esmaspäev, 5. veebruar 2018

Lilled, linnud ja liblikad

Väljas võib ju külm olla ja lund igasse ilmakaarde lõõtsutada, aga minul valmivad viimasel ajal ainult suvised asjad.
Osad on juba valmis ja sinna kohale jõudnud, kuhu nad sattuma pidid, mõned ootavad veel üleandmist ja praegu tundub, et üsna mitu tükki on lähitulevikus valmimas ka selliseid, mis alles hakkavad oma inimest otsima.
Aga näidata ja rääkida saan muidugi siin ainult nendest, mis juba valmis saanud.
1. Valge-kuldsega liblika kaelakee ja kõrvarõngad
Olen püüdnud ise oma ehetele reklaamplakatiks olla ja kannan erinevaid vidinaid iga päev. Ühes toredas seltskonnas jäi kellegi pilk peatuma minu valge-kuldsel liblikaprossil ja sellest kohtumisest sündis veidi aega hiljem selline valge-kuldse liblikaga kaelakee ning samas komplektis kõrvarõngad.
Loodan, et kandja nende üle siirast rõõmu tunneb.
Minu enda jaoks oli see jälle üks idee edasi, sest siiani olen teinud vaid liblikatega prosse. Nüüd ilmselt on aeg seda tava veidi laiendada ja teha suveks veel mõned kaelakeed. :-)












2. Komplekt nagu Rio karneval
See komplekt sündis nii jooksupealt, sest mu tordimeistrist  õeraasul oli sünnipäev ja on ju iseenesest mõistetav, et kui tema kingib pereliikmetele sünnipäevadeks torte, siis mina teen ehteid :-)
Mulle täiega meeldis seda komplekti teha, sest ma sain siin täiega "hullu panna", nagu ma ise ütlen. Ehk siis värve ja rohkem.



Mul on selliseid südamikke veel alles paar tükki ja nüüd ma tean, mis nendest kohevarsti valmima hakkab!















3. Lilla- ja mustakirju lind_ pross


Selle pildi taustavärv on seepärast niisugune kummaline, et ma unustasin linnukese enne üleandmist ise pildi peale püüda ja palusin seda juba uuel omanikul teha.
Tuli siis sellise nimetu värviga taustal. Kahjuks ei soosi see toon lillade detailide esiletoomist, seega tuleb seekord mind lihtsalt sõnast uskuda - linnu tiivad ja saba on vägagi lillad :-)
Lisaks helmestele kasutasin ka veidi organzapaela ja natuke metallikut mulineeniiti.













4. Sinise- ja mustakirju lind_pross
Ehkki piltidel näivad võrdsetena, on see sinine iludus jupp maad kogukam kui eelmise pildi lilla suleline.
Siin olen lisaks helmestele kasutanud sinist sametkangast.







5. Natuke rahvusliku alatooniga nupsikuid ka veel
Mõtlesin siin suurejooneliselt ka Eesti100 raames mingeid tooteid arendada, aga tundub et rahvuslikkuse muusa on sel korral teiste käsitöötegijatega hõivatud ning minu juurde ei jõua. Seega on hiigelplaan siiamaani päädinud mõne paari kõrvarõngastega ja nüüd lisanduvad siis neile pisikesed, peaaegu nööbisuurused prossid.
Eestlasi tundes saab suur eufooria neil üsna varsti pärast pidustusi otsa ja siis ei viitsi keegi enam mingeid rahvusvärvides südameid ja lillekesi kanda. Iga-aastane tõend selle kohta on need imeilusad veteranide toetuseks müüdavad sinililled, mis esimese paari kampaanianädala jooksul kõigil rinnas siravad, aga siis kodus kuhugi sahtlipõhja ära kaovad.
Sellised väikesed prossikesed võiksid aga aastaringselt kusagil pintsaku või kleidi küljes olla, ilma et eriti silma torkaksid. Kõige väiksem (ülemine keskel) on kõigest 2 cm diameetriga, teised kaks 3 ja 3,5 cm. Peaaegu nagu nööbid või nii.

Ja lõpuks väike vihje nendest mõtetest (no, vähemalt kolmest mõttest), mis mul lähiajal to do listis kibelevad oma järjekorda oodates.




esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Mis kinni ei jää, tuleb kinni õmmelda ehk nokitsemisi EV100 teemal.

Ei saa minagi üle ega ümber selle aasta tähtsündmisest ehk Eesti Vabariigi suurest juubelist. Otseselt ja sihilikult rahvuslikke käsitööprojekte pole ma varem teinud, ehkki mõned kaudselt rahvuslikud tööd on kirjas küll. Näiteks kunagi tehtud paar muhu tikandit kleitidele, natuke arhailist mulgi mustrit ühele mantlile ja tsipake Lihula lilltikandit ühele käekotile, aga see on ka kõik.
Mõtlesin, et kui juba uusi asju katsetada, siis ikka täiega. Otsustasin, et teen soojenduseks mõned väikesed kõrvarõngad ja  katsetan nüüd siis oma kolakarbis olevad läbi kõrva käivad toorikud ka ära. Need seisid seal juba oi-oi kui kaua. Siiani olin ikka teinud ainult konksukeste külge riputatud vidinatega kõrvarõngaid.
Alguses läks kõik nagu lepse reega, muudkui liimisin neid paraja suurusega vidinaid metallist taguste külge ja elu tundus lill, aga kui hakkasin kvaliteedikontrolli käigus ühte valmis ehet kõrva panema, libises tikitud osa sujuvalt plaadikese küljest lahti.
Hmh... Liim oli ju aus (see vasakpoolne, Fix). Reklaami kohaselt lausa nii vinge värk, et pidanuks taevalaotuses kaks pilve ka omavahel kokku liimima kui vaja. Ei saanud nüüd siis ühte metallplaadikest tüki vildi küljes kinni hoitud. Proovisin uuesti. Katse nr 2 paarikümne minuti pärast andis sama tulemuse - null. Püsisid koos küll, aga nagu natuke tugevamini nügisin, libisesid lahku.
Ok, selge, niipalju siis reklaamist. Katsetasin teist liimi (seda parempoolset, Kristalli). Kuivamise aeg oli kiirem, aga ootasin kindluse mõttes ikkagi 15 minutit, enne kui testima hakkasin. Tulemus oli jällegi null, selle vahega et see liim suutis vilditüki ka täiesti ära kivistada.
Rohkem mul majas liime polnud, aga ma olen ju nõukogude aegne naine ja mul oli eesmärk silme ees. Minu murdmiseks sel hetkel oli ikka hulga suuremat takistust tarvis kui mingi hädine liimiikaldus. Isegi fakt, et viimase liimi tõttu kivikõvaks kuivanud vilditükilt tuli pärlid uuesti ära harutada, sest selle tikitud toorikuga polnud enam midagi peale hakata, ei morjendanud mind.
Pealegi olin nüüd juba üsna turris, sest üks kindel kriteerium, mida ma oma tehtud ehete puhul raudse kindlusega jälgin on see, et ehted peavad olema vastupidavad. Ei saa olla nii, et soetan endale ilusa asja, mis juba paari-kolme kasutuskorra järel hargnema hakkab või vormi kaotab või laiali laguneb. Lõplikku garantiid igale konksule, pandlale, kinnisele ja klambrile muidugi anda ei saa, mistõttu ma need ka alati niimoodi kinnitada püüan, et kui peaksidki katki minema, siis saab neid lihtsalt ära vahetada, mitte ei pea kogu ehet üles harutama või sootuks ära viskama, sest parandada pole võimalik.
Seetõttu puurisin ka nüüd neid äpakaid kõrvarõngatoorikuid kurja pilguga ja juurdlesin, mida nendega peale hakata, et nad kasutuskõlblikuks muuta. 
Lõpuks leidsin lahenduse! Kui ei saa heaga, saab haamriga. Otsisin ühe peenikese dekoratiivnaela ja haamri ning ohverdasin natukese oma puidust lõikelauda ning toksisin kõigile tagustele tillukesed augud sisse. Nüüd sain ilupoole ja taguse omavahel kokku õmmelda nagu nööbi. Pärast mitmekordseid järgnevaid kvaliteedikatsetusi ilmnes, et plaan töötab täiega. Kõik vajalikud osad püsisid viisakalt üksteise küljes kinni ega liikunud kriipsuvõrragi kuhugi, kuhu nad liikuma ei peaks.
Seega leidis jälle kinnitust vana rahvatarkus, et kui sa tahad, et miski korralikult töötaks, tuleb sul see endal teha teha. Või siis,  et mis kinni ei jää, saab kinni õmmeldud.
Aga esimesed EV100 raames valminud tipsukesed on siin. Sellised väikesed ja hästi lihtsad.
Sinine pole ehk kõige õigem toon, aga nagu ma ennist ütlesin - tuleb järge...
Esimesed soojenduseks tegin ikkagi konksukese otsas rippuvad. Diameeter ca 2,5 cm

Teised kaunikesed. Ülemise osa diameeter 1,5 cm

Kolmandad kullakesed, ülemine osa 1 cm

Neljandad naksikud, ülemine osa 1 cm




pühapäev, 7. jaanuar 2018

Mõned hallid varjundid

Täiesti tagumine aeg hilinenud jõulukingitusi jagada on kolmekuningapäev. Pärast seda peaks neid ilupakitud üllatusi nimetama juba sünnipäevaeelseteks meeneteks või jaanipäevaootuse kergendajateks või millekski taoliseks. 
Mina jõudsin oma sõbrannale Piretile just täpselt viimasel hetkel ehk eilseks (ja eile oligi ju kolmekuningapäev!) tema üllatuse üle anda. Teistkordselt. Sest päev varem, esimesel korral, selgus, et ta on vahepeal eksameid kirjutades ja loenguid konspekteerides endale tubli randmemuskli treeninud ja nii pidin ma esialgset varianti natuke pikemaks võluma. 
Aga kingitus, selline mitme halli varjundiga, on siin. Igast küljest vaadeldav. 



Ja täies pikkuses ka.  

Aga et head asjad valmivad ikka mitmekaupa, siis tegin inetsist ühe halli liblika ka. Mine tea, kes ühel päeval leiab, et tal just selline puudu on. Siis ta ootab niikaua. 





 

esmaspäev, 1. jaanuar 2018

Kuidas asendustegevus võib päästa figuuri, motivatsiooni ja pool korras korterit


Mida teha jõulude ajal, kui su õde on tordimeister? Lahti seletatuna tähendab see seda, et tasub vaid ettevaatamatult nimetada (ei, piisab mõtlemisest!) jutu sees mingit pirukat/kooki/torti, kui temal on juba tainas kausis, ahi soojas ja asi valmis.
Mida teha, kui käed omandavad umbes tunnike pärast jõululauast tõusmist nn tulnukakäe sündroomi (Alien hand syndrome) ja hakkavad täis kõhust ja tervest mõistusest sõltumata täiesti oma elu elama? Viiluke kooki siit, tükike liha sealt, väike verivorstike lisaks ja 45 marineeritud seent - kõik otse suhu!
Küsimusi võiks esitada veelgi, aga õige vastusena lähevad minu arvates arvesse ainult kaks varianti.
-  Plaan A (nn valus plaan) on see, et sulged ennast kohe peale lauast tõusmist mõnda väikesesse kinnisesse ruumi ega välju sealt enne kui järgmise korralise söögikorra ajal. See plaan nõuab suurt enesedistsipliini.
-  Plaan Aa alternatiivne variant (nn eriti valus plaan) on see, et lased ennast usaldusväärsetel "abilistel" kohe peale lauast tõusmist ülekere toidukile sisse kruttida nii et ainult nina ja silmad välja jäävad. Siis saad küll seltskonnaelust osa võtta, aga istud (või pigem seisad seina najal) nagu legendaarsest kreeka müüdist tuntud kuningas Tantalos allilmas, kes hirmsasti süüa ja juua tahtis, aga kumbagi ei saanud, ehkki mõlemad tal käeulatuses olid.
See plaan nõuab usaldusväärsete abiliste olemasolu.
-  Plaan B (leebem ja kasulikum variant) on see, et asendad söömise kui asendustegevuse mõne muu asendustegevusega. Näiteks käsitööga! Siis on mõtted mujal, käed hõivatud ja asi korras.
Alati on ju keegi kellele on veel ootamatult hilist jõulukinki vaja või siis jaanuari alguses sünnipäev või lihtsalt nokitsed stiilis "multuliüksmõteteensellekoheära".
Süüdlaslik karbike
Kuna mina ilma oma pärlikohvrita kodunt kaugemale kui 500 m ei liigu, siis muidugi tuli pereliikmetel sellega leppida, et mandariinide, süldikausside, torditükkide, võileibade ja veinipokaali vahel oli alati kusagil mõni minu pärlikarp ja poolik töö ka laiali. Ühel päeval olin lausa nii "tubli", et keerasin terve karbitäie nööpnõelapeast väiksemaid seemnehelmeid põrandale laiali ja oh seda nokkimist siis järgmised pool päeva! Tervel perel oli nalja kui palju!
Õnneks oli väike karbike, ainult 8 lahtriga. Mul on palju suuremaid karpe ka ja oleks mõne sellisega äpardus juhtunud, nokiksin nende sisu sealt põrandalt veel täna kuni viimsepäeva laupäevani.
Vaatamata sellele, et kristalselt ausaks jäädes ei õnnestunud mul lõpuni kogu seda toiduorgiat täielikult eirata (sest seda inimest kes tasuta napoleoni tordist ja kartulisalatist ära ütleks, pole veel sündinud!), pidasin ma siiski üsna hästi vastu. Küljeõmblused olid viimasel päeval küll juba viimse pinnini pingul ja vatt hakkas välja pressima, aga püsisin ühes tükis. Paar päeva pärast jõule tõmbasin juba esimese vaba sõõmu õhku kopsudesse - oli tekkinud jälle ruumi sisekosmoses, kuhu mahutada.
Ja kuna see pole siin mingi toitumisnõustamiskeskus vaid aus ja asjalik käsitööblogi, siis lõpetan nüüd selle söögijutu ära ja näitan, mis sellest asendustegevusest lõpuks sündis.
1. Liblikapross Ulricale hiliseks jõulukingiks

