xmlns:og='http://ogp.me/ns#' Käsitöömesilane

teisipäev, 14. august 2018

Vint ja kassikakk

Mõni aeg tagasi küsis üks tore inimene mu käest, kas ma lisaks nendele fantaasiamaailma siurudele ka pärislinnu moodi linnuprosse teha oskan. Mis seal ikka keerulist saab olla, mõtlesin ma. Tuleb lihtsalt fantaasiat natuke koomale tõmmata ja mustrite-värvidega tagasihoidlikumalt ringi käia.
Mõeldud-tehtud.
Sain jaatava vastuse peale lähteülesande, milleks oli (ilmselt internetist võetud) foto imeilusast metsvindist ja soov saada samasugust prossi. Veidi aega hiljem lisandus vindi pildile veel ka väike foto kassikakupojast. Ning samuti prossisoov. Esialgu pidi viimane küll hoopis sinise-roosakirju tulema, aga õnneks mõtles soovija ringi ja otsustas ka selle osas, et eelistab ikkagi pärisvärvidega varianti.
Lähteülesanded nägid välja sellised:


Vindi puhul võtsin aluseks oma siurude šablooni, koorisin selle figuuri mõne grammi võrra saledamaks ja venitasin saba pikemaks. Algus oli paljutõotav, aga siis läks asi nässu. Küll ei leidnud ma õiget värvi pärleid ja harutasin juba tehtud töö üles, küll oli niitide toon vale. See pilt siin on igatahes neljas versioon sellest linnust. Eelmised kolm toorikut ma viskasin lõpuks minema, sest korduv harutamine ei mõju õhukesele vildile kuigi hästi ja nii läks poolik töö hukka. 

Vahepeal tuli tööl ja koolis kiire aeg vahele ning kuna juba niimitu korda oli asi käest läinud, kadusid tuhin ja motivatsioon ka ära. Nii sündis see viimane versioon hoopis paar kuud hiljem kui esimesed. Selle variandi jaoks leidsin kohe täiesti juhuslikult õiged sinised pärlid ja sealt edasi loksus kõik nagu iseenesest paika. Valmis linnu kohta ütlen ma tõesti, et see see on läbi aegade üks minu kõige õnnestunumaid ja enim meeldivamaid töid. 
Kassikakuga ei olnud samuti nalja, sellele pidin ilma šabloonita kuju andma. Joonistasin kujutise siis otse vildile ja püüdsin eri värvi markeritega võimalikud suletoonid ka paika panna, et oleks lihtsam. Õnneks sain sellele linnule kohe esimese korraga pihta ja mingit Duubel-2-3-4 ei pidanud tegema. Mitte et temaga ka kõik kohe korras oleks olnud.
Selle tegelase puhul oli kõige suurem jama hoopis silmadega. Neid pidin ma korduvalt parandama ja üle tegema, nii et lõpuks enam ei läinudki nõel läbi kanga. Aga ikka veel korrutas mu õde visa järjekindlusega, et lind vahib kõõrdi. Alguses vahtis jah, aga lõpus tegelikult enam ei vaadanud, täitsa sirge silmaga oli. Ma arvan, et mu õde ise hakkas juba kentsakalt asju nägema, miks ta muidu esimese ja viimase versiooni vahelist suurt erinevust tähele ei pannud. Ju ta oli enda jaoks ära otsustanud, et see lind ongi keere pilguga lõpuni ja kõik.
Valmis kassikakk nägi siis selline välja. Umbkaudu 6-7 cm pikkune. 
Pärast neid katsetusi ma mõtlesin, et täitsa ägedad tulemused ja valmistamine pakkus ka vaatamata mitmekordsele ebaõnnestumisele (või siis just nimelt sellepärast?) palju rohkem pinget kui fantaasia-siurude tegemine. Viimastega on palju lihtsam.
Mistõttu mulle tundub, et mõned sellised pärislinnud on veel millalgi tulemas, kui ma aega leian. Tihased ja leevikesed on liiga igavad, neid ma ilmselt ei viitsi teha, aga mõned muud mõtted on juba küll mis ma endale internetist välja otsisin. Eestis on lihtsalt nii palju erakordselt ilusaid linde, et see on täitsa uskumatu! Näiteks....
jäälind
kuldhänilane
lehelind
puukoristaja

rähn
varblane
Tunnistan ausalt, et pildid pärinevad internetist ja nendel on tõenäoliselt osadel ehk ka autoriõigused peal. Seega - kui keegi tunneb, et tema õigusi on rikutud sellega et tema pildi siia 6 sekka üles panin, andke teada.

