Jaapani kirjandusest, inspiratsioonist ja ühest seinapildist - VOL 2 (lõplik)

Selles peatükis räägin sellest, kuidas mu jaapani-ainelise seinapildi idee edasi kulges ja lõpuks valmis sai.

Eelmine kord jäin pooleli seal, kus ma Margiti juures kalligraafiat harrastamas käisin ja kuidas sellest mitte midagi välja ei tulnud. Poleks eales arvanud, et üks kriipsude ja punktide joonistamine nii keeruline võib olla! Pealtnäha mõtlesin küll et no mis see ikka ära ei ole, aga karm reaalsus näitas, et ma ilmselgelt ja järjekordselt alahindasin olukorda ja ülehindasin ennast.
Sellist viga kipun ma paraku üsna tihti tegema ja ainult mu lootusetult suur ego, enesekindlus ja võime asju huumoriga võtta on siiamaani mu hinnalise p... päästnud. Noh, ja lisaks veel - Jumal pidi ka lolle aitama (joodikuid samuti, aga sellesse klanni ma ei kvalifitseeru).
Aga siis sellest valitud haikust lähemalt. Minu algne idee (Otori lugudest lähtuvalt) pildi sõnumina oli kujutada noort jaapanlannat, kes ootab oma abikaasat sõjast tagasi. Haiku pidi niisiis käsitlema ootamise teemat. Aga vahepeal toimus Jaapanis see suur looduskatastroof ja ma mõtlesin kõigile neile inimestele seal, kes oma pered, sõbrad ja tuttavad selles kohutavas katastroofis kaotasid, küll hukkunutena, küll teadmata kadunutena. Me rääkisime sellest kõigest ka tookord Margitiga, kui ma tema juures olin. Arutlesime selle üle, kas riik on teinud kõik endast oleneva, et olukorda kontrolli all hoida ja oma kodanikke aidata. Ma avaldasin sügavat imetlust selle üle, kuidas jaapanlased ise käituvad. Margit kirjutas just Päevalehe arvamusküljele artiklit samal teemal, ehk et kuidas jaapanlastes löövad niisugustes ekstreemsetes olukordades välja sajanditepikkune kasvatus, traditsioonid ja kombed. Ma tõepoolest imetlen seda rahvast; imetlen seda, millise tsiviliseerituse, väärikuse ja vaoshoitusega nad olukorda talusid.
Ja siis tundus mulle, et mu pildi idee võiks olla natuke laiem kui lihtsalt ühe inimese tundeid. See võiks väljendada üleüldist ootust ja lootust, et juhtub ime ja keegi nendest, keda peeti hukkunuks, siiski veel kusagilt elavana välja ilmub ja koju tagasi pöördub. Tuhandete inimeste lootust ja ootust, mida siis sümboliseeriks seesama üksiku jaapanlanna kuju.
Margit ise oli mulle välja valinud mitu kevadeteemalist värssi - seegi ju teatud mõttes ootusega seotud: oodatakse esimesi rohelisi lehti, esimesi õisi, päikesepaistelisi päevi...
Ma lappasin tema poolt soovitatud raamatuid ja leidsin hoopis ühe Masaoka Shiki poolt kirjutatud haiku, mis mulle meeldis. Ahjaa, kes muidugi täpselt ei tea, mida haiku endast kujutab, siis palun - Wikipedia annab üsna täpse definitsiooni.
Kuna raamat oli ingliskeelne, siis toon siia selles keelse tõlke: "Cherry-blossoms blooming, Those I remember, All far away."
Nii. Mul oli nüüd olemas haiku, mul olid ka olemas internetist leitud pildid kirsioksast ja jaapanlannast. Need olid sellised

Kirsioksad ma kavatsesin valmisolevale lapipõhjale tikkida, mis puutub aga jaapanlanna kujusse, siis see pidi tulema osaliselt aplikatsioonitehnikas ja osaliselt tikituna.

Kõigepealt ma joonistasin kirjamärgid ja kirsioksa kopeerpaberi abiga kangale ja siis asusin tikkima.

Alguses plaanisin kasutada kirjamärkide tikkimiseks musta niiti, aga vahepeal oli mul veel ideesid juurde tekkinud selle pildiga ja valisin hoopis pruuni. Seda sellepärast et mingil hetkel pidin hakkama mõtlema ka töö viimistlemisele ja äärtele. Ideid oli igasuguseid, aga siis tuli "päästja" Saatus ise minu tekstiilikunstnikust sõbranna Merikese näol, kes kinkis mulle sellise raamatu:

Ma lappasin seda raamatut korda tuhat, istusin tunde You Tube´is ja uurisin, kuidas seda tikandit tehakse, imetlesin nende tööde värvikooslusi ja leidsin lõpuks oma meelehärmiks, et kuna Eesti vabariigis ei ole mitte kusagil müügil sellist asja nagu valge kopeerpaber, siis... jääb kahjuks mõneks teiseks korraks see idee. Aga niipalju ma ikka sealt tarkust sain et mustast kangast ma serva ei tee pildile. Liiga kontrastne. Teen pruuni. Ja sellest ka pruun tikand.

Servade jaoks pruuni linast kangast leida osutus meie kaubanduses ootamatult (sic!) ka päris kõvaks pähkliks, aga lõpuks ikkagi vedas ja leidsin.








Kinnitasin pildile vatiini taha ja teppisin läbipaistva niidiga kõikide õmbluste vahel pildi vatiini külge kinni. Nii jäi üldmulge selline õhuline ja pehme.
Ja valmis ta saigi, see minu 59x62 cm jaapani-teemalist seinapilti. Taevas ise teab, kuhu ma selle pärast näitust paigutan. Võimalik, et endale töö juurde kabineti seinale. :-)))))