Kuidas ma teist aastat järjest noobleid kuuseehteid tegin

Umbes-täpselt aasta tagasi samal ajal kirjutasin sellest, kuidas ma Horteses käies Shishi kuuseehteid vaadates hinnainfarkti sain ja seepeale ise endale terve komplekti ehteid shishitasin ehk valmis tikkisin. Sellest saab lugeda siit, keda huvitama peaks. Sel aastal plaanisin juba varakult, et nokitsen eelmise aasta omadele mõned lisaks, aga siis tuli sõprade seltskonnas juhuslikult jutuks, et üks meist on just koolitusel käinud ja seal penoplastist ehtepallide tegemise selgeks saanud. Kuna ma juba tükk aega ise olen tahtnud seda tehnikat proovida, sündis sealsamas laua ääres plaan, et värskeid teadmisi ei tohi kadedalt vaka all hoida ega hapnema lasta, vaid tuleb nagu suulist pärimuskultuuripalakest kohe järgmistele närimiseks edasi jagada.
Kohtumispaik ja tegevusplaan lepiti kokku: minu poolt kangad, kohv ja pirukad, Kristeli poolt teadmised ja pallitoorikud, Marini poolt Kristeli kohaletoomine, enda seltskond ja usin osalemine töötoas.
Enne asja kallale asumist hävitasime muidugi pirukad, kohvi ja üllatus-sushi ning arutasime 440 maailma asja läbi, sest toitlustamine ja filosofeerimine olid töötoa päevakavas sees, aga sellel ma pikemalt ei peatu. See pole selle loo teema ka.
Peategelased on ikkagi penopallidest jõuluehted.
Pinterest on muidugi servast servani täis imelisi ideesid milleni ma alles aegamööda jõuan. Seetõttu ma kahtlustan, et järgmiseks aastaks (kui ma just mingit uut hullust ära ei õpi) saab tootearendus penopallinduse valdkonnas olema selline, mida ma ise ka veel ette ei kujuta. Praegu tegime ikkagi kõige hädavajalikumate vahenditega eriti lihtsaid eksemplare. Kohe nii lihtsaid, et kui ma mõtlen mida kõike ma juba internetiavarustes näinud olen, siis mõjuvad meie praegused katsetused nagu must-valge kaleidoskoobipilt värviteleviisoris.

Vaja läheb
a) penoplastist palle (soovitavalt erineva suurusega, aga meil oli esialgu ainult üks suurus)
b) võimalikult palju erinevaid kangaid (soovitavalt mida õhem, seda parem)
c) paelu, pitse, nööre vm.
d) tapeedinuga
e) kääre
f) nööpnõelu (soovitavalt ka mõned ümara plastpeaga)
g) kuumaliimipüstolit
h) ümara otsaga lauanuga. Mitte teravat! Meie saime väga edukalt hakkama ka maalimisel värvi segamiseks kasutatavate tillukeste labidakestega,
i) paelaotsikuid

Kõik muu stuff nagu pliiatsid, niidid-nõelad, pärlid, litrid, nööbid, pitsid, glitterliim ja muud dekoratiivelemendid on ainult boonuseks.

Kuna Kristel oli ekspert, sest tema oli juba 3 palli oma elus valmis teinud, siis toimus kogu edasine tegevus under tema competent supervision.
Idee iseenesest on väga lihtne, aga sellega hakkama saamine nõuab päris kõva pusimist ja kannatlikku meelt. See saab muidugi hiljem, kui kangas on paika pingutatud, tuhandekordselt tasutud täiesti vaba loomingulise kaunistamise etapiga.
Ma ei hakka siin detailselt seletama, kuidas neid ehteid täpselt tehakse ja milles see nipp peitub, sest tegelikult on seda võimalik vähese otsimisega üles leida nii Pinterestist ja YouTube´ist. Märksõnadena tasub proovida nt "styrofoam ball crafts christmas" või midagi taolist. Mina katsetasin ja oijummel, mille kõigeni ma sedakaudu juba välja jõudsin! Seal oli tootearendusmaterjali tundide ja megabaitide jagu!

Päeva lõpuks olime meie Mariniga ka eksperdid, sest olime mõlemad 2 palli valmis teinud, samas kui Kristel oli automaatselt ülenenud supereksperdiks, kuna tema kogemustepagasis veeres selleks ajaks juba 5 palli.

Esimesed katsetused olid sellised:
KATSE 1

Marin: sinine ja hall; Irma: lilla ja must; Kristel: beež ja valge

KATSE 2

Marin: Käsna-Kallega; Kristel: must ja kuldne; Irma: beež ja roheliseruuduline

Nende vidinate pärast pidin ma endale majja ostma tööriista, mida ma siiamaani põlglikult "amatööride hädaabivahendiks" olen kutsunud - nimelt kuumaliimipüstoli. Tõsi ta on, et mul jooksevad iga kord võdinad üle selgroo kui ma internetis järjekordset kuumaliimipornot näen. Neid videosid on kõik DIY-portaalid täis ja issanda kurat, mida kõike nad sellega seal Hiinas ja Ameerikas kinni ei kleebi! Terve universumi, ma ütlen. Kingataldadest hambaproteesideni.

