Kui normaalne inimene on viimased poolteist nädalat igal pagana õhtul koju jõudes esimese asjana kingad jalast ja mantli seljast võtnud ja järgmise asjana joonelt õmblusmasina taha istunud ning seal kuni poole ööni õmmelda vuristanud, siis on ilmselge, et ta ei taha mingist käsitööst lõpuks enam mitte midagi kuulda. Aga mina ei ole normaalne... "Õnneks" nõudis minu viimane ponnistus oma Ilmapuu tekiga ühele poole saada mu sõrmeotstelt halastamatut lõivu ja enne kui need uuesti terveks pole saanud, ei saa ma mingist nõela käeshoidmisest unistadagi. Ma olen küll hull, aga mitte enesepiinaja, eksole.
Seetõttu tuleb mul igasugune näputööplaan vähemalt nädala lõpuni maha matta, sest enne mu sõrmeotsad ilmselt ei taastu. Rääkimata kõikidest tuntud ja tundmatutest lihastest ja närvidest, mis mulle seljas ja kaelas nii hirmsat piina tekitavad, et ma ei saa korralikult ei istuda ega astuda.
Aga... Kuigi ma ei saa midagi teha, saan ma ometi unistada asjadest, mida ma kunagi ära teha tahaks. Ma olen läbi aegade korjanud endale kokku pilte ja mõtteid asjadest, mida ma kunagi kindlasti ära teha tahan, kui ikka Jumal annab ja liiklusolud võimaldavad. Nendest ma tahangi rääkida.
TIKITUD SEINAVAIP
Selle pildi ja siis ühtlasi ka idee leidsin ma ükskord aegu tagasi, kui sattusin Eesti Rahva Muuseumi kodulehe vaibagaleriis ringi uitama. Selle suurepärase meistriteose teostus oli lähemal vaatlemisel nii hämmastavalt lihtne, et ma seda esimese hooga isegi uskuda ei tahtnud. Kogu efekt seisneb hoopis õigete värvide kasutamises. Selle ma teen raudselt ära millalgi. Kui muidu mitte, siis kasvõi Reedale tema Saaremaa suvilasse :-D, sest mulle meenub tema reaktsioon, kui ma talle seda pilti näitasin: "Täitsa püss värk, see on ju täpselt selline nagu mul Saaremaale seina peale vaja läheb!" :-)
MUHU MOTIIVIDEGA LAPITEKK
Sellesse Marja Matiiseni poolt kokku õmmeldud on võimatu mitte ära armuda. Niipea kui ma seda nägin, ma teadsin - midagi sellist tahan ma kunagi teha. Minu oma tuleb otse loomulikult palju, palju palju palju väiksem kui seesinane pildil olev, sest väidetavalt olevat originaal lausa midagi 4 m pikkune olnud ja selle motiive tikkisid oh-ma-ei-teagi kui mitmed naised üle Eesti.
MUHU MUSTRIGA PÕLVIKUD
Sel talvel juba nibin-nabin peaaegu teoks saanud plaan. Lõngad olid olemas, Anneli käest isegi raamat rahvusliku käsitöö mustritega laenutatud, aga muid tegemisi tuli kahjuks nii palju vahele, et enne jõudis kevad pärale kui mina vardad kätte jõudsin võtta. Aga raudselt järgmise talve projekt! Alguses Laurale ja siis endale. Sest need on lihtsalt niiiiiiiiii kuradi ilusad!
KAZAKHSTANI RAHVUSLIK TIKAND
Järjekordselt üks töö, mis esimese hooga peale vaadates hirmus keeruline tundub, aga tegelikult tehniliselt väga lihtne on. Tahan selle üsna varsti ära katsetada. Diivanipadjana näiteks. Eks näeb.
Idee nr. 5
LAPITEHNIKAS MAALIMINE
Selle kohta ma praegu sobivat illustreerivat pilti ei leidnud, aga Marja avas täna mu silmad selle täiesti uue ja geniaalse tehnika ees ja ma kavatsen seda ära proovida. Seal saab ära kasutada kõik uskumatud ja usutavad asjad alates harutatud niidipusadest kuni vana apelsinivõrguni välja. Mõelda vaid, millist varandust ma siiani täiesti süüdimatult prügisse olen visanud. Marja on ikka uskumatu inimene selles suhtes. Ma arvan et ta ei viska tolmu ka oma majast välja, sest raudselt on ta sellele juba mingi kasutusotstarbe leidnud ja teeb sellega midagi. Taevas teab ise, mida. Aga ma ei imestaks, kui see nii oleks.
On, mida inimeselt õppida. Tõesti-tõesti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar