xmlns:og='http://ogp.me/ns#' Käsitöömesilane: Kuidas ma terve komplekti eriti noobleid kuuseehteid tegin

kolmapäev, 20. detsember 2017

Kuidas ma terve komplekti eriti noobleid kuuseehteid tegin

Mina olen jõulude ajal kuuseusku inimene, ehk et igasugused alternatiivina kasutatavad oksamoodustised, pärjad, traadist võred ja muidu punutised ning imekonstruktsioonid minu jaoks kuuske ei asenda. Vaatamata sellele, et ma olen näinud inimeste kodudes ülivahvaid taieseid, arvan ma ikka, et kui ikka kuuske pole, siis pole.
Võimalik muidugi, et ma kunagi oma seisukohta selles küsimuses muudan, nii nagu ma muutsin oma arvamust tehiskuuskede osas.
Mul nimelt oli mitu-mitu aastat kodus jõulude ajal tehiskuusk, sest ma arvasin sinisilmselt, et see on loodustsäästvam ja päästab metsas kasvavate väikeste kuusekeste elusid.
Tegelikult on muidugi nii, et nende sünteetiliste kuusepuulaadsete dekoratsioonide valmistamine jätab loodusesse niivõrd massiivse ökoloogilise jalajälje, et selle kõrval ka Lumeinimese tallad titepapudena mõjuvad. Väikesed kuusekesed võetakse aga raiesmikelt niikuinii maha ja tuuakse müügiplatsidele. Parem siis juba üks endale koju tuua, et ta poleks asjata kasvanud.
Viimasel paaril aastal ei ole mul tegelikult üldse kuuske toas olnud. Vist olen päriskuuse muretsemiseks liiga laisk olnud ja seda naftajääkidest käharikku ei tahtnud enam ammu toanurka kokku komplekteerida. Minu meelest muutus ta iga aastaga järjest nässakamaks ja ma mäletan et viimasel aastal, kui see mul toanurgas seisis, nägi ta välja nagu oleks ta prügipressist läbi käinud. Sihuke õnnetu ja tokerjas... Praegu on ta mul rõdul kastis, aga ma arvan et veel enne aastavahetust vahetab ta aadressi ja kolib Pääsküla prügimäele.
Otsus sel aastal endale üle tüki aja jälle päriskuusk koju tuua sündis täiesti eksprompt (nagu mul ikka head mõtted tulevad). Tegelikult ei ole mul korteris sellist kohtagi, kuhu suur kuusk ära mahuks, seega tekkis mul välkmõte, et mis oleks kui paneks kuuse keset diivanilauda? Mõeldud - tehtud. Alustasime sobiva kuusekese otsimist.
Kuna linnast sobivat ei leidnud, põrutasime otse Hortesesse. Seal ikka on, kui mujal pole.
Oligi. Leidsin täpselt sobiva pikkusega puu ja lasin sisse pakkida.
Siis tuli meelde, et mul pole ju ka kuusejalga! Naftakäharikul oli jalg komplektis kaasas ja päris kuusejala, mille olemasolu ma küll ähmaselt mäletasin, olin ilmselt unustanud mõnesse oma varasematest elupaikadest. Hortese ostujuhid olid kahjuks selle kaubaartikli valikul pidanud vist kontorisisest võistlust, kes leiab turul saada olevatest kuusejalavariantidest kõige koledamad ja mõttetumad eksemplarid, ning need siis endale kaubavalikusse sisse ostnud. Auhind (kes selle iganes sai!) oli auga välja teenitud, sest selliseid koletuid plastmassist vanne, keskaegsete piinariistade sarnaseid ja kuukulguri moodi monstrumeid andis ikka laia ilma pealt leida! Minust jäid nad kõik sinna õnnetuid omanikke ootama. Etteruttavalt ütlen, et mina leidsin täiesti adekvaatse ja ilusa kuusejala, mida kõlbab ka laua peale panna, hoopis Järve Keskuse Koduekstrast.
Aga kuusejalg oli ainult osa probleemist. Nimelt tuli mulle Horteses meelde, et ehkki naftakäharik on veel alles, siis omal ajal Jyskist ja mujalt odavmüükidelt kokku ostetud kuuseehete kohta seda küll enam öelda ei saa. Need olin tõesti detsembri alguses esimesi jõuludekoratsioone moodustades prügikotti toppinud ja šahtist alla saatnud. Penoplastist munad olid juba ammu luitunud ja kuusekarrapusa nägi välja nagu oleks 4 tigedat taksikoera selle kallal viharavi teinud.
Seega oli mul vaja ka uusi kuuseehteid ja nüüd võtsin küll otsuse vastu, et seekord ostan ilusad ja korralikud. See tähendab ühtlasi - kallid.
Hortese värvipillerkaaris oli muidugi kerge pead kaotada, sest tahaks ju kõike ja rohkem. Võtaks paar punast ja selle sinise, ja siis veel mõned rohelised ja oih, neid hõbedasi mul veel polegi. Aga kuldseid? Aga neid lillasid? Äkki veel mõned kirjud? ... Hulluks võib inimene minna! Kolm korda järjest, kusjuures!
Esimest korda siis kui kogu seda valikut nägin, mis müüjate poolt sadistlikul moel kenasti värvide kaupa välja oli pandud ja mööda suurt müügisaali niimoodi ära paigutatud, et kui juba tundub - nii, nüüd on kõik!, siis kusagilt nurga tagant ilmub ikka veel üks riiulitäis imeasju välja.
Teist korda siis kui hinnasilte nägin, sest Shishi on ikka sigakallis ja mingi 4-5 eurot ühe klaasist kuulikese eest välja käia tundus kriminaalse raiskamisena.  Eriti kui arvestada, et kuuse peale kulub neid rohkem kui 1-2-3 tükki.
Kolmandat korda siis kui ma oma ostukorvi sisu inspekteerima hakkasin ja avastasin, millise summa ma olin endale sinna kokku korjanud. Tegin südame kõvaks ja panin osad klaaskuulid riiulitele tagasi. Terve mõistus lõi pärast tükk aega nurru ja kiitis mind.
Jõudsin siis lõpuks oma saagiga koju ja panin kohe esimese asjana kuusekese püsti ning ostetud ehted ka külge.
Tibake paljavõitu küll, aga eks seda oligi arvata.
No ja siis ma otsustasin et shishitagu see shishi ennast või shishiks, mina teen hoopis ise enda kuusele ehted.
Ja mitte mingeid papist piparkoogid ega kootud sussid ega kullatud traadist inglid, vaid ikka selliseid, mis igale shishile neli paari silmi ette annab. Mu enda arvates, muidugi...
Korjasingi oma pärlid-paelad-muu nasvärgi jälle lagedale ja hakkasin pihta. Olgu öeldud, et kõikidele ehetele toppisin sisse vatti, nii et need on tegelikult mitte lihtsalt lapikud nagu pajalapid, vaid kenasti pontsakad ja üsna ümarad.
Sellega panin muidugi fataalse põntsu oma majapidamises olevatele kosmeetilistele vatipatjadele :-)









Aga seni tehtud ehted siis:








Ma ei saa muidugi mainimata jätta, et Murphy seaduse kohaselt hakkas just täna sotsiaalmeedia mulle igale poole ette viskama reklaami, kuidas Shishil oma peakontori juures olevas peapoes on just-just alanud aasta peamine allahindlus, kus kõik kuuseehted on -50%.
Ja et see peapood asub kuskil Viimsis, täiesti arusaamatus linnaosas minu jaoks.
Kui inimene elab Mustamäel, töötab Mustamäel, käib poes Mustamäel ja hakkab ilmselt ka koolis (jälle!) käima Mustamäel ning satub parimal juhul kesklinna kultuuriüritustele, siis tundub Viimsi olevat kusagil sootuks teisel kontinendil. Mul üks töökaaslane elab seal, seetõttu ma tean, et selline koht on kusagil olemas.... ja seal siis korraldavad nad nüüd soodusmüüki, eksole!
Tähendab...
Ma lähen teen selle peale vist veel paar ilupallikest oma kuuse külge. Mul ühtegi lillat veel ei olegi. Ega kuldset... ega musta... ega kollast...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar