Hiidprojekt "KODU KORDA!" XV "87 T-särki ja värki"

Mul on nüüd oma isiklik juhututtav müüja Balti jaama tagumises osas asuval kaltsukamüügi platsil. Iga kord kui ta mind näeb, valgub tema näole õnnis naeratus, sest et "sealt tuleb jälle see hull naine, kes ostab arutus koguses kokku ja vabastab minu kaubakäru kõikidest nendest koledatest T-särkidest, mida keegi muidu ei taha!" Pean tunnistama, et olen harva meeldivamat teenindust kogenud.
Minu moodsa nimetusega biomeetrilises reisidokumendis ehk eesti keeli passis ei ole parema käe nimetissõrme sõrmejälge, nagu kõikidel teistel kodanikel, vaid on hoopis vasaku käe oma. Seda sellepärast et sõrmejälje andmise hetkel ei olnud minu parema käe nimetissõrmel piisavas koguses jälge, mida tuvastada :-)
Selles kõiges, lisaks muidugi veel valutav istmik ja selg (jälle!), on süüdi üks järjekordne Tarekese projektikene, millega ma nüüd ühele poole olen jõudnud.
Mäletatavasti lubasin ma ühes oma eelnevas sissekandes, et kui kord aeg käes, siis hoian ma pere eelarvest põrandavaiba raha kokku ja punun selle iluasja ise valmis. Lubatud, tehtud. Käesoleva hetke seisuga raporteerin, et Väikepealiku toa vaip on valma.
Seekord sai ümmargune, diameetriga täpselt 2 meetrit ja 2 sentimeetrit. Selle tegemiseks kulus 87 erinevat trikotaažeset, peaasjalikult T-särgid, aga ka üks paar pidžaamapükse, üks tuunika ja 3 meetrit ostetud trikotaažkangast. Esemed pärinesid erinevatest allikatest, näiteks minu enda kodust, Mulla tänava Emma poest, Humanast, Abakhani kangapoest, ja kõige suurem hulk muidugi Balti jaama turu tagumises osas oleva kaltsuka 30-sendiste esemete letist.
Humanast tõin vast 2-3 särki ja seda puhtalt värvi pärast, sest 1 EUR mingi kasutatud särgi eest, mille ma kohe ribadeks lõikan, oli minu meelest ikka liiast makstud.
Ja Abakhani kangapoest ostetud kangajupid võlgnevad oma olemasolu minu vaiba sees ka ainult oma värvile.
Vaip ise siis selline:

Algne plaan oli küll peaasjalikult kollaste toonide juurde jääda, aga mida rohkem ma värvilisi särke leidsin, seda kirjumaks ja mahukamaks vaip ise ka muutus. Kusagil poole peal läks vaip juba nii raskeks ja suureks et laotasin ta põrandale, istusin ise keskele ja lihtsalt liikusin heegeldades ümber oma telje :-). Uskumatu, kui palju ikkagi trikotaaž kaalub!
Mingil hetkel otsustasin, et kui ma ei taha seda ilusat asja kogemata tirides ja tõmmates katki rebida, tuleb sellele tugevduseks alusriie õmmelda. Leidsin Tarekesest mingisugused enne minu ajaarvamist siia soetatud paksud kardinad, mida oma koleduses kohe kindlasti enam kunagi selle maja akende ette ei panda, niikaua kuni mina siin paigal olen. Õmblesin need servapidi kokku ja lõikasin vajaliku suurusega tüki välja. Kardina kangas oli nii paks ja jäik nagu kartong, mina ei saagi aru millest kuradist see küll kokku kootud oli. Lolli visadusega teppisin ma
4-kordse niidiga vaiba selle hirmsa kanga külge kinni.
Vähemalt on kindel et alumise poole pealt see vaip nüüd niipea ära ei kulu.
Heegeldamiseks (ära unusta lugeda: abivahendiga punumiseks) kasutasin nagu eelmiselgi korral nr.10 heegelnõela. Trikotaažiribad olid sõltuvalt kanga paksusest ja sellest, kas see sisaldas rohkem või vähem elastaanisi, umbes 1,4-2 cm laiused.

Särke lõikudes püüdsin ikka võimalikult palju materjali ribadeks lõigata ja vähe jääke jätta. Kõrvaloleval pildil on kõik, mis jäi alles kolmest T-särgist ja ühe särgi varrukatest. Harutasin kõik trikotaažiõmblused ka  üles, mis pluuside alläärtes, varrukaotstes või kaelustes olid, ja sain seeläbi ka veel päris pikad jupid "nööri" juurde.


Vaiba pind jäi siis selline. On see nüüd mingi sammas või lammas või muu heegelpiste, mina ei tea... Ei huvita ka :-)

Järgmisena peaks üks kena riidekapp kohevarsti valmis ja siin presenteeritud saama.
Aga vahepeal ma püüan paar ehteasja (just!) valmis nikerdada, sest ma võtsin nüüd julguse kokku ja katsetasin ühte päris uut tehnikat, mida ma enne pole teinud - nimelt soutache´i. Ma teadupärast ei arva igasugusest niisama kõrvarõngaste ja kaelakeede pärlindamisest suurt midagi, see teema pole mind kunagi paelunud, aga soutache-tehnika tundub kuidagi.... elitaarne ja kuninglik. Selles tehnikas põhimõtteliselt ei ole võimalik teha asju, mis kuidagi odavad või igavad välja näeksid. Vähemalt mina ei ole suutnud kogu internetis leiduvast pildivaramust, nii palju kui ma sellega tutvunud olen, ühtegi koledat soutache-ehet leida. Isegi minu enda esimesed katsetused, ehkki need meisterlikkusest veel valgusaastate kaugusel on, näevad suht kobedad välja. Aga kes muidugi meistri töid näha tahab, siis siin üks link teile näituseks. Tervitustega Signele :-)