reede, 28. juuni 2019

Kaks kaelakeed: "Ёжкин кот!" ja "Kuradi lohejuurikas"

Ma olen ikka aeg-ajalt oma tehtud ehetele nimesid pannud. Mul on ju Siurud, Sirtsud ja Säutsud ning mõni aeg tagasi sarnaste ehete sarjad nimedega Coral Reef, Aurora ja Melisandre. Aga üksikutele ehteasjade puhul ma sedasi üldjuhul ei tee. Nüüd aga tahan rääkida kahest kaelakeest, mis siiski ka omaenda nimed on saanud.

"KURADI LOHEJUURIKAS"

Mida kinkida põhikooli lõpetavale tüdrukule, kes on paras raamatuhull (teismelise kombel natuke muidu ka) ning satub iga kord vaimustusse kui loeb mõnest müütilisest olendist, olgu selleks siis rääkiv puu, veganlust harrastav vampiir või kristallhammastega ükssarvik, kes peeretab vikerkaarevärvilisi liblikaid?
Mina ei suutnud midagi sobivamat välja mõelda kui draakonikujutisega kaelakee.
Idee oli mul suurepärane, aga ütlen kohe ära, et see kee on ilmekas näide sellest kuidas oskused ja ettekujutus valmis asjast omavahel kohe sugugi ei ühildu. Hädad algasid juba siis, kui ma mööda internetti ringi lappasin ja inspiratsiooni otsisin, et mis poosis see elukas seal kaelas üldse rippuda võiks (omavahel öeldes - ma pole suurem asi spetsialist sisalikulaadsete olendite anatoomias). Lohede, draakonite ja sisalikega ehteid oli Pinterest pungil täis ning vahepeal tundus mulle juba, et olen "Troonide mängu" kõik 8 hooaega fotoalbumina ka ära vaadanud. Paraku ei pannud mitte ükski nähtud kujutistest peas ideepirnikest põlema. Nii ma siis võtsingi olukorra järjekordselt kokku tõdemusega - kui tahad, et midagi tehtud saaks, tee ise ära.
Tiivad tulid kohe päris ägedad välja ja olid enam-vähem sellised nagu ma ette kujutasin, aga ülejäänud kere ei tahtnud kuidagi sama lihtsalt järele tulla. "On kuradi juurikas!", jõudsin ma endamisi musttuhat korda sisiseda, kui järjekordseid kontuure kustutama pidin. Ega see markeerimispliiats sealt vildi seest väga lihtsalt maha ei tule ka. Lõpuks otsustasin, et tikingi tiivad esimesena valmis ja siis vaatan uuesti, mis sellest pagana keskosast saab. Muidu kaabin ja katkun õnnetu vildi selle koha pealt lausa auklikuks.
Värvi osas oli õnneks valik selge ja siis muret polnud - sinine. Lisaks oli mul üks ilus kivi, mille tahtsin ka kaelakee sisse panna - selline läbipaistev, seest mõranenud kristall. Kuhu ja kuidas see veel sinna kompotti pidi mahtuma, polnud mul aimugi.
Kasutasin nelja värvi tikkimisniiti: ühte musta ja kolme sinist tooni Puppetsi mulineed. Algus tundus üsna paljutõotav, aga kui tiivad valmis said siis oli kereprobleem jälle ukse ees. Tikkisin siis pea ja kaela valmis. Kere oli ikka segane. Tikkisin ka saba valmis. Kere oli ikka segane. Kinnitasin oma plaanitud kivi sinna kohta, kus draakoni kõht oleks pidanud olema. See vähendas küll kereprobleemi pindala, aga ära ei kaotanud. Lõpuks andsin alla ja tikkisin pagana sisalikujuurika kõhu kivi ümbert lihtsalt siniseks ja viskasin mõned pärlid ka üldmulje segamiseks, sest ilmselgelt minust ikka lohekunstnikku ei saa.
Ma ei hakka kirjeldama, milliseid nõelakunsti surmasõlmesid (projekt DJ Nõelaga Heegeldamine feat. Makramee) ma sooritasin selle kivi peal oleva pärlitest käpa moodustamiseks, sest see poleks lihtsalt võimalik. Kui keegi paluks mul seda korrata, siis ei saaks ma sellega enam mingil juhul uuesti hakkama.
Aga valmis ta sai ja õigel päeval lõpuaktusel ka kaela pandi. Nimeks pandi... Smaug. Well, yeah...
Minu ettekujutus lõpptulemusest oli küll kaugel sellest, mis tegelikult välja tuli, aga ega kogu aeg vist ei saagi vedada. Mõni asi kohe tahab algusest peale iseenda elu elama hakata ja mul pole siis muud teha kui alla anda ja lasta asjadel omasoodu minna.

