xmlns:og='http://ogp.me/ns#' Käsitöömesilane

kolmapäev, 25. aprill 2018

Punase kleidi remont

Minu kindel arvamus on, et punaseid kleite pole ühelgi naisel riidekapis kunagi liiga palju.
Mul endal on 3 tükki, aga hiljaaegu oleks see arv õnnetul kombel ühe võrra väiksemaks jäänud, sest ma unustasin ära, et olen hommikuti pärast ärkamist veel tükk aega unine ja võin väga ebaadekvaatselt käituda.
Nimelt hakkasin ma ühel hommikul poolunesegasena oma kleiti triikima ega pannud muidugi tähelegi, et olin triikraua kuumarežiimi voodipesu triikimise temperatuurile jätnud. Niikui rauaga kleiti puutusin, oli sellel prauhti!, kangas kärsanud ja väikesed põlenud augud sees. Jumal tänatud, et ma triikmasinat kohe keset kleiti ei vajutanud, vaid ikka vaikselt alumisest äärest peale hakkasin.
Aga kleiti oli sellega muidugi mokas ja midagi tuli ette võtta. Lõppude lõpuks oli see minu lemmik punane kleit. Lühemaks ei saanud seda teha (no, et lõikan kõrbenud kangaosa ära), sest siis oleks see liiga lühikeseks jäänud. Mingeid lilli ja aplikatsioone ka sinna panna ei saanud - need oleks tobedad välja näinud.
Lõpuks mõtlesin, et kui katta vigastatud kangas mingi laiema paelaga, siis vist saaks kleidist uuesti asja.
Egas midagi, jalad selga ja Karnaluksi jälle. Käisin muidugi tavalised kangapoed ka enne läbi, aga et selle kleidi punane toon on üsna omapärane, siis sealt sobivat paela muidugi ei leidnud. Karnaluksist leidsin, viimase jupi mis neil seal oli.
Õmblesin paela käsitsi kleidi alläärde ja tulemus oli täpselt see, mis vaja - kole koht sai kaetud ja kleitnägi välja, nagu oleks see pael seal algusest peale olnud. Lisasin tasakaaluks paela ka varrukaotstesse ja pärast seda jäi umbes 10 cm jupike veel alles. Paadunud käsitöölisena ei saanud ju sellist raiskamist lubada ja nii sündis mul mõte, et teen õige sellest jupist veel kleidi juurde sobiva prossi ja kõrvarõngad. Hästi lihtsad ja tagasihoidlikud.
Tulemus on päris huvitav minu meelest:
Kõrvarõngaste jaoks lõikasin lihtsalt 5 cm pikkused jupid ja õmblesin keskmise paksusega vildi külge. Ei hakanud aasade otsa riputama, vaid kinnitasin otse läbi kõrva tooriku vildi külge.
Prossi tegemiseks läks sama vilt kasutusse pluss veel näpuotsatäis vaskset värvi ketijuppe, mille ma ühe vana kaelakee lammutamise tagajärjel alles olin hoidnud. Need sai nüüd ka viimse jupini ära kasutatud.

Kleit ise ka before ja after:
Lähem vaade varrukast.

Seekord vedas, aga alati ei pruugi muidugi nii hästi minna.
Praegu arvan ise, et selle väikese õnnetuse tagajärjel tehtud remont andis kleidile pigem isikupära juurde ja ausalt öeldes vaatasin ma juba oma kapis hindava pilguga ringi, mida veel seal olevatest asjadest väheke värskemaks tuunida. 
Saab näha, mul juba mingid mõtted tekkisid :-)