Muide, kõige suurem solvang mida keegi kunagi üleüldse minu käsitöö kohta on teinud, oli see kui üks inimene kommenteeris ühte mu prossi lausa luubiga lähedalt uurides, et "nojaa, täitsa tubli ja puhas töö, liimijälgi pole nähagi". Vedas tal, et tegemist oli minu jaoks täiesti tundmatu inimesega. Kui ma sellele kodanikule täis sügavat nördimust püüdsin selgitada, et ma ei kasuta pärlite kinnitamiseks iialgi liimi vaid õmblen need ükshaaval kanga külge, siis ta ei uskunud mind ja üritas mulle selgeks teha, et see ei olevat võimalik (sic!). Et neid liimitakse. Punkt. Tema teab. Punkt. 

Ma pidin minestama...

Nüüd aga ostsin selle saatana sütiku endale vabatahtlikult elamisse, sest ilma selleta penoehete juures eriti midagi ära ei tee küll. Ehkki, thadaa!, ma juba leidsin ka ühe teistsuguse tehnika kus ainult nööpnõelu kasutatakse :-).

Veel üks ime juhtus nende pallidega seoses, mille ma pean ka siin kindlasti ära mainima. Nimelt otsustas ka Laura asja vastu tavapärasest praktilisemat huvi üles näidata kui lihtsalt möödaminnes mainida "Ahah, on jah ilus". Ta läks seekord lausa niikaugele, et tegi ise omaenda kätega kaks palli valmis. Ühe kummalegi vanaemale. 

Eelmine kord, kui ta käsitöö vastu sellisel tasemel huvi tundis, jääb kuskile 6-7 aasta tagusesse aega. Siis ta heegeldas endale mingi lilla käekoti.
Seega vääris niisugune haruldane juhtum nüüd eraldi äramärkimist ja olgu tema kaks meistriteost siin ka ära toodud:

Rootsi vanaemale

Sursikule

Ma isegi tegin veel pärast töötuba mitu tükki. 

See punase-valgetriibuline siin näiteks läks ka Tuudile Sursiku kuusepuu peale

Ja need kolm on sel aastal kingituseks aastavahetuspidustuse võõrustajale Ulricale. 

Pall 1 - ühelt poolt

Pall 1 - teiselt poolt

Pall 2

Pall 3

Lühike lugu kohvilauakesest, Sebastjanist ja smurfide matkarajast

Mõnikord on nii, et otsid hulk aega maa pealt ja maa alt mingit vajalikku asja ja mitte ei leia, aga siis avastad, et see on sul tegelikult kogu aeg nina all vedelenud. Minul näiteks oli niimoodi selle diivanilauaga, millest ma nüüd rääkima hakkan. Kuna mul diivanit ei ole ega tule, siis tõele au andes ei ole kohane muidugi päevakangelast diivanilauaks nimetada, mistõttu kutsun teda siin edaspidi hellitavalt kohvilauakeseks.
Aga algusest. Kui mul augusti alguses suur osa mööblit elutoast välja kolis, lahkus muuhulgas majapidamisest minu rõõmuks ka hiiglasuur diivanilaud. See oli mingi extra-large lahmakas ja võttis enda alla ühe diivanilaua kohta ebanormaalselt palju ruumi. Ausalt öeldes ihusin ma selle monstrumi peale juba tükk aega hammast ning olin lõpuks väga tänulik kui tast lahti sain.
See muidugi tähendas, et tuleb leida uus laud, sest ega ma ju külalistele põrandalt kohvi ei paku. Alustasin otsinguid oma tavalistest kohtadest - teiseringi poodidest. Mitte, et mul uue mööbli vastu midagi oleks, vaid hoopis sellepärast, et sealt leiab tihti väga huvitavaid asju ja mul oli jälle mingi oma ettekujutus tekkinud, milline see laud minu elamises täpselt välja peaks nägema. Suuruselt, kujult ja ... uuendamise potentsiaalilt :-). Ei tahtnud ma mingeid klaaspindadega või ristkülikukujulisi või nikerdustega isendeid, otsisin kõige tavalisemat ja robustsemat neljajalgset, kui nii võib öelda. Ja muidugi - ei leidnud kusagilt.

