reede, 30. juuni 2017

Natuke puutööd Võililles

Aastat 10 ja vist rohkemgi tegin oma vanematekoju värava ette uhke talunimega sildi. Paps ajas metsast välja sobiva suurusega männipuust tugipostid, mida ma siis garaaži ees koorest puhtaks laasisin nii et puru ja vaiku lendas, ja otsis oma lõpmatutest varudest välja laia lauajupi. Nii ma seda seal siis nikerdasingi.
Mäletan, et kuna olime parasjagu hoovis kasvavate sirelite seas tõsist harvendustööd teinud, siis saagisin maha saetud sirelitüvedest välja hunniku seibe, mille hiljem rohelisest peitsilahusest läbi lasin ja nendega talu nime kirjutasin.
Kaua aastaid nägi silt mu koduvärava kõrval välja selline:

Aja jooksul pilt natuke muutus, sest ema riputas sinna igal aastal uutmoodi lilli ja kaunistusi ning postid ise muutusid ka aastate ja ilmastiku mõjul oluliselt tumedamaks.
See siin näiteks on juba eelmisel või üle-eelmisel aastal tehtud pilt.
Siin on juba veelgi parandustöid tehtud, ehk et vahepeal väsisid osad sireliseibid ära ja me pidime nad välja vahetama. Mingil hetkel kadus ka roheline toon nende pealt ja me värvisime seibid pruuni värviga üle.

Sel aastal olen jälle veidi pikemalt oma puhkuse ajal siin kodus ja ühiselt otsustati et nüüd on viimane aeg kauakestnud vanakesele tõsine kapitaalremont teha. Esiteks on põikipuu, mis silti kinni hoiab, juba täiesti pehkinud ja teiseks - eelmisel aastal üle värvitud sireliseibidelt on ka värk suures osas maha koorunud.
Mõeldud - otsustatud - delegeeritud. Mulle.
Kuna seibiteema tundus aastate jooksul ennast juba ammendanud olevat, siis kaasnes delegeeritud töökäsuga ka tingimus, et selle asemele tuleb mingi muu lahendus leida. Ja no kuskohast sa ikka mujalt ideid leiad kui omaenda peast. Kui peas ei ole ühtegi ideed, siis tuleb minna Pinteresti. Seal ikka on keegi midagi välja mõelnud. Pärast pikka ja piinarikast otsingut (piinarikast, kuna leidsin samal ajal umbes 450 000 muud mõtet, mida oleks kohe tahtnud realiseerima hakata) leidsin lõpuks midagi, mida sain hakata omaenda peas edasi arendama. Edasine sõltus juba suuresti kohaliku ehituspoe kaubavalikust (mis etteruttavalt öeldes osutus üllatavalt asiseks).

Aga kõigepealt võttis paps muidugi olemasoleva sildi tugipostide küljest alla ja vedasi garaaži, kus ma siis tööle asusin.
Step 1 - vana silt algsel kujul












Step 2 - kangutasin noaotsa ja tangidega vana sildi küljest kõik nupud ära ja lihvisin taldlihvijaga sildi vanast lakist ja mustusest puhtaks.














Step 3 ja 4 - peitsisin puhtaks lihvitud laua pähklivärvi peitsiga tumedaks ja lakkisin üle.



Tulemus oli varasemast ootamatult tumedam, aga ma pean ütlema et mulle väga meeldis. Pähkel jättis puidule nii mõnusalt sooja ja kuldse pruuni tooni.
Peitsitud laua lakkisin üle.






Pähklipeits
Paadila














Step 5 - Nagu eelnevalt mainisin, pakkus kohalik ehitustarvete pood mulle oma kaubavalikuga meeldiva üllatuse, sest ma lootsin sealt leida parimal juhul mingeid suurema peaga kruvisid või kasvõi papinaelu, aga selliseks varanduseks ei olnud ma valmis. 
Need naelad olid tõesti way ahead of sellest miinimumist, millega mina olin arvestanud. 

Neid kulus kogu töö peale kolm + kolmveerand karpi. 
Tõmbasin markeriga varasemate sireliseibide paiknemise järgi uute tähtede kontuurid ette ja hakkasin naelu toksima. Piirajana (nii osutus asendamatuks üks papsi garaažist leitud hiiglamapikk kruvitüübel. Seda nii naelte kõrguse kui omavahelise vahekauguse osas. 


Step 6 - kui tähed olid valmis haamerdatud, siis värvisin kõik naelapead üle Hammerite´i pronksivärvi metallivärviga, sest muidu olid nad liiga tuhmid ega paistnud kaugelt vaadates välja. Aga väravasildi mõte ongi ju kaugelt loetav olla. 
Täiesti kapitaalse uuenduse saanud väravasilt näeb nüüd selline välja.
Minu meelest täitsa OK. 





Järgmisena lubas paps sellele väikese varikatuse ka peale meisterdada, siis ei pea jälle niipea ülemist palki vahetama. :-)







pühapäev, 19. märts 2017

Igakevadine salliralli on jälle käes

Ma olen tähele pannud et inimesed hakkavad kevade lähenedes väga imelikult käituma. Mõned hakkavad endale poest lilli laua peale vaasi ostma, mõned otsivad alateadlikult kapist värvilisemaid karupükse ja kampsikuid välja, mõned vahetavad talvise kartuli ja grillkana sootuks värvilisemate salatite ja köögiviljade vastu.
Mind näiteks tabab enne kevadet vastupandamatu vajadus endale mõni uus värviline sall või rätik soetada. Mitte et mul neid eelmistest aastatest vähe alles oleks - kapp on puupüsti täis ja ma võiks lausa sallipoe avada, aga ikka tundub et just seda selle kevade oma ei ole. Ja siis ma leiangi ennast jälle kangapoest šifooni- ja tüllirullide keskelt.
Nii ka sel aastal. Kuna Kangadžungel oli hinnad olematuks langetanud, ostsin kohe hulgim. Mine tea, mis mõtted mul veel pähe tulevad.
Siin siis seekordne saak! 4 erinevat kangast, üks ilusam kui teine.
Punase ja rohelisega ei ole jõudnud veel midagi teha, aga plaanid juba on. Kaks kirjut on aga juba valmis. Sellised siis seekord:




Ega siin midagi keerulist ei ole. Tuleb osta selline kangas mis on mõlemalt poolt ühesugune, see paari millimeetri ulatuses servadest ära palistada läbipaistva niidiga - ja valmis ongi! 
Kui juhtub olema kangas, mille pahem pool on kahvatum ja teistsugusem, saab alati teha kahe erineva kangaga rõngassalli või siis samast kangast toru. Kuna mul see heleroheline just selline ongi, siis ilmselt saab sellest üks niisugune sall. 

No ja lisaks sallile, olgu ära mainitud, sai lõpuks valmis ka üks tellimustöö, mida ma alustasin juba veebruaris, aga ajapuuduse tõttu lõpetasin alles mõned päevad tagasi. 
Üks lilla-beežikirju käevõru. 


Edasine kevadperiood kuulub tööle, koolile ja eksamitele. Ja varsti on juba aeg alustada ka aiaprojektide ettevalmistamisega Tarekeses. :-)


esmaspäev, 2. jaanuar 2017

Mõned aastalõpu toimetused

Pärast Käsitöömessi maratoni võtsin veidikeseks aja maha ja ei läinud kohe tükk aega ühegi käsitööasja lähedale ka.
Aga siis läks jälle natuke päevi ja nädalaid mööda ning vaikselt hiilisid niidid-nõelad-paelad-pärlid taas mu köögilauale. Selle tulemusel valmisid veel aasta lõpus sellised väikesed vidinad.
1. Grossglockneri kiviga käevõru

Mäletatavasti tõin üle-eelmisel suvel oma Austria reisilt kaasa peotäie ägedaid kive Grossglockneri liustiku juurest. Üks nendest leidis nüüd jälle tee ehte sisse. Kuna selle tulevane omanik eelistas kuulduste põhjal looduslikke kive, siis enam looduslikumat kivi kui ühe mäenõlva pealt korjatud isend enam olla ei saakski. Nii ta siis siia käevõru keskele sattus.

2. Elevandiluuvärvi komplekt

Sellesse komplekti kuulusid siis pross ja juukseklamber. 

3. Organžakangast pross
See iludus läks eritellimusena minu õele Andrale. 
Organžaroose polnud ma juba jupp aega teinud, seega vahelduseks oli päris vahva jälle selles tehnikas midagi teha. Andra jaoks polnud kahju ka roosi keskele ühte oma vähestest Swarovsky kristallidest ära kasutada. :-) Mul on neid mõned ja need lähevad kasutusse ainult eriti erilistel puhkudel. 

4. Helkurid
Jõuluajal ei saa ilma helkuriteta. Nagu varasematel aastatel, nii ka nüüd valmis kingituseks päris mitu helkuriehet. Sellised naivistlikud ja lihtsad, aga vajalikud!




   























5. Pruuni-rohelisekirju pärlipilvega pross

6. Gozo saare klaasitükiga kaelakee
Selle kaelakee keskmes oleva kaunistuse ostsin Gozo saarel tegutsenud kohalikust käsitöökülast, ühest klaasimeistrite poest. Muud klaaspärlid on kohalikust kaubandusvõrgust, osaliselt Saksa ja osaliselt Tšehhi tooted. 
Nüüd tuleb pikem paus, sest eksamid ootavad ja kool. 


esmaspäev, 5. detsember 2016

Kõik päevad pole pidupäevad ehk iga kord riskijad shampust ei joo

Meie suurejooneline eksperiment proovida järele käsitöökaupmehe raske töö on nüüdseks läbi saanud. Kokkuvõttes võib öelda et kogemuse, uute sõprade ja toreda nädalavahetuse võrra olen ma nüüd rikkam, aga rahalise kasumi poolest sama vaene nagu enne messi.
Kui peaksin seda tööd oma põhielatise teenimise eesmärgil tegema, siis ilmselt sureksin nälga. Siit ka vastus edaspidi kõigile mu lähematele ja kaugematele tuttavatele-sõpradele, kes püüavad mulle kärbseid pähe ajada teemal "tule palgatöölt ära ja hakka oma käsitöö bisnesit ajama" - vaat ei hakka ikka küll. Hobi ta on ja sinna ta ka jääb. Aamen.
Aga alustan siis algusest...