pühapäev, 22. aprill 2018

Mandalakee teine elu, mõned uued siurud ja muud tegelased

Paar aastat tagasi, kui ma alles kogu seda pärlitikandi teemat harjutama hakkasin, tegin endale esimese katsetükina kohe ühe parajalt piraka ja silmatorkava kaelaehte, mis kellelgi naljalt märkamata ei jää. Sest milleks alustada mingi tagasihoidliku proovitööga, kui võib kohe suurelt ette võtta, eksole. Nii minu moodi....
Ma olen seda ehet tänaseni ikka omajagu kandnud ka, aga ausalt öeldes häiris mind selle juures päris mitu asja.
Esiteks ei olnud ma sel ajal veel äärte vormistamist selgeks saanud ja seepärast kriipis selle töö viimistlus kogu aeg mu silma.
Teiseks olin ma teinud selle liiga õhukese kanga peale, mistõttu hoidis kogu jäik ja raske tikand ennast natuke kummis nagu setu sõlg. Aga kui sõlg peabki kummis olema, siis minu kaelakee kohe kindlasti ei pidanud, nii et see ärritas mind iga kord, kui mu pilk sinna peale langes.
Ja kolmandaks ei olnud mul tol ajal vähimatki nägemust sellest, kuidas ta võiks kaelas rippuda, nii et ma kasutasin kõige lihtsamat varianti - paela. Kandmise mõttes mitte kõige mõnusam lahendus.
Nüüd lõpuks sai mu kannatus otsa ja ühel päeval koju tulles võtsin oma pärlitest "pudipõlle" kaelast ning lõin käärid sisse. Harutasin kõik servapärlid üles, võtsin tagumise kanga ära ja viskasin paelad minema. Vormistasin uue ääre, panin taha paksemat sorti vildi ning suutsin pärast pikka kaalumist ja valimist leida ka sobivad pärlid kee ossa.
Minu meelest on tulemus palju parem kui alguses. Üleval siis esialgne versioon, allpool uuendatud välimus. Pildid on muidugi tehtud eri aegadel ja eri valgusega (esimene millalgi õhtul ja teine päevavalguses), seetõttu tunduvad värvid erinevad.

Kõikidel ehetel muidugi nii hästi ei lähe. Viimatise inventuuri ajal leidsid oma otsa päris mitu kaelakeed ja kõrvarõngapaari, mis oma aja ikka nii ära olid elanud, et läksid täies mahus lammutamisele ja ootavad nüüd fööniksina taassündi mõne teise ehte sees.

Vanade parandamise kõrval on mõned uued asjad ka jälle sündinud.
Nt kaks uut siurut, mõlemad roosa-hallikirjud. Järgmisel nädalal selgub, kumb neist endale enne uue omaniku leiab:
Taheti vanaroosa ja hallikirjut, aga minu esimene katsetus tuli natuke liiga erksavärviline.
Tegin plaan B ka, eks näis kumb nüüd loosi läheb.
Erksamal roosal on tiiva sees mingi poolvääriskivi, mille ostsin Kanela poest, aga taevas seda nüüd enam mäletab, mis ta nimi oli :-). Ülemisel roosal on tiivakivi ümber olevad suured hallid pärlid ka mingi naturaalne teema, aga jällegi - keine blasse ahnung, misasjad täpselt. 
Lähem vaade ka

Lähem vaade ka 
Lisaks siurudele tuli mul rinda pista uue tegelase loomisega, kelleks on geko ehk sisalik. 
Proovisin siis mitut moodi ja välja tuli selline tegelane
"Pontsakas", ütles selle kohta Anneli, tema tulevane omanik :-).

Huupi sai üks käevõru tehtud, mille Anu kohe enda omaks arvas. 


Ja paar tillukest juukseklambrit.


Aga nüüd ma vist pean lõpuks oma punase kleidi ka ära remontima, millele ma augu sisse triikisin ... :-)







pühapäev, 8. aprill 2018

Uus parv siurusid, sekka mõned liblikad ja üks tark öökull

Kevad on tõesti peagi käes, sest siurusid muudkui sünnib. Enamik inimesi värvis eelmisel nädalavahetusel kanamune, mina seevastu "värvisin" linnuprosse ja muid tegelasi.
Kogu nädalavahetuse töö tulemus sai selline:


1. "Ma tahan kollast lindu, mille sees on natuke rohelist ka ja vikerkaarevärve" 

Pärast selgus, et rohelise all mõtles soovija veel täiesti spetsiaalset tooni, mitte mingit niisama suvalist. Oi, kuidas ma oma pead murdsin, et kuidas ma sellised värvid omavahel küll kokku sobitan... kollane ja mereroheliline minu sisemisel värvipaletil kohe üldse ei haaku, ja sinna veel vikerkaar!
Aga niisugune ta lõpuks tuli ja kuuldavasti oli omanik ülirahul. Minul sellest ainult rõõm.


2. Ka järgmise linnu puhul tuli nõutav värvipalett kaasa. 
Nagu kiuste oli mul sel hetkel ainult 4 sorti lillasid pärleid, millest 3 ei sobinud nõutud tooniga üleüldse. See tähendab, et hakkasin sobiva tooniga helmeid otsima ja noh, nüüd ma võin öelda et mul on umbes 7-8-9 eri suuruses ja toonis lillasid pärleid, mis kõik võiksid selle paletiga kokku sobida.





Halli asemel otsustasin jaheda mündirohelise kasuks, kuna lilla ise on ja külm toon.
Liiatogi kipub hall lillat "ära sööma", samas kui roheline toob selle ilusa värvi kogu oma erksuses esile. 