Aga siis ühel hommikul tuli ilmutus. Tuiasin unise peaga mööda korterit ringi ja koperdasin juhuslikult kunagi aastaid tagasi Laurale ostetud täispuidust väikese lastelaua otsa, mis mul ajutiselt elutoa nurgas passis. Ma polnud seda minema visanud ega ära andnud, ehkki Laura sellest esemest juba 10 aastat välja kasvas. Olen seda lauakest vahelduva eduga siin ja seal kasutanud. Oma väikeste ja praktiliste mõõtmete tõttu rändab see mul nagu hulkuv neer mööda majapidamist ringi, olles kord rakenduses lillepottide alusena, kord käsitööprojektide lisapanipaigana, küll lihtsalt vaba pinnana. Tol hommikul näiteks olid laua peal kaks suurt lõngakasti, mille ma olin eelmisel õhtul mingi lõngadega seonduva plaaniga seoses kapi otsast alla tirinud.
Ilmutus oli selge ja ootamatu. Nägin seda lauda täpselt sellisena, nagu ma endale elutuppa soovisin. Õige värv, õige kuju, õige suurus. Pikka juttu ei olnud, laud rändas kohe värkstuppa, kuskohast mu sinise tikandiga tool just ruumi vabaks oli teinud. Kuna ma kavatsesin seekord laua ära värvida, mitte puiduni paljaks kraapida, siis ei hakanud suurpuhastusega eriti vaeva nägema. Laud oli plaanitud võõbata ilusaks basiilikuroheliseks ja algne sinine värv ei seganud seetõttu üldse. Küll aga kruvisin ma laua juppideks ja rookisin laua plaadilt suurema osa värvi ikkagi maha. Lasin plaadi ka liivapaberiga üle, sest aegade jooksul oli sinna igasuguseid kriipse ja kraapse tekkinud ning need tahtsin ma küll siledaks ajada.

Nädal hiljem teatas Laura, kes muidu minu pöörastesse sisekujundus-projektidesse reeglina ei sekku (põhjustel, millest ma rääkisin siin, eksole), et tema on täiesti vabatahtlikult nõus laua jalad liivapaberiga kergelt üle käima, sest uue värvi pealekandmiseks tuli neid ikkagi enne pisut töödelda. Seda ei lasknud ma endale muidugi kaks korda öelda.
Suunasin ta sujuvalt värkstuppa. Sellest kohast ma pean nüüd ka natuke lähemalt rääkima. Kuna see ruum on siit Urukajaka postitustest mitu korda läbi jooksnud on aeg avaldada, et tegemist on kinniseks ehitatud rõdupinnaga, kust avaneb suurepärane vaade Mustamäe linnaosale ja akna all kasvavatele kuuselatvadele. Ühel päeval ma kavatsen sinna rajada väikese lugemisnurgakese, sest asukoha poolest (maja päikesepoolses küljes) sobib see selliseks mõnusaks kossutamise paigaks suurepäraselt, aga hetkel hoian ma seal vajalikku kila-kola, talveõunu ja tööriistu, kasutan seda värkstoana ja üürin ajutiselt välja põhielukohaga kuuse otsas elavale Sebastjanile.
Sebastjan on orav. Pilti mul temast seni õnnestunud teha ei ole, aga ma kinnitan, et tegemist on täiesti tavalise oravaga. Tema lemmiktegevusteks on mööda rõdu ringi laamendada nii et asjad lendavad ja läbi magamistoa akna mind vahtida. Pikalt ja pingsalt. Veider loom. Algul me hüüdsime tema Seepassibjälle, aga ajapikku mugandus see Sebastjaniks ja nii ta nüüd selle nimega on.

Kuidas see kõik nende pildil olevate siniste jalajälgedega seotud on, küsite te? Selgitan. Nimelt pääseb eelmainitud värkstuppa üle valgete vaipadega kaetud põranda. Ma ise rullin need tavaliselt kokku kui mingi tööga tegelema hakkan, aga alati pole meeles. Nii näiteks unustasin ma vaibad maha ka tookord kui lauaplaati puhtaks kraapisin ja kuigi ma rõdu tolmuimejaga ning harjaga puhtaks tegin, unustasin ma ometi sussitallad. Sedaviisi sattusid mu vaibale esimest korda kaks helesinist plärakat. Et selline asi ei korduks, manitsesin ma ka Laurat, et kui too oma lauajalgade lihvimise lõpetab siis lükaku vaibad enne eest ära kui üle toa tuleb. Kas tal oli see meeles? Obviously not, nagu pildilt näha. Kas mul oli endal meeles, et Laural ilmselt ei ole see meeles ja et ma parem teeksin selle ise ära enne kui tal meelest läheb? Obviously not-not. Mis tähendab, et mu vaibad nägid välja nagu oleks mingi smurfide skautpataljon sinna peale endale matkaraja teinud. Õnneks saime vaibad puhtaks....

Aga tagasi kohvilauakese juurde. Selle olin jõudnud vahepeal basiilikuroheliseks võõbata ja jalad tagasi alla kruvida. Nüüd ootas ees peenem näputöö ehk dizäinimine, sest ei saa ju olla, et minu elamises mingi tavaline laud on, kui terve maailm on täis maalitud mööblitükke. Või noh, Pinterest vähemalt.
Dizäinimise võib käesoleval juhul võtta kokku lausega "naine lahendab probleemi". Kõik mu ehitustöödega tegelevad tuttavad võiksid selle lõigu nüüd vahele jätta.
Probleem seisnes nimelt selles, et minu valge värv oli vahepeal värkstoas oma aega oodates muutunud valgeks purgikujuliseks kiviks. Purgis sees. See´p  see on, kui mõne asja ära unustad, eksole. Ja nüüd polnud mul midagi, millega segada oma peedipunast ja basiilikurohelist värvi, et lauaplaadile maalingu tegemiseks teise, heledama varjundiga toone saada. Paari lusikatäie pärast ei hakka ju poodi uut purki ostma minema. Viimases hädas otsustasin oma ülejäänud poolikud värvipotid üle inspekteerida - ehk annab sealt midagi leiutada. Mööblivärvid need muidugi polnud, päris tavalised seina- ja laevärvid hoopis, aga tühja sellega. Leidsin mingi kollase, mille tuvastasin kui köögis seina peal oleva tooni ja hele-helerohelise, millega vetsu uks võõbatud sai. Segasin kõik leiud ühte topsi ja kassanäe, täitsa toimis! Roosa topsi sisse lasin isegi sortsu tavalist maalimiseks kasutatavat valget akrüülvärvi.
Joonistasin vaba käega mõttelise mustri ette, et väga lappesse ei läheks ja hakkasin disainiga pihta. Tulemuseks, palun väga, selline väike lilleline lauake. Linikut ega midagi pole vajagi. Tõmbasin pinna mööblilakiga ka üle et oleks püsiv ja ainulaadne kohvilauake oligi olemas.

Väike tagasihoidlik toolipäästmise projekt

Pärast seda kui ma magamistoast seal ajutises asupaigas olnud tugitooli tema õigesse kohta ehk elutuppa paigutasin, jäi mu tudukambrike täitsa ilma toolita. Aga tooli on sinna väga vaja! Tahad hommikul unise peaga näiteks jalad sukkpükstesse sihtida, aga tagumikku pole kuhugi toetada. Seisad seal siis nagu kurg ühe jala peal ja püüad poolmagavas olekus varvastega snaiperi täpsust arendades õigele kohale pihta saada. No ei. No ei. Aastaid tagasi võisin ma jah sedasorti hulajoogat harrastada, aga nüüd on ikka mingit kindlamat pidepunkti vaja.
Alguses mõtlesin, et ostan kusagilt kasutatud mööbli turvakodust (ehk teiseringipoest) jälle mõne toeka tugitooli millega saab üht-teist peale hakata, ja probleem on lahendatud, aga ühtegi sobivat kandidaati ei hakanud silma.

Ja siis, ühel päeval kui ma järjekordselt Mustamäe teel vana mööbli varjupaigas ehk Sõbralt Sõbrale poes ringi tuulasin, nägin ma seda väikest õnnetut päris poe nurgas konutamas.
Ta oli kunagi väärikas tool olnud. Seda oli näha tema tugevast karkassist, ilusast puitmaterjalist ja stiilsest disainist. Siis aga oli keegi kuri inimene temaga halba nalja teinud ja ta ära rikkunud. Nüüd ta siis konutas häbinäoga seal neljajalgsete santlaagris koos teiste omasugustega. Leidus seal nii lombakaid kui logisevaid, koerte närituid ja rottide puretuid, plekilisi ja pinnulisi, kooruva värviga ja räbaldunud kangakattega isendeid.
Kaevasin ta sealt viletsusekuhja alt välja ja veendusin, et tõesti - ei logise, ei nagise, ei lonka.
Hinnaks oli talle 9 eurot pandud ja selle eest ma ta vastuvaidlematult ka omastasin.
Väikepealik Laura, kes ka minuga koos poes oli, haaras uue pereliikme kohe kaenlasse ja tõime tooli kenasti trolliga koju.



Kodus oli mu esimeseks tööks eemaldada vaesekese küljest see jõledus, mis temaga tehtud oli. Nimelt oli tema eelmine omanik leidnud jumal teab millisest kaubandusasutusest pruuni-hõbehallikirju vakstu, ja ausa tooli istumiseosa sellega katnud! Kuskohast on võimalik küll seesugust disaintoodet osta, ma tahaks teada!? Hoiaksin seal kilomeetrite kaugusele. Püüdsin endale ette kujutada veel mõnda värvikombinatsiooni, mis kasvõi ligilähedaselt sama koledana mõjuks, aga ei suutnud peaaegu midagi välja mõelda. Kõige lähemale jõudis halli-beeži kompositsioon, aga seegi ei tundunud sama hulluna. No vaadake ise.

Järgmiseks oli vaja kunagise varjupaigaelaniku puidust osad ka puhtaks teha sest mine tea, kus ta kõik ringi kolanud oli. Arvestades seda kõntsakihti mis teda kattis ja mis esimese hooga kohe väljagi ei paistnud, oli ta ikka näguripäevi näinud. Lähenesin alguses tallegi oma lakieemaldaja-kemikaaliga, aga peagi selgus, et tema juures teeb korralik liivapaber sama tõhusa töö ära. Paar nädalavahetust minu miljonivaatega värkstoas ja tool oli puhas nagu ponks.
Siis katsin ta kenasti oma puiduõliga (Tikkurila Nostalgia Beeswax Oil) üle ja inetust pardipojast oligi peaaegu luik saanud.



Samal ajal kui ma päevavalgust ära kasutades rõdul toimetasin, hakkasin õhtuti toolile uut katet tikkima. Leidsin jälle ühe laheda Ukraina rahvariidetikandi skeemi ja kombineerisin selle endale sobivate värvidega mustriks.
Sellegi valmissaamine võttis paar nädalat aega. Igal õhtul natukesehaaval, mis tööasjadest ja muudest toimetustest üle jäi.
Täpselt 2 nädalat ja 12 250 pistet (lugesin üle!) hiljem oli tikand valmis.






Valmiskujul näeb minu varjupaigast toodud tool nüüd magamistoas selline välja. Saab istuda ja saab astuda. Tubli mööblitükk oma uues kodus.

Sanitaardisain Tema Majesteedi troonisaalis

Sanitaardisainimise kobarprojekt Urukajaka Pesas jätkub hoogsalt ja viimase paari nädala teemaks on olnud see ruum kus, kui klassikuid tsiteerida, ka kuningas jalgsi käib. Sellest siis ka tänase postituse pealkiri.

Aga et kõik otsast peale ära rääkida, pean alustama kempsu uksest, mida Urukajaka Pesa eelmised omanikud olid kaunistanud kleepsukogumikuga minu lapsepõlve multikategelastest. Nimelt jalutasid mul paberihoidiku kohal riburadapidi krokodill Gena, Potsataja, Kübaramoor ja Rott. Pluss üks rändav liblikas, mis kogu aeg asukohta muutis ja mida hetkel pildilt näha ei ole.
Esimesed paar aastat oli kõik tore-tore, aga nüüdseks olid need neli ja pool tegelast hakanud mulle seal tõsiselt närvidele käima. Tegelikult ärritas mind see veneaegse kõrglaikelise õlivärviga kaetud uks tervikuna, mistõttu ma otsustasin ühel päeval, et nüüd aitab sellest seltskonnast seal ja ilgest värvivaabast kah.
Pluss millegipärast oli terve uksenupu ümbrus täis naela- ja kruviauke, kuhu ma ei kujuta ette, mida kunagi kinnitatud oli. See rähni tallermaa polnud ka mingi vaatepilt mida nautida.





Ega siis midagi kui et Puremaxi killer-värvieemaldaja, pahtlilabidad ja liivapaber kätte ning tööle! Krisstus-mariia, ma

ütlen! See klikiaegne valge õlivärv oli vahepealsete aastate jooksul muutunud peaaegu emailiks ja sisuliselt irvitas mu esimestele katsetele teda sealt eemaldada sirgelt näkku. Alles kolmanda korra järel jõudsin oma "kaevetöödega" nii kaugele, et värvi alt aimamisi ukse enda pind paistma hakkas. Sodi, tolmu ja purukiht ulatus pahkluuni.
Rassisin selle viletsuse kallal terve laupäeva ja sain lõpuks kogu emailikihi ukse pealt maha. Mõtlesin õdusega, et mul on samasuguse kleepja ja kivistunud kihiga kaetud veel terve esiku riidekapp ja magamistoa seinakapp ka. Mõlemad on plaanis samamoodi puhtaks kraapida. Kes kurat sellega hakkama saab?! Juba sellest uksest üksinda sain endale 48 tunniks haiged käed ja surisevad sõrmed.

Igatahes.... edasi järgnes plaan B ehk nüüd pidin selle kraabitud pinnaga ukse uuesti enam-vähem siledaks saama. Ma ütlen kohe ära, et olen igasuguse ehituse alal teoorias kõva spetsialist. Täpselt tean, kuidas maja ehitama peab ja asju teha tuleb.  Pahteldamist olen elus sadu kordi näinud ja see tundus kõrvalt vaadates alati täielik käkitegu olevat. Kahjuks ilmnes tõsiasi, et kui ma oma teoreetilisi oskusi praktikas rakendama asusin, siis ainult käki ma sellest välja võluda suutsingi. Kõnealust pahteldatud ust ma põhimõtteliselt ei pildistanud, sest niisugust häbi ma üle ei elaks kui keegi seda nägema peaks.
Õnneks selgus, et ma olen ootamatult üle keskmise tubli lihvija, nii et kui mu kunstipäraselt uksele paigutatud ehitusmaterjali kuumaastik lõpuks ära oli kuivanud, õnnestus mul oma kobakäpluse viljad üsna ühetasaseks lihvida. Päris veatult siledaks küll ei saanud, aga see polnud ka eesmärk.

