Kui tavaliselt on nii, et kõik soovijad võtavad jõulutellimuste esitamiseks ritta umbes nädal enne jõule, siis seekord tõmmati mind rajalt maha juba oktoobrikuus. Üks kena naiskollektiiv tellis minu käest tervele seltskonnale jõulukingid - praktilised esemed igale naisele ehk siis kosmeetikakotid, mida saab käekotti pista ja kuskohast huuleläiked-ripsmetušid ja muu eluks vajalik nänn välja ei pudeneks. Üksainuke meesterahvas on selles kollektiivis ka, aga kuna tema ilmselgelt sellist pudi-padi endaga kaasas ei kanna, siis sai otsustatud et lipse ei ole ühelgi mehel kunagi liiga palju - saab ühe veel lisaks. :-)
Selle tellimuse vastuvõtmine tähendas seda, et praktiliselt kõik hilisemad soovijad pidid sel aastal oma asjadega ise hakkama saama. Ja nagu kiuste tuli sel aastal nii palju huvitavaid pakkumisi, mida oleks tahtnud teha, aga paraku on mind vaid üksainus ja kogu näputööline tegelus toimub ainult peale 8-tunnist tööpäeva.
Üleüldine idee vormus mu peas üsna kohe, aga iga ese üksikuna kujunes välja alles siis, kui mõtlesin sellele konkreetsele inimesele, kellele eseme valmistan.
Kuna puutun nende inimestega kokku suurema osa oma ärkvelolekuajast, siis olen saanud neid kõiki üsna põhjalikult jälgida. Mõne puhul ei tekkinud küsimustki, missugune temale mõeldud kott välja nägema hakkab, aga mõne teise puhul olin siiski üsna hädas.
Kokku pidin tegema 21 kosmeetikaotti. Kõik ühesugused, samas kõik erinevad. See viimane oli mu enda otsus, kuigi oleksin võinud ju ka 21 ühesugust teha. Aga see poleks minu moodi, ega ju :-)
Ootasin Kannatamatult, millal ma kõik toorikud valmis saan, sest mul tekkis juba kusagil poole peal tahtmine mängida ideega, millisena nad võiksid lapitekiks kokku panduna välja näha. (Mul ju ikka keerleb peas veel see Marja Mattiiseni muhu tikanditest lapitekk.)
Kui ma lõpuks kõik toorikud valmis olin saanud, siis nägi kauaoodatud pilt välja selline:
Kõik tükid olid ühesuurused, 23x25 cm. Materjaliks villase ja mingi sünteetilise kiu segu, põhimõtteliselt klassikalise musta mantli õmblemiseks kasutatav kangas. Valisin selle, kuna sinna saab kõige paremini tikkida ja see näeb hea välja ka. Kui olin tikandi valmis saanud, liimisin tooriku taha paksu musta liimiriide. Esiteks annab see toorikule vajalikku jäikust ja teiseks kinnitab kõik niidiotsad, mis muidu ehk võiksid kogemata hargnema hakata.
Kui toorikud valmis, õmblesin kõigile lukud ja voodri külge. Siis lõikasin 9cm-se diameetriga ümmargused otsad ja õmblesin need koti mõlemasse otsa. Lõpuks õmblesin käsitsi musta kandi.
1)
Kerstile. Kersti armastab suursuguseid mustreid, erksaid värve ja punaseid roose. Sellepärast tundus et talle sobiks kott, mille peale on õmmeldud kuldse varjundiga tumepunased sametkangast välja lõigatud roosiaplikatsioonid.
2)
Evele. Evega on see probleem, et tema on korduvalt ja valjuhäälselt deklareerinud, et igasugused tikandid ja muu selline rahvuslik näputöö on tema jaoks täiesti out. Mistõttu tuli leida mingi variant mis ei oleks tikand, samas nagu oleks ka. Värvivalikuga ei olnud mul probleeme - sinine värv sobib talle hästi, sest ta on blond. Aga kujunduse üle mõtlesin küll üsna kaua. Lõpuks otsustasin riskida ja tegin talle sinise organzapaela ning tillukeste prantsuse sõlmroosidega koti. Tundub, et läks täppi :-) Igatahes oli see lõpuks üks minu enda lemmikutest.
3)
Margitile. Vastupidiselt Evele on tema täielik kohaliku rahvakunsti fanaatik. Seega - natuke rahvuslikku stiili ja kindel valik. Pael ja pits, natuke pärleid. Lihtne ja efektne.
4)
Anne. Meie tagasihoidlik looduslaps. Tema puhul ei olnud küsimus mitte niivõrd selles, millise stiiliga talle läheneda kui pigem hoopis selles, mida tema selle kotiga peale hakkab, sest tema ju kosmeetikat ei kasuta. :-) Aga käsitöövildist välja lõigatud kaselehe-kujulised aplikatsioonid tundusid sobiva valikuna. Värske, puhas ja looduslik. Nagu Anne isegi. :-)
5)
Agne. Väga komplitseeritud isiksus minu meelest. Ei ole kunagi see, mis ta välja paistab. Sellepärast sobis talle minu meelest kõige rohkem sellise keerulise sigri-migri mustriga ja õigupoolest mitte ühtegi konkreetset värvi muster.
6)
Erika. Erikat ma hästi ei tunne, sest me oleme üsna vähe kokku puutunud ja ta on liiga vaikne, et ise suhtlema tulla. Nii mulle vähemalt tundus, kui ta veel kontoris oli. Midagi eriti isikupärast ma seetõttu tema jaoks välja mõelda ei osanudki. Aga kuna ta oli mulle jätnud sellise lihtsa ja heasüdamliku inimese mulje, siis ... midagi lihtsat ja heasüdamlikku ma talle tegingi. Organzapaelaga lilletikand.
7)
Maaja-Katrin. Ainus motiiv mille puhul ma meelt muutsin. See oli algselt mõeldud kellelegi teisele, aga kui valmis sai, siis otsustasin et see sobib Katile rohkem. Ja see, mis kõigepealt Maaja-Katile tehtud sai, läks omakord sellele, kellele ma neid siniseid roose tegema hakkasin.
8)
Kairi ja kassid. Nende kahe vahele võib lausa võrdusmärgi tõmmata, nii et tema puhul ei tekkinud üldse mingit muud mõtetki. Seda enam et mobiilikoti ma talle ükskord juba tegin. Kassiga. Muidugi.
9)
Maris. Kui Kairi = kassid minu mõttes, siis Maris = muusika. Beethoveni "Elisele" noodid tundus mulle üsna teravmeelse ideena. Guugeldades sain õiged noodid kätte, aga ma ütlen et enam ma ühtegi nooti oma elus tikkida ei taha :-) Esiteks on see üks kuramuse nikerdamine ja teiseks - kogu aeg peab jälgima et kõik nupud ja vigurid täpselt õige joone peale saaksid. Muidu devalveerub idee sama jaburaks nagu vinge hieroglüüfidega tätoveering, mida umbkeelne omanik arvab tähendavat kas karmi kutti või vinget selli, aga keeleoskaja loeb tähemärkidest välja "nuudlid tomatikastmes" või "praetud kana".
10)
Ebe. Ka selline motiiv mis kohe esimese hooga pähe ei tulnud, vaid natuke mõtlemist tahtis. Ebega seostub nii palju erinevaid pilte. Viinamarjad olid üheks läbivaks teemaks, aga lõpuks sai ta endale hoopis iirised. Mulle nimelt meenus, et talle hirmsasti meeldis see motiiv minu seeliku peal.
11)
Maarja. Tüdruk nagu tuumafüüsika minu jaoks. Tõlkes - sama suur mõistatus. Kui ma tema peale mõtlema hakasin, siis oh piinlikku olukorda küll, aga esimese asjana seostus mulle temaga omapärast värvi punane juuksepahmakas :-) Kollane ja sinine sobivad punasega hästi. Sinna mu mõttearendus sedapuhku toppama jäigi.
12)
Sirje. See on siis selle meelemuutuse teine osapool. Algselt Katile mõeldud motiiv, aga kui ma need sinised roosid valmis sain, siis tundusid roosid Sirje jaoks liiga jõulised ja need organzalilled siin Kati jaoks liiga õhulised. Vahetus tasus ennast ära, sest Sirje jätab oma pitside-satside, isikupäraste ehete ja kogu olemuse poolest palju haprama mulje ja need läbikumavad õied on talle hoopis omasemad. Helesinine on Sirje värv niikuinii.
13)
Mari-Ann. Värvid-värvid-värvid. Meil on siiamaani veel mõttefaasis plaan, et teen talle suveks leherohelise või türkiissinise või mingit muud sinnakanti erksate värvidega käekoti. Nii et... värvid. Valisin oma käsitööviltide seast kõige kirevamad välja ja lõikasin nendest aplikatsioonid.
14)
Maire. Veel üks rahvuslike motiivide fänn meil. Tema mantel ripub mul siiamaani kabinetis ja ootab, et ma sinna peale Halliste motiive tikiksin. No vähemalt kosmeetikakoti peale ta need nüüd sai. Mantli juurde ma veel jõuan. :-)
15)
Margit 2. Temale oleks midagi hispaaniapärast kohane valik olnud, aga ma tunnistan ausalt - mul ei tulnud ühtegi tabavat ideed pähe :-(. Sai hoopis selline habras ja õrn kahvatukuldne kujundus.