3. Öökull
Öökulli on minult varemgi ääri-veeri küsitud, aga ma olen alati veidi kahtlevale seisukohale jänud ja kuna ükski jutt pole konkreetseid toone võtnud, siis pole ise ka pakkunud. Minu meelest on öökulli kujutisega ehteid kõik kohad täis, millest on tegelikult kahju, sest ta on nii äge lind muidu.
Aga seekord nõuti selgelt ja ma siis mõtlesin, et olgu peale. Eriti kui värvisooviks oli rohelise- ja sinisekirju. Sel juhul võib veidi ka välimusega "hullu panna" :-D.
Ealdi šablooni ei hakanudki tegema, joonistasin otse kangale.
Tänasin õnne, et ma kunagi midagi ära ei viska, vaid ikka taaskasutusse võtan kui vähegi võimalik. Hiljaaegu alles korjasin oma sellised ehted kokku, mille osas otsustasin, et neid enam mitte iial-iial endale külge ei pane. Harutasin kõik pärlid ja detailid üles, millest veel midagi teha saab, ja panin kõrvale.
Muuhulgas oli mul üks paar täiesti ebamaise suuruse, kuju ja raskusega kõrvarõngaid, mille ma olin kunagi .... ma ei teagi, millise aine mõju all olles endale ostnud.  Neid ei olnud ma üldse pärast proovimist kõrva pannud ja nüüd lõin nendele ka tangid külge. Sain terve peotäie ägedaid detaile, millest 2 kulusid nüüd täpselt öökulli silmadeks ära. Nagu oleks loodud selle jaoks.
Ema mul vaatas küll seda lindu ja ütles et tema pole ilmaski nii väikese nokaga öökulli näinud. Aga sinise-rohelisekirjut muidu oled või?, küsisin vastu :-D. Minu meelest väga ilus nina tuli välja, swarowski kristallist ja puha...

4. Samblaroheline liblikas
Selle isendiga olen ma jälle ise erakordselt rahul, kuigi liblikaid on keerulisem teha kui lindu.
See kahe tiiva identne töötlus ajab mu lihtsalt hulluks.






Ja siin on veel kaks siurut, mis valmisid juba üle-eelmisel nädalal, aga on ka oma blogi-tähelendu oodanud.

5. Minu enda seni kõige lemmikum siuru
Näpuotsaga kuukive ja swarovsky kristalle ja muidu ilusaid asju.
Ja see helesinine värv on lihtsalt jumalik!








Omanik saatis ka pildi linnust mantli küljes. Tõesti hämmastav, kuidas teise  valguse käes ja teise rakursi alt pildistatuna jääb sama lind hoopis teist värvi. See annab alust kahtlustada, et ega see mantelgi vist nii hallitooniline ei ole. Kinnituse kohaselt pidada hoopis helelilla olema :-).





6. Pontsakas leevikeselaadne toode

Täpselt selle kirjelduse põhjal hakkasin seda siurut siis tegema. Lisasin šablooni kõhule paar lisakilo ja muu on juba ajalugu. :-)
Pärast vaatasin küll, et päris leevikesel on halli palju rohkem, aga öeldi ju - leevikeselaadne toode. 



Nüüd on suurema siurutootmisega vist väike paus tekkimas, laual on hoopis mõned teistsugused projektid. Aga ega ma ei garanteeri küll, et ma vahepeale ka mõnda siurut vahele ei võta. Eksamile või tööle või lihtsalt kevadele.

