Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXX "Projekt on ajutiselt majast välja kolinud" I osa

Sel aastal levib Tarekese krundil raskekujuline tõbi nimega rohenäplus acutus. See jätab oma jälgi igale poole aeda ja esialgu näib, et sellele ei ole veel tõhusat ravi ega vaktsiini välja töötatud. Ainsad preparaadid, mis seda natukenegi ohjeldada suudavad, on praeguseks teaduslike katsetuste käigus selgunud tulemuste põhjal järgmised: ajapuudus, Toriseja vastuseis ja minu füüsiliste võimete piir.

Eks see tõbi ole mul organismis juba ammu sees olnud vaikselt, kui aus olla. Tegelikult on see päritav. Kes iganes mu empsi aeda on näinud, saab sellest aru.
Siiani oli mul ajapuuduse-tabletikuur peal, mistõttu avaldusid haigusnähud ainult väikeses trepi peal olevas potiaiandis ja paaris eksinud lillepotis/-pajas krundi piires, aga sel aastal on mul aega olnud juba poolest maist alates ning nüüd on tulemus käes.
"Aed on hukas, nagu mutt oleks ringi käinud ja kõik segi tuhninud", ütleb Toriseja selle kohta.

"Esimesed püsiasukad kolivad sisse"

Kõik algas sellest, et Mustika keskuse juures avas uksed uus ehitus- ja aianduspood Dekoora. Avamise soodushinnad kehtisid ka taimede kohta ja nii kolisid meie aeda esimesed 5 püsiasukat: Brabantia, Trabantia, Nabantia, Krabantia ja Sabantia.

Nende istutamisega seoses tekkis meil Torisejaga üks esimestest sellel aastal aias maha peetud sõnavahetustest, sest Toriseja arvas et kuna need elukad kasvavad raudselt hiiglasuurteks (ja eriti laiusesse!), siis tuleks need istutada at least 2,5-3 meetri kaugusele aiast. Vastasel juhul ei mahtuvat tema sinna vahele ja üleüldse ajavat taimed aia läheduses aia hallitama! What?!? Miks tal sinna vahele vaja ronida on, seda ta mulle ei avaldanud. Ja millel põhineb tema hallitamise-väide, ei saanud ma ka teada. Selge oli igatahes see, et selle koha võrra tema niitmismaa edaspidi vähenes, kuna siin tuleb nüüd traktori asemel niidukiga asju ajada. Mis omakorda tähendab, et minu maa suurenes.
Kuna ma keeldusin Torisejale järgi andmast, tuli mul nimetatud põõsad endal maha istutada - protesti märgiks keeldus tema neid meetri kaugusele aiast maha kaevamast. Võitlesin ma mullas risti-rästi väänduvate puujuurikatega mis ma võitlesin - aga ära tegin!

"Sissetung Toriseja tagalasse jätkub"

Elupuudega oli tegelikult sõrm Saatanale antud ja edasised sündmused olid juba saatusest ette ära määratud.
Viie dessantlase varjus kolisid vargsi territooriumile ka topeltõieline ebajasmiin ja Pfizeri kadakas, aga nende olemasolu avastas Toriseja alles päevi hiljem ja sedagi täiesti juhuslikult.
Nagu ka empsi käest saadud peotäie sireliistikuid, mille ma vargsi teisele poole aianurka maha panin. Kuna ta andis mulle kimbu nii valge kui punase sireli võsusid ja kumbki meist ei olnud sel hetkel piisavalt tark, et neid ära märgistada, siis ma kahtlustan et paari kohta said punane ja valge võsu kokku istutatud. Aga eks see selgub siis kui nad kunagi võtavad vaevaks õitsema hakata.
Igatahes olid ka sirelid juba olemas kui Toriseja nad sealt aianurgast tuvastas.

Palju hullem oli lugu minu järgmise ideega, mida kohe kuidagi varjata ei saanud. Nimelt olin ma interneedusest, täpsemalt ühest vene aiandusportaalist erinevaid peenrapilte vaadates leidnud ühe niisuguse mõtte, mis minu arvates kohe kindlasti tuli Tarekeses ka järele teha.

Pilt ise oli selline:

Aiaäärepinda on mul Tarekeses mitmekümnete meetrite kaupa, aga vaja oli siis sinna selline pikk peenar kaevata, kuhu saaks seemned mulda visata.
Mõeldud-tehtud. Labidas kätte ja kaevama. Õnneks ei olnud siin mingeid suuremaid puid kasvamas, nii et erinevalt elupuude jaoks istutusaukude kaevamisest ei pidanud ma siin mingite juurikatega võitlema. Toriseja tuli peatselt välja uurima, mida ma õigupoolest jälle uuristan.
Oh seda hädakisa siis, kuidas vaenlane ennast tema enda silme all talle lausa staapi sisse kaevavat ja kellel seda hullu sonkimist mullas ikka tarvis on ja kuidas tema nüüd jälle sealt niita ei saa ja kas mina ei tahaks ehk vabatahtlikult ravile minna. Ning siis uuesti otsast peale, kuidas kuri naine ennast tema aiapoolde sisse sööb (kaevab) praegu ning tema hirmus endast väljas olev mees seetõttu on. Helistas lausa sõbralegi ja kaebas tollele oma häda ja ikaldust.
Mina ignoreerisin vapralt kogu seda protestiaktsiooni ja kaevasin ikka edasi. Lõpuks sai aed otsa ja siis selgus, et ma olin oma 15 m pikkuse riba üles kaevanud.
Nimetasin selle peenra "Pühadevaheks". Kuna mul rukkililli polnud kuskilt võtta, siis külvasin sinna segamini kõike, mida poest leidsin.

