Uus meetod stressi maandamiseks - kiviravi

Ma olen alati imestanud nende Tiibeti munkade üle, kes näevad tundide ja päevade kaupa aega ja vaeva oma liivamandalaid tehes ning siis kui suur töö on valmis, puhuvad selle lihtsalt laiali. Milline raiskamine, ütleb minu sisemine Materialistlik Mina!
Kuidagi ei ole mind aidanud ka püüd vaadata asja kuidagi protsessipõhiselt, ehk et luuakse ju mingit sakraalset kunstiteost, millel on hoopis teine eesmärk ja tähendus kui näiteks kristliku taustaga kunstnikel oma religioosse sisuga maale või kujusid valmistades.
Kuna ma ei ole mingi usundispetsialist ega budismi asjatundja, siis ma lihtsalt oletan, et mandalate puhul on vist olulisem protsess, see enesessesüüvimine, mõtisklus ja meditatsioon, mis mandala valmistamisega paratamatult kaasneb. Lõptulemus on palju vähem tähtis.
Kristlike kunstnike puhul on jällegi vastupidi - nemad püüdlesid täiusliku tulemuse poole tulemuse pärast. Tundub mulle ...

Aga mitte maailma usundite üle ei tahtnud ma täna filosofeerida, ehkki tänu täiesti uuele avastatud käsiööliigile, mille ma olen enda jaoks avastanud, pean ma ikkagi mandalatest rääkima. Aga seda siis kunstilisest aspektist, mitte religioossest. Ma soovin hoopis jagada oma isiklikku kogemust mandalalaadse (just nimelt laadse, kuna mina ei kavatsenud kindlasti pärast valmimist oma kätetööle nt tuld otsa panna või kraanikaussi ära uputada :-)) asja valmistamisest.

Kõik sai alguse jällegi Pinterestist ja mingist vaimsest või psühholoogilisest teemast ei olnud alguses juttugi. Ma uitasin taaskord käsitöötegijate põhjatus pildivarasalves ning leidsin sealt sellised hulganisti hästi ägedaid tegelasi:

sõnumiga kivid

mandalad jm

kriipsujuku pildiga kivid

lindude ja lilledega kivid

Selliseid näidiseid ja ideesid on veebis miljoneid ja neid vaadates hakkab lihtsalt pea ringi käima. Muidugi ma tahtsin selliseid ise proovida.
Mandalamustriga kivid meeldisid mulle kohe iseäranis.

Kõige keerulisem on, ma ütlen kohe ausalt, leida sobivaid kive. Selliseid pisikesi, paraja suurusega veatuid kive lihtsalt ei ole kusagilt saada. Mererannast ehk küll, aga mul pole kusagilt ühtegi randa võtta kust niimoodi lahkelt peotäie kive saaks taskusse korjata. Uurisin ka aiandus- ja siskujundus- ja ehituspoodidest, ehk müüakse kusagil seal mingeid dekoratiivkive, mis passiksid, aga ei. On kas liga väikesed või siis ikkagi mingid killustikulaadsed tooted.
Lõpuks ei jäänud mul muud üle kui kaevuda Tarekese õues rohtuvasse kruusahunnikusse ja õngitseda sealt mõni ümmargusem rahn välja.

Ena imet, leidsingi kolm tükki!  Esimeseks katsetuseks piisav kogus.
Pesin kivid puhtaks ja lihvisin suureteralise liivapaberiga natuke siledamaks. Kuna kruusakivid on tegelikult tihke liivakihiga kaetud, siis tuli see lihvimisel see kiht maha ja alles jäid päris korralikud siledad munakad.




Edasi oli vaja värve ja akrüülvärvid on mul ju olemas. Samuti hästi peenikesi, 0-4 suuruses ümara otsaga pintsleid. Päris akvarelli omad ei sobi, need on liiga pehmed.
Mina ostsin Mustamäe Keskuse ARTE kunstipoest selise pintslite komplekti ja kontuuride tegemiseks musta värvi akrüülimarkeri.

akrüülimarker, hind 2,80

Pintslite komplekt, hind 3,95

Kõigepealt värvisin kivi tervenisti ära. Sinna kulus umbes kaks kihti värvi. Edasi joonistasin kergelt hariliku pliiatsiga mustri ette ja pärast seda kontuurpliiatsiga üle.

Ja siiis hakkasingi värvima. Kui ma pealkirjas ütlesin et see on suurepärane vahend stressi ravimiseks, siis seda see on tõesti! Pintsliga, isegi imepeenikesega, nende kontuuride vahel tupsutada ja nokitseda on ikka tõsine kirurgikäe täpsust nõudev tegevus ja kui sul on juhtumisi töö juures olnud väga stressirohke päev (nagu minul oligi), mille mõtteid ei saa ka pärast tööpäeva lõppu peast välja, siis on selline tegevus väga kasulik. Igasuguse jama peale mõtlemise asemel koondub kogu tähelepanu käelisele tegevusele ja kontorist koju kaasa hiilinud taak ei tule enam isegi mõttesse.
Ning tulles tagasi loo alguse Tiibeti munkade juurde siis jah, ma mõistan nüüd natuke paremini seda nende leebelt rahulikku mõtteviisi.
Kui kogu aeg ikka niimoodi millegi ülidetailse ja peene asja loomisele keskenduda, siis see ongi rahustav ja arendab kannatlikkust. Rapsimisele ja närvitsemisele ei ole selles tegevuses kohta.

Minu esimesed kivikatsetused said valmis ja ma olen 110% kindel, et need ei jää viimasteks.
Esimesed kolm kaunitari on osa mu empsi sünnipäevakingist. Ma loodan et ta paneb need kodus näiteks aknalaua peale.
Aga ideed edasi arendades, siis saab selliseid kive, aga suuremaid muidugi, ja teisi värve kasutades, ka näiteks aias peenra peale teha. Talveks saab kivid kuhugi varju alla panna, aga kevadel ja suvel ja sügisel võiksid sellised rõõmsad värvilaigud aias olla küll. Eriti kui peenras on peaasjalikult taimed, millel ei ole juhtumisi erksavärvilisi õisi.
Või siis ja mõni suurem kivi muru sisse maalida kui aiakujunduselement...

kõige väiksem kivi

keskmine kivi

suur munakas