reede, 23. märts 2018

Kevadine siuruparv, liblikad ja muid toimetusi

Kuna ükshaaval ei jõua oma tegemisi siia blogisse sisse kanda, siis olen asunud optimeerimise lainele ja kogun mingi aja jooksul tehtud asjakesed kokku ning panen siis ühte postitusse.
Nii nüüdki. Terve parv linnukesi, kelle ma lõpuks tänu Lee utsitamisele siurudeks nimetasin, on valmis saanud ja tundub, et neile tuleb veel päris palju lisa. Noobel Siuruklubi saab muudkui uusi liikmeid juurde, mis on ju ainult tore. Mulle ikka väga meeldib neid teha ja iga väike tegelane on nagu väike pärl suures rõõmukaelakees. Las nad siis olla seal nagu pääsukesed traadi peal.
Aga et lugu liiga üksluiseks ei läheks, siis ikka tuleb sekka muid tegelasi ka. Liblikaid ja vidinaid.
Siin on siis eelmise nädalavahetuse tegemised: üks siuru, mis praeguseks Tartusse kolinud on, üks juukseklamber ja üks liblikas. 
Et selle liblika lugu algusest peale ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas ma jälle nädalavahetusel Karnaluksis käisin. Läksin kindla teadmisega, et vajan ainult prossitoorikuid ja sobivat paela, millega parandada oma punase kleidi alumist serva, kuhu ma ühel hommikul unise peaga augu sisse triikisin. JA MUUD MIDAGI EI OSTA!!! Mul jääb üle küll ainult südamest õnnelik olla, et minu jumalal on huumorimeel, muidu oleksin ma ikka päris hädas. Igatahes tundub mulle, et teenisin selle naljaplaaniga tema käest boonuspunkte terveks nädalaks, sest kuidas muidu seletada et tervelt 5 päeva ei juhtunudki mingeid suuremaid jamasid. Ma arvan, et ta lihtsalt naeris ikka veel ja tal polnud sellepärast aega mulle mingeid üllatusi risti-rästi jalgu lükata. Et huumorit jagada, siis palun väga, siin on kõik see millega ma koju naasesin, olles ainult prossitoorikuid ja paela ostnud....
Tähelepanelik vaatleja näeb kindlasti pildi ülemises servas kahte üliägeda värviga niiti. Nendest ma vaatasin kohe, et saaks kokku pannes ägeda värvikombinatsiooniga asja. Siis läks paar päeva mööda ning kolleeg Marit imbus töö juures minu kabinetti. Näitas enda seljas olevat petrooleumisinist kleiti ja ütles, et sinna on liblikat vaja. Ja mina kohe mõistsin, et täpselt seda värvi taustale see lilla-rohelise kooslus sobiks! Tehtud-mõeldud! Nii sündiski selline pisut pöörane pross. Ma muidugi ei suutnud ennast taltsutada ja lisasin veel träpsu kollast, et asi eriti kirju oleks. Mina ise jäin tulemusega rahule ja õnneks Marit ka :-)
Selle juukseklambri olin ma Anule juba peaaegu aasta aega tagasi lubanud. Lõpuks sai siis valmis, kaua tehtud-kaunikene. Mulle endale hullult meeldib see roheliste toonidega mängimine ja väike aimatav lilla detail sinna juurde oli ka nagu kirss tordile mu meelest. Anu jäi ka rahule.
See sinine siuru sündis seepärast, et armas sõber Sigrit, kes oli just ühe siuru endale veidi aega soetanud, leidis et tal on sinist ka väga vaja. Talle meeldis tegelikult üks teine (see, mille ma oma pinginaabrile Iivile tegin), aga et ma kunagi kahte ühesugust asja ei tee, siis muidugi sai Sigrit endale täiesti oma sinise siuru. Igatahes kolis see lind oma õe juurde Tartusse ja peab nüüd ülikoolilinnas mantlihõlma küljes rantjeepõlve. Fotokinnitus selle kohta, et ta elu ja tervisega kohale jõudis, on mul täitsa olemas:
Sinine siuru Tartus
Sinise siuru vanem õde sealsamas :-)

Lisaks liblikale tahtsin seda lilla-rohelise värvikombinatsiooni ikka veel kasutada, sest see on lihtsalt nii äge, aga enne kui jõudsin niiöelda nõela vilti lüüa, avastasin oma vanast käsitööasjade kastist, kuhu ma juba umbes pool aastat pole sisse vaadanud, arvates, et mis seal peale pitside-paelte-nööpide ikka on, täiesti ootamatu varanduse! Selgub, et ma olen mingil X.-ajal endale veelgi samasuguseid siidiniite ostnud ja seal kastis nad nüüd siis ootasid, kuni ma nad leian. Tähendab, mul on kas liiga palju käsitööasju või ma olen täiesti haldussuutmatu nende üle arvestuse pidamisel....
Lühidalt öeldes leidsin ma sealt muuhulgas ühe huvitavat tooni pruuni niidi ja selle tulemusel tegin katsetuse korras ühe väikese 1cm laiuse tikitud käepaela. Anule.
Kuna see mulle endale väga meeldima hakkas, siis ma kahtlustan, et neid saab sellele esimesele ka üsna mitmeid lisaks tulema edaspidi.
Siin on suur siuruparv paar nädalat tagasi. Neid ma olen juba näidanud, aga lähivõtted siis ka. 

See on Agne kollane. Mulle tundus, et ainult kollane üksi jääb natuke liiga ühetaoliseks, seega ma natuke viskasin siia elektrisinist särtsu sisse.
Täitsa hästi tuli välja. 
Karin ise tegelikult kannab ühte roosa-hallikirjut siurut, aga selle tahtis ta oma sõbrale. Värvisooviks oli, et peab olema lõheroosa ja salatirohelise kirju.
Esimene katsetus neid värve kokku sobitada läks mul aia taha. Vähemalt ma ise kujutasin vaimusilmas hoopis teistsugust pilti ette, nii et esimene roosa-roheline katsetus oli peaaegu õnnetuks orvuks jäämas, kui tuli kolleeg Yngve ja ütles, et see värvuke, millele mina isegi värvi ei osanud pakkuda, on täitsa tema jagu. Ja tõesti, Yngvele sobis see lind just nii nagu olekski tema jaoks tehtud. 
Karini roosa-hall siuru
Yngve värvitu värviline siuru
No igatahes katse nr 2 oli see, millega ma ise rahule jäin, kui nüüd selle salatirohelise ja lõheroosa juurde tagasi tulla. 
Vahva pinginaaber Iivi, kelle ma endale sel aastal koolist leidsin, on selle sinise siuru omanik. 
Neid metsarohelisi asju teen ma ikka tõesti eriti hea meelega. Riina rohenäpil sain ära katsetada nii litrite õmblemise (huvitav, et see piltide peal ja õppevideotes tundub alati nii lihtne, aga tegelikult on üks ilge nosserdamine) kui saba peal oleva tikitud paelast pitsi.
Selleks korraks arhiveerimisega ühel pool. :-)
Üks lavendlililla-rohelisekirju siuru ja rohelistes toonides liblikas ootavad veel tegemist ja paar mõtet on veel, aga siis tuleb hakata oma kleite tuunima. 
Ma pole juba väga kaua aega riideid uuendanud, aga tundub et kevad teeb oma töö. Juba küpseb peas mõtteke ühele sinisele kleidile väikese abistava tikandi tegemisest ja no muidugi minu punase kleidi grande katastroofe magnifico ootab parandamist. Sellest ka õppetund et varajastel hommikutundidel, unise peaga ja poolmagavas olekus ei tohiks mingil juhul ohtlikke kodumasinaid (triikraud) käsitseda. Võivad tekkida augud kleitidesse....
 


esmaspäev, 5. märts 2018

Sinised näpardid ja mütsimoodi asi

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et läksin veebruari alguses hea sõbranna sünnipäevale. Tema pidustused lõppevad alati sellega, et meesinimesed eemalduvad garaaži noolemängu mängima ja igavaid meesteasju rääkima, aga naised jäävad tuppa veini tipsutama ja kougivad käekottidest välja oma poolelioleva käsitöö.
No ei viitsinud ma seekord oma pärlikarpe kaasa vedada, ei viitsinud, aga niisama, käed ripakil, ka istuda ei saanud ju. Kus sa sellega!
Sünnipäevalapsele lillekimpu ostma minnes tuli korraga idee, et võiksin üle mitme aasta uuesti ühe paari sõrmkindaid kududa. Lõnga ja vardaid kotti pista ja kaasa vedada on ju päris lihtne, liiatigi kudusin viimati sõrmikuid... eee, kui nüüd meenutama hakata, siis peaaegu 10+ aastat tagasi. Vist õele jõuludeks, kui ma ei eksi.Viimane aeg meelde tuletada.
Mustika Keskuses on Abakhan ja seal leidub nii lõnga kui vardaid. Otsustatud!
Tormasingi siis Abakhani lõngariiuli juurde ja mõtlesin, et vot kus võtan nüüd mõne toreda kärtsu värviga villase lõnga ja kukun kuduma! Aga lõngariiuli juurde jõudes vahtis mulle sealt vastu värviline Mendelejevi tabel: akrüül, polümeer, viskoos, elastaan, veel mingid taevas teab millest valmistatud lõngad... Värve nagu vikerkaares, aga osta ei kõlba mitte midagi. Lõpuks leidsin kusagilt kõige alumise riiuli kõige tagumisest reast  ü h e a i n s a  toote, mille etikett lubas, et tegemist on 100% meriinovillast tehtud asjaga. See oli ainuke täisnaturaalne toode üldse. Kahjuks oli värvivalik täielik õudus kuubis, varieerudes pleekinud kollasest määrdunudvalgeni, sekka mingi kahvaturoheline ja tõsise pingutuse korral punaseks (ei, tegelikult siiski vist pigem ruskeks) kvalifitseeruv toon. Ja sinine. Jumal tänatud, päris sinine. Ainuke, mis üldse mingi värviga seostus minu jaoks selles kaskaadis.
Ostsin kohe mitu tokki, sest ega ma enam ju ei mäletanud kui palju ühe kinda jaoks lõnga kulub. Pealegi ei võinud kopika eest kindel olla, et ma nendele kinnastele ka mütsi juurde teha ei plaani hiljem. Ja isegi kui ei plaani, siis millal on inimesel enne sinist lõnga kodus ülearu olnud? Ma ei tunne küll kedagi, kellel oleks.

Esimene kinnas valmis märkamatult - hommikuks oli käelaba osa kuni sõrmedeni valmis ja loomulikult kudusin kohe juba sõrmed ka otsa. Enne kojuminekut jõudsin isegi teist kinnast alustada. Siiamaani kulges kõik nagu lepse reega, aga siis läks projekt lappama, nagu öeldakse, sest....
Tark kuduja koob kindaid kindla skeemi järgi - kindel arv silmi ja ridasid.
Vähem tark leiutab ise, aga paneb vähemalt kirja, mitu silma ja mitu rida ta esimesele kindale kudus.
Edasi tuleb tükk tühja maad ja siis tulen mina - ei mingit skeemi (pole kunagi olnudki!) ega midagi ka kirjas. Ja arvestades, et esimene kinnas sai kootud seltskondliku loba ja veini saatel, siis ega ma ei lugenud ega mäletanud niisama ka.
Egas´ midagi, selline tagasilöök oli küll veidi tüütu ja häiriv, aga ei midagi fataalset. Lugesin oma kotkasilmadega juba kootud kindal read kokku ja vehkisin teise samasugusena valmis. Ei kontrollinud. BIG MISTAKE! Kui valmis kindad kõrvuti panin, nägin kohe, et ei klapi. Kohe silmnähtavalt vähemalt 4 rea võrra ei klappinud, ehk et vasaku käe kinnas oli umbes-täpselt nende ridade võrra pikem. Kui kätte tõmbasin ei saanud arugi, aga kui kõrvuti panin oli vahe selgelt näha.
Sellest moraal - ei ole vaja kududa ühevärvilisi kindaid, kui kudumisjumal ja Pinterest on leiutanud sedavõrd suure hunniku sõrmkinnaste mustreid, mida oleks võinud kasutada. Kes mul keelas sealt Abakhanist mõnda tokki kasõi sedasama määrdunuvalget lõnga osta ja sellega mingi loetav muster kududa kinda sisse? Ei keegi. Endal oli ikka vaja mingit jonni ajada, et teen ühevärvilised kindad ja oh küll ma siis tikin ja kaunistan!
Mis toobki mind selle viletsuse järgmise peatükini - kaunistused.

1. katse - dekoratiivsed paelamotiivid 
Mul on endale teadaolevalt kodus mitme kilomeetri jagu erinevaid siniseid ja muud värvi paelu, sh igasuguseid selliseid, millelt on võimalik motiive välja lõigata. Kuduma hakates olin üsna kindel, et leian nende seast ka sellise, mida saan nende kinnaste juures ära kasutada. Pluss ilmselt siis natuke pärleid lisaks ja muud pudi-padi. Täpsemal uurimisel selgus, et Murphy seadused on jätkuvalt jõus - vajaliku paela olemasolu tõenäosus on seda väiksem, mida rohkem sul erinevaid paelu käsitöökotis on.
Seadsin sammud jälle Abakhani, aga Murphy ootas juba seal ees - kui üks pood valmistab sulle pettumuse üks kord, siis pole mõtet oodata, et ta järgmine kord teisiti käitub.
Üleüldse arusaamatu, mida nad seal viimasel ajal müüvad. Kaupa justkui on, aga kui konkreetselt kangaid ei osta, siis muus osas jääb valik iga korraga järjest kesisemaks. Vist olen Karnaluksi sortimendiga juba nii ära hellitatud, et kõik teised poed tunduvad selle kõrval väikeste külapoekestena....
Tähendab, kokkuvõttes tuli see idee maha matta, sest paela polnud. Ei hakka ju villasele kindale organzast roose peale tikkima ometi.

2. katse - õmmeldud roosikesed
Selle mõtte täideviimiseks tuli mul kõigepealt neid kunagise tootmiskoondise UKU kvaliteedimärgiks kujunenud roosikesi tikkima õppida. Ma mäletan, et minu kadunud tädi tikkis neid nupsikuid unepealt valmis. Kõik nagu masina alt tulnud, täpselt ühesugused ja ühesuurused ka. Mina kogu oma senise käsitöölise eluaja jooksul pole neid kunagi varem teinud, mis on mõneti isegi üllatav, arvestades mida kõike ma teinud olen. No aga kus häda kõige suurem, seal YouTube kõige lähem. Polnud vaja kaua otsida, kui juba leidsingi selle video:
(Ma loodan, et ma selle lisamisega siia nüüd kellegi autoriõigusi ei rikkunud....)
Igatahes õppisin tänu sellele filmijupile täiesti uue oskuse selgeks.

Algaja esimese katsetüki ja proovilapina nägi kena välja, aga mulle ikka üldse ei meeldinud.
Kuidagi liiga lapsik tundus.... harutasin kõik jälle üles.
Nüüd olin juba täitsa turris ja nõutu, sest ideed hakkasid vaikselt otsa lõppema.




Tegin veel paar ebaõnnestunud katset (õnneks mitte enam praktilist) tikitud pitsitükkidega ja litritega, aga ei midagi....
Olin juba alla andmas ja hakkasin ennast harjutama mõttega, et mul ongi nüüd maailma kõige igavamad ühevärvilised kindad, mis tuleb kuidagi ära kanda.







Aga kus loomekriis kõige suurem, seal värvilised vilditükid kõige lähemal. Seda varianti polnud ma veel proovinud ja mis seal imestada - see toimis!
Step 1
Step 2
Valmis mu ilu-ilukesed, mis sest et üks teisest 4 rida pikem! :-)

Müts ikka kah! 
Nüüd kus ma kinnastega võiduka lõpuni olin jõudnud, olid juba vardad soojad ja mõtlesin, et teeks siis ikkagi selle mütsi ka ära. Mitte, et ma seda edaspidi hullupööra kandma hakkaks, sest tõesti-tõesti, see on nii - minu pea lõi vanajumal selles tootesarjas, mis mütside kandmiseks mõeldud ei ole. Mida iganes ma endale ka ei prooviks, näevad need minu peas ikka välja nagu kohvikannusoojendajad või pajakindad. Ma olen visa järjekindlusega proovinud küll barette, kübaraid (oi õudust!), sonisid, tutiga ja tutita mütse, nokamütse, rätikuid, salle ja mida kõike veel, aga tulemus on iga kord üks ja seesama - ma näen välja nagu peakattega samovar.
Seega ei olnud suurt vahet, kas koon ühe mütsi sellesse kollektsiooni veel juurde või mitte. Vähemalt pakasehooajaks, mida nüüd ju lausa kuu lõpuni ähvardab, on mingi abivahend olemas mis kõrvadel härma ei lase minna.

Ega mul mingit skeemi ega plaani jälle muidugi polnud. Iga kord kui ma neid käsitööportaalides reklaamitud mütse vaatan (ja neid on nagu kümneid ja sadu), siis ma mõtlen et issanda kurat, kui lihtne see tundub! Võta aga ringvardad kätte, koo toru valmis, pane tutt külge ja alusta järgmisega. Mõnel tuleb kohe mütse nagu vabrikust: palmikutega, tuttidega, värvilisi ja ühevärvilisi... Kõik kohe kandjale parajad ja peas ilusad...
Mina kõigepealt pidin läbima jooksujalu kõrgema matemaatika kursuse, et arvestada välja kui mitu silma ma pean kuduma, et enda pea jaoks paraja suurusega tulemus tekiks. Kuna nii kinda kui mütsivardad olid mõlemad 2,5-sed, siis sain kinda pealt mõõtu võtta, kui palju 10 silma sentimeetrites välja näeb.
Siis võtsin oma ringvardad (taevas teab, millal ja miks ostetud) välja ja katsetasin seda torukudumist, aga mitte midagi ei tulnud välja. Kiskus ja venis ja silmad takerdusid vardaotstesse kinni ja üldse sada häda.... Pärast 5-6 rida oli selge, et see mudel mul lendama ei hakka ning sinnapaika ma need ringvardad jätsin.
Edasine kirjeldus läheb rubriigi alla "Ära seda kodus järele tee" ja on arvestatavaks huumorinurgaks kõikidele spetsialistidest mütsikudujatele.
Kuna esimene katsetus läks vett vedama, võtsin järgmiseks enda peenikesed kampsunivardad välja ja lõin nende peale vajaliku arvu silmi. Ütleme nii, et kohe hoopis teine tubakas!
Aeg-ajalt jäin küll kahtleva pilguga kudumi laiust vaatama ja mõtlesin, et on mul tõesti nii suur pea või?!, aga siis mõõtsin jälle üle ja tõesti, mul ongi selline tulnuka peakuju.