16)
Mare. Marega armastab kasutada sõna "eklektiline", mida iganes see siis ka tähendama peaks. :-) Ma olen korduvalt mõelnud et ma peaks selle täpsemdefinitsiooni kusagilt välja otsima, aga ikka läheb meelest ära, kuniks ma teda jälle seda sõna kasutamas kuulen. :-) Igatahes seostub see mulle Mare puhul millegi segase ja abstraktsega. :-) Tegelikult olin ma just poest ostnud endale lõpplahedat värvi rohelise lõnga ja ma tahtsin seda kusagil ära kasutada. Mare puhul tundus täiesti asise ideena teha talle midagi sellist sürrealistlikku ja ebakonkreetset. Niikuinii leiab ta sellele kujundusele mingi täiesti mareliku tõlgenduse (mida ta, muide, ka tegi, kui oli oma kingituse kätte saanud).
17)
Katrin. Kuigi ta riietuses roosasid toone ei leia, oli mul tunne et roosa on täpselt tema teema. Isegi ei tea, miks. Peaks ta käest küsima kunagi, miks mul selline tunne on ja kas see on petlik. Roosa pits ja roosade kividega hõbedame pael said siis sellele kotile igatahes peale õmmeldud.
18)
Pille. Pille on kuldne. Oma punaste juuste ja tedretäppide ja sooja olekuga on tal kogu aeg nagu mingi hõõguv halo ümber. Päriselt ka. Niisiis kuldne lõng ja luksuslik hiina-teemaline kangas.
19)
Ingrid. Taaskord üks inimene, kelle puhul valik oli nii lihtne, et valikut praktiliselt polnudki. Kui Kairi = kassid ja Maris = muusika, siis Ingrid = pruun värv. Nii lihtne see ongi.
20)
Heli. Seda kotti ma hakkasin ammu ene tegema kui ma välja olin mõelnud, kellele see sobida võiks. Lihtsalt ma tahtsin proovida, kuidas mul see pärsia rahvuslik tikand välja tuleb, kui seda teha. Siis ta sai mul valmis ja ma mõtlesin, et kellele see võiks sobida. Meenus, et sel suvel Heli armastas kanda selliseid türgi tikanditega riideid ja kuna need kaks sinna üsna ühte maailmakanti jäävad, siis läks pärsia tikandiga kott Helile.
21)
Milja. Miljale, selgus, et on samuti vaja kott teha alles siis kui teised kõik olid juba valmis ja ma olin oma mõttes projektile juba joone alla tõmmanud. Ma tean et Milja armastab hirmsasti haldjaid ja muud sellist maagilist temaatikat ja ta elaks hea meelega sellises Tolkieni "Sõrmuste isanda" maailmas. Kui mul oleks rohkem aega olnud, siis oleksin kindlasti talle mingi haldjateema valmis nikerdanud. Praegu aga pidin piirduma ainult sellise õhulise hõbedase (aga minu meelest veidi haldjate motiive meenutava) paelaga. Punased lilled tulid juurde lihtsalt sellepärast, et need lasksid oma jõulisuses sellel hõbedasel motiivil veelgi ebamaisemana mõjuda.
Kõige lõpuks jäi mulle veel ülesanne Olavile lips teha ja see oli küll paras ajude ragistamine. Milline peaks olema lips, mis sobiks väärikale meesterahvale, akadeemikule, insenerile, lahedale ja soojale inimesele - kõik ühes isikus. Täiesti enneolematu kombinatsioon, ma ütleksin, ja ma otsustasin probleemile läheneda Watsoni kombel "deduktiivse meetodiga", ehk et välisada need variandid, mis kindlasti ei sobi. Lahedale ja soojale inimesele võiks ju teha päikese ja pilvekeste ja murulapil rohtu sööva lambakarjaga kelmika lipsu, aga Olavi kaelas ma sellist asjandust küll hästi ette ei kujuta. Ma ei tea ka, kas akadeemikutel on mingi oma lipsumood, aga kui neil see ka oleks, siis ma olen päris kindel et Olavi jaoks oleks see liiga... akadeemiline :-). Järele jäid väärikas meesterahvas ja insener. Väärikale meesterahvale sobib minu meelest hall värvus kõige rohkem ja inseneriga seostusid mulle millegipärast hammasrattad. Need tavaliselt hoiavad mingit udukeerulist süsteemi töös ja inseneride mõttemaailm pidi ka väidetavalt olema palju keerulisem kui tavalistel inimestel. Öeldakse ju, et inseneriks ei õpita, inseneriks sünnitakse. Nojah. Jäid siis hall ja hammasrattad. Minu kunstimeel vedas mind küll tibake alt, nii et hammasrattad said üsna setu sõlgede moodi, aga idee on see, mis maksab. Ma loodan, et Olav ei pane seda väikest apsakat mulle pahaks. :-)
Lõpuks, pärast peaaegu 3 kuud igaõhtust ja nädalavahetusi täis õmblustööd võisin ma rahulolevalt oma toas sellist pilti imetleda
Rääkimata sellest, et nüüd, kui jõuludeni on napp nädal aega, saan ma hakata ka oma perele ja lähedastele kingitusi tegema. Arvata võib, kas mul valitseb kodus paanikaosakond nr 8? Jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa. Ja kuidas veel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar