xmlns:og='http://ogp.me/ns#' Käsitöömesilane

esmaspäev, 8. oktoober 2018

Kuidas säutsud sünnivad ehk linnuparve köögipool.

Tegin nädalavahetusel uue parve säutsusid, sest nende tegemine on lihtsalt nii lahe. Ja nad tulevad alati nagu üllatused - mitte ilmaski ei tea, kuidas nad lõpuks välja nägema hakkavad.
Paar konkreetse värvisooviga säutsu olid tegelikult ette ära tellitud, aga kõik ülejäänud tulid täiesti omatahtsi jälle, ilma planeerimata. Seekordne parv tuli kujunes niisuguseks
Parempoolne oranž, punane ja alumise rea parempoolne sinine on juba omanikuga.

Ühtlasi ma mõtlesin, et lasen korraks pilgu heita ka enda köögipoolele ja näitan, kuidas säutsud (ja siin juba varasemastes postitustes lennanud siurud) sünnivad. Ehk siis kui tsiteerida ühte minu head sõpra - ma näitan teile, mis karu kõhus peidus on. :-)
Tulge minu käsitöökööki. 

1. TOORIKUD
Kõigepealt lõikan šablooni järgi vildist välja toorikud. Šablooni ma tegin kunagi ise, joonistasin vaba käega kuhugi vihikulehe servale ja selliseks ta ongi jäänud. Ei mingit kartongist või plastikust vormi. Toorikute jaoks kasutan hästi õhukest vilti (1 mm paksust), sest sellele on lihtsam tikkida. Sobiv vilt peab olema ka jäik, hästi sobivad need mida lehthaaval müüakse. Need värvilised pehmed ja lödud lehed ei sobi sugugi. Mul on ainult 4 eri tooni nagu siit pildilt näha on ja ma enam-vähem arvestan, et tumedad mustal taustal, heledad valgel, keskmised värvilised hallil ja punased punasel. 
Märkimiseks kasutan pastapliiatsit või valget markerit. 
Tavaliselt lõikan kohe mitu tükki korraga välja, ei hakka ükshaaval jamamagi. 

2. NAHAD
Kui toorikud on valmis, siis tuleb teha esimene valik - niidid. Nüüd hakkab asi juba ilmet võtma, sest selles etapis selgub, mis värvi säuts või siuru tuleb. Siurude puhul kasutasin mõnikord ka varianti kus terve lind oli pärlitega kaetud ja tikitud osa ei olnudki, aga säutsud on nii pisikesed, et neid tervenisti pärlitega katta ei oleks hea idee. Läheks liiga kirjuks. Teoreetiliselt muidugi kõige pisemate pärlitega (suurus 15/0) võiks, aga kuna neid sunnikuid on vähe leida kaubandusest, siis ma hoian oma olemasolevaid nagu silmaterasid ja kasutan neid ainult servade viimistlemiseks. 
Niitidest armastan ma eriti üleminekuvärvidega ja satiinist mulineesid, aga tavaliste puuvillaste mulineeniitide seas on ka nii ilusaid värve, et võtab silmad kirjuks. Kui ma mõtlen siia juurde veel kogu selle siidist tikkimisniitide arsenali mille ma endale aja jooksul Karnaluksist ja mujalt kogunud olen, siis ongi tõesti esimene raske valik käes. 
Ühe siurunaha tikkimiseks kulub keskmisest 45-50 minutit, mis on päris pikk aeg arvestades seda, et tegelikult pole ju tegemist kuigi suure pinnnaga. Aga võtsin huvi pärast aega ja no kuidagi ei tule kiiremini välja. Eriti veel, kui on mitme niidiga vaja ise varjundeid luua. 

3. PÄRLID
Kui nahad on valmis, algab tõsine fun ehk pärlid. Selleks tuleb kõigepealt vastamisi seista selle karbimäega siin. Ehkki ma tean unepealt, kus karbis mul midagi on ja missuguseid mul üldse mingit värvi pärlitest olemas on, tundub iga kord ikka nagu esimene kord kõiki neid vaadata. Kui põhipärl või -detail on leitud, siis on juba lihtsam, aga pahatihti tuleb enne 110 mõtet pähe ja siis ma muudkui valin ja katsetan ja harutan ja proovin uusi ja panen täiesti pööraseid värvikooslusi kokku vaatamaks, kas toimib. 
Selles episoodis näeb mu töölaud välja nagu plahvatus pärlipoes ja taevas hoidku, kui keegi asjatundmatu sellele ettevaatamatult lähemale kui meeter ligineda julgeb. Mul on tavaliselt pooled karbid lahtiselt teineteise peale kuhjatud, sest ühest on vaja võtta 2, teisest 5 ja kolmandast ehk üksainuke tilluke pärlike. Ainult mina ise sel ajal suudan seda kaost kontrolli all hoida ja tean täpselt, kui palju ma tohin midagi kusagilt liigutada, et kogu see värviline jenga kokku ei kukuks. Lisaks lahtistele pärlikarpidele on mul tavaliselt ka tillukese allesjäänud tööpinna peal veel 2-3 nõela, lahtisi pärleid, käärid ja nakitsad, niidid ja haagid. 
Ja ma kinnitan veelkord, et tõesti - mul pole halli aimugi, milline üks siuru või säuts valmiskujul olema saab, enne kui viimane pärl pole paigas. Aega kulub ühe sellise pärlivaliku ja paikatikkimise peale samuti vähemalt sama kaua kui naha tikkimisele - alla kolmveerand tunni ei mängi välja. Mõne üksiku puhul läheb kiiremini ka, aga üldiselt võtab ikkagi selle ühe ja ainukese õige pärli, selle kõrval oleva veel õigema pärli, kogu paigutuse ja mustri peale umbkaudu tund aega. 

4. TAGUMINE POOL
Kui suurem lõbu on möödas ja ma olen tiiva ning saba ära kaunistanud, hakkan tegema ettevalmistusi prossile taguse tegemiseks. Selleks tuleb kõigepealt kogu eelnev segadus vähemalt ajutiselt natuke koomale tõmmata. 
Selles töö etapis on vaja terava otsaga kääre, niidinakitsaid ja paksu vilti (vähemalt 2,5-3 mm). Veel paksem on juba ebasobiv. 
Kõigepealt ma lõikan poolikul säutsul kääridega ettevaatlikult serva võimalikult tikandi lähedalt ära, jättes alles umbes 1-1,5 mm laiuse riba. Seda tuleb teha eriti hoolikalt, et mitte töösse sisse lõigata. 
Kui poolik on valmis, panen ma selle paksema vildi peale ning joonistan sinna pliiatsiga pooliku siuru kontuurid. Siis lõikan paksust vildist välja siuru tagumise poole. 
Nüüd, kus tagumine pool on ka olemas, panen mõlemad kokku ja kinnitan need pärlitega teineteise külge. Kui mõni koht tagusel on suurem kui poolik ise, siis saan töö käigus seda kääride või nakitsatega korrigeerida. Kasulikum on kui alguses ongi tagus tibake suurem, sest serva viimistlemise käigus, uskuge või mitte, muudab see väike värvuline pisut oma suurust. Siis on hea, kui tagus on varuga. Ära lõigata on alati lihtne, palju hullem on kui mõne koha pealt selgub, et tagus on väiksem kui originaal. 
Üldiselt kasutan säutsude puhul võimalusel servaviimistluseks 15/0 pärleid, neid kõige pisemaid. 
Selline nokitsemine võtab ka vähemalt pool tunnikest aega. 

