Mantli tuunimine ja peegelpildis muster

Selles peatükis tuleb juttu Kadi mantlite tuunimisest ja nipinurgakeses :-) räägin sellest, kuidas mina olen enda jaoks lahendanud peegelpildis mustrite probleemi.

Kiired ajad, kiired ajad. Tööd on taeva ääreni ja kõigele lisaks tormab aeg lausa ahvikiirusel maikuu alguse poole, mil mu lapitöö kursus suure pidulikkusega ühele poole saab ja näituse jaoks tööd valmis peavad olema. Kuhu see märtsikuu kadus, tahaks ma teada?
Ilmapuu projekt on juba hirmuäratavalt hulk aega n.ö. on hold-režiimil olnud, sest vahepeal olen siin umbes 100 kolleegide rõivaeset pikemaks-lühemaks-kitsamaks-laiemaks õmmelnud (kuna ma olen ju mitteametllikult ka Kutsekoja ihu-hädaabi-rätsep) ja muuhulgas ka kohustuslikku sotsiaalelu elanud, sest uskuge või mitte, mul on ka selline asi olemas.
Aga mantel. Kadi ema mantel. Ma kunagi Kadi enda mantlile tegin naturaalmajandusliku vahetuskauba raames (tema sai tuunitud mantli, mina sain elutuppa 4 tumbat :-D) tikandid peale ja nüüd, aastake hiljem, leidis Kadi ema et tema mantlile kuluks samuti üks kaunis muster ära.
Kadi mantel omal ajal tuli selline välja, muide:

Kuigi mul on pidevalt tuline kiire nagu Kuradil Põrgus, võtsin ma ikkagi selle töö muude asjade vahele. Originaalis oli Kadi ema mantel täiesti tavaline liivabeež ilmetu mantel. Selline, nagu neid meie kaubanduses kahjuks kümneid ja sadu riidepuude peal saadaval on.

Alguses pidasime plaani et teeks midagi taskuklappide ja krae peale, aga minu arvates olid need liiga väikesed pinnad et sinna midagi asjalikku ära mahutada. Pakkusin välja plaani B, et teen mustri piki hõlmaõmblust, ülevalt kuni alla välja. Mahub rohkem, on silmatorkavam ja jätab (mis seal salata, iga naise salajane unistus) kandjast optiliselt saledama mulje ka.
Mõeldud-tehtud.
Olgu öeldud, et mantli tikkimise juures kehtib 100% see vana tõde, et eeltöö on kõige kehvem ja aeganõudvam. Ja seejuures iroonilisel kombel muidugi kõige olulisem (ülla-ülla), sest kui seda kuidagi ülejala teha, paistab see kohe silma. Aga asja juurde.
Ma ütlen kohe alguses ära, et see viis, kuidas mina mustrit mantlile peale "monteerin", on puhtalt aja jooksul ja isiklikele kogemustele rajatud süsteem. Tõenäoliselt on õppinud käsitöölistel ka mingi lihtsam ja loogilisem viis seda teha, aga ... mina seda muidugi ei tea. Lihula tikandi kursustel näidati küll mingit nõelaga kalka peal olevasse mustrisse tehtud aukudesse hambapastajälgede tegemist ka ja mida iganes, aga see tundus minu jaoks ikka väga süvakosmos olevat. Ega vanale koerale enam uusi trikke naljalt ei õpeta.
Mina alustan asja niimoodi, et kõigepealt ma võtan kalka ja panen selle riideesemel selle koha peale, kuhu muster peaks tulema. Olgu see siis krae või tasku või nagu antud juhul siis, hõlm.

Edasi joonistan kalkale selle detaili piirjooned ja lõikan selle järgi kalkast tüki välja. See on selles mõttes hea, et esiteks - mul on kohe selge, kui suurt mustrit ma saan sellele pinnale joonistada, ja teiseks - hiljem on hea nendesamade piirjoonte järgi paberit rõivatükile tagasi asetada. Ka peegelpildis.
Nii. kui kalkast on sobiv tükk välja lõigatud, siis kannan sinna peale mustri. Seda võib teha nii suvalisest ajakirjast maha kopeerides või vaba käega joonistada. Mina joonistasin vaba käega.

Edasi, kui muster on kalka peal olemas, läheb mul vaja kopeerpaberit ja kalkasuurust tükki tavalist köögipaberit. Kopeerin kalka peale joonistatud mustri köögipaberile. Ja kindlasti ka kalka enda suuruse! Ja siis sama asi teistpidi. Keeran kalka tagurpidi, muster allapoole, ja kopeerin sama mustri ka teistpidi teisele köögipaberile. Siis lõikan köögipaberist samasugused tükid nagu kalkatükidki. Kinnitan need nööpnõeltega rõiva külge. Seda on nüüd hea teha, sest ma saan mustri täpselt mllda detaili kulgemise joont paigutada.
Asi näeb lõpuks välja selline:

Kui see on ka tehtud, siis hakkab kõige igavam töö. Võtan valge niidi ja hakkan kogu mustrit läbi paberi kangale traageldama. Paberi enda rebin ettevaatlikult ära, kui muster valmis.

Kui kogu muster on ära traageldatud, hakkab niiöelda mõnus töö ehk tikkimine ise. See on eelnevaga võrreldes juba hulga lõbusam, sest siis tuleb niidi värvid valida (kui seda enne tehtud pole juba) jne.
Kadi ema mantel sai siis selline lõpuks.

Mõned mu varasemad tuunitud mantlid kah siis siia juurde.

Selle punase mantliga on mind juba kõik mu tuttavad näinud. Sai teine paar aastat tagasi lausa Itaaliast, Rooma linnast ära toodud, kuna Tallinna Zara poe müüjad kinnitasid mulle jumalakeeli et Eestisse on sama mudelit tellitud ainult musti, valgeid ja beeže (no kassa imet näe, eksole!) Ja kui mina siis Roomas, sealses Zara poes punast nägin, ostsin selle viivitamata ära. 2 päeva pärast seda kui ma olin oma tuttuut iludust Tallinnas seljas saanud kanda, jalutas mulle Hobujaama trammipeatuses vastu üks naine - arvake ära, millega? - minu mantli klooniga!
Oi-pekki, ma vihastasin. Läksin koju ja sõna otseses mõttes lõin pastaka mantlisse, ehk et tõepoolest joonistasin pastakaga suvalise mustri varrukaotstele ja krae äärde. Tikkisin musta niidiga ja pärlitega üle ja nüüd võin küll öelda, et sellist mantlit pole mitte kellelgi teisel.

Või noh, kui nüüd päris piinlikult aus olla siis üks üsna sarnane mantel liigub Tallinnas ringi veel küll. Aga ma kinnitan et see on üpriski väike number, sest seda kannab minu tütar Laura-Heleen. Me kevadhommikutel läheme mööda Telliskivi tänavat nagu kaks klooni :-) Pelgulinna Gümnaasiumi poole.

Seda minu musta villast mantlit teab enamus minu tuttavatest samuti. Võiks öelda et ma päästsin selle mantli elu, sest see oli tõepoolest igavusse suremas, niivõrd ilmetu oli ta alguses. Siin on peegelpildis mustri kasutamine kõige paremini näha. Osa lillemotiivist võtsin kusagilt ajakirjast, aga ülejäänud olen jälle vaba käega ise juurde lisanud.

Siin on mu vanale kolleegile If Kindlustuse päevilt, Gerlile, tehtud teksajakk. See on veel sellest perioodist, kui ma usinalt esimesi katsetusi paeltikandi vallas tegin.

Ja siin on Käti tellitud kleit. See on nüüd vaba käega joonistatud lillepunt ja samuti peegelpildis.










Vaat nii.
Järgmine kord ma üsna kindlasti räägin oma jaapani-projektist, sest see on nüüd peaaegu valmis mul ja sellega on ikka oioi-mis-vett-ja-vilet nähtud.
Aga praeguse hetke seisuga - mulle tulemus juba vöga väga meeldib. Loodan selle millalgi järgmise nädala alguses juba valmis saada ja siis presenteerin ilmarahvale. It´s a promise!