HIIDPROJEKT "KODU KORDA!" VII "Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi teistmoodi ikka saab"

Koduprojekt on nüüd paar nädalat ooterežiimis olnud. Blogi seisukohast võttes. Muidu võin kinnitada, et tegevus kogu aeg käib ja pilt elamises hakkab järjest hubasemaid toone võtma. Lihtsalt mõnede asjade valmistamine võtab rohkem aega kui tühise diivanipadja või toolikatte valmis nikerdamine.
Täna esitlengi ühte suuremat tööd, mis vahepeal valmis on saanud. Selleks kulus kõva 2 nädalavahetust ja suur tuubitäis Diclaci kreemi, et mu valutavaid seljalihaseid uuesti töökorda saada. Ma ju tean küll et sellised projektid alati kõrvetav-valusate turja- ja seljalihastega ning räbalates sõrmeotstega lõppevad, aga no kas siis loll õpib?! Mitte alati, tuleb välja. Viimati ma vaevlesin samasuguste hädade käes siis kui ma oma lapitekikursuste lõputööd tegin, aga aja jooksul jõuab ju meelest minna, missugune tervisejama sellise tööga kaasas käib.
Lühidalt - mis ma siin keerutan, voodikatte tegemisest tahan seekord rääkida. Esimese hooga mõtlesin muidugi et pole üldse küsimustki, lapitehnikas tuleb see. Aga kuna mul on plaanis ka kardinad lapitehnikas teha, siis tundus ühel hetkel, et seda lapivärki saab ühe väikese toa jaoks nagu natuke liiga palju. Üksiti võttes unikaalsed ja ilusad asjad hakkaksid omavahel tähelepanu pärast võistlema ja lõppkokkuvõttes jääks toast mulje kui suurest kirjust segadusest, kus ükski ese korralikult esile ei tule. Niisiis, lapitehnika jäi ära. Lihtsalt niisama mingit kangast ka suure voodi peale laotada ei tahtnud. Heegeldada ma ei oska, teadupärast.
Aga nagu saadana kiuste hakkas mu peaaju muudkui keerutama mõtet, et just heegeldus sinna voodi peale ainuvõimalikult sobikski. No kurat. Mu oma enda isiklik mõistus hakkas mind kiusama.
Kaks asja olid kohe ilmselged. Esiteks - kui ma peaksin laskma kellelgi sellise katte endale teha, siis läheks see mulle hinnanguliselt sama palju maksma kui kogu ülejäänud toa sisustus, kuna ise käsitöö tegijana oman ma üsna selget ettekujutust sellise hiigeltöö väärtusest ja mahust. Lisaks kuluks selle valmimiseks nii palju aega, et ma jõuan enne juba järgmise ringi remonti majale teha kui see valmis saaks.
Teiseks - sellist katet poest osta (ma ei mõtle praegu käsitööpoode, see oleks pangalaenu nõudev ost) oli ka üsna jabur mõte. Tõenäosus, et keegi kusagil mõne sellise komisjonimüüki või second-hand poodi on annetanud oli suhteliselt nullilähedane.
Aga öeldakse et lootus sureb viimasena ja iga kord kui Humanas uue kauba päev oli, tuulasin sealse kodutekstiilide valiku põhjalikult läbi. Ma ei hakka sellest rääkima, kui palju vahvaid kangaid ma edaspidiste lapitööprojektide jaoks selle otsimistöö käigus leidsin ja ostsin, aga mida ei olnud, oli minu otsitud hiigelheelgeldis. Ei tea, mida ma üldse lootsin.
Aga siis, ühel päeval, kui ma jälle oma visa järjekindlusega sammud tekstiilinurgakese suunas seadsin, nägin juba kaugelt et sinna on ilmunud miski, mis kaugelt vaadates endast täpselt seda kujutas, mida mul vaja oli. Asja lähemalt uurides osutus see ilmutis tõepoolest suureks päevatekiks. Kahjuks ei olnud tegemist originaalheegeldusega, vaid ainult sellele väga sarnaselt lõimitud kangaga, aga sel hetkel enam vahet ei olnud. Sarnasus oli nii suur et kui otse nina vastu ei torgi, siis ei saa arugi. Ühest servast oli ilmutis natuke hargnema hakanud ja vajas parandamist, aga see oli tühiasi. Suurus oli paras ja hind täiesti naeruväärne - 4.99 EURi.
Tõin leiu koju ja hakkasin siis mõtlema, et kuidas sellest nüüd noobel voodikate saaks. Hargnenud serva kahjustust olin ma natuke alahinnanud, sest selgus et selle parandamine ei olegi nii lihtne. Tekk ise ulatus küll täpselt voodi äärest voodi ääreni, aga oli nii raske, et korduval voodi peale-voodi pealt ära katkumisel oleks kangas ilmselt varsti järele andnud ja katki rebenenud. Selle vältimiseks otsustasin ma, et paigutan kattele alla alusriide. Alusriide ideest hargnes mõte edasi, et miks mitte panna sinna veel ka kiht vatiini ja veel üks kiht kangast, nii et lõpptulemuseks saaks tõeliselt suure ja üle voodiäärte alla ulatuvate servadega päevateki. Mõeldud - tehtud.
Oma järjekordsel osturetkel Abakhani rabasin kaalukanga kastist hunniku helesinist kangast ja lasin endale vajaliku koguse vatiini ka välja mõõta.

 Okupeerisin Tarekeses oma tegevuseks terve toa, laotasin kõik kihid põrandale laiali ja libaheegeldatud päevateki kõige otsa. Siis kinnitasin kogu kremypli nööpnõeltega omavahel kokku. Olin puhtjuhuslikult mõni päev varem Viljandis käies ühest sealsest pudupoest endale karbitäie nööpnõelu ostnud ja kui ma oma aktsiooni lõpetasin, oli karbis olnud 1000 nööpnõelast alles hädine kümmekond nõelakest. Ülejäänud 900+ olid kõik teki sisse torgitud.
Ma ei ole kindel, kas ma tahan pikemalt kirjeldada seda, mis tunne on käpuli maas üliettevaatlikult mööda laiali laotatud teki pinda liikuda, nii et a) sa oma liikumisega kihte paigast ära ei sasi, b) sa omale kuskilt juba paigaldatud nööpnõela põlve või varba sisse ei torkaks, ja c) ükski nõel heegelpinna sisse ära ei kaoks, nõnda et seda hiljem üles ei leiaks.
Või et mis tunne on  ennast sellest asendist pärast püsti ajada ja püüda selga sirgeks venitada.... sinna see Diclac kuluski.
Õnnelikud on need, kellel on võimalik sellist tööd kusagil mõistliku kõrgusega laua peal teha, aga mina nende hulka kahjuks ei kuulu. Tõtt-öelda, ega hästi ei kujuta ette ka, kuidas sellist asja laua peal teha saakski....
No igatahes, kui ma olin kogu krempli nõeltega omavahel kinnitanud, hakkasin ma siis neid kihte omavahel kinni teppima. Käsitsi muidugi, sest sellise kuhila õmblusmasina alla pressimine ei tulnud kõne allagi.
Selleks kerisin nõelatatud tooriku rulli ja panin laua peale. Kerisin just täpselt nii palju, kui õmblemiseks sülle mahtus, rulli lahti, ja hakkasin peale.

Järgisin mustri kujunemise jooni, nii et selle tulemusel tekkis teki alumisele poolele ilus tepitud ornament. Ülemine pool ehk libaheegeldusega pealiskiht sai samal ajal mõnusa reljeefse tasapinna.

Järk-järgult eemaldasin õmblemise käigus ka nööpnõelad.
Laua taga istumine ja teppimine ei ole iseenesest muide kuigivõrd mugavam tegevus kui põrandal maas roomamine ja nööpnõelte torkimine, sest kui esimese puhul jäävad selja- ja jalalihased haigeks siis teise puhul tekib üsna kiiresti selline tunne et pea keeramine edaspidises elus ei osutu enam kunagi võimalikuks ja et keegi on ilmselgelt süüdanud sinu turja- ja kaelalihaste peale kõrvetava lõkke.
Ma räägin seda sellepärast et te lihtsalt teaksite, mis teid ees ootab kui te peaksite sama asja kodus järgi proovima. :-)
Aga tulemus on üldiselt vaeva väärt ja nii oli see ka seekord. Päevatekk sai oivaline ja viidates tänase sissekande pealkirjale, siis - kui kuidagi ei saa, siis kuidagi teismoodi ikka saab, ehk et kui ei ole päriselt heegeldatud katet, siis sellega äravahetamiseni sarnane alternatiiv on ikka võimalik endale voodi peale tekitada. :-)

PS! Muide, kuri saatus paiskab mulle viimasel ajal aina rohkem ja rohkem ette igasuguseid ülikauneid heegeldatud vidinaid ja mustreid nende tegemiseks. Ma hakkan üha enam uskuma, et see on mulle kõrgemalt poolt saadetud märk selle kohta, et mul tuleb siiski heegeldamine ära õppida lõppude lõpuks.
Viimati näiteks leidsin ma sellise suurepärase saidi
http://www.glamour-and-elegance.com/#!our_story/c1enr
Ülimalt efektne iiri heegeldatud pits. Kõnealusel saidil näidatud tööd on küll muidugi kõrgem pilotaaž, aga põhimõtteliselt - kui hakata asja näiteks You Tube´is lähemalt uurima ja harjutama, siis võibolla mingid algelised käkid isegi saaks valmis. Jaa nii edasi.
Poleks esimene kord, kui ma endale sel kombel mingi asja selgeks saan. :-) Satsisallide kudumise näiteks, paeltikandi tegemise, organžalillede kõrvetamise ja soutache´i tehnikas pärlite-paelte punumise, muudest pisioskustest rääkimata.