Alustuseks kudusin esimesed 6 rida parempidi, siis tegin ühe rea õhksilmu ja siis järgmised 6 rida jälle parempidi. Seitsmendat rida kuduma hakates keerasin esimesed 6 rida õhksilmade rea koha pealt tagasi ja kudusin mütsi esimese rea 7. reaga kokku. (Mitte et ma arvaks, et keegi nüüd aru sai, misasja ma siia kirjutasin.) Tulemuseks igal juhul oli see, et nüüd oli mütsi servaks mitte parempoolse koe esimene rida, vaid õhksilmade rida, mis kenasti sakilise serva jättis. Edasi hakkasin palmikuid kuduma ja nii senikaua kuni müts minu arvates piisavalt pikk oli. Siis oli vaja ikkagi natuke koomale võtma hakata, aga palmikuid ju niisama kokku ei koo, et tulemus kole ei jääks. Tegin siis nii, et kudusin alguses mõlemast neljasest palmikureast ühe silma kokku ja ja järgmine palmik tuli juba mitte 4+4, vaid 3+3, sealt järgmine aga juba 2+2. Ka palmikute vahel olevad 2 pahempidikoes olevat silma kudusin mingil hetkel kokku üheks silmaks. Niimoodi märkamatult sain kudumi koomale tõmmatud ja ühel hetkel lõpetasin lihtsalt töö ära. Kui mütsi tagumist külge pidi kokku õmblesin, siis krookisin lihtsalt pealaele jäänud "augu" kokku ja tulemus nägi üsna veenev välja. Enne lõplikku töötlemist nägi müts tervikuna küll välja nagu kootud trompet, aga ega ma sealt mingit imet ei oodanudki. Ise olin täiesti rahul, ehkki mis seal salata, kui oma suurteose endale pähe panin, oli tulemus jätkuvalt sama - samovar. Ümar munasamovar, kui täpne olla. Mõnede asjadega siin elus lihtsalt tuleb leppida, midagi pole parata.
Mütsile muidugi õmblesin samasugused kaunistused külge nagu kinnastelegi, nii et lõppkokkuvõttes näeb minu mütsimoodi asjandus välja selline.







esmaspäev, 26. veebruar 2018

Hakkame sättima.... värviliseks kevadeks!

Suured EV100 pidustused on nüüd möödas, külalised koju läinud ja bänd pillid kokku pakkinud. Usinamatel on nõudki pestud ja toad puhtaks pühitud.
Aga ega õige eestlane jää ometi niisama ilma imetlema ja loorberitele puhkama. Tuleb ikka kohe käpad jälle käima lükata ja järgmisteks sündmusteks valmistuma hakata. Eelmisel aastal jäi minu mäletamist mööda meie kevad kuskile poolele teele toppama ja suvi, mis Eestisse pidi jõudma, uitab veel tänaseni kusagil ilma peal ringi. Ma igatahes küll ei mäleta, et teda siin näinud oleksin. Terve aasta oli üks pooltoobine sügisilm õues.
Seetõttu on ju alust arvata, et selle aasta kevad ja suvi, kui need ennast Eesti poole asutama hakkavad, ka eelmise aasta eksinud laisikud tee pealt üles leiavad ja kaasa haaravad. Paadunud optimistina loodan mina küll, et sel aastal vähemalt poolteist kevadet ja tervelt kaks suve siia jõuavad.
See tähendab aga päikest, sooja ja põhjust ennast lille lüüa iga päev, mitte oodata terve pimeda talve jagu ühteainukest suursündmust.
Iseenda lillelöömise abivahendeid olen ma siin viimasel ajal üsna usinalt tootnud ja mida edasi kevade poole, seda rohkem neid vist tulema hakkab. Sätin nad siia siis kambakesi ja ükshaaval väljanäitusele ja kuna nad kõik ootavad oma inimest, siis ehk keegi tunneb enda oma ära.
Ei ole tahtnud neid ükshaaval laiale avalikkusele presenteerida, tüütaksin siis vist kõik inimesed oma piltidega ära. Seetõttu ootasin, kuni mingi hulk saab valmis ja tutvustan neid siis portshaaval.
Praeguseks hetkeks on selline kogu omanikuta asju tekkinud.


Ükshaaval ja lähemalt siis sellised
1. Pross "Sinine liblikas"
Suurus: kõrgus 4,5 cm ja tiibade laius 6,5 cm
 2. Pross "Must liblikas 2"
 Suurus: kõrgus 5 cm ja tiibade laius 6,5 cm









3. Pross "Ameerika liblikas" 
Suurus: kõrgus 3 cm ja tiibade laius 6 cm









4. Pross "Rohekasmust lind"
Suurus: nokast sabani 8,5 cm










5. Ehtekomplekt "Asteegi roos"

Suurus:
KÕRVARÕNGAD: diameeter 2 cm, pikkus koos kinnisega 4 cm
KEE: laius 5,5 cm, kõrgus 6 cm, kee pikkus 55 cm