"Ёжкин кот!"

Selle kaelakee kohta siin vasakul ma ütlen kohe ära, et ainult teostus on minu oma. Idee ei ole tulnud minu peast. Originaal on hoopis müügil Etsy.com e-poes ja pärineb Mehhikost. Tootetutvustuse kohaselt on tegemist ühe selles riigis elava põlisrahva - huicholi hõimu indiaanlaste rahvusliku käsitööga. 
Minuni jõudis see läbi Kadi tehtud Facebooki postituse, kus ta mulle selle pildi saatis ja nagu möödaminnes väljakutse esitas: "Kas teed ära?". Zoomisin pilti, pidasin aru ja - milles küsimus?
Selgus siiski, et kee tuleb teha mitte Kadile, vaid Katrinile, kes päris-sooviga ette jõudis. 
Aga ega´s midagi. Asutasin ennast järjekordsele YouTube täiendkursusele ja vaatasin läbi terve hulga sedasorti pärlitega tikkimise õppevideosid. Siis katsetasin ise ka. Nii ma kogu aeg õpingi. 






Sellel pildil siin on originaal. Nagu näha on see oluliselt suurem kui minu tehtu. Kui minu kees oli ainult 42 lille, siis originaalil lugesin neid kokku 94. 
Kes tahab rohkem pilte originaalist näha, siis saab seda teha SIIN


Esimese asjana tuli hakata ükshaaval neid väikesi lillekesi tegema. Ühest küljest oli see kurjavaimu tüütu nikerdamine, hoopis teistsugune kui minu harjumuspärane tikkimine ja pärlendamine, aga ma pean ütlema selle projekti kiituseks, et lõppkokkuvõttes oli tegemist kuldaväärt ettevõtmisega! Ma sain siia rahulikult ära kasutada kõiki oma kunagi aegade alguses omandatud värvilised seemnepärleid, mis mul muidu kasutuna karpides seisid ja ainult mõnikord pinnatäitena arvesse tulid. Nimelt on nende pärlite puuduseks see, et nad ei ole pakis kõik täpselt ühesuurused, mistõttu oma praeguses tehnikas mul neid eriti kasutada ei ole võimalik. Aga selle kaelakee lillede jaoks olid need nagu loodud. 

Kui piisav hulk lillikesi valmis, pidin hakkama mõtlema milline see keeosa teha. Võtsin aga jälle YouTube´i ette ja tudeerisin edasi. Tahtsin midagi väga lihtsat, et peatähelepanu lillekeste pealt ära ei kaoks.
Kui siis lõpuks keeosa valmis sain, avastasin, et olen ülemäära hoogu sattunud ja tegelikult peaks see oma 10 cm lühem olema. Ei muud kui harutama...


Ja nüüd siis see osa, miks tolle kee nimeks "Ёжкин кот!" sai. Esmalt selgitan aga, mida see väljend üldse tähendab. Ma leidsin selle ühest venekeelsest käsitööfoorumist ja arvestades konteksti, milles seda kasutati, kõlas see minu jaoks intrigeerivalt. Hakkasin väljendi etümoloogiat natuke lähemalt uurima ja avastasin, et heldeke, mäherdune vajalik sõnapaar! Kel huvi ja tahtmist, siis SIIT võib natuke ise vaadata. 
Vene keele mitteoskajatele selgituseks, et seda tõlkimatut väljendit saab lisaks kõigele muule kasutada vajadusel ka viisaka vandesõnana. Ehk et võib küll öelda ka erinevaid b-tähega algavaid sõnu vene keeles, aga need pole kuigi viisakad. Samas (proovides seda siiski mingil moel otse tõlkida) - kuidas saaks kellegi/millegi "okaskassiks" või "siilikõutsiks" nimetamine kellelegi solvav olla? Mina olen terve elu ebameeldivaid inimesi endamisi  "käguheeringateks" või "kärsaga leevikesteks" kutsunud ja keegi pole kaevanud. 
Ёжкин кот võib eesti keeles olla vasteks positiivsetele üllatushüüetele nagu "kanäe!", "ossa poiss!" või "oh, kui äge!", aga see asendab oma universaaluses täiesti rahulikult ka selliseid arvamusi nagu "kuradi kurat!" või "assaraisk!".
Just need aga olidki väljendid, mida ma katkematult omaette pomisesin kui hakkasin neid õiekesi kee külge õmblema. Sellist kohta terve laua peal ega pärlit lilleõies ei olnud, kuhu mu pikk tamiil taha kinni poleks jäänud, ennast ümber iseenda umbe sõlminud või lihtsalt käigupealt krussi keeranud. Julgelt 2/3 ajast ma harutasin ja 1/3 ajast sain natuke õmmelda ka. Ükskõik kuidas ma ka ei püüdnud, ikka oli kaos ja katastroof. Ei kujuta mina ette, kuidas need indiaanlased seal kaugel küll nii kannatlikud küll on, et kümnete viisi hommikust õhtuni niimoodi mässavad.
Tänasin omaette õnne, et minu laual olev versioon nii väike oli. Jumaluke, kui ma oleks pidanud neid lilli sinna 90+ tükki panema - ma ei kujuta ette, mismoodi see mäsu siis veel välja oleks näinud!
Aga valmis ta sai ja siin ta on, see "Ёжкин кот!". 
Kaelas muide väga äge. Eriti päevitunud naha taustal, ma oletan.












neljapäev, 23. mai 2019

Parim tarkus on jagatud tarkus, suurim rõõm on jagatud rõõm

Sel kevadel on juba kaks korda nii juhtunud, et ma olen pidanud oma sõprade-tuttavate seltskonnas käsitöö töötuba läbi viima. Täiesti erinevatel teemadel, aga ikkagi. Ei tea, kas see on mingi vihje või märk kosmosest või misasi :-D.

Esimene kord oli Suurel Reedel kui kõik teised kanamune värvisid. Meie oma Saku-gintooniku-käistööringis leppisime juba veebruaris kokku, et kanamunad jäävad meist seekord ühisürituse korras värvimata, sest meie läheneme teemale hoopis läbi penoplastist munade kaunistamise. Kas siis kevadistes toonides ja ajakohaselt või etteruttavalt juba jõuludele mõeldes - igaüks valib ise. Kes tahab lisaks kanamune värvida, siis see on rangelt vabatahtlik ja toimub väljaspool töötuba.
Korjasin kodust kokku hunniku erinevaid kangaid, paelu, pärleid ja muid vidinaid ning varustasin ennast Karnaluksis terve hunniku eri suuruses penost pallitoorikutega.
Kokkulepitud ajal kogunesimegi Ulrica juurde ja hakkasime pihta. Esiteks muidugi muutsime Ullu muidu viimase peal korras köögist täieliku segasummasuvila, sest kogu kraam tuli ju vabadele pindadele laiali laotada, et oleks vajalikul hetkel silma all ja käepärast.
Stiina ja Alexis nokitsemas

Mida kõike siia lauale ei mahtunud!
Plaanisime, et noh, nokitseme mingi paar tundi ja siis elame seltsielu edasi, aga tegelikult sattusid kõik sellest nii vaimustusse, et lõpetasime alles hilja õhtul. Sedagi üsna proosalisel põhjusel - pallitoorikud said otsa. 
Õpetada polnud mul eriti pärast esimest katsetust enam kedagi vajagi, kõik said ise hakkama. Tehnoloogia iseenesest on ju imelihtne. 
Riputasime oma töö tulemused pildile püüdmiseks Ulrica õunaaeda üles, aga ega ma praegu enam täpselt kõikide kohta ei mäleta, kes millise tegi. 
VASAKULT: Stiina, Stiina, Stiina, Ulrica, Kayre, Stiina

VASAKULT: Stiina?, Kayre, mina, Alexis (suur sini-lilla), Stiina (väike hall
punaste lilledega), ? (sini-punane), Ulrica (beež), Maire ? (täppidega), ? (lilla)
mina 
Teine töötuba juhtus olema nüüd mõned päevad tagasi kingitusena minu hea sõbranna Gerli sünnipäeval. Tundus olevat hea idee kambale naistele natuke pärlitööd õpetada, kui nad juba kokku on tulnud. Tore kevad ju käes ja kirev suvi veel ees, kus ilusad naised saaks omatehtud ehteasja kanda. 
Osalejaid oli seltskonnast üllatavalt palju, aga nagu nii mitmedki ütlesid, ahvatles neid laua äärde istuma pigem värviliste pärlitaldrikute efektne välimus kui tungiv soov endale midagi valmis meisterdada. Aga kui oli juba pärlile sõrm antud ja koht laua taga sisse võetud, siis polnud enam pääsu. 
Ahvatlus on lauale laotatud
Selle töötoa puhul tundus alguses olukord märksa rohkem kontrolli all olevat kui Ulrica juures, kus lähtematerjalist kohe laua peale suur segadus tekkis. Hilisemaid sündmusi arvesse võttes oli tegelikult lugu vastupidi. Kangaste ja paelte käsitlemine on palju lihtsam kui pealtnäha süütute pärlitega toimetamine. Kes ei tea, siis olgu teile siinkohal öeldud, et need väikesed põrgulised lausa ootavad kui nendega murdosa sekundiks tähelepanu kaotada ja vale liigutus teha. Enne kui sa jõuad "apelsin!" öelda on juba 110 tükki korraga kõrinal mööda lauda ja lauaalust laiali. Hüppavad nagu kirbud.
Piisas sellestki kui korraks sõrmed taldrikul olevasse pärlikuhja suruda ja juba nad lendasid nelja ilmakaare suunas.  
Naersime terve õhtu, et Gerly väike aastane põnn saab veel mitu nädalat põrandalt "värvilist kuivtoitu" manustada . Isegi kui põrand tolmuimejaga üle tõmmata on tittedel selliste asjade leidmiseks eriline anne. Nende täikammina tiheda kontrolli eest ei peida midagi, kui nad pilguga mööda mööblialuseid ja nurgataguseid raalivad.
Plaanisime alguses siingi, et ega üle 1,5-2 tunni inimesed kes varem pole elu sees ainsatki pärli niidi otsa ajanud, sellega tegeleda ei viitsi, aga võta näpust.
Ka sel korral jagus tegevust mitmeteks tundideks.
Ilmselt oli põhjus selles, et tulemus hakkas juba üsna varsti endast märku andma ning inimestel tekkis hasart asi valmis teha, võtku sees siis aega mis ta võtab. 
Kuna siin olid praktiliselt kõik osalejad minu jaoks tundmatud, siis oli hästi huvitav vaadata, kuidas inimesed nende jaoks täiesti uudse asjaga suhestuvad ja tööd teevad. 
Alguses olid osalejad hästi ebakindlad nii värvi kui pärlite valiku osas, nagu võiks siin olla õigeid ja valesid valikuid. Aga kui juba sõrmede vahel valmivast asjast mingi nägemus tekkima hakkas, siis muutusid kõik ka palju enesekindlamaks. 
Tehnoloogilised põhitõed rääkisin küll üle, aga hiljem selgus, et tõelisele kunstile kohaselt leidis igaüks omaenda viisi, kuidas need pärlid sinna vildi külge saada. 


