 50 cm, kangaste laius, millest salli õmblesin - 150 cm.
2. Soutashe-tehnikas kaelakee
Ei saa mul sellest ikka veel isu täis ... Vaatasin küll ühel õhtul YouTube´ist oma tublid paar tundi juba teisi pärlitikandi tehnikaid, aga ikka kisub sinna paelte juurde tagasi. :-)
Paar lähivõtet ka:


Ja kohevarsti hakkab uusi asju tulema siia, nagu ma juba hoiatasin! :-)