xmlns:og='http://ogp.me/ns#' Käsitöömesilane: november 2013

kolmapäev, 27. november 2013

Pole head ilma halvata ja vastupidi

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustuseks parafraseerima kuulsa kirjaniku (ja ühe oma vaieldamatu lemmiku) Mark Twaini sõnu:  kuuldused selle blogi sulgemisest on tugevasti liialdatud.
Asjaolul, et viimase postituse ja tänase päeva vahele on jäänud tervelt ja täpselt 111 päeva, on mitmeid põhjuseid. Või noh, olgem kristalselt aus - on üks ja suur põhjus. Ma nimelt tulin augsuti keskel "kenjaalsele ideele" astuda ülikooli, et oma seni olematu haridusteega midagi peale hakata. Endale omaselt ei tunnistanud ma muidugi mingeid pooltoone ja läksin täie lauluga va banque peale välja.  Iga teine oleks valinud kergema lahenduse ja leidnud endale mõne lihtsa käsitöö-alase õppekava, mida lenneldes läbida, aga mitte mina. Mina otsustasin et just nimelt Tartu Ülikooli õigusteaduskond on see koht, kust mina veel puudun, ja selle vea ma ka parandasin.
Nüüd ma siis olen korraga nagu kahe täistöökohaga nõukogude naine - päeval riigitööl ja õhtul õppetööl. Mis tähendab, et lugupeetavad "KODU KORDA!" projekti jälgijad - andke mulle andeks, aga enne suve ei julge ma küll ühtegi uut peatükki lubada. Praegusel hetkel kõik poolikud tööd ja toimetused on ooterežiimile talletatud ja liiguvad sealt edasi alles siis, kui mul õppetöö kõrvalt jälle aega hakkab leiduma.
Kõik muud tellimused, mida just nüüd on hakanud mulle kaela sadama nagu seenevihma (oo, kuri saatus!) olen ma ka kahjuks ära öelnud, sest no tõesti - ka minu ööpäevas on ainult 24 tundi.
Muud vidinad, mida ma siin teinud olen oma lõbuks ja teiste rõõmuks, on samas seisus. See osa teeb mind eriti kurvaks, sest vahetult enne ülikooli ma ikkagi võtsin julguse kokku ja katsetasin selle soutache- tehnika ära. See meeldib mulle niiväga, et kui nüüd aus olla, siis see on ka veel üks väheseid asju, millega ma siiani aeg-ajalt ennast tegelema sunnin. Mõni õhtul lihtsalt on ajud ja juhtmed juba nii koos ja siis ma s u n n i n g i (ma lihtsalt ei usu, et ma seda praegu ütlesin!) ennast pärlite ja paelte taha. Need tööd on üldiselt väikesed ja saavad kiiresti valmis.
Et mitte lasta siinset blogi tolmukorra all ära lämbuda, jagangi siin natuke meeleolusid nendest valmis ehetest, mida ma siiani teinud olen. Suurema osa neist olen teinud iseendale, aga on ka mõned erandid. Tõesti. Mõned.






Algaja esimene katsetükk - pross. Läks kohe võõrsile ehk sõbranna Margitile.











Juukseklamber. Mulle endale.











Kaelakee. Mulle endale. Mul lihtsalt on üks rohelise-valge-mustakirju pluus, kuhu ma kunagi ühtegi sobivat ehet ei olnud leidnud.











Veel üks kaelakee. Jälle mulle endale. Kohe kuidagi ei raatsi neid teistele jagada :-)










Juukseklamber. Alguses mõtlesin et kingin selle oma õele, aga ... ilmselt teen talle kunagi ühe teise. :-)




Käevõru, mis alguses oli mõeldud kaelakeeks, aga kuna see üks pool nägi liiga tondinäoline välja, siis tegin teise samasuguse poole veel, panin omavahel kokku ja nii muutus kaelakee käevõruks.





Juukseklamber. Ise kannan.












Pross. Vot tõesti, seekord mitte endale vaid kolleeg Kerstile.












Kõrvarõngad. Te ei kujuta ette kui tüütu on kahte täpselt ühesugust asja teha! Aga endale tehtud jälle.









Ja kaelakee. Ma ei suutnud lihtsalt sellele värvile vastu panna, kuigi mul garderoobis lillade riideesemete kogus on null.









Järjekordne käevõru. Möönan et hetkel üsna ebamugav kanda, mistõttu mul on juba peas idee, kuidas seda mugavamaks tuunida. Ühel päeval ehk....


Kaelakee. Eelmise käevõruga komplektis. Selle valmimise eest pean tänama Ulricat, kes meid ühel nädalavahetusel lahkesti võõrustas ja ei sundinud mind lauda katma ega nõusid pesema, vaid lasi rahulikult kööginurgas nõela ja niidiga nokitseda :-)








Komplektidest rääkides, siis siin veel üks, mille värvivalikut ma endale kohe kuidagi selgitada ei oska. Mina ja pruun?! Aga siiski....






Nii. Ja hetkel ongi kõik. Kogu lugu.
Ma nüüd avan järjekordse õpiku ja võib-olla kunagi lähitulevikus - aga kindlasti mitte enne jõule - jõuan ma valmis saada ühe pooliku diivanipadja Väikepealiku tuppa. Seda on veel nii jupike-jupike teha.

Nägudeni.