2. Täiesti saadaval ja omanikuta pross


3. Väike prossike Elvele jõuludeks

Asendustegevuste asendamine tulusama asendustegevusega ei ole muidugi ainult vahend jõuluaegse õgardluse taltsutamiseks. See meetod toimib väga edukalt ka muudel juhtudel, näiteks tülikate õppetükkide kirjutamise või kodukontoripäevadel kodus töötamise puhul. 
Kuna ma võin ennast senise elukogemuse põhjal nimetada lausa välismaise tiitliga (et kõlaks uhkemalt) Master of Procrastination, siis ma tean, millest ma räägin. :-)
Nii näiteks sündis jõulude ja aastavahetuse vahelistel tööpäevadel tänu projektijuhi töörühma vormistamist ootavatele protokollidele see pross siin.  
4. Pross Kayrele jõuludeks

5. Täiesti saadaval ja omanikuta pross
Tema võlgneb oma sünni tänu sisearhitektide töörühmale lubatud töömaterjalile.

Aga et aasta pole veel läbi, siis lõpetuseks tekkis mul mingil 12. tunnil ehk umbes aasta eel-eelviimasel päeval seletamatu uitmõte, et jõuan hea tahtmise juures ja jumala abiga enne 31.detsembrit oma elamisele koristusatakiga tiiru peale teha ja kõik justkui uueks aastaks korda saada. Ei tea, kuskohast mul selline hull mõte pähe tuli... endal oli kuusepuu jõulude ajal üksi kodus olles nakatunud ägedasse okkalangetamistõppe ja seega oli mul lisaks kohutavale kogusele tolmule, tarbetule kolale ja muidu täiesti valesse kohta paigutatud tarbeesemetele haige kuusk ka majas... okkad kogu elamises laiali nagu lendavad seaharjased. 
Ühesõnaga võtsin selle hullu mõtte ajel kätte ja tekitasin muidu mõõdukalt segamini elamises täieliku kaose. Noh, selles mõttes et ajasin kõik asjad ikka kapitaalselt sassi. Enne olid lihtsalt segamini. Ma hakkan alati niimoodi koristama, et kõigepealt tekitan olemasolevast segadusest veel suurema segaduse ja siis hakkan ühest nurgast buldoosermeetodiga kogu tekkinud jama edasi lükkama, nii et seljataha jääb kord ja süsteem, ees aga taganeb kaos senikaua kuni vastassein vastu tuleb. Toimib alati, ehkki sellel meetodil on oma head ja vead muidugi. 
Plusspoole kontole läheb fakt, et isegi kui ma pooleli jätan, on mul algusega võrreldes vähemalt pool korras tuba (mida ei saa öelda projektieelse olukorra kohta, kus mul on kolm ühtlaselt segamini tuba). 
Miinuspoolele jääb see variant kui ma aktsioonist ära tüdinen või tekib mingi muu, ahvatlevam tegevus. Ja et ma täna juba asendustegevustest räägin, siis muidugi just nii juhtuski. Kusagil riidekapi riiulite korrastamise ja elutoa põranda pühkimise ja vannitoa kraanikausi pesemise vahel sündis järgmine iluasjake:
6. Täiesti saadaval ja omanikuta pross Aurora sarjast
Selle väikese kaunitariga tõmbasin ma 2017.a käsitöötegemistele ka joone alla ja uued vidinad valmivad juba 2018.aastal.  

Nii, et kokkuvõttes pole käsitöö mitte ainult rahuldustpakkuv hobi ja stressimaandaja iseeneses, vaid täiesti toimiv asendustegevus, mille abil lükata mugavalt "tänasida tüütud toimetused kauge kauni homse varna", kuniks vahepeal kaduma läinud enesedistsipliin ja motivatsioon koju tagasi ilmuvad. 