Kõige selle peale võtsin kogu uksesaagast nädalajagu puhkust ja tegelesin vahepeal vetsuprojekti sootuks kunstipärasemate detailidega. Jõudsin nimelt otsusele, et valge puidust uksenupp vajab veidi särtsu. Ja etteruttavalt ka need kaks puidust uksenuppu, mis kapiuste ees on.
Kraamisin oma akrüülvärvide kasti välja ja hakkasin nuppe tuunima.

Kapiukse nupp

Uksenupp

Sama soojaga kujundasin ümber ka paberihoidiku ja paigutasin teise kohta. Sellisesse, kus ta kogu aeg ette ei jää. Kuna mul on tegemist tüüpilise Mustamäe geto troonisaaliga siis ega siin mingit ülearu lahedat ruumi ei ole. Tuleb selg ees siseneda ja otsevaates välja astuda. Magalarajooni rõõmud.  

Aga et ma juba maalimise lainel olin, siis moodustasin endale täiendavalt ühte põrandanurka, kus varem seisis ajakirjade korv, toreda kiviperekonna. Mulle nimelt ei meeldinud see seinaäär mis seal on ja kuna ajakirjade korv seda enam ei varjanud, siis tuli midagi muud välja mõelda. Mõtlesin niimoodi:

Kõige põnevama osa troonisaali projektist jätsin meelega viimaseks. Kuna ma ajakirjade korvi koos selle sisuga otsustasin vetsust välja visata, sest ajakirju saab ka mujal lugeda, siis mingi intellektuaalne meelelahutus tuli selle asemele ju ometi välja mõelda. 

Mina otsustasin vahetatava sisuga seinalehe kasuks. Ostsin Mustika keskuse fotopoest suure kombopildiraami ja kogusin vasakult ja paremalt kokku humoorikaid tsitaate ning mõtteterasid. Printisin need välja, paigutasin pildiraami ja kinnitasin selle kõik vetsuukse külge. Suur tänu Terry Pratchettile, kelle sulest ja peast pärineb vähemalt 90% kogu sellest saagist. 

Kui mõned naljad juba väga ära tüütama hakkavad, võin alati raami alla võtta ja olemasolevad uutega asendada. 

Aaa, ja kapiuksed värvisin ka oma basiilikurohelise mööblivärviga kenasti ära, sest see kakabeež toon, mida värvi nad enne olin, oli ikka jube. :-)

Nüüd on siis troonisaaliga ühel pool. 

Aga sellega pole ju minu püha üritus veel lõppenud. Kui hetkel juba alustatud töödest rääkida, siis sisaldavad sanitaardisaini kobarprojekti järgmised etapid raamaturiiuleid, diivanilauda, ühte puidust tooli ja ühte hiiglamasuurt tugitooli. 

Ja siis tulevad juba suuremad asjad. 

Segatehnikas pross

Seekord on tegemist ühe huvitava projektiga, millist ma varem polnud teinud. Seetõttu väärib ta minu arvates siin blogis ka eraldi sissekannet. Viimasel ajal ei jõua enam puhtalt ajapuuduse tõttu kõiki töid-tegemisi kajastada. Mõned asjad on lausa suvest saadik ootel, et ma nad lõpuks siia väikesesse arhiivi kirja paneksin.

Sel korral algas tegelikult kõik ühtedest kõrvarõngastest. Nimelt märkasin oma sõbrannal mõni aeg tagasi ägedaid fimosavist (?) tehtud ehteid kõrvas rippumas ja ta mainis, et oleks tore kui saaks kusagilt sellise prossi ka. Kahjuks kõrvarõngaste müüjal ei olevat olnud. Mõeldud-mõeldud. Proovime.
Tegin kõrvarõngastest pildi ja asusin toimetama. Kuna savi ei ole ilmselgelt minu materjal, siis tuli asjale ikka oma nurga alt läheneda.

Ma loodan, et kõrvarõngaste tootja ei pahanda et tema loomingut siin niimoodi esitlen. Kahjuks ei osanud sõbranna enam täpselt öelda kust ta need endale ostis, küll aga kinnitas, et tegemist on kohaliku käsitööga. Muidu paneksin kenasti ja viisakalt viite juurde.
Aga mina siis hakkasin nendele sobivat prossi juurde tegema. Esmalt joonistasin vildi peale kavandi (asi, mida ma tavaliselt kunagi ei tee), siis valisin niidid ja pärlid välja ja kukkusin nokitsema.

Kavandi järgi tikkimine

Värvide ja motiivide jälgimiseks hoidsin kogu
aeg kõrvarõngaste pilti endal silme ees.

Päris paras tegemine oli, aga valmis ta sai ja niisuguseks kujunes. Diameeter 5 cm.