1. PÄEV, "Pensionäride eri"
Alustasime oma killavoori lahtipakkimist Lauluväljaku müügitelgis reede hommikul veidi peale kella 9.00. Esimene pilt tulevasest Irma - Sigriti Käsitööbutiigist oli päris troostitu - ainult 2 x 2 m suurune kriidiga asfaldile maha märgitud ruut ja määrdunud 3 pistikuga pikendusjuhe. See pidi kolme tunniga muutuma vastupandamatu kaubavalikuga müügiparadiisiks.
Lõime lauad püsti ja rullisime minu poolt ettenägelikult kodunt kaasa võetud 2 rulli kunstmurukangast põrandale maha. Jumal tänatud et Toriseja need suvel rõdupõranda katmiseks ostis, muidu oleksime oma varbad siniseks külmetanud.
Lisaks muruvaibale olin kaasa võtnud veel terve koti "igaks juhuks vaja minna võivate" asjadega nagu teip, käärid, nööpnõelad, pliiatsid, mõõdulint, 2 komplekti plastmassist nuge-kahvleid ja kolm banaani, ning kotitäie "kindlasti vaja minevaid" asju nagu 2 fliisist pleedi, laualinad, peegel, kuuseküünlad, visiitkaartide karbid, nime- ja hinnasildid + muu taoline.
Jooksvalt selgus, et lauaserva kaunistuseks mõeldud kuuseküünlad ei lähe põlema. Loomulikult olime need enne selles veendumist juba lina külge kinni nõelutanud. Pool päeva arvasime et meile eraldatud pikendusjuhe ei toimi, aga siis selgus et ei, see on korras, küll aga on küünalde pistikul mingi fataalne viga küljes. Hiljem selgus et nii oligi. Nokitsesime kasutu juhtmejada laua küljest jälle lahti.
Teine veidi häiriv moment tekkis siis, kui selgus et meie kõrvalplatsil majandav meesterahvas hakkas oma müügikoha peale ilmselgelt tervet moodulmaja püstitama ja see ragament varjas ühtlasi ära kogu meie butiigile mõeldud laevalgustuse. Pärastlõunal jõudsime temaga muu jutu sees kokkuleppele et mina toon temale kodunt oma mööblikanga ülejäägid, mille ma muidu ära viskaksin, ja tema toob meile homme näpitskinnitusega lambi, mille oma puitkonstruktsiooni külge kinnitab ja meie leti poole suunab.
Gaasipõleti, mis meie poole peale pidi sooja andma, läks päeva lõpuks täiesti rikki ja õhkas soojust umbes samapaju kui sügavkülmikust võetud lehttaigen. Telgi välisuks, mis jäi küll meist kaugele teisele poole müügisaali, oli pärast terve päeva ristseliti lahti ja ka see asjaolu ei mõjunud üldisele kliimale positiivselt. Taevas teab kuidas need müüjad, kes lausa ukse kõrval kauplesid, oma tööd teha said.
Meie butiik :-)
Kui meie butiik lõpuks valmis sai ja leidsime aega ka ümberringi vaadata, tuvastasime lisaks moodulmajapaigadajale veel teisigi naabreid - näiteks meie teisel pool küljes värvilisi nahkkindaid ja värvilisi õlasalle müüva üliaktiivse proua.
Otse meie vastas hakkasid äri ajama kolm müügiletti: esimeses üks vähem ja teises üks natuke rohkem rõõmsameelne proua taevas teab, millisest ilmanurgast - tõsimeelsem tädi kauples lambanahkade, villasusside, villavestide ja pleedidega, teine pakkus heegeldatud mänguasju ning kodus vekitud hoidiseid ja mahlasid.

Minu kaubavalik
Nende vahele mahtus rõõmsameelne Söödi Karni müüjate tandem, kes pakkusid imemaitsvat sinki ja suitsuvorsti ja muid lihatooteid.
Kell 12 avati uksed ka linnarahvale ja sealt neid siis vähehaaval tulema hakkas. Esimese päeva kohta võin rahulikult kinnitada et tubli 85% külastajatest olid pensionärid. Ülejäänud 15% jagunesid lapsevankreid lükkavate noorte emmede ja ilmselt reedeti töölt vaba päeva omavate keskealiste prouade vahel.
Mingit tunglemist ei toimunud, inimesed kulgesid niisama uimeldes mööda lettidevahelisi käike. Näppisid siit kaupa ja nokkisid sealt. Kuigi kauplejaid jagus ka Lauluväljaku II ja III korrusele, siis suurem osa ostjatest-uudistajatest nii kõrgele siiski ei jõudnud, kui sealseid müüjaid uskuda. Käisin ka ise vahepeal vaatamas kuidas mujal äri käib ja tõepoolest, ülemised korrused olid külastajate poolest üsna hõredad. Ainsad, kes reedel (ja etteruttavalt öeldes - ka järgnevatel päevadel) silmnähtavalt hästi müüsid, olid toidukaupadega kauplejad. Nendel olid kogu aeg käed-jalad tööd täis. Pensionär ostab ikka enne tüki soodushinnaga sinki kui läikivate värvidega prossi rinda. Ei saa seda talle pahaks panna.
Uudistajaid käis ka meie laua ees küll, kes seisma jäid ja tähelepanelikult mu ehteid uurima hakkasid. Au ja kiitust sain ohtralt, aga nagu ütleb minu üks sõber, samuti käsitöökaupmees - ega laigid ei toida. Märkimisväärne osa prouadest, kellega müügijuttu alustasin, teatasid, et teevad ise käsitööd mingites ringides/õpitubades/hobikorras. Ülejäänud rapustasid lihtsalt leebe naeratusega pead ja purjetasid edasi vorstileti suunas.

Kuna ostjaid sellest rahvast ilmselgelt ei olnud, siis saime Sigritiga kordamööda teha pikemaid uurimisretki teiste müüjate manu. Täheldasin, et pakutavate kaupade sortiment ja tootevalik oli kordades parem ja huvitavam kui Mardilaadal nähtu. Ja seda mitte mujalt (Lätist, Leedust, Venemaalt jms) tulnud müüjate arvelt, vaid üleüldiselt.
Kohutavalt palju müüdi igasuguseid ehteid, mis tähendab et konkurents minu jaoks oli ülikõva. See, et minu tehtud asjad olid ilmselgelt ainulaadsed ja kellelgi teisel selliseid polnud, et omanud tähtsust.
Suur osa kulinamüüjatest kauples kõige lihtsamate kõrvarõngaste ja ühetaolistee kameestiilis ehetega ning tõeliste või vähem tõeliste poolvääriskividega, aga oli ka erandeid, mis oma isikupära ja uudsusega mulle silma jäid.
Minu lemmikud olid siis järgmised.
Äärmiselt stiilsed puidust ehted Vainupusle nimeliselt tootjalt: http://vainupusle.onepagefree.com/?id=14821& Ma ei saa sinna midagi parata, et ma ilusate puidust valmistatud asjade peale alati elevile lähen ja need mulle igal pool enne teisi silma torkavad. Ei suutnud seegi kord vastu panna ja ostsin endale viimasel päeval nende käest ühe imekauni puust prossi. Kahju ainult, et müüja ei osanud mulle täpselt öelda, mis puuga tegemist on. Ütles vaid, et polevat kohalik...
Lisaks puidust ehetele jäid silma ka Viilung Puidu imekaunid erinevatest puiduliikidest kokku pandud lõikelauad. Nende peal midagi lõikuma hakata minu käsi küll ei tõuse. Pigem riputan seina peale. Näiteid saab vaadata siit: http://www.viilung.ee/tootekataloog/mitmesugust/53/loikelauad
Minu ammune lemmik vilditud lillemantlite tegija oli oma silmipimestavalt kaunite töödega väljas, sain neid nüüd siis ka lõpuks oma käega katsuda. Lillemantlid siis need siin, kes veel ei tea: http://www.lillemantel.com/galerii---gallery.html
Kaunis ja õrn elevandiluu ja vandlitoonides keraamika Kraami Kojalt. Ma ei saa ennast küll suureks keraamikafänniks lugeda, aga nende tööd olid tõeliselt hunnitud. Facebookis on neil kenasti oma lehekülg olemas.
Oma kõige suurema wow-elamuse leidsin aga üsna nurga taha peidetuna ja selleks olid Siidiussi Kambrikese siidist ehted, rätid ja sallid. Neid käisin kohe mitu korda vaatamas ja tundsin siirast rõõmu, et neil hästi läks.

Päeva lõpuks olin müünud tervelt 1 prossi :-), aga näinud see-eest palju ilusat ja huvitavat.
Võetud oli ka mõned visiitkaardid.

2. PÄEV, "Laigid ei toida"
Kuna esimene päev läks nii nagu ta läks, siis panime oma lootused-ootused pigem laupäevale, kus inimesi kindlasti rohkem ja ostjaid seega siis ka.
Pealegi oli meil nüüd korralik valgustus, mille naabrimees lubadust pidades kaasa oli võtnud, ning leti ümber põles kutsuvalt eelmise päeva katkiste lampide vastu vahetatud siniste elektriküünalde rida. Korraldajad olid eelmisel päeval rikki läinud gaasipõleti korda teinud ning see õhkas ka päris mõnusat sooja.
Inimeste osas oli meil õigus - neid oli teisel päeval tõesti kordades rohkem ja hoopis teine segment: pered, keskealised paarikesed, sekka hulganisti turiste. Rahvast oli palju, vahekäigud olid uudistajatest umbes nii meil telgis kui ka majas kõikidel korrustel. Sees olid kitsad lettide vahed inimesi nii tihkelt täis kohati et polnud ruumi liikuda. Inimesed kisti massiga kaasa, polnud võimalik peatuda ja süveneda. Meil telgis oli samuti rahvast murdu, aga ostjaid... endiselt vähe.
Toidukaupmeestel muidugi olid käed-jalad jätkuvalt tööd täis.
Vaatlusnaiskond
Viisime Sigritiga läbi vaatluseksperimenti ja päeva lõpuks panime kokku messikülastajate välimääraja:
1. tüüp "Arusaamatud uitajad"
Need on sellised inimesed, kes liiguvad ühtlases tempos müügilettide vahel, aga ei pööra pilku mitte ühelegi neist ega aeglusta kusagil ka sammu. Lisavariant A - inimesed, kelle pilgud on naelutatud telefonidesse ja B - need, kes  omavahel ennastunustavalt lobisevad.
Meile jäi arusaamatuks, mida ja miks nad otsima tulid.
2. tüüp "Erapooletud vaatlejad"
Need on tegelikult natuke nagu esimese külastajagrupi alaliik, sest nemad liiguvad samuti sammu aeglustamata kõikide ridade vahel, aga vaatlevad ühesuguse huviga nii kootud sokki, puidust pannilabidat, pärlitest kaelakeed ja värvilist lõhnaküünalt. Ka toidulett ei suuda neid oma ahvatlustega ettevõetud rajalt ja tempost hälbima meelitada.
Mõned üksikud haaravad tempot aeglustamata karbist visiitkaardi...
3. tüüp "Ideekogujad"
Nemad on selles mõttes huvitav seltskond, et nad tõepoolest tunnevad su kauba vastu siirast huvi. Nad võtavad asja kätte, uurivad seda vasakult ja paremalt, vaatavad kaugelt ja lähedalt, hindavad ja kaaluvad... Aga kui hakkad neile müügijuttu ajama, siis selgub et tegemist on teise samasuguse hobikäsitöölisega, kes on tulnud kohapeale uusi mõtteid ja inspiratsiooni saama ning tehnikaid õppima. Ta ei kiida su tööd, ammugi ei osta ta seda, aga tema näost on selgesti näha, kas ta sai idee võrra rikkamaks või mitte.
4. tüüp "Laikijad"
Ka nemad on leti müüjapoolse külje poolt vaadatuna huvipakkuvad tegelased, kuna tunnevad müügil olevate esemete vastu samuti siirast huvi ja imetlust. Nad jäävad leti ette pikalt seisma, vaatavad põhjalikult kõiki asju (üldjuhul mitte ühtegi konkreetset) ja õhkavad siis: "Issand, kui ilusad!", "Küll on huvitavad ja originaalsed asjad!", "Kuidas selliste tegemine küll võimalik on!" jne. Nad paitavad su käsitööego ja -kõrva, aga ... ei osta mitte ainsatki asja.
Tõsi küll, paljud neist võtavad ka visiitkaardi, mis teeb neist siiski pikemas perspektiivis huvipakkuva kliendi. Loodetavasti.
5. tüüp "Eriliste soovidega tellijad"
Need on haruldased, aga siiski täiesti eksisteeriv liik külastajaid. Ma ise kohtasin selliseid paar tükki. Kuigi neile ei sobi hetkel letile laotatud sortimendist mitte midagi, ometi on neil reaalne soov mingi ese endale soetada ja seda just nimelt sinu käest. Seega - nad teevad tellimuse. Mulle sellised kliendid meeldivad ja sugugi mitte seepärast et nad midagi tellivad, vaid hoopis seetõttu et mulle endale meeldib teha asja konkreetsele inimesele. Selline umbisikuline asjade valmisvorpimine nagu meil Sigritiga enne messi toimus on küll protsessi mõttes tore, aga sisu poolest igav ja kipub väga liinitööd meenutama.
6. tüüp "Ootamatud üllatajad"
Need on sellised inimesed, kellest ei oska mitte uneski arvata, et nad üldse võiks sinu asjade vastu huvigi tunda. Liigina veelgi haruldasemad kui eelmise tüübi esindajad. Meie nägime 3 päeva jooksul kahte. Üks oli soomlasest härrasmees kes lihtsalt tuli oma naisega, juba kiirustas meie letist ilma peatumata mööda ja pööras siis täiesti ootamatult otsa ümber ja tuli tagasi. Ostis pikemalt valimata ühe väikese punase prossi. Sigriti üllatajaks oli üks surfarivälimusega lahe noormees, kes ostis oma emale kingituseks bareti (NB! Ema ise ilmselgelt ei viibinud messil). Ma väga loodan, et ta emale poja kingitus meeldis.
7. tüüp "Päris ostjad" 
Neid oli messil päris palju, meie juurde jõudsid kahjuks väga vähesed.

2. päeva lõpuks olin müünud jälle tervelt ühe prossi ja saanud ühe konkreetse tellimuse. Visiitkaarte oli võetud ohtralt.
Sigrit müüs mütsi.

Kui ma ütleksin et meeleolu oli jätkuvalt optimistlik ja lootusrikas, siis ma valetaksin. Seepärast olen siinkohal aus ja ütlen otse välja - olin väga pettunud. Mitte et me oma eksperimendi alguses oleks oodanud, et asjad meil iga hinna eest käest rabatakse, aga nii kehva tulemust ei osanud me ka oodata. Asjaolu, et kõik ümberkaudsed müüjad (kes meist oluliselt rohkem kogemusi omasid) nagu ühest suust kinnitasid, et ongi arusaamatutel põhjustel täiesti kohutavalt kehv müük, ei teinud meie meeleolu paremaks. Kui mul hammas valutab ja naaber ütleb et temal on ka varvas kohutavalt valus, siis ei tee see minu hambavalu teps mitte väiksemaks....
Eriti lõikavalt käis selline ikaldus minu käsitööego pihta. Olin küll kõrvalsaalides vaatamas käies paaril korral ennast mõttelt tabanud et issand kui ilusaid asju inimesed ikkagi teevad, mida mina siin üldse soperdan, aga peletasin need kohe peast välja ja veensin ennast, et mul on lihtsalt teistsugused asjad ja see et keegi teeb midagi muud, mida ma siiralt imetlen ja heas mõttes kadestan, ei tähenda veel kaugeltki et minu enda tehtud asjad halvad on.
Aga selline hale müügiedu(tus) tõi needsamad mõtted jälle pähe tagasi ja ma tõsimeeli pidasin endamisi aru, kas ma oma oskusi ja võimeid mitte üle ei hinda. Kuidas on võimalik et mitte keegi minu asju ei soovi? Ütlesin juba Sigritile ka et kaalun tõsiselt käesoleva hobi vahetamist mõne aja- ja ressursisäästlikuma variandi vastu, näiteks hakkan koguma kuulsate inimeste hingeõhku või tühje kempsupaberirulle. Sigrit kaalus allesjäänud mütside annetamist heategevusele.
Samuti heietas ta pühapäeva osas allaandmismõtteid ja kaalus, kas üldse kohale tulla. Mina ikkagi mõtlesin et kui juba on tuldud, siis käin selle Kolgata tee lõpuni. Alla ei anna.
Pealegi oli meil, kui olematu müügitegevus välja arvata, tegelikult päris lõbus. Sigrit sai enda tuttavatele vastu jõule kõik vajalikud kingitused ostetud, mina käisin samuti kõrvalsaalides ostuplaane veeretamas. Naaberlettide müüjad olid vahvad ja me sõbrunesime nendega üha enam. Tekkis selline väike kommuuni- või ühise asja ajamise küünarnukitunne (ma ei oska seda paremini kirjeldada).

3. PÄEV "Kuradi külm on"
Pühapäeva osas, nii nagu ma juba ütlesin, meil enam mingeid erilisi lootusi ei olnud. Öösel oli kõvasti külmakraade teinud ja kui me hommikul veidi enne kella 10.00 telki jõudsime, siis leidsime et ikka jõhkralt külm on. Kui eelmistel päevadel kannatas veel pool päeva kampsunite väel olla ja alles teises pooles tuli mantel peale tõmmata, siis nüüd oli nii külm et ei hakanud mantlit isegi eest lahti nööpima. Gaasikütjad pandi küll huugama, aga telk oli suur ja kõrge, kuniks see kord soojeneb.
Mina leidsin kotipõhjast kolm ööseks telki jäetud ja nüüdseks külmavõetud banaani. Toidu mõttes täiesti surnd... kutud...
Rahvast oli vähem kui laupäeval, aga siiski piisavalt. Enamik müüjaid oli sama meelt, et ega viimasel päeval enam midagi olulist ja kassarekordeid purustavat ei toimu. Vastaslaua lihamüüjatel oli päris pikalt jõudehetki, mil nad ka mahti said teiste lettide manu käia ja kaupa vaadata.
Andsime korduvalt panuse kohaliku hõõgveinimüüja päevakassasse, aga ei olnud abiks seegi. Just siis kui hingeõhk enam ei auranud selgus, et täisvõimsusel huugavad gaasiahjud on telgis oleva külma õhu lae alla puhunud, kus see igavusest kondenseerus ja hakkas nüüd tihedate piiskadena tagasi alla kukkuma. Kuna tilk ei vali, kuhu langeda, siis kukkus suurem hulk nendest kauplejate müügilettidele. Minul vedas, ainult mõned kartongist ehtealused said pihta ja mul õnnestus need kohe ära kuivatada, aga Sigriti lauapoolel muutis tihe vihm ikka terve mütsirea niiskeks. Ikalduse tulemus - gaasisoojendajad pandi seisma ja küte lülitati välja. Piisapilved jõllitasid endiselt kurjakuulutavalt telgilaes ja varitsesid kohta, kuhu maanduda.
Hingeõhk hakkas peatselt uuesti aurama, käed olid külmast kohmetunud ja ainukeseks võimaluseks sügavkülmumist vältida oli kordamööda köetavas majapooles soojas käia. Seal valitses muidugi täielik troopika, müüjad seisid lühikeste varrukatega pluuside väel ja ei olnud telgis valitsevast jääajast kuulnudki.

Raiskasime jälle rohkem raha kui teenisime, ehk et Sigrit leidis endale veel mõned vajalikud kingitused, mina ei suutnud oma puiduarmastust taltsutada ja ostsin endale tundmatust puust ilusa prossi. Puidust lõikelauda, mida ma ka silmadega söömas käisin, enam kahjuks eest ei leidnud. See oli ära ostetud. Aga pidasin juba tegijatega läbirääkimisi, teen nendega hiljem kaupa.
Käisin uurimas, kuidas mu teistel tuttavatel ja vähemtuttavatel müüjatel on läinud ja hea meel oli kuulda et minu lemmik Siidiussi Kambrike oli oma tulemustega väga rahul ja hea sõber Merle oma Emma-Elfriide kübaratega http://www.arsimaja.ee/olevik/emma-elfriide/ oli ka päris hästi kaubelnud.
Vähemalt kellelgi läks hästi ja see on tore.

Kuigi mess kestis ametlikult kella 18.00ni, pakkis enamik kauplejaid oma asjad juba tunni jagu varem kokku. Ei jäänud midagi enam imesid ootama ja panin kella viieks poe kinni. Sigrit oli juba varem lahkunud.

Olin viimasel päeval müünud 2 prossi, 1 kaelakee ja 1 käevõru. Võetud oli hunnik visiitkaarte, millest päris mitme korral ma usun, et minuga võetakse ehk päriselt ka hiljem ühendust.
Sigrit müüs 2 mütsi. Või 3?

Kui neid kolme päeva nüüd tagantjärele analüüsida ja mõelda, mis võis olla selle ebaedu põhjuseks, siis ega ei oskagi mingeid ilmselgeid põhjuseid välja tuua, miks meil nii läks.
Võibolla oli küsimus selles et ehtemüüjaid oli nii palju ja inimesed käisidki enne läbi majas olevad müügiletid ning alles siis jõudsid minu juurde?
Võibolla oli küsimus selles et nagu Sigrit ütleb - sihtgrupp oli vale. Sellistel käistööüritustel, kui nüüd lähtuda vaatlustulemustest, käib suuresti siiski niisugune seltskond, kes suuremal või vähemal määral ka ise käsitööd teeb. Proovi sa siis eskimole jääd maha müüa...
Võibolla oli küsimus selles et niisuguseid üritusi on enne jõule väga palju - alles oli Mardilaat, nüüd Käsitöömessiga samal ajal toimus laupäeval ja pühapäeval EKA käsitöölaat, lisaks igasugused väiksemad sündmused kaubanduskeskustes ja mujal. Raekoja platsi jõulumüügist rääkimata....
Võibolla oli küsimus selles et me olime liiga toidumüüjate juures ja kui inimene näeb toitu, siis ta enam muud ei märka. Maslow´ püramiid, teate küll....
Võibolla oli küsimus selles et ma olen kehv müüja, nagu Väikepealik mulle mingil hetkel püüdis selgeks teha? :-)
Aga võibolla polnud lihtsalt meie päev ja meie üritus.....

Igatahes oli kogemusena huvitav ja ma sain ikkagi oma arvamusele, et iga kingsepp jäägu ikka omade liistude juurde, kindla tõendi. Ei ole minust hulgitoodete ja anonüümsetele ostjatele valmistatud asjade müüjat. Jään oma pärisinimesi ootama. :-)

Aga mul on hea meel uute sõprade üle ja ma loodan et neil, kes seda tööd oma päristööna ja elatise teenimisena peavad tegema, läheb edaspidi veelgi paremini. Hoian neile pöialt.
Ja hakkan nüüd vahelduseks iseendale midagi valmistama üle pika aja.














reede, 2. detsember 2016

Viimased ettevalmistused ja siis see algab!

Olen viimaste kuude jooksul postitanud siia hulluksajava järjekindlusega pildigaleriisid kümnetest ja kümnetest prossidest, keedest, käevõrudest ja muudest ehtevormidest, mida ma väsimatult valmis nikerdan.  Kinnitan, et veelgi suurem osa valmis saanud asju on jäänud blogis kajastamata, kuna mul pole lihtsalt aega nende valmistamise kõrvalt veel siia midagi kirjutada.
Selle hullumeelse liinitöö põhjuse olen ka juba varasemalt ära maininud - nimelt võtsime endale kolleeg Sigritiga pähe mõtte, et proovime õige käsitöökaupmeeste raske ameti ära. Tema oma mütside ja mina oma ehetega.
Nii ongi sügiskuud kulgenud käsitöötähe all ja päris mitmel hommikul trügime Sigritiga mõlemad, endal silmad punetamas peas, kohvimasina juures teistest ettepoole, kuna eelmine õhtu on jälle öö peale veninud.

Minu elamises on terve köök, kus ma tavapäraselt oma tegemistega resideerun, karpe ja kaste ja kotte täis, mis kõik erinevaid käsitöötarvikuid sisaldavad. Olen mõelnud et heldeke küll, kui nüüd see mess kord ühele poole saab ja jõulud ka, kuhu pagan ma siis kogu selle stuffi majandan?! Või et - KUS see küll kõik varem mul hoiul oli?

Mõned näited sellest, mida mu pere peab välja kannatama kui ma oma tagasihoidliku hobiga tegelen... Olgu see kasvõi hoiatuseks kõikidele meesinimestele, et vaadake mis juhtub, kui valite endale käsitöö tegemise hobiga naise. Õhtuti ei mingit viiekäigulist bufeed, vaid kiired makaronid hakklihaga ning siis kattub laud ühtlase kihina pitside, paelte ja pärlitega. Parem leidke endale kokandushuviga kaaslane.
Ma olen teid nüüd hoiatanud...






Aga nüüd on ettevalmistused tehtud, homme hommikul algab suurüritus pihta ja vaatame, kuidas siis läheb. Viimasel nädalal olen istunud lugematu aja YouTube´is, kuhu on minu meelest pool maailma tarkust kokku kogutud, ja vaadanud kuidas ise soodsalt ja väheste oskustega igasuguseid ehete hoidmise rakiseid valmistada. Olen (jälle kord!) oma pere hulluks ajanud näiteks sellega et harutasin köögipaberirullidelt kogu paberi maha, selleks et sees olevat papist vutlarit kätte saada. Mul on nüüd kapi peal umbes poolemeetrine virn, kust siis lehthaaval paberit võtta saab. Rullid teipisin kenasti ära, värvisin üle ja moodustasin nende ning jupi kartongi abil maailma kõige jaburama käevõrude hoidiku. Ühel päeval ma võibolla isegi julgen seda insenertehnilist imetegu siin näidata. Mõelda vaid, mida kõike ühest köögipaberirulli vutlarist teha annab. Ja ma poleks seda kunagi teada saanud, kui internetijumal poleks YouTube´i välja mõelnud. Halleluja. 

Igatahes.... Kotid on nüüd pakitud, (loodetavasti) kõik vajalik kaasa võetud, ja homme siis selgub, kuidas kulgeb. 
Lökontinjuee....
Usun, et saan siin homme õhtul juba esimesi muljeid jagada. 




laupäev, 29. oktoober 2016

Jätkuvalt ehetelainel: hulganisti uusi vidinaid VOL 2

Siin tuleb järjekordne väike galerii töödest, mida ma käsitöömessiks valmistan. :-)
Olen endale eesmärgiks võtnud igal õhtul vähemalt ühe asjaga valmis saada ja üldiselt on see õnnestunud ka, välja arvatud mõned üksikud erandid. Näiteks eile ja üleeile, kui ma ennastunustavalt internetist kõik "Luciferi" osad ära vaatasin. See tähendab - alates esimese hooaja kõige esimesest osast kuni kõige viimaseni, mis praegu saadaval on. :-)
Tegin seda täiesti ilma süümepiinadeta, sest ausalt öeldes oli mind juba paaril viimasel õhtul mingi arusaamatu loomekriis kimbutanud. Hakkasin nagu midagi tegema, aga panin üsna pea alustatud asja käest ära sest tundsin et ei, seda värvi või selles tehnikas või seda konkreetset asja ma küll täna teha ei taha. Alustasin järgmist ja üsna varsti tabasin ennast mõttelt et ei, see pole nagu ka see. Mõnel õhtul jõudsin enne 3-4 asja alustada kui selle ühe ja õige leidsin. Aga nii ei saa ju rallit sõita, eksole.
Sain aru et tegelikult vajas mu aju väikest pausi igasugustest pitsidest ja pärlitest ning seetõttu oli Lucifer Morningstari saabumine täiesti perfektselt ajastatud. :-)
Aga valminud asjakeste juurde siis.

KAELAKEED

 

                              

                              

                              

KÄEVÕRUD


ristpistes käepael, pikkus 19,5 cm, laius 2,5 cm

pikkus 18,5 cm, laius 4,5 cm

kootud randmesoojendaja-käevõru, laius 7 cm

JUUKSEKLAMBRID





 PROSSID

väike ovaalne pross, läbimõõt 5,5 cm (pikem osa)
väike pross, läbimõõt 3,5 cm, koos pitsiga 5 cm


väike pross, läbimõõduga 4 cm


jätkub varsti.....