NB! Muuhulgas olgu mainitud, et asendustegevuste käigus ei kannatanud ükski kirjutises mainitud päristöö, ehk et kõik protokollid ja kodutööd said lõpuks valmis ning elamine koristatud. :-)

NB! NB! HEAD UUT AASTAT KÕIGILE!















kolmapäev, 20. detsember 2017

Kuidas ma terve komplekti eriti noobleid kuuseehteid tegin

Mina olen jõulude ajal kuuseusku inimene, ehk et igasugused alternatiivina kasutatavad oksamoodustised, pärjad, traadist võred ja muidu punutised ning imekonstruktsioonid minu jaoks kuuske ei asenda. Vaatamata sellele, et ma olen näinud inimeste kodudes ülivahvaid taieseid, arvan ma ikka, et kui ikka kuuske pole, siis pole.
Võimalik muidugi, et ma kunagi oma seisukohta selles küsimuses muudan, nii nagu ma muutsin oma arvamust tehiskuuskede osas.
Mul nimelt oli mitu-mitu aastat kodus jõulude ajal tehiskuusk, sest ma arvasin sinisilmselt, et see on loodustsäästvam ja päästab metsas kasvavate väikeste kuusekeste elusid.
Tegelikult on muidugi nii, et nende sünteetiliste kuusepuulaadsete dekoratsioonide valmistamine jätab loodusesse niivõrd massiivse ökoloogilise jalajälje, et selle kõrval ka Lumeinimese tallad titepapudena mõjuvad. Väikesed kuusekesed võetakse aga raiesmikelt niikuinii maha ja tuuakse müügiplatsidele. Parem siis juba üks endale koju tuua, et ta poleks asjata kasvanud.
Viimasel paaril aastal ei ole mul tegelikult üldse kuuske toas olnud. Vist olen päriskuuse muretsemiseks liiga laisk olnud ja seda naftajääkidest käharikku ei tahtnud enam ammu toanurka kokku komplekteerida. Minu meelest muutus ta iga aastaga järjest nässakamaks ja ma mäletan et viimasel aastal, kui see mul toanurgas seisis, nägi ta välja nagu oleks ta prügipressist läbi käinud. Sihuke õnnetu ja tokerjas... Praegu on ta mul rõdul kastis, aga ma arvan et veel enne aastavahetust vahetab ta aadressi ja kolib Pääsküla prügimäele.
Otsus sel aastal endale üle tüki aja jälle päriskuusk koju tuua sündis täiesti eksprompt (nagu mul ikka head mõtted tulevad). Tegelikult ei ole mul korteris sellist kohtagi, kuhu suur kuusk ära mahuks, seega tekkis mul välkmõte, et mis oleks kui paneks kuuse keset diivanilauda? Mõeldud - tehtud. Alustasime sobiva kuusekese otsimist.
Kuna linnast sobivat ei leidnud, põrutasime otse Hortesesse. Seal ikka on, kui mujal pole.
Oligi. Leidsin täpselt sobiva pikkusega puu ja lasin sisse pakkida.
Siis tuli meelde, et mul pole ju ka kuusejalga! Naftakäharikul oli jalg komplektis kaasas ja päris kuusejala, mille olemasolu ma küll ähmaselt mäletasin, olin ilmselt unustanud mõnesse oma varasematest elupaikadest. Hortese ostujuhid olid kahjuks selle kaubaartikli valikul pidanud vist kontorisisest võistlust, kes leiab turul saada olevatest kuusejalavariantidest kõige koledamad ja mõttetumad eksemplarid, ning need siis endale kaubavalikusse sisse ostnud. Auhind (kes selle iganes sai!) oli auga välja teenitud, sest selliseid koletuid plastmassist vanne, keskaegsete piinariistade sarnaseid ja kuukulguri moodi monstrumeid andis ikka laia ilma pealt leida! Minust jäid nad kõik sinna õnnetuid omanikke ootama. Etteruttavalt ütlen, et mina leidsin täiesti adekvaatse ja ilusa kuusejala, mida kõlbab ka laua peale panna, hoopis Järve Keskuse Koduekstrast.
Aga kuusejalg oli ainult osa probleemist. Nimelt tuli mulle Horteses meelde, et ehkki naftakäharik on veel alles, siis omal ajal Jyskist ja mujalt odavmüükidelt kokku ostetud kuuseehete kohta seda küll enam öelda ei saa. Need olin tõesti detsembri alguses esimesi jõuludekoratsioone moodustades prügikotti toppinud ja šahtist alla saatnud. Penoplastist munad olid juba ammu luitunud ja kuusekarrapusa nägi välja nagu oleks 4 tigedat taksikoera selle kallal viharavi teinud.
Seega oli mul vaja ka uusi kuuseehteid ja nüüd võtsin küll otsuse vastu, et seekord ostan ilusad ja korralikud. See tähendab ühtlasi - kallid.
Hortese värvipillerkaaris oli muidugi kerge pead kaotada, sest tahaks ju kõike ja rohkem. Võtaks paar punast ja selle sinise, ja siis veel mõned rohelised ja oih, neid hõbedasi mul veel polegi. Aga kuldseid? Aga neid lillasid? Äkki veel mõned kirjud? ... Hulluks võib inimene minna! Kolm korda järjest, kusjuures!
Esimest korda siis kui kogu seda valikut nägin, mis müüjate poolt sadistlikul moel kenasti värvide kaupa välja oli pandud ja mööda suurt müügisaali niimoodi ära paigutatud, et kui juba tundub - nii, nüüd on kõik!, siis kusagilt nurga tagant ilmub ikka veel üks riiulitäis imeasju välja.
Teist korda siis kui hinnasilte nägin, sest Shishi on ikka sigakallis ja mingi 4-5 eurot ühe klaasist kuulikese eest välja käia tundus kriminaalse raiskamisena.  Eriti kui arvestada, et kuuse peale kulub neid rohkem kui 1-2-3 tükki.
Kolmandat korda siis kui ma oma ostukorvi sisu inspekteerima hakkasin ja avastasin, millise summa ma olin endale sinna kokku korjanud. Tegin südame kõvaks ja panin osad klaaskuulid riiulitele tagasi. Terve mõistus lõi pärast tükk aega nurru ja kiitis mind.
Jõudsin siis lõpuks oma saagiga koju ja panin kohe esimese asjana kuusekese püsti ning ostetud ehted ka külge.
Tibake paljavõitu küll, aga eks seda oligi arvata.
No ja siis ma otsustasin et shishitagu see shishi ennast või shishiks, mina teen hoopis ise enda kuusele ehted.
Ja mitte mingeid papist piparkoogid ega kootud sussid ega kullatud traadist inglid, vaid ikka selliseid, mis igale shishile neli paari silmi ette annab. Mu enda arvates, muidugi...
Korjasingi oma pärlid-paelad-muu nasvärgi jälle lagedale ja hakkasin pihta. Olgu öeldud, et kõikidele ehetele toppisin sisse vatti, nii et need on tegelikult mitte lihtsalt lapikud nagu pajalapid, vaid kenasti pontsakad ja üsna ümarad.
Sellega panin muidugi fataalse põntsu oma majapidamises olevatele kosmeetilistele vatipatjadele :-)