Kuidas säutsud sünnivad ehk linnuparve köögipool.

Tegin nädalavahetusel uue parve säutsusid, sest nende tegemine on lihtsalt nii lahe. Ja nad tulevad alati nagu üllatused - mitte ilmaski ei tea, kuidas nad lõpuks välja nägema hakkavad.
Paar konkreetse värvisooviga säutsu olid tegelikult ette ära tellitud, aga kõik ülejäänud tulid täiesti omatahtsi jälle, ilma planeerimata. Seekordne parv tuli kujunes niisuguseks

Parempoolne oranž, punane ja alumise rea parempoolne sinine on juba omanikuga.

Ühtlasi ma mõtlesin, et lasen korraks pilgu heita ka enda köögipoolele ja näitan, kuidas säutsud (ja siin juba varasemastes postitustes lennanud siurud) sünnivad. Ehk siis kui tsiteerida ühte minu head sõpra - ma näitan teile, mis karu kõhus peidus on. :-)

Tulge minu käsitöökööki. 

1. TOORIKUD

Kõigepealt lõikan šablooni järgi vildist välja toorikud. Šablooni ma tegin kunagi ise, joonistasin vaba käega kuhugi vihikulehe servale ja selliseks ta ongi jäänud. Ei mingit kartongist või plastikust vormi. Toorikute jaoks kasutan hästi õhukest vilti (1 mm paksust), sest sellele on lihtsam tikkida. Sobiv vilt peab olema ka jäik, hästi sobivad need mida lehthaaval müüakse. Need värvilised pehmed ja lödud lehed ei sobi sugugi. Mul on ainult 4 eri tooni nagu siit pildilt näha on ja ma enam-vähem arvestan, et tumedad mustal taustal, heledad valgel, keskmised värvilised hallil ja punased punasel. 

Märkimiseks kasutan pastapliiatsit või valget markerit. 

Tavaliselt lõikan kohe mitu tükki korraga välja, ei hakka ükshaaval jamamagi. 

2. NAHAD

Kui toorikud on valmis, siis tuleb teha esimene valik - niidid. Nüüd hakkab asi juba ilmet võtma, sest selles etapis selgub, mis värvi säuts või siuru tuleb. Siurude puhul kasutasin mõnikord ka varianti kus terve lind oli pärlitega kaetud ja tikitud osa ei olnudki, aga säutsud on nii pisikesed, et neid tervenisti pärlitega katta ei oleks hea idee. Läheks liiga kirjuks. Teoreetiliselt muidugi kõige pisemate pärlitega (suurus 15/0) võiks, aga kuna neid sunnikuid on vähe leida kaubandusest, siis ma hoian oma olemasolevaid nagu silmaterasid ja kasutan neid ainult servade viimistlemiseks. 

Niitidest armastan ma eriti üleminekuvärvidega ja satiinist mulineesid, aga tavaliste puuvillaste mulineeniitide seas on ka nii ilusaid värve, et võtab silmad kirjuks. Kui ma mõtlen siia juurde veel kogu selle siidist tikkimisniitide arsenali mille ma endale aja jooksul Karnaluksist ja mujalt kogunud olen, siis ongi tõesti esimene raske valik käes. 

Ühe siurunaha tikkimiseks kulub keskmisest 45-50 minutit, mis on päris pikk aeg arvestades seda, et tegelikult pole ju tegemist kuigi suure pinnnaga. Aga võtsin huvi pärast aega ja no kuidagi ei tule kiiremini välja. Eriti veel, kui on mitme niidiga vaja ise varjundeid luua. 

3. PÄRLID

Kui nahad on valmis, algab tõsine fun ehk pärlid. Selleks tuleb kõigepealt vastamisi seista selle karbimäega siin. Ehkki ma tean unepealt, kus karbis mul midagi on ja missuguseid mul üldse mingit värvi pärlitest olemas on, tundub iga kord ikka nagu esimene kord kõiki neid vaadata. Kui põhipärl või -detail on leitud, siis on juba lihtsam, aga pahatihti tuleb enne 110 mõtet pähe ja siis ma muudkui valin ja katsetan ja harutan ja proovin uusi ja panen täiesti pööraseid värvikooslusi kokku vaatamaks, kas toimib. 

Selles episoodis näeb mu töölaud välja nagu plahvatus pärlipoes ja taevas hoidku, kui keegi asjatundmatu sellele ettevaatamatult lähemale kui meeter ligineda julgeb. Mul on tavaliselt pooled karbid lahtiselt teineteise peale kuhjatud, sest ühest on vaja võtta 2, teisest 5 ja kolmandast ehk üksainuke tilluke pärlike. Ainult mina ise sel ajal suudan seda kaost kontrolli all hoida ja tean täpselt, kui palju ma tohin midagi kusagilt liigutada, et kogu see värviline jenga kokku ei kukuks. Lisaks lahtistele pärlikarpidele on mul tavaliselt ka tillukese allesjäänud tööpinna peal veel 2-3 nõela, lahtisi pärleid, käärid ja nakitsad, niidid ja haagid. 