"Pühadevahe" ehk otseliin
Toriseja tagalasse

Kõik see läks peenrasse: kosmosed, suvelille segud, jaapani aia
lillesegu (ei kujuta ettegi, mis sealt tuleb!)

See, et algaja potiaednik ikka esimese hooga paar asja puusse ka paneb, on muidugi ilmselge. Esiteks ei arvestanud ma sellega, et see triip enamiku päevast varjus on, mis tähendab et suvelilled, mis eelistatavalt päikest tahavad, siin eriti lopsakad olema ei saa. "Hea, kui üldse õitsema viitsivad hakata", oli kõiketeadja aiapidaja empsi kommentaar.
Teiseks ei arvestanud ma sellega, et Mona-sunnik armastab oma valvekäike justnimelt mööda aiaäärt teha, mis tähendab et esialgu trampis ta mitu korda süüdimatult kõige nelja käpaga mu värskes kaevanduses. Aga et ta üks imeliselt intelligentne loom on, siis pärast paari märkust ma enam tema hiiglasuuri käpajälgi peenra peal ei täheldanud.

Praeguseks on seemnetest tärganud tihe taimeviirg ja esimesed lilled on ka juba õitsema hakanud, aga enamik ikka alles ootab, Oma rõõmuks tuvastasin sealt ka mõned rukkililled, saab näha mis värvi need tulevad. Tundub, et on nii siniseid kui roosasid.
Praegu käin iga päev uurimas, mis seal siis õitsema hakkab. Enamus taimi on täiesti tundmatu looma nahad, pean ma ütlema, aga tuntud lilledest olen suutnud tuvastada veel peiulilli ja moone. Hetkel on oma nägu näidanud ainult mõned hiirehernelaadsed tegelased, ühed siniste õitega isendid ja hulk pisikeste valgete õiekestega õrnukesi.

tundmatu kollane õis

mingid hiireherned

moon

tundmatu sinine lill

Pühadevahe pikenduseks sain sõbrannalt veel täpilise metsvitsa ja empsilt hea pesakonna piibelehti.

"Maanteekraavi kaubamaja ärkab ellu"

Mäletatavasti käisime möödunud aastal Torisejaga Maanteekraavi kaubamajas lillepätsus, mille tulemusel meile aeda mitu pesakonda kollaseid karikakraid saabus, samuti valgeid karikakraid ja mitut sorti kellukaid.
Ma juba varakevadest alates muudkui käisin ja uurisin, et kas meie käik ka jätkusuutlik oli, aga esialgu tundus et ei tõuse sealt enam midagi. Praeguseks võin öelda, et oh kuidas ma eksisin! Kollased karikakrad, mida me eelmisel aastal mingi 3 pesakonda maha istutasime, on selleks aastaks sedavõrd kodunenud, et on ennast lausa tiheda muruna terve peenra ulatuses laiali külvanud ja õitsevad mis ludinal. Tõsi küll, kui eelmisel aastal oli põõsa kõrguseks kuskil 50-60 cm, siis sel aastal on taimed ainult 20-30 cm kõrged, aga mul on alust uskuda et juba järgmisel aastal näeb asi juba palju ilusam välja. Praegu ootan, millal laialehised kellukad oma õied lahti löövad, sest ka need on talve üle elanud ja täitsa tublid!

Selline pilt siis praegu:

"Teeme suure sööli, paneme palju väikseid sööle sinna sisse!"

Suur Sööl
Kõige selle kestel levis rohenäplus acutus juba kogu krundil, nii et järgmist peenart ei tulnudki kaua oodata.
Vahepeal olin juba suuremaid plaane pidades kogu Tarekeseümbruse maa-ala paberile kandnud, sinna mõttes igasuguseid peenraid joonistanud ja nendele lilli peale mõelnud. Jätsin kõnealuse dokumendi kord ettevaatamatult köögilauale ja kui Toriseja selle sealt avastas, siis ta pidi südari saama - Veel peenraid!, Veel kaevikuid!, Veel imelikke rohelisi tutte, mida kasta tuleb ja mis niitmist segavad!
Aga, parafraseerides Bulgakovi "Meistrit ja Margaritat", siis "Irmotška oli juba taimed ära ostnud". Nimelt olin endale vahepeal tuttava käest hunniku erinevaid juurenutte kokku ostnud ja need juba usinalt juurdusid mul linnas rõdul. Seal oli nii liiliaid kui flokse, aga ka mingeid täiesti ennekuulmatuid taimi, mis nüüd kõik oma kohta ja öökülmade lõppu ootasid.