teisipäev, 31. juuli 2018

Lihula kohvikutepäev 2018 ja eksklusiivne näitusmüük

Elus on ikka nii, et annad saatanale väikese sõrme, tema võtab sul terve käe. Eelmise aasta Lihula kohvikutepäeval, kui mu õde Andra vedas Tuudil "Sillerdava saiakese" nimelist üritust, tekkis meil temaga spontaanselt korraga kaks ideed - mina pakkusin välja, et teen tema kohvikusse lilleseaded ja tema omakorda arvas, et võiksin siis ka juba oma käsitööasjade letiga välja tulla. Nagu täiendav atraktsioon või midagi sinnakanti. Mõeldud-tehtud.
Sel aastal valmistuti Tuudil kohvikutepäevaks juba suurema projektiga ning "Sillerdava saiakese" nime all alustatud pop-up kohviku korraldamine ja läbiviimine oli laienenud terve hulga kohaliku külaseltsi aktivistide kätte. "Sillerdav saiake" muutis oma nime ja sel aastal tegutseti juba uue kaubamärgiga "Tuudine turgutus". Lisaks peeti sama ürituse raames maha ka iga-aastane külapäev ja ilma lõkketa jaanituli. :-)
Foto: Kristina Kukk
Aga et Andra oli jätkuvalt üks eestvedajatest, siis olid mõlemad eelmise aasta äkkmõtted juba algusest peale uude projekti sisse arvestatud ja mul sootuks rohkem aega ette valmistuda.
Lilleseaded lilleseadeteks, nende toormaterjal kasvab kraavipervedel iseenesest ja jumalamuidu, ainult mine ja korja, aga müügiks mõeldud käsitöövidinad niisama ise ennast valmis ei tee. Õnneks oli mulle sel aastal kuidagi erakordselt mõnusa kestvusega puhkus sattunud ja nii ma neid siis vorpisin, et küll sai. Tõeline puhkus. Ausalt ka. Ma mõtlesin mitmed uued tooted välja ja õppisin ära ühe täiesti uue tehnika, mida ma raudselt hakkan sügisepoole, kui aega tekib, omasoodu edasi arendama.
Sellest tehnikast ma kavatsen ühes järgmises postituses lähemalt rääkida ka ja valminud asjade galerii üles riputada, sest tänase postituse jaoks on neid lihtsalt liiga palju.
Sedapuhku räägin ikkagi kohvikutepäevast üldiselt ja enda tehtud ehete näitus-müügist. Näitusest seetõttu, et arvestasin algusest peale - inimesed tulevad kohvikusse eelkõige kohalike meistrite küpsetatud hõrgutisi maitsma ja käsitööehete soetamine ei ole sel päeval kindlasti nende peamine eesmärk. Panustatakse toidule ja minu väljapanekut tullakse pigem lihtsalt huvi pärast kaema ja juttu ajama. Tore muidugi, kui selle käigus ka mõned asjad müüdud saan.
Sel aastal olid organisaatorid teinud minu arvates väga mõistliku muudatuse korralduses ja jaganud  kohvikud ära õhtusteks ning hommikusteks. Hommikused alustasid juba kell 10.00 ja õhtused lõid oma letid valla alles kell 17.00. Nii anti huvilistele võimalus külastada rohkem kohvikuid, kuna eelmisel aastal oli palju nurinat et kõik on lahti samal ajal ja igale poole lihtsalt ei jõua. Meie isegi saime Lihulas teiste tegemisi kaemas käia. Vaatad, mida pakutakse ja kuidas pakutakse, kogud ideesid ja märkad vigu, mida ise hiljem vältida. Kasulik. Hommikune sats tegijaid sai samamoodi tulla õhtuseid kohvikuid revideerima.
Meie noobel müügiboks nimega "Tuudine turgutus" oligi õhtuste kohvikute nimekirjas. Andra vehkis kodus juba mitu päeva varem igasuguseid vigureid köögis, terve elamine oli makroonitoorikuid ja pirukatainast täis. Polnud kohta, kuhu istuda või astuda, igalt poolt vahtis mingi poolfabrikaat või köögitarvik vastu.
Mina isegi tegin treti lähipiirkonna kraavipervedele juba eelmise päeva õhtul ja korjasin kokku suure sületäie "maltsa" ning paar peotäit kive, et mitte ajahätta jääda. Mäletasin eelmise aasta kogemusest, et kogutud toormaterjalist korraliku vaasitäie kokkusobitamiseks kulus arvatust palju rohkem aega ning ma tõesti ei tahtnud sel aastal enam samas olukorras olla kus kohvik on juba avatud, aga mina panen ikka veel ahvikiirusel viimaseid kompositsioone kokku.
Niisiis olin ma sel aastal juba varakult oma nodiga kohal, et õigeks ajaks valmis saada.
Minu väike pesakene päris alguses
Panin oma laua püsti ja jagasin materjali vaaside (õigemini suurte keraamiliste lillepotiümbriste) vahel ära, aga tõsine häda oli tugeva tuulega. Materjal osutas närvesöövat vastupanu ja mitte üks oks ei jäänud sinna, kuhu ma ta panin. Kogu aeg tuiskas tuulega samas suunas.  Tagatipuks oli täiesti reaalne võimalus, et vaas ise ka tuule käes ümber läheb. Egas midagi. Jalutasin kõrvaloleva kiviaia juurde ja laenasin sealt parajad munakad, mille ma iga poti põhja vee sisse poetasin. Sellega olid potid paigale naelutatud. Lõpuks sain ikka lilled ka paika ja niimoodi nad siis välja nägid lõpuks:
Väike lilleseade lauale

Keskmine lilleseade

Suur seade nr 1

Suur seade nr 2
Eelmisel aastal olid seaded tiba värvilisemad, sest looduses oli natuke rohkem õitsvaid taimi. Tänavune kõrbekuumus oli suure osa õitest juba pruuniks kuivatanud ja midagi eriti erku enam leida ei õnnestunud. Nii pidin ema aiast ka mõned floksid ja saialilled juurde noppima.

Mida ma muidugi põllu ääres taimi korjamas käies boonusena juurde sain, oli terve suur karbitäis põldmarju. Seda kraami seal jagus, aga jällegi - kuna nii hirmus kuum on, siis olid marjad tillukesed nagu kribalad ja nende noppimine paras katsumus. Kõigele lisaks pidin kogu aeg vasaku silmaga jälgima, et ma oma urbanistlikus entusiasmis mõnele peesitavale maole otsa ei koperda või pajasuurust puuki endale külge ei saa. Neid on meil siin hulganisti, muide. Ei ole enam need ajad kus ilma hirmuta kõik metsaalused läbi konnatud sai. Nüüd mõtlen ikka 3 korda, enne kui maantee pealt kõrvale astun.

Igatahes, lilleseaded said seekord õigeks ajaks valmis ja sain hakata omaenda letti üles lööma. 
Samal ajal toimetasid põhitegijad omasoodu ja kohvik tervikuna hakkas ka juba ilmet võtma.
Kohviku "süda" hakkab ilmet võtma
Ühekordseid papp- ja plastnõusid põhimõtteliselt ei kasutatud (Foto: Inga Rennit)
Heinapakkidest kohvikumööbel (Foto: Inga Rennit)
Heinapakid said endale kenad katted, taamal õhku ootav batuut
Ettevalmistused õhtuseks teatrietenduseks (Foto: Kristina Kukk)
Sel korral olin oma "butiigi" väljanägemisele juba tükk aega varem mõelnud, et mitte jällegi astuda eelmise aasta ämbrisse. Siis tuli see ju täieliku eksprompt-ideena ja mul polnud midagi ette valmistatud. Haarasin ainult mingi punase laualina kodunt kaasa ja oligi kogu butafooria. 

Nüüd olin kes-teab-kust tulnud ilmutusliku mõtte peale ostnud Haapsalust jupi tavalist robustset kotiriiet. Issanda rist, mis maksab kotiriide meeter?! Siidiusside toodang on selle kõrval nagu tasuta saadud. Kui ma seda hinnasilti Haapsalu kangapoes nägin, siis mõtlesin jälle, et mis kuradi planeet see selline on, kus ma pean sellist mõttetut kangast niisuguse hinna eest ostma, et isegi pärast 40% soodustust virutab rahakott mulle kobeda maksahaagi. Ei raatsinud üle 1,5 m seda ostagi, aga sellest laua katmiseks piisas. Lisaks kaevasin maltsakorje käigus ühest teeäärsest ahervaremest välja ja panin pihta täiesti adekvaatse tüki paekivi. Sellega oli mul ka oma plaan. Tunnistan pättuse üles ja karistusseadustiku kohaselt omastasin kivi, kuna tagasi viia seda ei kavatsenudki. Andsin hoopis pärast üritust emale, kes paigutas selle endale kuhugi roosipeenra äärde. Kodunt puukuurist leidsin veel hea kõvera haavahalu ja kuuriukse eest peotäie männi- ja kuusekäbisid. Tiina, mu keskmine õde ja naine, kellega ma 24/7 igas lahingus luurele läheksin, kaevas teadmata asukohast (väidetavalt naabri krundilt, khm-khm!) välja imelise puuoksa, mis oli nagu kasvanud minu väljapaneku jaoks. Seda isegi siis kui ma lilleseadeid tehes hetkeks valvsuse kaotasin, mille tulemusel mingid kohalikud väikesed lapserajakad sellele peale astusid ja sealt 2 tükki ära murdsid. Oma viga muidugi, oleksin pidanud ju ometi teadma, et kui kuskil on mingi asi mida annab puruks astuda, siis leiavad need väikesed mammutid selle ilmeksimatult üles, ehkki ümberringi võib olla ruutkilomeetrite kaupa lagedat maad, kus võiks joosta nii et küll saab. Õnneks leiutas vanajumal ühel igavusehetkel läbipaistva teibi ja tõesti, pole probleemi, mida ei saaks korraliku jupi teibiga lahendada. Oks oli pärast nagu uus!
Kõigele lisaks tulin eelmisel päeval jooksupealt mõttele (nagu oleks ette teadnud, eks), et hinnad võiks kirjutada paberitükkide asemel hoopis kivide peale. Siis ei puhu tuul neid laiali. Suurepärane, mul on nüüd peotäis ümmargusi munakaid, mille peale ma saan akrüülvärvidega mandalaid joonistada kui tahan. Mitte midagi ei lähe raisku, ma ütlen. 
Igatahes nägi minu kriminaalne müügilett pärast põhjalikku ettevalmistust päris kobe välja ja ma olin sellega üsna rahul.
Ise olen rahul - puuhalg, kivid, käbid...