Ja ma kinnitan veelkord, et tõesti - mul pole halli aimugi, milline üks siuru või säuts valmiskujul olema saab, enne kui viimane pärl pole paigas. Aega kulub ühe sellise pärlivaliku ja paikatikkimise peale samuti vähemalt sama kaua kui naha tikkimisele - alla kolmveerand tunni ei mängi välja. Mõne üksiku puhul läheb kiiremini ka, aga üldiselt võtab ikkagi selle ühe ja ainukese õige pärli, selle kõrval oleva veel õigema pärli, kogu paigutuse ja mustri peale umbkaudu tund aega. 

4. TAGUMINE POOL

Kui suurem lõbu on möödas ja ma olen tiiva ning saba ära kaunistanud, hakkan tegema ettevalmistusi prossile taguse tegemiseks. Selleks tuleb kõigepealt kogu eelnev segadus vähemalt ajutiselt natuke koomale tõmmata. 

Selles töö etapis on vaja terava otsaga kääre, niidinakitsaid ja paksu vilti (vähemalt 2,5-3 mm). Veel paksem on juba ebasobiv. 

Kõigepealt ma lõikan poolikul säutsul kääridega ettevaatlikult serva võimalikult tikandi lähedalt ära, jättes alles umbes 1-1,5 mm laiuse riba. Seda tuleb teha eriti hoolikalt, et mitte töösse sisse lõigata. 

Kui poolik on valmis, panen ma selle paksema vildi peale ning joonistan sinna pliiatsiga pooliku siuru kontuurid. Siis lõikan paksust vildist välja siuru tagumise poole. 

Nüüd, kus tagumine pool on ka olemas, panen mõlemad kokku ja kinnitan need pärlitega teineteise külge. Kui mõni koht tagusel on suurem kui poolik ise, siis saan töö käigus seda kääride või nakitsatega korrigeerida. Kasulikum on kui alguses ongi tagus tibake suurem, sest serva viimistlemise käigus, uskuge või mitte, muudab see väike värvuline pisut oma suurust. Siis on hea, kui tagus on varuga. Ära lõigata on alati lihtne, palju hullem on kui mõne koha pealt selgub, et tagus on väiksem kui originaal. 

Üldiselt kasutan säutsude puhul võimalusel servaviimistluseks 15/0 pärleid, neid kõige pisemaid. 

Selline nokitsemine võtab ka vähemalt pool tunnikest aega. 

5. KINNIS

Kui säuts on valmis ja servadki viimistletud, õmblen viimasena tagumisele küljele prossinõela. Ma tean, et enamjaolt peidetakse see tagumise kanga alla ja ma olen nõus, et esteetiliselt ehk kaubanduslikult see näebki parem välja, aga kui ma mõtlen asja praktilisele küljele siis ei tundu see mulle hea plaan olevat. Selliselt peidetud tagus, kui see peaks katki minema, tähendab seda et parandamiseks või väljavahetamiseks tuleb kogu prossi tagumine külg kas lahti harutada (mis enamasti on võimatu) või siis katki lõigata. Minu variandi puhul pole vaja muud teha kui katkine detail paari käärinaksuga lahti harutada ning uus asemele õmmelda. 

Pole ju saladus, et prossitoorikud ja muud ehtedetailid tulevad meile siia Hiinast ja mujalt sealtkandist ning nende kvaliteet jätab tihtipeale soovida. Olen ise õmblemise käigus paar korda pidanud tarviku uuesti lahti harutama ja minema viskama, sest see lagunes enne koost kui prossi külge jõudis. 

Mulle nimelt meeldib kui inimesed saavad minu tehtud ehet kanda kauem kui esimene kinnise katkemine. Kahjuks ei saa ma selle vastu mingit garantiid anda, sest pole ise tegija. Vaatan ja katsetan küll hoolega kõik üskhaaval üle ja kui vaja siis pingutan või kohendan, aga see on ka kõik. Samas teisele poole ehet õmmeldud pärlite osas võin küll lubada, et need lahti ei hargne ja niidid kusagilt jooksma ei hakka. Ja et tegemist on ausalt pärlhaaval tikitud kaubaga, mitte mingi liimitud käkiga nagu neid kahjuks mitmetes internetiavarustes ringlevates "teeme-ise-ägeda-ehte" videotes näha on.  

Vot nii, sedasi need väikesed tegelased siis sünnivadki. Keskmiselt 2-2,5 h ja ongi valmis. Siurude puhul oli ajakulu muidugi suurem, seal võib mõne tegemiseks kuluda isegi terve päev ehk siis 5-6 tundi. 

Panen siia veel lähipildid tänastest peategelastest ka. Niisama, silmailuks. Sest nad meeldivad mulle endale ka hullupööra. :-)