Tööd olid hästi eriilmelised ja see oli tõeliselt tore. Ma arvan, et enamik osalejatest ei uskunud laua taha istudes, et nad õhtu lõpuks sellise asjaga hakkama saavad. Nii et toatäis rõõmsaid üllatusi. 
Lenne päike

Mirjami jõuluteemaline

Sandra roosinupp

Eve klassikaline

Helena sirelihõnguline

Marily jääkristall
Ma loodan, et panin nimed täppi nende osas, keda arvan teadvat. 

Nüüd jääb üle huviga oodata millal järgmiseks töötoaks võimalus avaneb. Praeguste plaanide kohaselt vist suve keskpaiku Lihula kohvikupäevade raames, kui õdedega koos mustlasteemalist pop-up kohvikut korraldame ja ma seal soovijatele natuke oskusi jagan.  


reede, 3. mai 2019

Kevadiste tegemiste ülevaade VOL 3 - Siurud, Sirtsud ja Säutsud

Enne kui sellekevadise suure linnuparve siia üles rivistan, tahan rääkida sellest, et olen vahepeal teinud natuke tootearendust.
Kui siiani olid mul valikus ainult Siurud ja Säutsud, siis nüüd olen hakanud tegema ka nende kahe vahepeale jäävaid tegelasi, kellele panin nimeks Sirts.
Siurud olid kõige esimesed, mida ma tegema hakkasin. Need on kõige suuremad ja šablooni põhjal on nende pikkuseks nokaotsast sabaotsani 8,5 cm. Tikkides muidugi mõned millimeetrid suurus varieerub, nii võib öelda - 9 cm.
Ja nad on 3,5 cm "paksud".

Sirtsud on kõige uuemad tegelased seltskonnas. Neid ma hakkasin tegema alles selle aasta aprillis ning nemad on 7 cm pikad ja  2,5-3 cm "paksud"


Säutsude arv on tänaseks juba ammu ületanud kolmekohalise numbri ning nemad on kõige tillemad. Nemad on 5,5 cm pikad ja 2 cm "paksud".





Esimesed SIURUD olid tervikuna pärlitega kaetud, aga hiljem, kui ma hakkasin kombineerima pärleid ja tikandit, muutus ka nende välimus.
Tänaseks on kõik Siurud juba tikitud kõhtudega ja ma lasen oma fantaasial pigem kasutatavate värvide pillerkaares möllata.
Kuna Siurude pind on erinevate tehnoloogiate katsetamiseks piisavalt suur, siis nüüd olen juba proovinud ka natuke teistsuguseid lähenemisi. Näiteks osalist organzapaelaga tikandit.

Hetkel on katsetuse faasis üks shibori siidkangaga variant ja kindlasti tahan ka soutashe tehnika nende juures ära kasutada. Igasugused pitsid, kantillid, litrid, metallikniidid, kivikesed ja muu taoline kribu-krabu lisaks. 

SIRTSUDE puhul ma alles vaatan, mis neist saab. Esialgu on nad ka pigem traditsioonilised, ehk siis tikitud kõhtuega ja pärlite-litritega tiibadel, aga mine tea. 
Rohkem erinevaid pärleid ja värve annab nende puhul kasutada küll võrreldes tillukeste Säutsudega. 






SÄUTSUD, nagu eelnevalt mainisin, on kõige arvukam seltskond selles kambas. Need on juba saanud omal moel minu kaubamärgiks. Neid teatakse ja need tuntakse ära. 
Mõni neist on ise nii kuulsaks saanud, et kampsunirevääril passides lausa Rahvusringhäälingusse teleekraanile pääsenud. :-)
Nende tegemine on lust ja rõõm, sest nad on pisikesed ja nunnud. Ja nagu Siurude ja Sirtsudegi puhul - enne viimase pärli paikaõmblemist ei tea kunagi, mis nägu nad lõpuks välja nägema hakkavad.
 

 

 

 
 

 

 

 



Siin on üks parv tegelasi, kelle võib praegu leida hoopiski Pärnust, ILM by Karin (https://www.facebook.com/ILMbyKarin/) juurest peesitamast ja suve ootamast.