pühapäev, 27. oktoober 2019

Jõuluehete aeg läheneb

Ma olen tähele pannud, et mida aeg edasi, seda varem hakkavad jõulud. Kaubanduses. Praegu on oktoobri lõpp ja müügiinimesed ei näe selles mitte midagi imelikku, et nahkhiirte ja kõrvitsatega kõrvuti juba kuuseehted ja päkapikupildiga kommisokid sõbralikult riiulit jagavad. Mina mõtlen, et asjade lihtsustamiseks võiks siis juba värvilised munad ja õnnelikud lihavõttejänesed ka välja tuua, plinkivad sõbrapäevasüdamed ritta laduda ning miks mitte kogu see kupatus sini-must-valgete paeltega kokku köita. Teekski kohe poenurka sellise tähtpäevade leiunurga ja las siis igaüks aasta otsa valib sealt, mis talle sobib. Müüjad ei pea ka ennast ogaraks jooksma ühtede asjade kokkukorjamise ja teiste lahtipakkimisega.
Käsitöölistel muidugi on lood hoopis teistmoodi. Meil tulebki rege suvel rautada ja vankrit talvel, et õigeks ajaks valmis olla. Sestap on jõuluehete valmistamine praegu täitsa asjakohane tegevus, sest pärast on niikuinii juba nii kiire, et ei jõua enam midagi teha.
Sel nädalavahetusel istusimegi Sakus sõpradega koos ja nokitsesime iluasju teha. Siin siis seekordne saak.
MINU SINIKULDNE (läbimõõt 8 cm)
sini-punane külg

siniroosa külg

litritest kaunistus

paelahoidiku ümbrus
MINU MUST ROOS (läbimõõt 8 cm)


kaks külge roosilised, kaks kuldse ornamendiga 

paelahoidiku ümbrus

kuldse markeriga tehtud ornament, nööpnõeltega kinnitatud litrid
MINU MUST-ROHELINE (läbimõõt 10 cm)

kaks külge rohelised, kaks must-valged
nööpnõeltega kinnitatu litrid

paelaotsiku ümbrus, nööpnõeltega kinnitatud rosett
ULRICA PUNAVALGE (läbimõõt 16 cm)
Ulrica tehtud pall oli kohe nii suur, et seda tuli mitme külje pealt pildistada.




STIINA ROMANTILINE PALL (läbimõõt 16 cm)
Stiina tegi seekord eriti peent käsitööd - lõikas vuaalkangast roosimotiivid välja ja kinnitas need ükshaaval nööpnõelte ning väikeste roosade litritega aluskangale. Roosa pärlitega kangas oli õnneks originaal. 





pühapäev, 15. september 2019

Kibuvitsaõitega kott

Kõik uus on teadupärast äraunustatud vana ja seetõttu tundus vahelduseks ühe käekoti valmis tegemine aasta aega tagasi üsna värske mõttena. Paraku jäi selle mõtte teostamine tol hetkel kõikmõeldavate takistuste alates ajapuudusest, hea idee puudusest ja õige materjali puudusest kuni selleni, et töö tuli lihtsalt pakilisemate asjade tõttu edasi lükata, taha kinni. Mis seal salata, tegelikult oli natuke mu enda mugavus ka süüdi, sest koti tulevane omanik TheaIren oli lahkesti nõus ootama ja ühtegi tähtaega ei andnud, mis mul kukil oleks trampinud.
Rohkem kui pool aastat hiljem, uue suve hakul, kui ees terendas vähemalt 3 kuud puhast puhkust ja ma maale minekuks asju pakkisin, andsin endale lubaduse, et lõpuks ometi peab see kott valmis saama või muidu kolgin ma ennast selleks varutud kangaste ja paeltega ise vaeseomaks.
Kuna koti tulevane omanik elab Iirimaal, siis alguses mõtlesin, et lähenen teemale läbi rohelise värvi ja sealse sümboolika. See plaan jäi õnneks katki, sest TheaIren soovis endale hästi värvilist kotti. Mul oli küll kaks väga lahedat rohelist kangast, aga ilmselgelt tuli neile midagi kärtsu juurde leida. Katsetasin nii ja proovisin naa, kuni lõpuks jäid sõelale türkiissinine ja fuksiaroosa. Nüüd oli tõesti värvivalik selline, et mustlanegi kadestaks. Päris täis tikkida kogu kangamaterjali, nii nagu ma seda varasemalt teinud olin (nt SIIN ja SIIN), ma ei tahtnud, seega lasin efektsetel paeltel selle töö ära teha.
Aga päris ilma tikkimata ka ei saanud. Koti õmblemise ajal õitsesid maal aias roosid ja tundus hea mõte olevat tikkida ühele koti küljele hoopis kibuvitsaõied.
Paeltega kaunistatud pool

Kibuvitsaõitega tikitud pool
Siin on ema aias õitsev nn topu roos ehk natuke kibuvitsa moodi põõsasisend, mis lõhnab imehästi ja on väga ilusat roosat värvi. Tema ongi kotil olevate tikitud rooside inspiratsiooniallikas. 

Mõned lähivaated ka sellest, mis mujal koti peal ja sees on.
Puuvillane pits, mulinee, seemnepärlid, litrid, tikitavad kivid

Koti ülaserva siseküljele õmmeldud väike tasku telefoni või võtmete jaoks
Broderiipits, seemnepärlid, õmmeldavad kivikesed, mulinee

Teadjamad inimesed on öelnud, et üks õige naisterahva käekott peab mahutama ära pätsi leiba, pudeli viina ja pool suitsuseapead. See tavaar sinna kotti kõik kindlasti ära ei mahu, aga TheaIren kinnitas, et pudel veini ja mõned pirukad pidada sinna ära mahtuma küll ja rohkem talle vaja polegi.
Seega - kott on koju jõudnud ja jalutab koos omanikuga nüüd kusagil Iirimaal ringi. Kes sinna satub ja teda kohtab, tervitage :-).

kolmapäev, 21. august 2019

Oops! I did it again ehk jälle käsitöölaadal

Pärast seda kui ma 2016. aastal Tallinna käsitöömessil üsna ebaõnnestunult laadakaupmehe karjääri katsetasin, vandusin endamisi, et ei iial enam. Jäägu see töö müügimaailmas karastunud spetsialistidele.
Aga 3 aastat on möödas ja mis te arvate, kuskohast ma just paar päeva tagasi tulin? No Haapsalu Valge Daami käsitöölaadalt muidugi! Ja ma ei kirjutaks seda siin, kui ma seal lihtsalt külastaja oleksin olnud.
Nagu arvata, ei sattunud ma sinna muidugi üleöö. Plaan hakkas ilmet võtma juba eelmisel aastal, mil keskmise õega mööda müügilaudadega palistatud Haapsalu peatänavat lonkisime ja endamisi ette kujutasime, mis tunne oleks ise seal leti taga olla. Soe ilm, ilusad inimesed, mõnus chill... Ei mingit külma telki, ei mingit tilkuvat kondensveepilve peakohal ega muid ebameeldivusi. Ainult toredad emotsioonid. Mõeldud, otsustatud!
Hakkasime kohe "vaikselt" ette valmistama, ehk et Tiina kukkus pöörasel kiirusel sokke ja poolkindaid kuduma, mina nokitsesin oma linnuparve kallal.

Maikuus, pärast seda kui registreerimise alguskuupäeva oli juba mitu korda edasi lükatud, sai lõpuks ruttu-ruttu taotlus esitatud. Hea oli, et ma sel ajal vähemalt paar korda päevas korraldajate kodulehel käisin. Üsna pea ilmus samasse teade, et kuna müügikohtade arv on piiratud ja avaldusi on juba rohkem kui kohti, siis uusi soovijaid enam jutule ei võeta ja asutakse menetlema neid, kes on ennast juba kirja pannud. Järgnes veel mitu-mitu-mitu nädalat ärevat ootust, et kas saame siis koha või mitte. Ma küll ei mõista, mis selle valikuprotsessi ja otsuste edastamise nii pikaks venitas, aga noh, mine tea kuidas need korraldajate asjaajamised seatud on. Ju siis midagi seal oli. Etteruttavalt võin öelda, et tõesti - ehkki ehetega kauplejaid oli kogu seltskonnast tubli 1/3, olid kõik pakkujad väga erinevad ja sellist haledat pilti nagu mõned aastad tagasi, kus üle ühe ehteleti oli laud täis kameekõrvarõngaid ja üle teise leti ümmargustest poolvääriskivihelmestest käevõrusid, sel aastal enam ei olnud. Sedasorti kaupa pakkusid ainult mõned müüjad. Muidugi oli olemas ka kohustuslik nö kila-kola lett, mis oma odava kauba ja kaootilise valikuga ostjaid meelitas, aga valdavalt olid ikkagi lettidel väljas huvitavad ja omanäolised disainertooted.
Ega me muidugi oma tegemiste kõrvalt eriti süvitsi konkurentidega tutvuda ei jõudnud, aga paar tiiru lähikonnas tegime küll, et olukord ära kaardistada. Õnneks olid kauplejad siiski mingil moel teemade kaupa ära paigutatud, nii et ega kaugele polnud vaja minnagi.
Ja kui juba konkurentidest rääkida, siis ma lihtsalt pean ära märkima sellise ägeda tegija nagu Kaja Raitar Design. Ma väga harva leian käsitööehete maailmas midagi sellist, millele mu pilk pikemalt peatuma jääb või mida ma oleksin nõus ise kellegi teise poolt tehtuna kandma, aga see bränd oli üks niisugustest haruldustest. Nad pakkusid tõeliselt nunnusid, kõigest paari sentimeetri pikkusi rahvarõivastes nukukesi nii kõrvarõngaste kui ripatsitena. Valida sai suvalise piirkonna või siis täpselt oma kodukoha kihelkonna rahvarõivastega paari (mees- ja naisnuku). Pidi lihtsalt letiks olnud maakaardi pealt oma lemmiku või koha üles otsima ja seal nad siis rippusidki konksu otsas nagu kellukesed. Need miniatuursed tegelased olid nii peen töö, et isegi mina, kes ma ju ka nööpnõelapeadest hulga pisemate pärlitega sehkendan, vaatasin neid ja raputasin pead. Lihtsam on ühele kuramuse Barbie nukule 5 paari bikiine kududa kui selliseid asju valmis nokitseda.
Kirsiks tordil oli maakaardi taga olevasse imepisikesse konkusse ennast ära peitnud meister ise, kes istus seal rätsepaistes nagu buddha munk ja valmistas enda ees olevates kausikestes olnud vidinatest üha uusi ja uusi nukukesi. Ma 1000% kahetsen, et temast pilti ei teinud, niivõrd äge oli ta seal.
Kaasmüüjatest veel rääkides, siis mainin siinkohal ära ka meie toredad naabrid - ühel pool Kristi Kuurme oma stiilse ja õhulise keraamikaga ning teisel pool masintikandimeistrid LK Embroidery´st. Otse üle tee pakkus juba ülivarajastel hommikutundidel värsket kanget kohvi ja imemaitsvaid pirukaid Müüriääre Pagarikoda, mis ei olnud küll otseselt laada müüjate nimekirjas, aga kuna nende kohv päästis sisuliselt kaks hommikut minu elu ja päevase meeleolu, siis on nad siin ära nimetamise auga välja teeninud. Vihjena olgu öeldud, et kes tahab maailma kõige paremaid kardemonisaiu, siis - sealt neid leiab.

Aga laadast endast siis.
Ühed ütlevad - kes pole tark, et plaane teha, see saab hukka. Teised jälle, et targem on õigel ajal ilmuda. Meie tegime mõlema tarkuse kiuste eelmisel õhtul väikese tiiru linnas, vaatamaks kuidas ettevalmistused käivad. Korraldajad olid juba aegsasti tänavakividele kriidiga ära märkinud, kus kellegi müügiplats asub ning mitmed toidukaubaga kauplejad olid oma telgid ka juba püsti pannud. Otsisime enda nimele märgitud platsi ja no mida ei leidnud, seda ei leidnud! Olime täitsa närvis, et kuidas siis nii, kas meid on ära unustatud või? Ja kuhu me oma killavoori siis lahti lööme? Küsida polnud kelleltki ja nii me seal marineerisime oma ettekujutlusis, mis kõik juhtuda võis ja kuhu hoovinurka või aiataha meid siis homme läbi häda pressitakse. Vaatamata sellele, et järgmisel hommikul tuli õigeks ajaks kohale jõudmiseks täiesti ebanormaalse kella 6 paiku ärgata, jõudsin ma öösel isegi magada ja unes näha, kuidas me oma kottide ja kompsudega kohale ilmume ja meist pole seal keegi midagi kuulnudki. Juba koostasin unenäolisi kaebekirju ja valmistusin mässulisteks meeleavaldusteks.
Tegelikult läks kõik muidugi hästi ja korraldaja abiga leidsime hommikul endile määratud platsi kenasti üles. Selgus, et kuna eelmisel õhtul oli samas toimunud üks teine üritus, mis otsapidi tänavale ulatus, märgiti sinna mõeldud kohad äärekividele maha alles varajastel hommikutundidel.
Koht oli suurepärane, otse meie vastas kohvik ja pood, otse meie selja taga suure konteineri varjus tualett. Kõik eluks vajalikud asjad seega käe-jala juures. Helipult piisavalt kaugel, et mitte häirivalt valju tümakaga tuju rikkuda, samas piisavalt lähedal, et mõnusat tausta pakkuda. Pakkisime oma asjad lahti ja ma tänasin tõsimeeli käsitööjumalat, et ta mulle nii väikesemahulise hobi välja valis. Kogu meie kaup ja muu vajalik varustus mahtus ära kolme väikesesse kotti, samas kui enamik tegijaid sõitis kohale autode ja kaubikutega ning hakkas siis neid tühjaks laadima. Õhtul tuli vaesekestel kõik asjad uuesti kokku pakkida, kastidesse paigutada ja autosse tõsta, selleks et järgmisel hommikul sama töö vastupidises järjestuses ära teha.
Kella 10ks nägi meie väljapanek minu meelest lõpuks täiesti viimasepeal ahvatlev välja ja me hakkasime külastajaid ootama. Ütlen ausalt - mu lindla pole kunagi varem olnud nii sirgetesse ridadesse üles rivistatud!

Aga et kuis meil siis läks?
No arvestades minu eelmise korra kogemust, siis ega mul mingeid erilisi ootusi ei olnud. Kõiki asjaolusid kokku võttes ja seekordset üritust 10-palli süsteemis hinnates võin öelda, et esimesel päeval 6 ja teisel päeval 3 palli. Miinusesse ei jäänud, kohamaksu teenisin tagasi ja natuke peale ka. Aga mingit rikkust ja rahasadu kohe kindlasti ei tulnud. Samas - kolme aasta taguse põrumisega võrreldes läks ikka hästi. Pealiskaudsel jälgimisel tundus, et lähikonnas oli mitmeid müüjaid kellel meist palju kehvemini läks.
Samas - ega meie Tiinaga sinna mingit suurt läbimüüki tegema läinudki, hoopis laadamelu ja olustik olid need, mille pärast tasus seal need kaks päeva olla ja istuda. Saime ära näha kõik Haapsalu inimesed, suure hulga turiste ja mitmeid selliseid tuttavaid ka, keda muidu harva trehvab.
Inimesi ongi ju väga huvitav jälgida. Mulle kohutavalt meeldib, ma võib seda tunde teha ja ikka on põnev. Suur osa külastajatest liikus kaubalettide spaleeris ringi ilma, et oleks ühelegi letile pikemalt pilku heitnud, ehk siis otse öeldes - lihtsalt promeneerisid. Jalutasid mõõdetud sammul ja heitsid huvituid pilke vasakule ja paremale. Oma trajektoorigi olid sättinud täpselt keset tänavat, et mitte ühele ega teisele poole kalduda ja müüjate käeulatusse sattuda. Üsna tõenäoliselt olid need kohalikud, kes augusti lõpuks on kolm suvekuud kestnud ürituste laviinis omandanud tugeva immuunsuse ning suhtuvad igasugusesse püüdesse nende tähelepanu pälvida täiesti ükskõikselt.
Turistid seevastu tundsid lettidel toimuva vastu palju aktiivsemat huvi, aga nii mitmelgi korral oli näha, kuidas enne mõne eseme ostmist kalkuleeriti mõttes, kas ja kuidas see ikkagi vajadusel pagasisse võiks mahtuda. Tiina näiteks müüs ühele hispaanlannale paari villaseid sokke. Tollel naisel oma ostu kojutoimetamisega ilmselt probleeme ei tekkinud.
Tavapärane laikijate ja kiitjate kildkond oli arvukalt esindatud, samuti ideekorjajate oma. Tiina juba naeris vahepeal, et paneb letile uue hinnakirja:
Idee - 5 eurot
Hea idee - 10 eurot
Idee, mille kohe lähen ja kodus järele teen - 25 eurot
Kui minu tikandeid ikka niisama naljalt järele ei tee, siis tema heegeldatud käevõrud oleks selle hinnakirja alusel talle küll hea läbimüügi garanteerinud.
Mina pidin jälle mitmel korral selgitama, et minu tööde puhul ei ole tegemist masintikandiga ja ei, ma tõesti ei kasuta pärlite kinnitamiseks liimi, vaid tegelikult ka tikin need kõik ükshaaval sinna ehte sisse. Jah, ja need eriti väikesed ka.

Aja veetmiseks mängisin vahepeal omaette väikest mõttemängu, et kas möödakäija on kohalik või kusagilt mujalt tulnud, kas abielus või üksik, kas puhkusel või tööajast siin jalutamas. Harjutasin k natuke vihjavaid silmapööritusi (noup, ärge küsige....), millega potentsiaalseid kliente enda leti ette meelitada. Sa ju näed tegelikult ära, kelle stiil on selline, et temast võiks potentsiaalne ostja tulla ja kellest on kaugelt näha, et ta iial mu loomingut ei ostaks, veel vähem kannaks. Nende esimeste tähelepanu tuli ikkagi kuidagi võita.
Kontrastidest rääkides, siis laupäeva pärastlõunal ilmus rahva sekka arvukalt tsiklikostüümides ja nahkrõivastes rahvast, kuna raudteejaama ees olnud mootorratturite seltskond oma iga-aastase ürituse kokku pakkis ja ka linna peale patseerima tuli. Pühapäeval oli aga pitsipäev ja siis oli tänav täis haapsalu salli mustrites kleite, seelikuid, õlasalle ja pleede.
Mõlemal päeval hakkas silma kahetsusväärselt suur hulk ülekaalus inimesi. Kohe ikka hirmutavalt suur hulk, sõltumata soost, vanusest või rahvusest.

Mis ma siis kokkuvõtteks võin öelda? Noh, järgmisel aastal ma vist ilmselt ei viitsi minna. See on muidugi praegune tunne ja ma ei anna punast puupennigi pandiks, et see aasta jooksul muutuda ei võiks, aga praegu tundub, et järgmiseks kolmeks aastaks jälle aitab. Muidugi, chillida oli seal mõnus.
Üldiselt olen ma aru saanud (ja see on puhtalt minu isiklik arvamus!), et nii kummaline kui see ka pole, on käsitöölaadad, kui sa just toidukaupa ei müü, minusuguse hobitegija-käsitöölise jaoks kauplemise mõttes üsna mõttetud kohad. Esiteks on ühte kohta koondunud suur hulk sama toote ehk siis käsitööehete müüjaid ja need kõik hakkavad üksteist varjutama. Ehted on luksuskaup ja kui luksust on korraga selline kogus, siis kaotab inimene pea ja ei süvene lõpuks mitte millessegi. Väga sarnane tundele, mis valdas mind kunagi aastaid tagasi Vatikani muuseumis käies. Kõik need kilomeetrid koridore olid sedavõrd tihkelt igasuguseid imelisi taieseid täis, et ma lõpuks ainult tuima näoga jalutasin, pildistasin ja mõtlesin, et ahh.... vaatan kodus kui on rohkem aega ja rahulikum olla. Aga siis oli Vatikan juba sadade kilomeetrite kaugusel.

Palju ägedam oleks oma laud lahti pakkida kusagil, kus see teiste kauplejatega ei konkureeri, aga siin tuleb jälle ettevaatlik olla. Künnivõistlused ja taimelaadad, infotehnoloogia teemalised seminarid ja nooblid ärikonverentsid on küll toredad kohad, aga sobivuse koha pealt veelgi küsitavamad. Seltskonna mõttes kahtlemata palju intrigeerivamad. Irww.
Üldiselt ma ikkagi arvan praegu, et jään oma külalisetenduste juurde kohalikel kohvikutepäevadel või siis nokitsen niisama omaette, kodus ja internetis. :-)
Minu vidinad ja esiplaanil Tiina linikud
Tiina kaup 

Madaam mina, poosetamas

Madaam Tiina, kah poosetamas













teisipäev, 30. juuli 2019

Mustlaslaagri telgitagustest ehk kuidas kolm õde kohvikut pidasid

Juba ammu enne seda kui Lihula Kohvikutepäeva korralduskomitee endast kevadel märku andma hakkas olime meie ära otsustanud, et teeme sel aastal kolmekesi koos ühe laheda pop-up kohviku. Selline õdede värk, teate küll. Korraldajad üllatasid meid nõudega, et kõik kohvikud peaksid olema mingile teemale pühendatud. See tõmbas paariks sekundiks esialgsele õhinale väikese piduri peale, sest kust sa selle teema ikka niiväga kohe varrukast võtad, aga no kui on vaja, siis on vaja.

KUST NEED MUSTLASED KÜLL TULID?
Optimistid võivad öelda, et kolm pead tähendab ka kolm korda rohkem häid ideid, aga tegelikult on asi sootuks vastupidi. Meil käis hoopis mitu päeva kõva vaidlemine ja võitlus teemal "see mõte ei kõlba kuskile". Korda kolm...
allikas: Internet
Alustasime kõige lihtsamast lähenemisest ehk sellest, mis meil juba olemas on. Ja olemas oli meil sel hetkel Andra ettevõte Võilille Köök. Kuna selle nime all kohvikutepäeval osaleda ei tohtinud, siis kaalusime variandina  Võilille kohvikut. Mulle tundus see natuke liiga lihtsa ja etteaimatava lahendusena, aga teised olid esialgu entusiastlikud. Mõte oligi tore kuni sinnamaani, mil hakkasime ideed tulevase menüü ja imagoga kokku viima. Võililledest saab teadupärast igasuguseid toiduasju teha ja kogu kohviku kujundustki on võimalik kollase värvi ja võilillede peale üles ehitada, aga selle kõige juures oli üks väike "aga" - nimelt on võililled, kuramused, juuli lõpuks oma õitsemise juba ammu lõpetanud. Nii et see mõte jäi siiski bioloogiliste takistuste taha kinni.
Võilillest edasi liikus arutelu värvide peale üldisemalt, aga sellega ei jõudnud me ka kuigi kaugele. Isegi kui panna kõigile asjaosalistele salvrättide ja laudlinadega samas toonis kostüümid selga, on menüüd kindla värviga sootuks keerulisem siduda. Muidugi võib kaasaegse köögi võimalustega imesid teha ja küpsetada soovi korral ka rohelisi muffineid ning helesinist õunapirukat, aga siis lõpetaksid külastajad oma päeva ilmselt mõnes meditsiiniasutuses. Seega - rahvatervise huvides ei saanud ka sellest teemast asja.
Nurka visatud mõte osutus siiski üsna visaks ja hakkas seal oma elu elama, muundudes ühele kindlale toiduainele keskenduva kohviku ideeks. Näiteks apelsinid. Kenad, värvilised, maitsvad, ohtrate kasutusvõimalustega ja kindlapeale ka juuli lõpus kättesaadav kraam. Aga... iigaaav.
allikas mõlemal: Internet
Mina ja Tiina lasime mõtted lappama ja pakkusime juba välja, et kasutame ära omaaegset kultusetendust Armastus kolme apelsini vastu. Naljad kõik juba ette olemas, endal pole midagi vaja välja mõelda. Mugav! Mina oleksin olnud antihüpohondrik Truffaldino, Tiina oli nõus olema Pantaloone, aga Andra lõi käed puusa ja teatas: "Ei lähe etenduse sisse!". Tagantjärele mõeldes - jumal tänatud, et ta seda tegi, sest ma ei kujuta ette kuidas me selle mõtte lõpuks teoks oleksime teinud.

Mina oleksin siis pidanud laupäeval selle kuumusega mingis punases siidkostüümis mööda külaplatsi ringi sebima ja Tiina oleks näinud välja nagu ujumismütsiga brokkoli, sest kuhugi oleks ta oma pikad juuksed pidanud ju ära peitma. Selle koha peal mul fantaasia lõppeb...
Mõnikord on ikka hea, kui vähemalt ühel kolmest selge aru peas püsib.


Ideid oli veelgi. Näiteks Tšehhovi "Kolm õde" ja kirjanduskohvik "Lugemisnurgake", aga esimest oli stiililiselt liiga keeruline välja mängida ja "Lugemisnurgake" eeldanuks pigem siseruumides toimuvat. Pealegi - kust neid raamatuidki võtta ja kes neid tassiks? Kuna ma olen pidanud oma iga aastaga aina mahukamaks paisuvat raamatukogu mitmeid kordi ühest kohast teise kolima, siis ma tean suurepäraselt kui rasked need sunnikud on.
Kolmanda päeva õhtuks olime jõudnud juba mitu korda tülli minna ja üksteist oimetuks vaielda, siniseks vihastada ja jälle ära leppida. Mitme ideega jõudsime üsna kaugele enne kui jälle peaga vastu seina põrkasime. Istusime igaüks oma pesitsuspaigas arvutite taga ja tunne oli üsna lootusetu. Tundus, et kõik head mõtted on meid maha jätnud. Fantaasiakohvik (mis fantaasia?) ja Havai hula-hula teemaline (mis nende paberlillevanikutega pärast peale hakatakse?) olid juba nagu viimased õnnetud popsatused kohe tühjaks saavast seebimullitajast.
Lõpuks pakkus Andra välja boho-hõngulise hipikohviku idee ja me hakkasime jälle sobivat visuaali otsima. Jõudsime kirjude seelikuteni ja siis kargaski korraga kõigil kolmel nagu välgutabamusena pähe üks ja seesama mõte - MUSTLASED! Kuidas me küll ohe selle peale ei tulnud. Oleks võinud ju korraks peeglisse vaadata (no, vähemalt Tiina). Sellest hetkest hakkas ideid tulema nagu paisu tagant, pane ainult kirja ja jäta meelde. Lõpuks ei saanud keegi aru, milleks meil kogu seda eelnevate päevade palundrat vaja läks kui nii hea idee tegelikult lihtsalt maas vedeles. Ainult võta ja tee.

MIS ME SIIS KA SÜÜA TEEME?
Kohvik tähendab reeglina suurt hulka inimesi, kes tahavad ühte väga kindlat asja - süüa. Sa võid ju hullult ägeda koha püsti panna, aga kui toitu ei ole või see on kehvapoolne ja ülejala tehtud, siis võid oma laagri üsna pea kokku pakkida. Stiilika puhul oli meie arvates oluline ka see, et visuaal ja menüü omavahel sobiksid. Beseed ja šokolaadivahtu vitsutavatest mustlastest pole keegi veel enne kuulnud. Kõiketeadev Google ütles, et see rahvas on kokkamise koha pealt üldse üks ilgelt mugav kamp ja nende toiduvalmistamise traditsioonid viitavad pigem piiritule konservi- ja poolfabrikaadiarmastusele. Ehtsaid rahvuslikke roogasid, mida kohvikus ka kasutada annaks, praktiliselt ei leidunudki. Lõpuks leidis Andra ühe traditsioonilise koogiretsepti (Gypsy tart), mille me siis ka menüüsse valisime. Muude toitude osas otsustasime keskenduda lihtsatele looduslikele koostisainetele (marjad, seened, kala, mesi) ja need siis mingite lugude abil teemaga ühendada. Selge oli, et makroonidest ja ühest korralikust tordist me ei pääse, aga igasugused šokolaadikoogid ja pavlovad otsustasime seekord ära jätta.
foto: Andra

foto: Andra
Vajalikud toorained olid meil juba paar päeva varem valmis varutud, sest iga lollgi teab - kes pole olnud tark, et plaane teha, see saab hukka. Küpsetamine käis kahes köögis: Andra enda omas, meie Tiinaga teises. Andral kui spetsialistil oli enamik asju reede pärastlõunaks juba valmis, samas kui mina sain esimese piruka alles siis ahju ja Tiina polnud veel alustanudki. Temal, tõsi küll, oli ka nimekiri õnneks kõige lühem ja sisaldas ainult ühte toodet. 
Kui te arvate, et mul küpsetamine sama ladnalt välja tuleb nagu Jamie Oliveril, kes 15 minutiga ahjust 4-käigulisi gurmeelõunaid välja võlub, siis te eksite. Vaatamata sellele, et ka minul asendamatud ja usinad minionid Laura ning Sonja suure osa vajalikust eeltööst ära tegid (nt riivisid porgandit, hakkisid juustu ja lõikusid muid tooraineid), mässasin ma oma pirukatega ikka hiliste öötundideni. Muuhulgas tuli rinda pista selliste ootamatute üllatustega nagu sügavkülmunud vahukoor, valesse pirukasse sattunud porru ja omavahel ahjus kaklema läinud neli vorsti-juustu stritslit. Ilma vahejuhtumiteta ei möödunud asjad Andragi köögis. Kuuldavasti tahtis seal pisarakoogi peal olev pisarakiht vastu ööd omapäi uitama minna ja ma ei teagi, milliste kulinaarsete knopkadega või ähvardustega Andra selle väikese mässaja koogi külge kinnitas. Hommikuks püsis isepäine kate igatahes seal kus ta püsima pidi nagu miska. 

NO MIS SA SINNA SELGA PANED?
Kui kuskil on kaks naist koos siis on pommikindel värk, et see küsimus varem või hiljem päevakorda tõuseb. Meid oli koos tüdrukutega kambas 6 naist ja me räägime siin stiiliüritusest. Khm...
Loomulikult algas üks metsik kappides, kaltsukates ja kaubanduses ringi tuulamine, et endale sobivaid kostüüme leida. Iga vähegi kaubandusteadlik naine teab ju, et kui riidepoest on mingit kindlat asja vaja siis on see raudpolt-kindlalt just selleks ajaks müügilettidelt eemaldatud. Aga järgmisel päeval, kui enam tarvis pole, siis ainult seda müüaksegi. Seetõttu tuleb olla kaval ja jätta poes käies mulje, et sul pole üldse midagi vaja. Ja siis - üllatus!!! - krabadki riiulilt sinna pahaaimamatult passima jäänud rõivatüki. Niimoodi leidis Andra endale näiteks pluusi ja mina Ronjale seeliku.
Aga ega lõputult poode ei peta ja ühel hetkel tuli tõtt tunnistada, et mõned asjad tuleb siiski endal spetsiaalselt valmis õmmelda. Mis sellest, et eelmisel korral õmblusmasina taga istudes oli kalendris hoopis teine aastaarv... Õnneks on õmblustöö nagu jalgrattasõit - kui korra juba selge, siis ei see unune.
foto: Andra

foto: Irma

foto: Irma 
Kui kõik kangameetrid olid seelikuteks vuristatud, siis oli kord ehete ja kulinate käes. Selle koha peal hakkas mul enda pärast natuke hirm ja ma mõtlesin, et äkki tuleks võtta ette üks kiirkülastus lähimasse arhiiviasutusse uurimaks, mis mu suguvõsas ikkagi toimub. Kuskil peab mingi hulkuv mustlane seal perepuu okste vahel ringi rändama, sest kuidas muidu seda saaki seletada mille ma oma sahtlitest leidsin. Ausalt, ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellel oleks kodus samasugune hulk sedasorti ehteid nagu minul. Kusjuures hirmuäratav kogus neist veel sellised, mida ma tegelikult ja päriselt ka kannan. Kui Tiina oma kollektsiooniga kohale ilmus, siis muutus see eksinud mustlase mõte veelgi usutavamaks, sest sama stiil tuli temaltki. Kogus oli ainult väiksem.

foto: Irma
foto: Kristina Kukk
Viimase foto pealt on kahjuks Ronja puudu, sest tema oli pildistamise hetkel aktiivselt köögipoolel ametis.

