xmlns:og='http://ogp.me/ns#' Käsitöömesilane: aprill 2018

kolmapäev, 25. aprill 2018

Punase kleidi remont

Minu kindel arvamus on, et punaseid kleite pole ühelgi naisel riidekapis kunagi liiga palju.
Mul endal on 3 tükki, aga hiljaaegu oleks see arv õnnetul kombel ühe võrra väiksemaks jäänud, sest ma unustasin ära, et olen hommikuti pärast ärkamist veel tükk aega unine ja võin väga ebaadekvaatselt käituda.
Nimelt hakkasin ma ühel hommikul poolunesegasena oma kleiti triikima ega pannud muidugi tähelegi, et olin triikraua kuumarežiimi voodipesu triikimise temperatuurile jätnud. Niikui rauaga kleiti puutusin, oli sellel prauhti!, kangas kärsanud ja väikesed põlenud augud sees. Jumal tänatud, et ma triikmasinat kohe keset kleiti ei vajutanud, vaid ikka vaikselt alumisest äärest peale hakkasin.
Aga kleiti oli sellega muidugi mokas ja midagi tuli ette võtta. Lõppude lõpuks oli see minu lemmik punane kleit. Lühemaks ei saanud seda teha (no, et lõikan kõrbenud kangaosa ära), sest siis oleks see liiga lühikeseks jäänud. Mingeid lilli ja aplikatsioone ka sinna panna ei saanud - need oleks tobedad välja näinud.
Lõpuks mõtlesin, et kui katta vigastatud kangas mingi laiema paelaga, siis vist saaks kleidist uuesti asja.
Egas midagi, jalad selga ja Karnaluksi jälle. Käisin muidugi tavalised kangapoed ka enne läbi, aga et selle kleidi punane toon on üsna omapärane, siis sealt sobivat paela muidugi ei leidnud. Karnaluksist leidsin, viimase jupi mis neil seal oli.
Õmblesin paela käsitsi kleidi alläärde ja tulemus oli täpselt see, mis vaja - kole koht sai kaetud ja kleitnägi välja, nagu oleks see pael seal algusest peale olnud. Lisasin tasakaaluks paela ka varrukaotstesse ja pärast seda jäi umbes 10 cm jupike veel alles. Paadunud käsitöölisena ei saanud ju sellist raiskamist lubada ja nii sündis mul mõte, et teen õige sellest jupist veel kleidi juurde sobiva prossi ja kõrvarõngad. Hästi lihtsad ja tagasihoidlikud.
Tulemus on päris huvitav minu meelest:
Kõrvarõngaste jaoks lõikasin lihtsalt 5 cm pikkused jupid ja õmblesin keskmise paksusega vildi külge. Ei hakanud aasade otsa riputama, vaid kinnitasin otse läbi kõrva tooriku vildi külge.
Prossi tegemiseks läks sama vilt kasutusse pluss veel näpuotsatäis vaskset värvi ketijuppe, mille ma ühe vana kaelakee lammutamise tagajärjel alles olin hoidnud. Need sai nüüd ka viimse jupini ära kasutatud.

Kleit ise ka before ja after:
Lähem vaade varrukast.

Seekord vedas, aga alati ei pruugi muidugi nii hästi minna.
Praegu arvan ise, et selle väikese õnnetuse tagajärjel tehtud remont andis kleidile pigem isikupära juurde ja ausalt öeldes vaatasin ma juba oma kapis hindava pilguga ringi, mida veel seal olevatest asjadest väheke värskemaks tuunida. 
Saab näha, mul juba mingid mõtted tekkisid :-)






pühapäev, 22. aprill 2018

Mandalakee teine elu, mõned uued siurud ja muud tegelased

Paar aastat tagasi, kui ma alles kogu seda pärlitikandi teemat harjutama hakkasin, tegin endale esimese katsetükina kohe ühe parajalt piraka ja silmatorkava kaelaehte, mis kellelgi naljalt märkamata ei jää. Sest milleks alustada mingi tagasihoidliku proovitööga, kui võib kohe suurelt ette võtta, eksole. Nii minu moodi....
Ma olen seda ehet tänaseni ikka omajagu kandnud ka, aga ausalt öeldes häiris mind selle juures päris mitu asja.
Esiteks ei olnud ma sel ajal veel äärte vormistamist selgeks saanud ja seepärast kriipis selle töö viimistlus kogu aeg mu silma.
Teiseks olin ma teinud selle liiga õhukese kanga peale, mistõttu hoidis kogu jäik ja raske tikand ennast natuke kummis nagu setu sõlg. Aga kui sõlg peabki kummis olema, siis minu kaelakee kohe kindlasti ei pidanud, nii et see ärritas mind iga kord, kui mu pilk sinna peale langes.
Ja kolmandaks ei olnud mul tol ajal vähimatki nägemust sellest, kuidas ta võiks kaelas rippuda, nii et ma kasutasin kõige lihtsamat varianti - paela. Kandmise mõttes mitte kõige mõnusam lahendus.
Nüüd lõpuks sai mu kannatus otsa ja ühel päeval koju tulles võtsin oma pärlitest "pudipõlle" kaelast ning lõin käärid sisse. Harutasin kõik servapärlid üles, võtsin tagumise kanga ära ja viskasin paelad minema. Vormistasin uue ääre, panin taha paksemat sorti vildi ning suutsin pärast pikka kaalumist ja valimist leida ka sobivad pärlid kee ossa.
Minu meelest on tulemus palju parem kui alguses. Üleval siis esialgne versioon, allpool uuendatud välimus. Pildid on muidugi tehtud eri aegadel ja eri valgusega (esimene millalgi õhtul ja teine päevavalguses), seetõttu tunduvad värvid erinevad.

Kõikidel ehetel muidugi nii hästi ei lähe. Viimatise inventuuri ajal leidsid oma otsa päris mitu kaelakeed ja kõrvarõngapaari, mis oma aja ikka nii ära olid elanud, et läksid täies mahus lammutamisele ja ootavad nüüd fööniksina taassündi mõne teise ehte sees.

Vanade parandamise kõrval on mõned uued asjad ka jälle sündinud.
Nt kaks uut siurut, mõlemad roosa-hallikirjud. Järgmisel nädalal selgub, kumb neist endale enne uue omaniku leiab:
Taheti vanaroosa ja hallikirjut, aga minu esimene katsetus tuli natuke liiga erksavärviline.
Tegin plaan B ka, eks näis kumb nüüd loosi läheb.
Erksamal roosal on tiiva sees mingi poolvääriskivi, mille ostsin Kanela poest, aga taevas seda nüüd enam mäletab, mis ta nimi oli :-). Ülemisel roosal on tiivakivi ümber olevad suured hallid pärlid ka mingi naturaalne teema, aga jällegi - keine blasse ahnung, misasjad täpselt. 
Lähem vaade ka

Lähem vaade ka 
Lisaks siurudele tuli mul rinda pista uue tegelase loomisega, kelleks on geko ehk sisalik. 
Proovisin siis mitut moodi ja välja tuli selline tegelane
"Pontsakas", ütles selle kohta Anneli, tema tulevane omanik :-).

Huupi sai üks käevõru tehtud, mille Anu kohe enda omaks arvas. 


Ja paar tillukest juukseklambrit.


Aga nüüd ma vist pean lõpuks oma punase kleidi ka ära remontima, millele ma augu sisse triikisin ... :-)







pühapäev, 8. aprill 2018

Uus parv siurusid, sekka mõned liblikad ja üks tark öökull

Kevad on tõesti peagi käes, sest siurusid muudkui sünnib. Enamik inimesi värvis eelmisel nädalavahetusel kanamune, mina seevastu "värvisin" linnuprosse ja muid tegelasi.
Kogu nädalavahetuse töö tulemus sai selline:


1. "Ma tahan kollast lindu, mille sees on natuke rohelist ka ja vikerkaarevärve" 

Pärast selgus, et rohelise all mõtles soovija veel täiesti spetsiaalset tooni, mitte mingit niisama suvalist. Oi, kuidas ma oma pead murdsin, et kuidas ma sellised värvid omavahel küll kokku sobitan... kollane ja mereroheliline minu sisemisel värvipaletil kohe üldse ei haaku, ja sinna veel vikerkaar!
Aga niisugune ta lõpuks tuli ja kuuldavasti oli omanik ülirahul. Minul sellest ainult rõõm.


2. Ka järgmise linnu puhul tuli nõutav värvipalett kaasa. 
Nagu kiuste oli mul sel hetkel ainult 4 sorti lillasid pärleid, millest 3 ei sobinud nõutud tooniga üleüldse. See tähendab, et hakkasin sobiva tooniga helmeid otsima ja noh, nüüd ma võin öelda et mul on umbes 7-8-9 eri suuruses ja toonis lillasid pärleid, mis kõik võiksid selle paletiga kokku sobida.





Halli asemel otsustasin jaheda mündirohelise kasuks, kuna lilla ise on ja külm toon.
Liiatogi kipub hall lillat "ära sööma", samas kui roheline toob selle ilusa värvi kogu oma erksuses esile. 







3. Öökull
Öökulli on minult varemgi ääri-veeri küsitud, aga ma olen alati veidi kahtlevale seisukohale jänud ja kuna ükski jutt pole konkreetseid toone võtnud, siis pole ise ka pakkunud. Minu meelest on öökulli kujutisega ehteid kõik kohad täis, millest on tegelikult kahju, sest ta on nii äge lind muidu.
Aga seekord nõuti selgelt ja ma siis mõtlesin, et olgu peale. Eriti kui värvisooviks oli rohelise- ja sinisekirju. Sel juhul võib veidi ka välimusega "hullu panna" :-D.
Ealdi šablooni ei hakanudki tegema, joonistasin otse kangale.
Tänasin õnne, et ma kunagi midagi ära ei viska, vaid ikka taaskasutusse võtan kui vähegi võimalik. Hiljaaegu alles korjasin oma sellised ehted kokku, mille osas otsustasin, et neid enam mitte iial-iial endale külge ei pane. Harutasin kõik pärlid ja detailid üles, millest veel midagi teha saab, ja panin kõrvale.
Muuhulgas oli mul üks paar täiesti ebamaise suuruse, kuju ja raskusega kõrvarõngaid, mille ma olin kunagi .... ma ei teagi, millise aine mõju all olles endale ostnud.  Neid ei olnud ma üldse pärast proovimist kõrva pannud ja nüüd lõin nendele ka tangid külge. Sain terve peotäie ägedaid detaile, millest 2 kulusid nüüd täpselt öökulli silmadeks ära. Nagu oleks loodud selle jaoks.
Ema mul vaatas küll seda lindu ja ütles et tema pole ilmaski nii väikese nokaga öökulli näinud. Aga sinise-rohelisekirjut muidu oled või?, küsisin vastu :-D. Minu meelest väga ilus nina tuli välja, swarowski kristallist ja puha...

4. Samblaroheline liblikas
Selle isendiga olen ma jälle ise erakordselt rahul, kuigi liblikaid on keerulisem teha kui lindu.
See kahe tiiva identne töötlus ajab mu lihtsalt hulluks.






Ja siin on veel kaks siurut, mis valmisid juba üle-eelmisel nädalal, aga on ka oma blogi-tähelendu oodanud.

5. Minu enda seni kõige lemmikum siuru
Näpuotsaga kuukive ja swarovsky kristalle ja muidu ilusaid asju.
Ja see helesinine värv on lihtsalt jumalik!








Omanik saatis ka pildi linnust mantli küljes. Tõesti hämmastav, kuidas teise  valguse käes ja teise rakursi alt pildistatuna jääb sama lind hoopis teist värvi. See annab alust kahtlustada, et ega see mantelgi vist nii hallitooniline ei ole. Kinnituse kohaselt pidada hoopis helelilla olema :-).





6. Pontsakas leevikeselaadne toode

Täpselt selle kirjelduse põhjal hakkasin seda siurut siis tegema. Lisasin šablooni kõhule paar lisakilo ja muu on juba ajalugu. :-)
Pärast vaatasin küll, et päris leevikesel on halli palju rohkem, aga öeldi ju - leevikeselaadne toode. 



Nüüd on suurema siurutootmisega vist väike paus tekkimas, laual on hoopis mõned teistsugused projektid. Aga ega ma ei garanteeri küll, et ma vahepeale ka mõnda siurut vahele ei võta. Eksamile või tööle või lihtsalt kevadele.