Aga seni tehtud ehted siis:








Ma ei saa muidugi mainimata jätta, et Murphy seaduse kohaselt hakkas just täna sotsiaalmeedia mulle igale poole ette viskama reklaami, kuidas Shishil oma peakontori juures olevas peapoes on just-just alanud aasta peamine allahindlus, kus kõik kuuseehted on -50%.
Ja et see peapood asub kuskil Viimsis, täiesti arusaamatus linnaosas minu jaoks.
Kui inimene elab Mustamäel, töötab Mustamäel, käib poes Mustamäel ja hakkab ilmselt ka koolis (jälle!) käima Mustamäel ning satub parimal juhul kesklinna kultuuriüritustele, siis tundub Viimsi olevat kusagil sootuks teisel kontinendil. Mul üks töökaaslane elab seal, seetõttu ma tean, et selline koht on kusagil olemas.... ja seal siis korraldavad nad nüüd soodusmüüki, eksole!
Tähendab...
Ma lähen teen selle peale vist veel paar ilupallikest oma kuuse külge. Mul ühtegi lillat veel ei olegi. Ega kuldset... ega musta... ega kollast...

esmaspäev, 18. detsember 2017

Shibori siidiga kaelakee ja käevõru

Alguses oli lihtsalt üks pael ja muud ei midagi ....
Aga see polnud mitte mingi niisama pael, vaid shibori siidist pael!