Esimene Suur Sööl sai kaevatud juba olemasoleva "peenra" suurendusena. Peenraks oli algset asja muidugi liig nimetada, aga samas - olin üle-eelmisel aastal maja ees oleva kännu kõrvale istutanud samamoodi tee äärest üles kaevatud kurekella ja kortslehe. Seega - peenar siiski. Inimtegevuse tulemusel tekkinud rajatis :-)

Märkisin kollase nööriga plaanitava ringi suuruse ja kukkusin kaevama, sest nagu arvata võis, leidis Toriseja seegi kord mingi põhjuse, miks mitte ise kaevama tulla. Mis see seekord oli, ei mäletagi. Võimalik, et mingi tähtis telesaade. Pole ka iseenesest oluline, sest tegemist on ikkagi minu isikliku projektiga. 

Sööl sai valmis ja sinna asus järk-järgult elama uskumatult kirju ja segane seltskond: alguses kolm liiliat, üks iiris ja kaks tundmatut lille, mis hilisemal täpsustamisel osutusid peente nimedega noobliteks välismaalasteks acanthus hun. White Lips ja astrantia maj Star on Fire.  
Siis mõned peiulilled, raudürdid ja lobeeliad. Hiljem tõin empsi käest hunniku tulpe ja kotitäie krookusesibulaid, mis ka kõik sinnasamasse maandusid. Pluss 5 anemooni, mis keelduvad õitsema hakkamast, ja kaks kes-teab-kuskohast sinna eksinud saialille. Veel on seal paar padjakest sidruntüümiani ja muidugi sinine kukekannus, minu suur armastus!
Kännu peale panin i-le täpiks poti petuuniatega.
Toriseja, olles minu istutusmaaniat pikalt ja põhjalikult jälginud, otsustas anda oma panuse puidust palissaadi näol.

Kuna meil on aias pidevalt tuul ja seda enamjaolt ühest ja samast suunast, siis on kahjuks taimed kõik paremale kreenis. Pean midagi välja mõtlema.

Keskmine Sööl

Toriseja oli vahepeal asjade üle järele mõelnud ning oma mõttetöö tulemusel jõudnud järeldusele, et ega minu hulluse vastu vist paremat ravi ei ole, kui vana keskaegne rahvatarkus - haigust ravi selle tekitajaga. Seega otsustas ta, et mu raviplaani kuluks ära üks tema poolt finantseeritud Hansaplanti külastus. Ei tea, mida ta sellega küll lootis saavutada, aga mina ei lasknud ennastkaks korda paluda. Läksin õnge nagu karupoeg Puhh meepoti peale ja selle tulemusel tekkis juurde järgmine saak:
a) värvilised raudrohud
b) kaks metssalveid
c) üks helmikpööris, mu lemmik
d) kaks Nipponi enelat
e) 2 pakki imelikku lillemuru
Selle viimase katsetan ma järgmisel aastal raudselt ära. Mina tahan kohe näha, misasi see selline on!

Hakkasin uut "sööli" kaevama, sest elanikud (v.a. enelad) tuli ju ära majutada ja esimene sööl oli juba täis mis täis. Toriseja teatas et ega tema taimedest suurt ei hooli, aga talle meeldivat vaadata, kuidas ma peenraid kaevan. Vedas tooli õue peale, klõpsis õllepurgi lahti ja vaatas, kuidas ma labida ja hargiga tema majaesist üles künnan.
Ma saan aru küll et stsenaariumi järgi oli see see koht, kus ma oleks tegelikult pidanud hirmsat moodi vihastama tema ignorantsuse peale, aga kuna ma olen müüdav olevus, siis lasin ennast selle poeskäiguga täies mahus kinni maksta ja ei öelnud sõnagi. Kaevasin edasi. Ma muidugi hoian selle meeles, seda küll.
Nii sündis Sööl number 2:

Väike Sööl

Väikest Sööli poleks ma muidu mitte teinudki, kui sõbranna poleks mulle täitsa jumalamuidu kukekannuseid pakkunud. Aga ma ütlen kohe, et need sunnikud sellesse paika mul aias küll ei jää. Ma esimesel võimalusel istutan nad kuskile toekamasse kohta edasi, kust tuul neid maadligi ei litsuks tulevikus. Seega on see viimane katsetus praegu veel väga ajutine ja pole tal ei tegu ega nägu. Isegi palissaadi pole jõudnud talle ümber panna. 

On üsna tõenäoline, et ma sinna hoopis liiliad panen edaspidi, aga päris kindel ma ei ole veel. 

Sedapalju siis minu selle aasta aiapidamisest. 

Aga sellega pole veel kõik lõppenud, nii et lö kontinjueee....