xmlns:og='http://ogp.me/ns#' Käsitöömesilane: 2013

kolmapäev, 27. november 2013

Pole head ilma halvata ja vastupidi

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustuseks parafraseerima kuulsa kirjaniku (ja ühe oma vaieldamatu lemmiku) Mark Twaini sõnu:  kuuldused selle blogi sulgemisest on tugevasti liialdatud.
Asjaolul, et viimase postituse ja tänase päeva vahele on jäänud tervelt ja täpselt 111 päeva, on mitmeid põhjuseid. Või noh, olgem kristalselt aus - on üks ja suur põhjus. Ma nimelt tulin augsuti keskel "kenjaalsele ideele" astuda ülikooli, et oma seni olematu haridusteega midagi peale hakata. Endale omaselt ei tunnistanud ma muidugi mingeid pooltoone ja läksin täie lauluga va banque peale välja.  Iga teine oleks valinud kergema lahenduse ja leidnud endale mõne lihtsa käsitöö-alase õppekava, mida lenneldes läbida, aga mitte mina. Mina otsustasin et just nimelt Tartu Ülikooli õigusteaduskond on see koht, kust mina veel puudun, ja selle vea ma ka parandasin.
Nüüd ma siis olen korraga nagu kahe täistöökohaga nõukogude naine - päeval riigitööl ja õhtul õppetööl. Mis tähendab, et lugupeetavad "KODU KORDA!" projekti jälgijad - andke mulle andeks, aga enne suve ei julge ma küll ühtegi uut peatükki lubada. Praegusel hetkel kõik poolikud tööd ja toimetused on ooterežiimile talletatud ja liiguvad sealt edasi alles siis, kui mul õppetöö kõrvalt jälle aega hakkab leiduma.
Kõik muud tellimused, mida just nüüd on hakanud mulle kaela sadama nagu seenevihma (oo, kuri saatus!) olen ma ka kahjuks ära öelnud, sest no tõesti - ka minu ööpäevas on ainult 24 tundi.
Muud vidinad, mida ma siin teinud olen oma lõbuks ja teiste rõõmuks, on samas seisus. See osa teeb mind eriti kurvaks, sest vahetult enne ülikooli ma ikkagi võtsin julguse kokku ja katsetasin selle soutache- tehnika ära. See meeldib mulle niiväga, et kui nüüd aus olla, siis see on ka veel üks väheseid asju, millega ma siiani aeg-ajalt ennast tegelema sunnin. Mõni õhtul lihtsalt on ajud ja juhtmed juba nii koos ja siis ma s u n n i n g i (ma lihtsalt ei usu, et ma seda praegu ütlesin!) ennast pärlite ja paelte taha. Need tööd on üldiselt väikesed ja saavad kiiresti valmis.
Et mitte lasta siinset blogi tolmukorra all ära lämbuda, jagangi siin natuke meeleolusid nendest valmis ehetest, mida ma siiani teinud olen. Suurema osa neist olen teinud iseendale, aga on ka mõned erandid. Tõesti. Mõned.






Algaja esimene katsetükk - pross. Läks kohe võõrsile ehk sõbranna Margitile.











Juukseklamber. Mulle endale.











Kaelakee. Mulle endale. Mul lihtsalt on üks rohelise-valge-mustakirju pluus, kuhu ma kunagi ühtegi sobivat ehet ei olnud leidnud.











Veel üks kaelakee. Jälle mulle endale. Kohe kuidagi ei raatsi neid teistele jagada :-)










Juukseklamber. Alguses mõtlesin et kingin selle oma õele, aga ... ilmselt teen talle kunagi ühe teise. :-)




Käevõru, mis alguses oli mõeldud kaelakeeks, aga kuna see üks pool nägi liiga tondinäoline välja, siis tegin teise samasuguse poole veel, panin omavahel kokku ja nii muutus kaelakee käevõruks.





Juukseklamber. Ise kannan.












Pross. Vot tõesti, seekord mitte endale vaid kolleeg Kerstile.












Kõrvarõngad. Te ei kujuta ette kui tüütu on kahte täpselt ühesugust asja teha! Aga endale tehtud jälle.









Ja kaelakee. Ma ei suutnud lihtsalt sellele värvile vastu panna, kuigi mul garderoobis lillade riideesemete kogus on null.









Järjekordne käevõru. Möönan et hetkel üsna ebamugav kanda, mistõttu mul on juba peas idee, kuidas seda mugavamaks tuunida. Ühel päeval ehk....


Kaelakee. Eelmise käevõruga komplektis. Selle valmimise eest pean tänama Ulricat, kes meid ühel nädalavahetusel lahkesti võõrustas ja ei sundinud mind lauda katma ega nõusid pesema, vaid lasi rahulikult kööginurgas nõela ja niidiga nokitseda :-)








Komplektidest rääkides, siis siin veel üks, mille värvivalikut ma endale kohe kuidagi selgitada ei oska. Mina ja pruun?! Aga siiski....






Nii. Ja hetkel ongi kõik. Kogu lugu.
Ma nüüd avan järjekordse õpiku ja võib-olla kunagi lähitulevikus - aga kindlasti mitte enne jõule - jõuan ma valmis saada ühe pooliku diivanipadja Väikepealiku tuppa. Seda on veel nii jupike-jupike teha.

Nägudeni.


neljapäev, 8. august 2013

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XVI "Üheksa korda mõõda, üks kord lõika"

Tänu pealkirjas mainitud rahvatarkusele õnnestus mul seekord suur jama ära hoida oma tuunimisprojektis. Teinekord tasub ikka tõesti juba peas kinnistunud plaanid terve mõistusega üle vaadata. Võib juhtuda, et pärast sellist revideerimist tundub mõni esialgu geniaalse ideena tundunud mõte täiesti sobimatuna. Eriti veel siis, kui mõtte tekkides asja lõplikust väljanägemisest päris selget aimu ei olnud.
Aga mis ma siin keerutan nagu kass ümber palava pudrukausi. Väikepealiku toa kollasest kapist tahtsin rääkida. Alguses oli see küll süsimust ja kole, mina isegi ei oska öelda, mis saastaga see üle võõbatud oli. keegi ütles et templivärv, aga seda ma ei usu. Oletan hoopis et mingi peits või lakk või muu sinnakanti mögla, sest värvipuhuriga ei olnud selle puhastamise juures mitte midagi peale hakata. Värvikihti, mida ära kuumutada, lihtsalt ei olnud. Kapi sai puhtaks ainult lihvides ja siis tekkis selle tulemusel niisugune kohutav udupeen tolm, et me pärast esimesi katsetusi selle mõtte - asjaga ise kodustes oludes hakkama saada - peast viskasime. Pakkisime kapi kokku ja kärutasime Tisleri-Tiidu juurde. Temal oli selleks sobivam ruum ja vajalikud tööriistad, millega ka kapiustel olevad freesitud iluelemendid puhtaks sai. Möödaminnes lasime Tiidul uued hinged ka panna ustele. No kui juba...
Must mögla, milega kapp enne kaetud olid, oli aastate jooksul paraku ennast nii sügavale puusüü sisse "söönud" et kui kapp puhtaks sai, jäi puidumuster ikkagi tumedaks. Aga see just oligi minu meelest lahe.
Või otsustage ise - siin on kapp pärast puhastamist:
Mul on kahju, et ma ei taibanud kapist enne Tiidu juurde viimist pilti teha, aga üks kummut on meil kodus veel samast ajastust ja samasuguse jamaga kaetud, nii et kui kord selle puhastamiseni jõuame, siis olen targem ja teen ikka before-pildi ka ära.
No igatahes, tulles tagasi loo pealkirja juurde, siis oli mul alguses kindel mõte see kapp esiteks kollaseks peitsida ja teiseks siis selle uste peale suured muhu mustris lillekimbud maalida. Kollase peitsi idee saime me Torisejaga täiesti juhuslikult. Nimelt - kui me Tarekesest minu vanemate juurde sõidame, siis Märjamaalt läbi sõites, mõned kilomeetrid Koluveret seisab tee ääres üks talumaja, mille elamupool on kaetud kollaseks peitsitud voodrilaudisega. Just nimelt peitsitud, mitte värvitud. Esimest korda, kui me sealt mööda sõitsime ja ma seda nägin, siis ma ei uskunud oma silmi. Jätsime täitsa auto seisma ja vaatasime, et kas me mitte valesti ei näe. See kollane sein oli lihtsalt niivõrd efektne ja vahva oma tooni poolest ja seetõttu, et laudise puidusüü oli kõik ilusti nähtaval ja moodustas seinale mõnusa mustri. Siis ma otsustasingi, et kui kord selle kapi puhtaks teeme, tahan ma seda kollase toa tarvis just nimelt kollaseks peitsida.
Ostisme Torisejaga K-Rautast pärast pikka valimist (et õiget tooni leida) safrankollase puidupeitsi valmis ja kõik vajalikud värvid lillede maalimiseks olid ka juba olemas.
Tõmbasin kapile neli kihti peitsi peale ja tulemus sai selline:

Lähemalt saadates nägi kapi pind välja selline:

 Mõnusalt soe ja kollane, puidusüü osa aga musta värvi. Nagu valatud sellesse kollasesse tuppa.
Võtsin siis mitu päeva hoogu, et hakkan sinna ustele neid lilli peale maalima, aga jummel tänatud et vahepeal samas toas ka oma T-särgivaipa heegeldasin ja pärast ühte lapitekki tegin. Mul oli piisavalt aega, et seda kappi ilma maalinguteta vaadata ja siis ette kujutada, missugused need lillekimbud seal peal võiksid välja näha. Mida päev edasi, seda enam hakkas mulle tunduma et igasugused lilled selle kapi ustel näeksid välja mitte lahedad, vaid vastupidi - rikuksid selle kapi praeguse ilu täiesti ära. Ja nüüd, olles üheksa korda mõelnud, esitlengi ma valmis kappi. Ilma lilledeta. Neid ei saa sinna kohe kindlasti tulema. Ja kummutile, mis praegu oma aega ootab ja millega mul sama plaan oli - ka sellele ei tule ühtegi maalitud õit peale.
Ehe puit oma naturaalses ilus + natuke hullumeelsena tunduda võiv kollane värvus on kõik, mida see kapp vajab. Kas pole?  

pühapäev, 28. juuli 2013

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XV "87 T-särki ja värki"

Mul on nüüd oma isiklik juhututtav müüja Balti jaama tagumises osas asuval kaltsukamüügi platsil. Iga kord kui ta mind näeb, valgub tema näole õnnis naeratus, sest et "sealt tuleb jälle see hull naine, kes ostab arutus koguses kokku ja vabastab minu kaubakäru kõikidest nendest koledatest T-särkidest, mida keegi muidu ei taha!" Pean tunnistama, et olen harva meeldivamat teenindust kogenud.
Minu moodsa nimetusega biomeetrilises reisidokumendis ehk eesti keeli passis ei ole parema käe nimetissõrme sõrmejälge, nagu kõikidel teistel kodanikel, vaid on hoopis vasaku käe oma. Seda sellepärast et sõrmejälje andmise hetkel ei olnud minu parema käe nimetissõrmel piisavas koguses jälge, mida tuvastada :-)
Selles kõiges, lisaks muidugi veel valutav istmik ja selg (jälle!), on süüdi üks järjekordne Tarekese projektikene, millega ma nüüd ühele poole olen jõudnud.
Mäletatavasti lubasin ma ühes oma eelnevas sissekandes, et kui kord aeg käes, siis hoian ma pere eelarvest põrandavaiba raha kokku ja punun selle iluasja ise valmis. Lubatud, tehtud. Käesoleva hetke seisuga raporteerin, et Väikepealiku toa vaip on valma.
Seekord sai ümmargune, diameetriga täpselt 2 meetrit ja 2 sentimeetrit. Selle tegemiseks kulus 87 erinevat trikotaažeset, peaasjalikult T-särgid, aga ka üks paar pidžaamapükse, üks tuunika ja 3 meetrit ostetud trikotaažkangast. Esemed pärinesid erinevatest allikatest, näiteks minu enda kodust, Mulla tänava Emma poest, Humanast, Abakhani kangapoest, ja kõige suurem hulk muidugi Balti jaama turu tagumises osas oleva kaltsuka 30-sendiste esemete letist.
Humanast tõin vast 2-3 särki ja seda puhtalt värvi pärast, sest 1 EUR mingi kasutatud särgi eest, mille ma kohe ribadeks lõikan, oli minu meelest ikka liiast makstud.
Ja Abakhani kangapoest ostetud kangajupid võlgnevad oma olemasolu minu vaiba sees ka ainult oma värvile.
Vaip ise siis selline:

Algne plaan oli küll peaasjalikult kollaste toonide juurde jääda, aga mida rohkem ma värvilisi särke leidsin, seda kirjumaks ja mahukamaks vaip ise ka muutus. Kusagil poole peal läks vaip juba nii raskeks ja suureks et laotasin ta põrandale, istusin ise keskele ja lihtsalt liikusin heegeldades ümber oma telje :-). Uskumatu, kui palju ikkagi trikotaaž kaalub!
Mingil hetkel otsustasin, et kui ma ei taha seda ilusat asja kogemata tirides ja tõmmates katki rebida, tuleb sellele tugevduseks alusriie õmmelda. Leidsin Tarekesest mingisugused enne minu ajaarvamist siia soetatud paksud kardinad, mida oma koleduses kohe kindlasti enam kunagi selle maja akende ette ei panda, niikaua kuni mina siin paigal olen. Õmblesin need servapidi kokku ja lõikasin vajaliku suurusega tüki välja. Kardina kangas oli nii paks ja jäik nagu kartong, mina ei saagi aru millest kuradist see küll kokku kootud oli. Lolli visadusega teppisin ma
4-kordse niidiga vaiba selle hirmsa kanga külge kinni.
Vähemalt on kindel et alumise poole pealt see vaip nüüd niipea ära ei kulu.
Heegeldamiseks (ära unusta lugeda: abivahendiga punumiseks) kasutasin nagu eelmiselgi korral nr.10 heegelnõela. Trikotaažiribad olid sõltuvalt kanga paksusest ja sellest, kas see sisaldas rohkem või vähem elastaanisi, umbes 1,4-2 cm laiused.


Särke lõikudes püüdsin ikka võimalikult palju materjali ribadeks lõigata ja vähe jääke jätta. Kõrvaloleval pildil on kõik, mis jäi alles kolmest T-särgist ja ühe särgi varrukatest. Harutasin kõik trikotaažiõmblused ka  üles, mis pluuside alläärtes, varrukaotstes või kaelustes olid, ja sain seeläbi ka veel päris pikad jupid "nööri" juurde.


Vaiba pind jäi siis selline. On see nüüd mingi sammas või lammas või muu heegelpiste, mina ei tea... Ei huvita ka :-)

Järgmisena peaks üks kena riidekapp kohevarsti valmis ja siin presenteeritud saama.
Aga vahepeal ma püüan paar ehteasja (just!) valmis nikerdada, sest ma võtsin nüüd julguse kokku ja katsetasin ühte päris uut tehnikat, mida ma enne pole teinud - nimelt soutache´i. Ma teadupärast ei arva igasugusest niisama kõrvarõngaste ja kaelakeede pärlindamisest suurt midagi, see teema pole mind kunagi paelunud, aga soutache-tehnika tundub kuidagi.... elitaarne ja kuninglik. Selles tehnikas põhimõtteliselt ei ole võimalik teha asju, mis kuidagi odavad või igavad välja näeksid. Vähemalt mina ei ole suutnud kogu internetis leiduvast pildivaramust, nii palju kui ma sellega tutvunud olen, ühtegi koledat soutache-ehet leida. Isegi minu enda esimesed katsetused, ehkki need meisterlikkusest veel valgusaastate kaugusel on, näevad suht kobedad välja. Aga kes muidugi meistri töid näha tahab, siis siin üks link teile näituseks. Tervitustega Signele :-)

teisipäev, 23. juuli 2013

Karini käekott

Kõnealune ese läheb minu tegemiste ajaluku kui kõige kauem valminud ese läbi senise ajaloo, sest selle valmissaamiseks kulus peaaegu terve aasta. Napilt mõned päevad jäid puudu, ütleme nii. Ja seda mitte sellepärast et töö oleks hirmus mahukas olnud või keeruline, vaid puhtalt seetõttu et vahepeal sai lihtsalt vaim otsa. No ei suutnud enast kohe kuidagi kokku võtta ja seda asja ära lõpetada. Nii palju muid huvitavaid ideid ja mõtteid tuli ka peale, mida tahtsin kohe-kohe ära proovida ja nii see vaeseke siis seisis ja ootas oma aega.
Mingi aeg võtsin ta uuesti kätte ja siis jälle sai suur osa tööst tehtud, aga enne kinnise tegemist tuli jälle paus sisse. Ma võin öelda et mul otsekohe tuleb igasse tegemisse paus sisse, kui jutt tõmblukkude õmblemise peale läheb. MA VIHKAN TÕMBLUKKUDE ETTE AJAMIST! Nagu... päriselt päriselt.... See on nagu sipelgaga võidu stepptantsu tantsida, nii keeruline. Kogu aeg lähevad õmblused viltu ja luku otste peitmine on üks igavene jamhaade jamhaa. Ühesõnaga, vastik töö. Eriti veel käekoti õmblemise juures, kus pool asjast tulebki käsitsi teha, sest masinaga ei pääse ligi.
Enivei, nüüd on siis kott lõpuks valmis ja siin see siis on:
Ühelt poolt ja teiselt poolt ja lõpuks detail-haaval.


Dekoratiivpael, ehtetoorikud, seemnepärlid

dekoratiivpael, suured pärlid, litrid

Organžapaelast tikand, heegeldatud lilled, dekoratiivpael, swarowski pärlid

Mulineetikand, šifoonist lilled, pärlikarbid

Dekoratiivpael, pits

Litrid

Metallik mulinee, ehtedetail, õmmeldavad dekoratiivkivid

Dekoratiivpael, seemnepärlid, ehtedetailid, paeltikand

Dekoratiivpael, organžapael, seemnepärlid ja pärlid, metallik-mulinee

Organžapaelaga tikitud roosid, seemnepärlid, pits

Organžapaelaga tikitud roosid, seemnepärlid, pits


Tegelikult, kui mõtlema hakata, siis mingi paar aastat tagasi ma hakkasin endale ka ühte samasugust kotti veel tegema (musta ja punase ja hõbedaga), aga see seisab ka - üks pool valmis ja teine pooleli, ning ootab oma aega... Nii et Karini kott nihkub alajaotusse "Kõige kauem valminud ja valmis saanud ese". Taevas ise teab, millal ma selle enda oma ükskord ära lõpetan. Lisaks on mul ju üks sellises stiilis kott juba olemas:
Aga sellel sunnikul läks sang katki, nii et ma pean sellele ka hoopis luku külge ajama ja teistsuguse sangatehnika välja mõtlema, nii et... ei tea ka seda, millal ma selle asjaga ühele poole saan...





reede, 12. juuli 2013

Mõnusaid ritspistes tikkimise mustreid huvilistele.

Mitte et ma eeldaks, et keegi siin kallil suveajal tikkimisega tegelema peaks hakkama. See ei loe, et ma ise sihuke hull olen ja vähemalt ühte sellist veel tean (nimesid nimetamata, resideerub viimastel andmetel kusagil Hollandis :-D).
Aga pikad talveõhtud saabuvad ka kunagi ja siis pole häid mustreid kunagi liiga palju.
Pika juttu ei teegi, siin on siis mõned mustrid.

1) See peaks juba tuttav olema, ma tegin ju selle järgi endale padja Tarekesse.
Kuna mu ema tahtis nüüd endale ka sedasama mustrit, aga tema silmad ei ole sellised kotkailgulised nagu minul, et foto pealt muster maha tikkida, siis nikerdasin selle tema jaoks Excelisse.

2) Veel üks muster Ukraina tikandite varasalvest. Värvikombnatsioon on minu enda juurutatud, sest originaalis oli neid palju rohkem. Aga eks igaüks võib ju soovi korral ise midagi sobivamat välja valida.

3) Mõned väiksemad ka. Internetist leitud, kõiki aadresse enam ei mäleta. Aga kuna need on kõik olnud guugeldades vabalt ja tasuta saadaval, siis ma ei usu et keegi pahandab, kui me naid siin niimoodi levitan.







Ja ega mul seekord midagi muud polegi öelda :-)

kolmapäev, 10. juuli 2013

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XIV "Skelett on paigas"

Mitmesugused segavad asjaolud nagu suve saabumine, jaanipäevapidustused, pikemat sorti tööreis soojale Kreekamaale ja puhkuse algus on minu Tarekese tuunimise projekti viimase paari kuu jooksul märkimisväärselt aeglustanud, aga õnneks mitte fataalselt. Sellega on ikka nii et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Mäletatavasti sai mai alguses suure hurraaga Väikepealiku toas seintelt tapeet maha tirisitud, põrand korda tehtud ja uus tapeet seina kleebitud, aga siis jäid asjad väheke ootele. Tarekeses keeb ju elu suuremalt jaolt nädalavahetustel, muul ajal valitseb siin vaikus ja ainult Krunn kummitab. Vahepeal kulus näiteks üks nädalavahetus hoopis minu maakodus ära, sest seal oli posu sünnipäevi pidamata alates papsist ja lõpetades mu keskmise õega, ning lõppude lõpuks olin ma vahepeal järjekordselt tädiks saanud tänu oma nooremale õele ja vaja oli ju see uus sugulane kah üle vaadata. Niisiis... Tarekese projekt oli ootel.
Värvid olid juba ostetud, läbi suure häda ja ikalduse.
See on ikka tõsi, et inimene õpib kogu elu, aga sureb lõpuks ikka ainult tsipake vähem lollimana kui ta sündides oli. Ma saan nüüd jumala hästi aru nendest sisustussaadete tegijatest, kes omanikud selleks ajaks majast välja peksavad kuniks nad seal ringi askeldavad. Võta ükskõik milline saade ükskõik missuguse riigi telekanalilt: ameeriklaste Extreme Makeover Home Edition´ist venelaste Квартирный вопрос/Переделка kuni meie endi Kodutundeni - igal pool on sama teema: OMANIKUD OUT! Mitteüks saade ei saaks valmis ega remont tehtud, kui kogu aeg peab pendeldama omaniku meeltesegadushoogude vahel, et kas värvida tuba roosaks või kollaseks, osta sinised tüllkardinad või maani punased sametist, panna kummuti peale portselanist kass või urn esivanemate tuhaga, kas üldse kumutit sinna tuppa panna või tirida hoopis klaver samale kohale..... Ohjah. Mina tegin selle vea, et võtsin poodi kaasa Väikepealiku, kui tema toa jaoks värve ostma läksin.
Toriseja on juba ammu aru saanud, et kui me hakkame K-Rautast Tarekese jaoks mingeid asju ostma (mida minul tarvis läheb), siis hoiab tema heaga eemale, läheb kohe kõige tagumisse poe nurka (sinna kus kapinuppe ja tööriideid müüakse), ja jätab mõnuleva naeratusega minu käsutusse selle vaese selli kes pahaaimamatult värviosakonnas kliente teenindab. Viimasel ajal olen ma paraku hakanud tähele panema, et värviosakonna kutt teeb kohe kahtlaselt kiiresti vehkat oma töölaua tagant ja võtab kiire lõunapausi, kui meie tandemit poes ringi liikumas näeb.
Väikepealik oleks tõtt-öelda võinud sellel korral ka lõunapausi võtta, niivõrd tüütu oli ta. No mina ei saa aru, miks peab üks teismeline niiväga protesteerima, kui ma tahan tema toa seinad heledaks valgeks (peaaegu) värvida ja lae kollaseks?! Nagu mingi väike vanainimene, muudkui jahvatas et tegelikult tehakse seinad kollaseks ja lagi heledaks. Et igal pool mujal on nii kombeks. Kuskohas selline seadus kirjas on? Vaidlesime mis me vaidlesime, lõpuks ostsime ikka kollase laevärvi (toon Banana) ja heleda seinavärvi (toon Vanilla). Väikepealik võib ääretult jäärapäine olla, kui ta midagi pähe on võtnud, ja ma ei suutnud teda muudmoodi ümber veenda kui tegin talle ettepaneku: ostame alguses nii nagu mina tahan, ja kui sulle ei meeldi, siis ostame nii nagu sina tahad. Sinu raha eest. Selleks ajahetkeks oli ta minuga vaidlemisest juba nii jõuetu, et seda viimast (hästi väikeses kirjas) lausejuppi esitatud tingimuse juures ei pannud ta tähelegi.

Praegu on seinad heledad ja lagi kollane ja miski ei viita sellele, et see kuidagiviisi muudetud saaks.
Lae värvimisele kulus mul kaks pikka tööpäeva, millest lõviosa läks teipimise peale. Vaja oli ju need tumepruunid ilupalgid laes kõik turvaliselt kinni katta, et sinna kollast värvi peale ei satuks.
Ja hiljem seinavärvi samuti mitte.


Usina näputöö tulemusena said kardinad ka valmis õmmeldud ja akna ette riputatud,
nii et nüüd võib öelda - toa skelett on enam kui paigas.
Põrandavaiba punumine on pooleli, osade diivanipatjade tikkimine samuti. Kapp on tisleri poolt puhtaks tehtud ja ootab maalimist-peitsimist, tumbad ja laelamp ootavad reanimeerimist.
Eks järgemööda hakkab neid asju siia nüüd tekkima :-)

Vahepeal olen ju ka aiandusega tegelenud, niivõrd-kuivõrd minu potipõllundust aianduseks saab nimetada. Sel aastal piirdub see veel, tõsi küll, ainult korvide ja pottidega, aga järgmiseks aastaks on jua konkreetsemaid plaane, mis niiütleda maa küljes kinni saavad olema. Aga sinna on muidugi veel pikk maa.
Minu 10 peiulilletaime + mingi tundmatu ronitaim, mis said algul verandaukse kõvale kivist vaasi istutatud. Hiljem vedas Toriseja vaasi sealt hoopis keset hoovi, vana puurkaevu koha peale.

Kivist vaasi asemele oli ometi ka vaja midagi panna, sest muidu jäi see koht väga lagedaks. Trepp ei ole kasutuses, seega pole hullu et ta selline lagunenud on. Praegu veel. Hortesest leidsin hulganisti igasuguseid vahvaid korve ja potsikuid, mis trepi peale sobisid. Kivid on oma aiast :-)

Asun nüüd usinalt kollase toa vidinate kallale, et oleks millega tuba sisustada. Väikepealik on väga kannatamatu, ütleme nii.

neljapäev, 6. juuni 2013

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XIII "Kallimaks kui kullakoormaid tuleb... plastmassi tunnistada"

Mõnikord on nii, et kui ma midagi tegema hakkan, siis ei ole mul kuni viimase hetkeni selget ettekujutust, milline see tehtav ese lõpuks välja nägema hakkab.
Aga mõnikord on jälle vastupidi - enne ma ei liiguta lillegi, kui pilt plaanitavast asjast täpselt silme ees valmis on.
Ja kui ma juba lilledest räägin, siis oli mul juba ammu ammu peas mõte, et sinisesse tuppa kummuti peale (kui ma kord selle valmis peaksin saama) tuleb organiseerida üks suur-suur lopsakas lillepunt. Kunstlilledest, et püsiks aastaringselt. Ja mitte vaasi, vaid kannu. Valgesse. Ja mitte lihtsalt mingi suvaline punt totraid üleelusuuruses orhideesid või liiliaid või paberist roose, vaid võimalikult originaalilähedasi ja lihtsaid õisi. No et tulemus oleks ligilähedaselt selline, nagu nendel vanadel õlimaalidel, mida Madalmaade kunstnikud omal ajal maalisid. Umbes selline nagu siin kõrval näha on.
Kõigepealt ma püüdsin meeleheitlikult seda sobilikku vaasi ehk kannu leida. Kolasin sõgeda järjekindlusega küll Balti jaama turu vanavaralettide juures, küll igal pool kolapoodides, kuhu inimesed oma vanu asju on ära viinud, kuni sinnamaani välja et püüdsin sobilikku anumat tuvastada isegi Kaubamaja hiigelhindadega nõudeosakonnast. Ei tühjagi. Ikka oli midagi valesti - kas oli kannu kuju õige, aga värv vale; või olid kuju ja värv õiged, aga mingi napakas muster peal; või olid nii kuju, värv kui muster õiged, aga mingi napakas tila kannu küljes... Ühesõnaga, mitte ükski ei sobinud. Toriseja muutus lõpuks juba iga kord, kui ma nimetasin sõna "kann", näost hallikasvalgeks ja lubas mu sinnasamasse paika igaveseks ajaks igavesti poodlema jätta, kuniks ma oma kannu leitud saan. Ta hakkas neid paiku, kus potentsiaalselt mingisuguseidki nõusid või vanavara müüa võidi, lausa vältima.
Lõpuks aga läks nii nagu ikka läheb, kui midagi väga tahetakse - leidsingi sobiliku anuma! Ja üldse mitte kaugelt, vaid suisa kodu lähedalt Telliskivi loomelinnakust, ülimalt vahvast Homearti poest.
Sobilike lillede leidmine ei kujunenud muide sugugi lihtsamaks ülesandeks, sest tundub et kunstlillede tootjad ja disainerid põevad kõik mingisugust mania grandiosa erivormi. Näib, et nende töös käib halastamatu võistlus, kus peaauhind läheb sellele võistlejale kes suudab luua kõige suurema, koledama, grotesksema ja võltsima õiemoodustise. Ja mida need disainikunsti imed veel maksavad, see on lausa omaette teema! Ma ei viitsi pikemalt peatuda selle Kolgata tee kirjeldamisel, kuskohast ja kuidas ma endale selle sobiva buketi leidsin, aga see kogune niimoodi õis-õie haaval küll K-Rautast, küll Selverist, küll Hansaplantist...
Koomiline seik seoses nende õitega näiteks oli selline, kus ma ükskord järjekordselt mingid paar vart kusagilt poest ära olin ostnud ja need auto tahaistmele panin, siis hoidis Toriseja neid kogu sõiduaja jooksul nagu hingeõnnistust. Ei julgenud õieti istuda ega astuda nende suunas ja nurises lõpuks et mis pagana rootsud need sihukesed küll on ja kuhu need küll istutatakse. Suur oli tema üllatus, kui ma talle ütlesin et tegemist on hoopis plastmassist kunstlilledega, mille muldapanemisel ma küll erilist mõtet ega tulu ei näe.
Lõpetuseks - lillepunt sai siis selline. Pole küll teab mis lopsakas, aga ikkagi. Just see, mis vaja.

Kui ma selle hinda hakkasin kokku lööma, siis selgus minu jahmatuseks et see punt koos kannuga läks mulle maksma isegi mõned eurod rohkem kui kogu sinise toa sisustustekstiili materjalid kokku. Ehk et pildil oleva lillepundi (+ kann) hinnaks kujunes ei rohkem ega vähem kui 56 EURi. Kui keegi oleks mulle paar aastat tagasi öelnud, et ma ostan oma magamistuppa 876 krooni eest kunstlilli, siis ma oleksin ennast sealsamas pooleks naernud. Niipalju siis inflatsioonist ja raha väärtusest...
Kannu all oleva imekauni liniku leidsin ma juhuslikult ühest Raplas asuvast second-hand poest. Maksis 5 EURi. Ja omakorda liniku all on kummut, mis tähendab seda, et ma sain ka selle lõpuks valmis.

Algselt nägi see elukas välja niisugune. Toriseja ja Väikepealik kraapisid sellelt värvi maha, uksed ja sahtlid viisime Tisleri-Tiidu juurde parandusse, sest need olid päris õnnetus seisus.
Mina lihvisin kõik pinnad lõpuks puhtaks ja peitsisin ja värvisin ära ning lõpuks maalisin ka jälle tuttavad sinised lilled peale.


Lõpptulemus sai siis selline
Kapp nagu uus, aga näeb samas ikka veel mõnusalt vana välja. Ehk siis täpselt see tulemus, mida ma taotlesingi.
Sellega on sinises toas mööbliga lood ühel pool, vaja on veel valmis saada lapikardinad ja ongi kõik. Aga need ootavad hetkel inspiratsiooni, sest mul on praegu pooleli juba Väikepealiku toa vidinad.
Kiiret pole.