Shibori siidist tehtud ehteid olen oma blogis varemgi korduvalt maininud, näiteks siis kui kirjutasin vaesemehe shiborist ehk sellest, kuidas ma ise proovisin sarnast tulemust saavutada. Loomulikult ei näinud minu töö tookord isegi originaalilähedane välja, sest tehnoloogia oli hoopis teine, aga see selleks. 
Ma olen neid ehteid juba aastaid imetlenud ja mõelnud, et heldeke, kuidas saavad ühed asjad nii ilusad olla. Pinterestis on mul sellistest lugematu hulk näidiseid ja mõtteid kogutud, mida ma aeg-ajalt siis sirvin ja mõtlen, et küll tahaks ise ka proovida. 
Kõige selle peale võttis mu õde Andra suvel lõpus kätte ja tellis mulle kusagilt internetisügavusest terve 20 cm jupikese.  
Ei julgenud ma sellega väga pikka aega midagi peale hakata - kartsin, et keeran kihva. Läks pea pool aastat, enne kui tihkasin selle lõpuks kätte võtta reaalse eesmärgiga sellest midagi tegema hakata. Selle ma otsustasin muidugi kohe ära, et valmistan sellest midagi iseendale ja kui hästi välja tuleb, küll siis vaatab edasi. 
Nüüd võtsingi sihiks, et selle aasta töökoha jõulupeoks teen asja valmis. 
Kõigepealt muidugi pidin möönma tõsiasja, et vaatamata minu megasuurele pärlikollektsioonile on mul jälle täpselt need õiged ja vajalikud puudu. Ega´s midagi, päästja Karnaluks aitab... 
Aitaski. Leidsin sealt 100%-lt sobivad pärlid nii tooni kui suuruse poolest ja töö võis alata. 
Võttis aega terve nädala, siis sain valmis kaelakee

Siin ka lähivaade

Nägin paela paigutamisega ikka kurja vaeva, et see ilusti püsima jääks. Tahtsin olemasoleva materjali maksimaalselt ära kasutada, sest mul oli seda tõesti äärmiselt piiratud koguses ja iga millimeeter oli arvel. 
Nüüd võin vist öelda, et minu ökonoomitsemine seekord ületas kõik terve mõistuse piirid, kuna kokku jäi mul kogu 20 cm-st ribast alles täpselt niipalju (võrdlusena tavamõõtlmetes tikutoosiga):

Veel nädalake, ja valmis sai ka käevõru.

Kuna vahepeal olin leidnud Kangadžunglist veel ühed sobivad pärlid, siis nendest sai plaaniväliselt valmis nokitsetud ka kõrvarõngad
.

Ehkki ma ei ole oma tööde hindamise osas ise kuigi objektiivne, olen ma ometi arvamusel, et selle komplekti näol on tegemist minu seni kõige ilusama ehtekomplektiga, mida ma üldse olen teinud. 
Jäin tulemusega ikka ülirahule ja tundub, et pean hakkama laiast maailmast neid kummalisi ribasid ikka veel ja veel muretsema. 

Natuke shibori ajaloost ka, kellele huvi pakub:
Tegemist on väga vana Jaapani kangavärvimise tehnikaga, sh teadaolevalt vanima indigovärviga värvimise tehnikaga, mis saavutas oma populaarsuse kõrgpunkti varasel Edo perioodil (1600-tel), mil madalamasse klassi kuuluvatel inimestel oli keelatud kanda siidi. 
Tuntakse 6 erinevat shibori tehnikat: kanoko, miura, kumo, arashi ja itajime
Minu töös kasutatud paela värvimisel kasutatakse arashi tehnikat. Selle käigus mähitakse kangas diagonaalselt ümber toru või pulga, seotakse kõvast kinni ja kortsutatakse/volditakse. Seejärel kantakse pintsliga peale värv või värvid, mis võivad olla nii toon-toonis kui sootuks erinevad (nt minu paelal vaheldusid lillad toonid sinise ja kollasega). Tulemuseks on alati diagonaalne värvimuster kangal. YouTube´ist leiab selle tehnika kohta ka hulgaliselt videomaterjali. 
Muide, Arashi tähendab jaapani keeles "tormi" ning diagonaalis kulgev muster sümboliseerib tugeva tuule ja tormi käes langevat vihmavalingut. 

Ja selle postituse lõpuks - ehkki ma reeglina eelistan olla pigem kaamera taga kui kaamera ees, siis siinkohal teen erandi ja voilà! - mina ise piduehtes oma kauni kaelakeega. 