Oluline komponent - teibiga parandet kõrvarõngaste oks 
Kauba näidis (Foto: Kristina Kukk)

Pidu oli tore, rahvas oli rahul. Siin veel väike galerii sellest, kuidas "Tuudine turgutus" toimetas. Kasutan siinkohal Inga ja Kristina tehtud fotosid, milleks nad mulle lahkelt loa andsid. 
Need õnnetud nüüd, kes te kohale ei tulnud, vaadake kadedusega millest ilma jäite. Uus võimalus tuleb alles järgmisel aastal :-) 
Soovijad said hobusega sõita (Foto: Kristina Kukk)
Salme Rahvateater, A.Kivirähu näidend "Uljas neitsi" (Foto: Inga Rennit)
Teatrietendus (Foto: Inga Rennit)

Kes hobusest ei hoolinud, neile oli batuut (Foto: Kristina Kukk)
Rahvast ikka oli... (Foto: Kristina Kukk)
Rahvast ikka oli kohe päris palju (Foto: Inga Rennit)
Mindki püüti pildi peale. Ema ja Tiina kah :-) (Foto: Inga Rennit)

Mina kauplen, Tiina seletab :-) (Foto: Inga Rennit) 
Varsti hakkan jälle ehteid näitama.

kolmapäev, 27. juuni 2018

Kiire kevad ja vahepeal valminud asjad: käepaelad ja -võrud, prossid ja kaelakee

Viimane postitus siia sai tehtud aprillikuus, sest vahepeal on olnud enneolematult kiire aeg nii tööl kui järjekordse kooli lõpetamisega seoses. Aga vaatamata pöörasele tempole olen ikka üht-teist selle aja jooksul teha jõudnud. Lihtsalt presenteerimiseks pole aega leidnud.
Nüüd on kiire möödas ja saan tagasiulatuvalt kõik vahepealsed iluasjad ritta laduda ja blogisse püüda.
Siin need siis on.

KÄEPAELAD ja KÄEVÕRUD
Peaaegu uus leiutis minu tootevalikus. Esimese tegin kunagi kolleeg Anule ja nüüd on mõni ikka juurde lisandunud. Need on sellised mitte niiväga pidulikud ehteasjad, mida ka tagasihoidlikumad inimesed saavad igapäevaselt kanda.
1. Türkiissinise triibuga käepael
Selle käepaela omanik on Marika.
Paela laius on ca 1,5 cm. Kasutatud materjalid: satiinmulinee, metallikmulinee, mustad seemnehelmed, kett.


2. Musta ja kollasega "peoleo"-käepael ja lilla-hallikirju käepael
Musta-kollasekirju on veel täiesti "vallaline" ja otsib oma kätt, aga lilla-hallikirju  triibik valis endale Iivi omanikuks. 
Mõlemad on 1 cm laiused. Materjalidena kasutatud puuvillast, satiin- ja metallikmulineed, musti seemnehelmeid, ketti. 

3. Lilla-pruunikirju käepael ja sõrmus
Need kaks vidinat valmisid ühe koosviibimise käigus, kui sõbrannadega hiliste öötundideni maailma parandasime ja hommikul ärgates teemat edasi arendasime. Kuna mul sellistes olukordades kunagi käed niisama rüpes ei püsi, siis nokitsesin jutu vahele need kaks asja valmis. 
Iseendale tegin, ise ka kannan. Hakkasin lihtsalt ilma igasuguse plaanita, nö ühest nurgast tegema ja mõtlesin et eks näis, mis välja tuleb ja mis siis edasi saab. 
Välja tulid sellised. Käepael on natuke laiem, umbes 3 cm.
Materjalideks puuvillane ja satiinmulinee, seemnehelmed ja pärlid, jõepärl (sõrmuse keskel), dekoratiivpael.




4. Sinine käevõru 
Selle sai endale Kersti sünnipäevakingiks.
Ka laius umbes 3 cm, materjalideks seemnehelmed, toruhelmed ja  ja dekoratiivkivi



ERIKUJULISED PROSSID
Et ega ma siis ainult liblikaid ja siurusid ei tee. Tuleb ette ka muid loomi ja kujundeid. Mõned näited siin
5. Sisalikupaar
Neid tegelasi on muidugi hirmus igav teha, sest nad kipuvad ikka ainult rohelised tulema. A kes viitsib ühevärvilist asja teha?!
Samas, Iivi neid tahtis ja Iivi need sai. 

6. Suletud S
Niisugune nimi ongi :-) Ilme-Ly jagu. Seda mulle kohe meeldis teha. Mõte oli nii huvitav ja valmis sa ka päris ruttu. Mulle kohe istub selline värvide hajutamine. Liblikate ja siurude vahele oli ka lihtsalt hea vaheldus midagi muud teha. 


KAELAKEE
Isegi sellist värki tuleb aega-ajalt ette, kuigi harva. Täitsa kahju kohe.
Aga kui tuleb, siis ikka suurelt :-) Selle isendi läbimõõt oli minu mäletamist mööda lausa 7 cm või midagi sinnakanti. Pika keti otsas, selline tore roosa mandala. Yngvele.
7. Yngve mandala






kolmapäev, 25. aprill 2018

Punase kleidi remont

Minu kindel arvamus on, et punaseid kleite pole ühelgi naisel riidekapis kunagi liiga palju.
Mul endal on 3 tükki, aga hiljaaegu oleks see arv õnnetul kombel ühe võrra väiksemaks jäänud, sest ma unustasin ära, et olen hommikuti pärast ärkamist veel tükk aega unine ja võin väga ebaadekvaatselt käituda.
Nimelt hakkasin ma ühel hommikul poolunesegasena oma kleiti triikima ega pannud muidugi tähelegi, et olin triikraua kuumarežiimi voodipesu triikimise temperatuurile jätnud. Niikui rauaga kleiti puutusin, oli sellel prauhti!, kangas kärsanud ja väikesed põlenud augud sees. Jumal tänatud, et ma triikmasinat kohe keset kleiti ei vajutanud, vaid ikka vaikselt alumisest äärest peale hakkasin.
Aga kleiti oli sellega muidugi mokas ja midagi tuli ette võtta. Lõppude lõpuks oli see minu lemmik punane kleit. Lühemaks ei saanud seda teha (no, et lõikan kõrbenud kangaosa ära), sest siis oleks see liiga lühikeseks jäänud. Mingeid lilli ja aplikatsioone ka sinna panna ei saanud - need oleks tobedad välja näinud.
Lõpuks mõtlesin, et kui katta vigastatud kangas mingi laiema paelaga, siis vist saaks kleidist uuesti asja.
Egas midagi, jalad selga ja Karnaluksi jälle. Käisin muidugi tavalised kangapoed ka enne läbi, aga et selle kleidi punane toon on üsna omapärane, siis sealt sobivat paela muidugi ei leidnud. Karnaluksist leidsin, viimase jupi mis neil seal oli.
Õmblesin paela käsitsi kleidi alläärde ja tulemus oli täpselt see, mis vaja - kole koht sai kaetud ja kleitnägi välja, nagu oleks see pael seal algusest peale olnud. Lisasin tasakaaluks paela ka varrukaotstesse ja pärast seda jäi umbes 10 cm jupike veel alles. Paadunud käsitöölisena ei saanud ju sellist raiskamist lubada ja nii sündis mul mõte, et teen õige sellest jupist veel kleidi juurde sobiva prossi ja kõrvarõngad. Hästi lihtsad ja tagasihoidlikud.
Tulemus on päris huvitav minu meelest:
Kõrvarõngaste jaoks lõikasin lihtsalt 5 cm pikkused jupid ja õmblesin keskmise paksusega vildi külge. Ei hakanud aasade otsa riputama, vaid kinnitasin otse läbi kõrva tooriku vildi külge.
Prossi tegemiseks läks sama vilt kasutusse pluss veel näpuotsatäis vaskset värvi ketijuppe, mille ma ühe vana kaelakee lammutamise tagajärjel alles olin hoidnud. Need sai nüüd ka viimse jupini ära kasutatud.

Kleit ise ka before ja after:
Lähem vaade varrukast.

Seekord vedas, aga alati ei pruugi muidugi nii hästi minna.
Praegu arvan ise, et selle väikese õnnetuse tagajärjel tehtud remont andis kleidile pigem isikupära juurde ja ausalt öeldes vaatasin ma juba oma kapis hindava pilguga ringi, mida veel seal olevatest asjadest väheke värskemaks tuunida. 
Saab näha, mul juba mingid mõtted tekkisid :-)






pühapäev, 22. aprill 2018

Mandalakee teine elu, mõned uued siurud ja muud tegelased

Paar aastat tagasi, kui ma alles kogu seda pärlitikandi teemat harjutama hakkasin, tegin endale esimese katsetükina kohe ühe parajalt piraka ja silmatorkava kaelaehte, mis kellelgi naljalt märkamata ei jää. Sest milleks alustada mingi tagasihoidliku proovitööga, kui võib kohe suurelt ette võtta, eksole. Nii minu moodi....
Ma olen seda ehet tänaseni ikka omajagu kandnud ka, aga ausalt öeldes häiris mind selle juures päris mitu asja.
Esiteks ei olnud ma sel ajal veel äärte vormistamist selgeks saanud ja seepärast kriipis selle töö viimistlus kogu aeg mu silma.
Teiseks olin ma teinud selle liiga õhukese kanga peale, mistõttu hoidis kogu jäik ja raske tikand ennast natuke kummis nagu setu sõlg. Aga kui sõlg peabki kummis olema, siis minu kaelakee kohe kindlasti ei pidanud, nii et see ärritas mind iga kord, kui mu pilk sinna peale langes.
Ja kolmandaks ei olnud mul tol ajal vähimatki nägemust sellest, kuidas ta võiks kaelas rippuda, nii et ma kasutasin kõige lihtsamat varianti - paela. Kandmise mõttes mitte kõige mõnusam lahendus.
Nüüd lõpuks sai mu kannatus otsa ja ühel päeval koju tulles võtsin oma pärlitest "pudipõlle" kaelast ning lõin käärid sisse. Harutasin kõik servapärlid üles, võtsin tagumise kanga ära ja viskasin paelad minema. Vormistasin uue ääre, panin taha paksemat sorti vildi ning suutsin pärast pikka kaalumist ja valimist leida ka sobivad pärlid kee ossa.
Minu meelest on tulemus palju parem kui alguses. Üleval siis esialgne versioon, allpool uuendatud välimus. Pildid on muidugi tehtud eri aegadel ja eri valgusega (esimene millalgi õhtul ja teine päevavalguses), seetõttu tunduvad värvid erinevad.

Kõikidel ehetel muidugi nii hästi ei lähe. Viimatise inventuuri ajal leidsid oma otsa päris mitu kaelakeed ja kõrvarõngapaari, mis oma aja ikka nii ära olid elanud, et läksid täies mahus lammutamisele ja ootavad nüüd fööniksina taassündi mõne teise ehte sees.

Vanade parandamise kõrval on mõned uued asjad ka jälle sündinud.
Nt kaks uut siurut, mõlemad roosa-hallikirjud. Järgmisel nädalal selgub, kumb neist endale enne uue omaniku leiab:
Taheti vanaroosa ja hallikirjut, aga minu esimene katsetus tuli natuke liiga erksavärviline.
Tegin plaan B ka, eks näis kumb nüüd loosi läheb.
Erksamal roosal on tiiva sees mingi poolvääriskivi, mille ostsin Kanela poest, aga taevas seda nüüd enam mäletab, mis ta nimi oli :-). Ülemisel roosal on tiivakivi ümber olevad suured hallid pärlid ka mingi naturaalne teema, aga jällegi - keine blasse ahnung, misasjad täpselt. 
Lähem vaade ka

Lähem vaade ka 
Lisaks siurudele tuli mul rinda pista uue tegelase loomisega, kelleks on geko ehk sisalik. 
Proovisin siis mitut moodi ja välja tuli selline tegelane
"Pontsakas", ütles selle kohta Anneli, tema tulevane omanik :-).

Huupi sai üks käevõru tehtud, mille Anu kohe enda omaks arvas. 


Ja paar tillukest juukseklambrit.


Aga nüüd ma vist pean lõpuks oma punase kleidi ka ära remontima, millele ma augu sisse triikisin ... :-)