KES SEE ZORAIDA ON?
Tähelepanelikumad märkasid kindlasti erinevates postitustes figureerimas ühte salapärast tegelast nimega "vana (mustlasnaine) Zoraida" ja mitmed inimesed on meilt küsinud, et kes see selline on.
autor: internet, Peter Stanimirov
See kõlab võibolla jaburalt, aga me ausalt öeldes ei tea, kuskohast ta tuli. Mingil hetkel oli ta lihtsalt kohal ja hakkas oma elu elama, segades ennast nii ennustustesse kui toidulugudesse ning muutudes justkui meie kohviku kaitsevaimuks ja ülevaatajaks. Hakka või maagiat uskuma...
Kuna kohviku reklaami ja lugude väljamõtlemine ning edastamine oli minu ülesanne, siis Andra ja Tiina vahepeal naersid, et mina ise olengi Zoraida, aga tegelikult ja ausalt - ei olnud. Minu enda jaoks ilmus see karakter sama ootamatult ja iga kord kui ma mõne loo kirjapanemisel hätta jäin, oli ta juba kohal ja tegutses omasoodu. Aga ma pean ütlema, et ta meenutas mulle kohati pisut Terry Pratchetti tegelast Nanny Oggy :-)









HULLUD PROJEKTID NÕUAVAD HULLE INIMESI
Iga päevaga kulus meil korraldamisele aina rohkem aega ja planeerimist: viimase hetke toimetused,  asjad mida meelde jätta, asjad millega arvestada jne. Terve majapidamine oli täis väikseid märkmepabereid, suuri märkmepabereid, kaustikutesse tehtud sissekandeid ja poetšekkide tagumisele külgedele kirjutatud mõttevälgatusi. Vahepeal tekkis endal ka tunne, et kas me üle ei mõtle, aga siis jällegi, et kui juba teha siis ikka täie rauaga.
autor: Andra
Andra hakkas ajutiselt käsitööga tegelema (ehk siis unenäopüüdjaid punuma). Seda ei usuks, kui ise poleks näinud.
Mina rahmeldasin ennastsalgavalt kõrvuni ulatuvas rohuvõsas ja trotsisin miljonit puuki, et lilleseadete jaoks toormaterjali korjata. Lauragi astus asfaldi pealt kõrvale ja seda juba ka niisama ei juhtu.
Enamik meist ületas ennast korduvalt, kui olukorrad jälle pingeliseks läksid ja mingites küsimustes vaidlused tekkisid ning ühine kokkulepe oli vaja saavutada. Kuna minul on iseloom sama äkiline nagu mustlase püss, siis ilmselt pean ma põhilise pingetekitaja "aunimetuse" nii mõnegi korra eest endale võtma. Aga me saime hakkama ja isegi sedavõrd hästi, et tegelikult plaanime juba tõsiselt järgmise aasta üritust. Sest me oleme kõik natuke hullud :-).


autor: Irma
autor: Laura

SAIME ME TARGEMAKS KAH VÕI?
Ikka saime.
- Näiteks tuleb arvestada, et vaatamata kõigele toimib vääramatu Murphy seadus a la Irma, mis ütleb, et ükskõik kui vara sa ka ei alustaks, ikka jõuab korraldatav sündmus enne kohale kui sinul kõik ettevalmistused tehtud saavad.
- Alati jääb asju mis oleks võinud paremini olla või mille peale oleks pidanud enne mõtlema. Siin ei aita kohvipaks ega kaardipakk, vaid puhas ettenägemisvõime.
- Liiga palju tegevusi ja atraktsioone ei ole mõtet välja pakkuda. Need kõlavad küll reklaamis hästi, aga päriselt ei ole kellelgi aega ega huvi nendega kohapeal tegeleda. Inimesed tulevad kohvikusse, mitte seiklusparki.
- Hea etteaste või esineja on nagu kirss tordil, mesi saial ja liblikas ninaotsas.
- Süüa tuleb teha varuga. Jooke ka. Aga hulluks ei maksa minna. Kvaliteet ikkagi enne kvantiteeti.
- Pisiasjad (jää jookides, varjualune istumine, kujundusdetailid) on olulised.
- Kohapealne tegevusplaan tuleb väga täpselt läbi arutada ja igaühele selged ülesanded/vastutus jagada. Naiskonnas peab valitsema distsipliin, muidu näeb kogu tegevus välja nagu tulekahju kirbutsirkuses.
- Kui ise asja entusiasmiga teha ja tehtavasse uskuda, siis usuvad ka teised.

autor: Irma

autor: Irma

autor: Kristina Kukk

autor: Kristina Kukk

autor: Kristina Kukk

autor: Kristina Kukk

autor: Avo Kiisk

autor: Avo Kiisk

autor: Avo Kiisk

autor: Avo Kiisk

autor: Avo Kiisk

autor: Avo Kiisk

autor: Avo Kiisk

autor: Avo Kiisk