5. KINNIS
Kui säuts on valmis ja servadki viimistletud, õmblen viimasena tagumisele küljele prossinõela. Ma tean, et enamjaolt peidetakse see tagumise kanga alla ja ma olen nõus, et esteetiliselt ehk kaubanduslikult see näebki parem välja, aga kui ma mõtlen asja praktilisele küljele siis ei tundu see mulle hea plaan olevat. Selliselt peidetud tagus, kui see peaks katki minema, tähendab seda et parandamiseks või väljavahetamiseks tuleb kogu prossi tagumine külg kas lahti harutada (mis enamasti on võimatu) või siis katki lõigata. Minu variandi puhul pole vaja muud teha kui katkine detail paari käärinaksuga lahti harutada ning uus asemele õmmelda. 
Pole ju saladus, et prossitoorikud ja muud ehtedetailid tulevad meile siia Hiinast ja mujalt sealtkandist ning nende kvaliteet jätab tihtipeale soovida. Olen ise õmblemise käigus paar korda pidanud tarviku uuesti lahti harutama ja minema viskama, sest see lagunes enne koost kui prossi külge jõudis. 
Mulle nimelt meeldib kui inimesed saavad minu tehtud ehet kanda kauem kui esimene kinnise katkemine. Kahjuks ei saa ma selle vastu mingit garantiid anda, sest pole ise tegija. Vaatan ja katsetan küll hoolega kõik üskhaaval üle ja kui vaja siis pingutan või kohendan, aga see on ka kõik. Samas teisele poole ehet õmmeldud pärlite osas võin küll lubada, et need lahti ei hargne ja niidid kusagilt jooksma ei hakka. Ja et tegemist on ausalt pärlhaaval tikitud kaubaga, mitte mingi liimitud käkiga nagu neid kahjuks mitmetes internetiavarustes ringlevates "teeme-ise-ägeda-ehte" videotes näha on.  

Vot nii, sedasi need väikesed tegelased siis sünnivadki. Keskmiselt 2-2,5 h ja ongi valmis. Siurude puhul oli ajakulu muidugi suurem, seal võib mõne tegemiseks kuluda isegi terve päev ehk siis 5-6 tundi. 

Panen siia veel lähipildid tänastest peategelastest ka. Niisama, silmailuks. Sest nad meeldivad mulle endale ka hullupööra. :-)






















pühapäev, 7. oktoober 2018

Puidust vaasi uus elu

Inimesed hindavad ikka väga erinevaid asju siin maailmas, olen ma aru saanud.
Paar aastat tagasi pakkus ema mulle ühte suurt puidust põrandavaasi, mille ta oli omakorda ühelt sõbrannalt endale küsinud, kuna too vaasi ära visata tahtis. Jumal tänatud, et emps minu puiduarmastusega kursis on ja seetõttu teadis, et ese mind huvitada võiks.
Mul läksid tõesti silmad kohe peas põlema, kui ma seda iluasja nägin. Tegemist oli väga suure, hilisemal mõõtmisel 65 cm kõrguse täispuidust põrandavaasiga, mille kunagine paks lakikiht oli selleks hetkeks mitmest kohast kooruma hakanud ja tekitas nüüd pinnale inetuid krobedaid laike.
Ehkki vaas nägi välja nagu leeprahaige, oli ta muidu täiesti terve ja imeilus puidumuster aegunud viimistluse all samuti säilinud ja selgesti nähtav. Väidetavalt olevat tegemist vahtrapuuga, aga kuna mina oma võhiklikkuses kahjuks puiduliikide vahel nii peenelt vahet teha ei oska, siis selles osas kindel ei ole.
Tegelikult polnud see ka oluline, sest ma juba nägin vaimusilmas milline kaunitar sellest tuleb, kui ma tollele õnnetule vanurile uue elu sisse puhun.






Alguses plaanisin lakikihi liivapaberiga eemaldada, aga taevas olgu tänatud tarkade inimeste eest.
Mina omakorda olen tänulik, et mõned nendest mulle sõpradeks on sattunud. Näiteks Ojar, kes teab absoluutselt kõike kõigest, mis puudutab ehitustöid. Tema laitis mu liivapaberiplaani maha ja tegi seda väga mõjuvate argumentidega: esiteks võtab see nühkimine hullupööra aega ja on töömahukas, teiseks kriibib liivapaber, isegi kui viimases faasis kasutada eriti peenikest paberit, puidupinna karedaks ning võib tekitada sinna nähtavaid lihvimissuunalisi kraapeid. Eriti minusuguse amatööri käes, mõtlesin ma endamisi juurde ning nõustusin Ojari ettepanekuga kasutada laki eemaldamiseks vastavat ehituskeemiat.
Läksingi siis ehituspoodi ja naasesin sealt sellise tootega. Kaalusin poes tükk aega kas seda siiski osta, sest kui purgil olevat silti uskuda, siis on selle kasutamine erakordselt komplitseeritud - ära katsu käega, ära hinga sisse, ära söö samal ajal (OK, kõlab mõistlikult), ära suitseta ega hoia tuleohtlikke vedelikke läheduses,  ära vaata (mismõttes?), ära lase vastu riideid, ära aja silma, hoia eriti hästi tuulutatavas ruumis a la temperatuuril 22,3 kraadi celsiuse järele jne. Nimekiri keeldudest tundus lõputu ja ma täitsa ootasin, millal ilmuvad sinna ka read "ära kasuta värvi ja laki eemaldamiseks vanadelt puidu, metalli ja muudelt pindadelt" ja "ära osta seda toodet". Nende kaheni asi siiski ei läinud ja kohu ma selle purgiga siis tulin.
Vedasin vaasi rõdule, sest see on Urukajaka pesas kõige suurema tuuletõmbega koht. Seal pole ka lugu kui hirmsat vahendit põrandale peaks sattuma. Loodetavasti see ennast läbi betooni ei söö, mõtlesin.
Varustasin ennast kummikinnaste, respiraatori, eriti vanade tööriiete ja terve vaba laupäevase päevaga ning asusin asja kallale. Katsetasin alguses vaasi põhjast, niivõrd kuivõrd seda põhjaks saab nimetada. Nimelt ei olnud vaasi tegija arusaadavatel põhjustel ette näinud, et sellesse peaks kunagi vett ja lõikelilli panema, niisiis oli ta sellekohase kiusatuse vältimiseks vaasile põhja sootuks tegemata jätnud.
Nii et tegelikult, kui tahta detailides täpne olla, siis ei tohiks seda vaasi nagu päriselt vaasiks nimetadagi. Pigem on tegemist vaasikujulise puidust toruga. :-)
Igatahes oli autor toru põhjapoolse poole siseküljele põletanud sisse oma initsiaalid ja aasta. Tuleb välja, et see vaas on 7 aastat vanem kui mina :-).


Kasutusjuhendi kohaselt tuli purki suletud hirmus tapjakeemia pintsliga töödeldavale pinnale kanda ja siis sõltuvalt eemaldatavast värvist või lakist 15-45 minutit oodata. Mina katsetasin esimest korda umbes paarikümne minuti pärast ja kuramus, mitte midagi ei olnud muutunud. Visuaalsel vaatlusel ei toimunud ka midagi, ehkki ma eeldasin et sellise tutvustuse peale peaks vana lakk selle ainega kokkupuutest visisema ja kobrutama hakkama ning siis kabuhirmus ise lahkuma. Midagi sellist paraku ei juhtunud. Kulus tervelt pool tundi, enne kui kõva lakikiht kleepjaks meetaoliseks massiks muutus, mida ma siis pahtlilabidaga eemaldama hakkasin.
Aga tulemus oli nüüd ka silmaga nähtav. Kole ja visa kollane kiht taandus ning asemel jäi puhas puit oma imetabase mustriga.
Terve vaasi puhastamiseks kulus ikkagi peaaegu 6-7 tundi, sest kui laki pealmine kiht oli eemaldatud, ilmus selle alt välja veel mingi valkjas "järellaki" kiht, mida esimese hooga tähelegi ei pannud. Aga see tuli pahtlilabida abiga juba kergesti ära. Päris puhta puidu saamiseks tuli lõpuks ikkagi korraks ka peenike liivapaber appi võtta, aga nüüd ei pidanud sellega enam nühkima, vaid sai õrnalt üle pinna silitada.

Selle aktsiooni tulemusel oli mul terve rõdu lõpuks kirjeldamatut sodi ja puru täis ning mu jalalihased veel 2 päeva pärast haiged, sest ehkki juhendi kohaselt oleks ma pidanud ennast sellest ainest meetri kaugusele hoidma, kujunes töötehnika ikkagi niisuguseks, et ma lõpuks seda ümmargust ja igas suunas veerevat põrgulist süles paigal pidin hoidma. Aga see sunnik kaalub 7,5 kilo. Ma kaalusin huvi pärast ära.

Lõpuks olin kõik selle jama kogu vaasi küljest eemaldanud ja alles jäi ilus puhas puit.
Siin pildil on näha kui ilus tegelikult see muster mõne koha peal on, mis paksu lakikihi alt välja ilmus.

Lõppviimistluseks kasutasin erinevalt eelkirjeldatud killer-plägast hoopis kasutajasõbralikumat vahendit, milleks oli Tikkurila mesilasvahaga puiduõli.
See tundus Puremaxiga võrreldes süütu nagu beebitoit - ava ainult purk, võta pintsel ja kuku maalima. Hinga sisse või vahi otsa, söö või suitseta, tee mis tahad põhimõtteliselt.
Nüüd on mul igatahes kodus olemas erakordselt ilus sisekujundusaksessuaar. Ma veel mõtlen, mis ma sinna sisse panen, aga tundub et see võiks olla mingi suur kimp hortensiaid või midagi. Eks näis.

Tegin kaunitarist kohe mitme külje pealt pilti, sest puidumuster jookseb erinevalt. Siin on veel natuke värskelt peale kantud õli läiget näha, aga see imbub ajapikku puidu sisse.






















esmaspäev, 1. oktoober 2018

Sisekujunduslikud arutelud

Pärast Toriseja väljakolimist on Urukajaka pesas toimumas suurejoonelised ümberkorraldustööd korteri sisekujunduse osas. Käin mööda elamist ringi ja vahin ahne pilguga kõiki avatud pindu, nurgataguseid, uksi ja seinu, et kuhu saaks aga midagi värvida, maalida, kleepida, ümber tõsta, välja visata või juurde osta.
Laura suhtub sellisesse entusiasmi alalhoidliku ettevaatusega, sest igasugune initsiatiiv võib ju viia selleni, et ma tema ka projekti kaasan ning see tähendab ühtlasi, et tal tuleb oma tavapärasest mugavustsoonist välja astuda. Seda ei või muidugi juhtuda, mistõttu ta eelistab hetkel minu pööraseid ideesid pigem ignoreerida. Vähemalt enamuse ajast.
Aga ma võin vajadusel väga veenev olla. :-)
Paar õhtut tagasi kui ma talle oma järjekordseid ideesid avalikustasin, jäime sisustuse teemadel pikemalt juttu ajama. Rääkisime sisekujunduse erinevatest stiilidest üldse ja sellest, mis kellelegi meeldib. No ja muidugi ka sellest, millisena me kumbki Urukajaka pesa ette kujutame.
Jutu käigus selgus kui erinevad me tegelikult oleme ja kui hea see on, et tal on vähemalt oma tuba, kuhu mina oma pööraste ideedega sisse ei pääse. Kui mina armastan lõunamaist värvipillerkaari ja kirevust ja natuke sellist boho-stiili, siis tema trenditeadlikuna on täiesti viimase aja moeröögatuse kütkes ning fännab seda valget ja igavat skandinaavia kujundust. Õige elamine olevat ikka ühevärviline, hele ja paljude peeglitega, kust saab ennast maast laeni vahtida, arvas Laura. Roosat võib aktsendina sees olla, aga muidu olgu ikka kõik ühtlaselt kriidikarva. Minu jaoks kõlab nagu balletistuudio, aga mida ma ka tean. Tema igatahes kavatsevat enda toa just selliseks kujundada, mis tähendab et kunagi vajalikuks peetud punane sein tuleb nüüd valgeks tapeetida ja olemas olev mööbel samuti heledaks tuunida.
Minu värviküllase visiooni peale arvas ta naljaga pooleks, et ma ikka täitsa hull olen. Kõik need plaanid  rohelistest raamaturiiulitest, tikitud tugitoolidest ja maalitud kapiustest olevat täiesti pöörased ja selline kirju elamine nägevat tema arvates lõpuks välja nagu PENSKARI KORTER! :-) :-) :-)