kolmapäev, 6. detsember 2017

Malahhiidiga kaelakee ja kõrvarõngad

Hulk aega tagasi, umbkaudu suve hakul, tabas mind äkki seletamatu vajadus kolada mööda esoteerikapoode ja osta sealt kokku hulganisti ilusaid poolväärisikive.
Selguse mõttes olgu kohe öeldud et ei, Kivinõid ei tinistanud mind sugugi sellesse veidrasse usulahku, mida märkimisväärne osa inimestest täna näikse järgivat ning kus igale tähtkujule on oma kivi loositud, igale inimesele oma mineraalitükk määratud ja igale emotsioonile ka personaalne rahn omistatud. Mina pole sellisest hullusest veel aru saanud ega vist saa kah. No mismõttes kivi ravib haigusi? Parandab meeleolu? Toob õnne? Ah, jätke järele...
Mind paelus kivide juures pigem nende värviküllus ja vormide rikkus, see väärikas jahedus kui neid käes hoida. Ehete valmistamisel on ikka märgatav vahe, kas teha neid mõnikord küll palju paremini käsitletavast, kuid tehislikust ja sünteetilisest materjalist, või siis kasutada ehedat kivi. Viimane on ikka "päris", täiuslik oma ebatäiuses.

Kõik kivid mulle muide ei meeldi. Või noh, "ei meeldi" pole vast õige määratlus. Pigem on õige öelda - mitte kõik kivid ei tekita minus soovi neist midagi teha või neid endale soetada. Nad lihtsalt ei kõneta mind. Nüüd läks küll vist väheke diibiks ja ikkagi esoteeriliseks lappama, aga muudmoodi ma seda kirjeldada ei oska. Mõned kivid on minu meelest lihtsalt igavad. Need on kas ebamäärast värvi või siis ehtekaubanduses nii üleekspluateeritud (nt ametüst ja roosa kvarts), et nendest on kohe tahtmine miilide kaugusele hoida.
Mõned aga on oma värvi või mustri poolest hästi huvitavad. Esoteerikapoodides müüdavates poolvääriskividest meeldivad mulle ennekõike puhta värvitooniga kivid: sinine lasuriit ja apatiit, metalne püriit, sügava kuldpruuni varjundiga tiigrisilm või sätendav kuldkivi. Aga ta avaras looduses leidub kive, mis ei oma küll kaubanduslikku väärtust, kuid on sellest hoolimata üliägedad. Ma näiteks kunagi korjasin Austriast Grossglockneri liustiku servalt täiesti suvalisi kive terve peotäie ja tegin sellest kaelakee. Siin saab seda näha. Paar kivi on veel praegu mul alles ja ootavad oma aega.
Aga poolvääriskivide juurde tagasi tulles, siis minu kõige suurem lemmik on puhas roheline malahhiit. Kunagi lapsepõlves ma lugesin mingit vene muinasjuttude raamatut, mille pealkiri oli "Malahhiitlaegas". Ja samanimelist multifilmi mäletan ka. Malahhiidis on nagu mingi väärikus ja salapära minu jaoks.
Foto allikas www.fossilera.com
Aga jah, ühesõnaga... ostsin endale siis suve hakul Tallinnast Allika poest imeilusa tüki malahhiiti, rohelisest rohelisema. Mõtlesin, et vaat sellest teen nüüd endale alles kaelakee, mis kee on.
Tegelikult kulus mul alguses hulk aega, et välja mõelda mis tehnikas seda teha. Liialt palju pärleid ma kivitüki lähedusse ei tahtnud, need oleksid tähelepanu kivilt endalt ära hajutanud. Seetõttu otsustasin üle tüki aja jälle soutache´i tehnikat kasutada. Hakkasin siis ühest otsast peale nagu ma tavaliselt lasen selles tehnikas tehtud töödes täiesti omatahtsi kulgeda, aga mingil hetkel sain aru, et nüüd tuleb vist ikka mingi süsteemi ja korrapäraga asjale läheneda. Kõige õudsem piin mu jaoks...
Vahepeal soetasin endale Haapsalu Valge Daami päevadelt juurde mõned ümmargused malahhiidist pärlid, et põhikivi liiga üksikuks ei jääks.
Alguses lendas töö nagu linnutiivul. Sain põhiosa ruttu valmis ja isegi ühe poole kee osa ka, aga siis jäi asi toppama. Teist samasugust tükki, peegelpildis 1:1 esimesega sarnast - no lihtsalt ei suutnud ennast sundida seda tegema. Nõnda see poolik jupp seisiski mul terve pool suve ja terve sügise. Vahepeal jõudsin juba kõrvarõngad valmis saada, neid juba ka kanda.




Nüüd võtsin ennast ikkagi lõpuks kokku ja tegin asja valmis. Pidustused-lõbustused-bakhanaalid ju ukse ees :-).
Tegelikult oligi eile mul üks tore päevane pidulik tööüritus, kus selle kaunitari esmaesitlus toimus. Viisin ta enda kaelas kenasti ja viisakalt seltskonda :-)

Aga juba valmivad uued ja uued iluasjad. Neist edaspidi.