Oma mõtte kinnituseks lasi Laura mul laupäeval ehituspoest kleebitavat kapikattematerjali osta ja tahtis, et ma tema kirjutuslaua ja väikese kapi sellega ühtemoodi heledaks muudaksin. Tehtud, mõeldud, nagu öeldakse. Olen nõus tema elamise palatilaadseks võõpama, kui ta selle eest minu helesinise esiku välja kannatab.
Mis kleepmaterjalisse puutub, siis olen ma kindlamast kindel, et mul on sellega seoses mingi karmavõlg, mille tõttu ma elu lõpuni raamatuid kiletama pean. Igal aastal septembris koolist koju toodud õpikute ja töövihikute virnad olid tõeline hiina piin mu jaoks, mistõttu ma ei jõudnud oma õnne uskuda kui sel aastal mitte ühtegi ei tulnud. Ooo, õnnis gümnaasium, ei jõudnud ma oma ilusat elu küllalt ära tänada. Aga karma, see everlasting bitch, arvas, et aitab küll rõõmustamisest, ja saatis Laurale pähe selle jõletuma mõtte et ma peaksin nüüd ta mööbli ära tuunima. KLEEPTAPEEDIGA.
Kõik senised raamatukuhjad kokku on selle kõrval ju lausa lust ja meelelahutus olnud.

Kapiga oli iseenesest lihtsam, see oli väike. Uks ja sahtel käisid ka üsna lihtsalt ära ja tagasi ka.

Aga lauaga oli rohkem häda, sest see rambes on ju suur. Iseenesest poleks seda üldse üle kleepida vaja olnud, aga et kapp oli algselt teist värvi pruun ja Laura tahtis mõlemaid samasugusteks, siis oligi vaja niigi hele laud veel tapeediga ka üle tõmmata.

Tulemus selline:

Nüüd tuleb vist mingil hetkel sein käsile võtta.
Aga enne seda juhtub kindlasti huvitavaid arenguid minu seinakapi ustega, esiku seinaga ja elutoa raamaturiiulitega. Valget värvi pole nende juures mõtet tõesti oodata :-) Ja ma annan pühaliku lubaduse, et mitte ühtegi millimeetrit kleeptapeeti ei näe minu poolses kajakapesas ka iialgi.
Stay tuned! Üht-teist juba toimub!









.

kolmapäev, 26. september 2018

Tillukesed säutsud

Tänane postitus on nagu natuke vana võla tasumine, sest esitletavad säutsud on mul valmis tehtud juba suvel. Moodustasin selle värvilise parve Lihula kohvikutepäeva väljamüügiks ja praeguseks on neid veel ainult mõned alles.
Kutsun neid säutsudeks, sest nad on nagu siurude pisikesed sugulased. Kõige esimene säuts valmis mul tegelikult juba ammu-ammu enne kohvikutepäeva, päris kevadel. Tegin selle tookord ühele heale sõbrale sünnipäevakingituseks. Siis vahepeal ei teinud ühtegi ja kui hakkasin oma väljapanekut ette valmistama, tegin prooviks ühe juurde ja pärast seda ei saanud enam pidama. Tuli neid nagu Vändrast saelaudu, kollaseid ja punaseid ja siniseid.
Nikerdamist on nendega kõvasti, sest nad on pisikesed ja detailirohked, aga väga ilusad mu meelest. Kuna nad on nii tillukesed, siis kogu keha pärlitega katta ei ole hea mõte, see ei näeks hea välja. seepärast on säutsude kehad üldjuhul tikitud ja ainult tiibade peal on pärlid. Tikkimiseks kasutan hästi palju nii siurude kui säutsude juures üleminekuvarjunditega mulineesid.
Siurud on julgemate kandjate jaoks, säutsud sobivad ka tagasihoidlikule persoonile. Neid on oma väiksuse tõttu võimalik näiteks ka mütsi peale panna. :-)

Suur säutsuparv sai pildile võetud siis selline:

Võrdluseks pildistasin ühe säutsu tikutopsi kõrval, et oleks aru saada kui väikesed nad tegelikult on.
Aga säutsud ükshaaval lähemalt ka:















Luban, et tuleb lisa :-). Säutsudele, ma mõtlen.