Jaapani kirjandusest, inspiratsioonist ja ühest seinapildist - VOL 1

Selles peatükis avaldan siis lõpuks esimese osa mitmes eelnevas sissekandes vihjatud jaapani projektist. Konkreetselt ühtegi uut nippi ei õpeta, küll aga võite siit aimata, kui palju taustainfot ma enne mingi töö tegemist läbi nämmutan ja mismoodi alguses ühtmoodi välja nägema pidanud ideest tegemise käigus hoopis midagi muud saab.

Selle jaapani-ainelise töö idee tekkis mul juba mitu kuud tagasi tegelikult. Kes mäletab, siis esmakordselt mainisin seda juba siis kui teatavaks sai, et minu suurejooneline lapikursus Marja Mattiiseni juures lõppeb sama suurejoonelise näitusega. Olin just lõpetanud Otori lugude sarja lugemise ja tundsin, et tahan midagi nendele pühendatut teha. Idee hakkas mu peas kujunema kildhaaval. Alguses värvid, siis taust, siis juba suurem pilt. Päris lõplikku ettekujutust ma ei saanudki. Vahepeal nagu oli midagi, aga see kadus.

Mulle on alati tundunud, mistahes jaapaniainelist raamatut ma ka ei loeks, et kogu neis kirjeldatud tegevus toimub justkui läbi mingi roosa või helesinise hämuse kardina. Ja et alati jääb miskit lõpuni adumata või kuhugi kaugele... kuhugi, kuhu ma ei küüni. Ilmselt tuleneb see sellest minu jaoks nii eriskummalise ja arusaamatu kultuuri erinevusest, mida ma ei suuda lõpuni hoomata. Ma ei mõista seda, aga see tekitab minus mingit seletamatut respekti ja lugupidamist. Ja ma ei tea tegelikult, kas ma tahaksingi sellest lõpuni aru saada. Mulle isegi meeldib see loor, mis kogu seda maailma varjab ja lõpuni näha ei võimalda. Mõned asjad siin maailmas peaksidki jääma varjatuks ja salapäraseks, ma leian.
Aga see selleks. Otori lood. Imeilus armastuslugu; lugu vaenust ja kättemaksust, müstikast ja salapärast, aust ja õilsusest. Ma soovitan kõigil seda sarja lugeda ning ignoreerida sealjuures kirjaniku ülestunnistust, et tegemist on väljamõeldud toimumispaigaga ja tegelastega. Sellised raamatud puhastavad hinge ja panevad sind mõningaid asju hoopis teises dimensioonis nägema. Sellepärast peaks seda lugema. Üldse... peaks jaapani kirjandust lugema.
Ma teadsin algusest peale seda, et ma tahan selle töö peale tikkida mõnda autentset jaapanikeelset haikut. Originaali. Midagi, millel on tähendus ja mõte. Lihtsama vastupanu teed minnes oleks võinud ju võtta ka mingi suvalise jaapanis toodetud eseme ja sealt mõned kirjamärgid maha viksida - kes neist ikka aru saab ja lugeda mõistab - aga ma tõesti ei tahtnud, et kogu mu töö ja vaev saaks pärjatud suvalise lausejupiga a la "nuudlid tomatikastmes" või "ärge minge üle tee fooriga tähistamata kohas". See oleks ikka haledalt nõme olnud. Otsustasin kohe, et palun abi oma jaapani keele asjatundjast sõbrannalt.
Margit on jaapani keele õpetaja ja tal on magistrikraad Tôkyô Gakushûin ülikoolist jaapani klassikalise teatri erialal. Ise aastaid Jaapanis õppinud, praegu tegeleb tõlkimise ja Tallinna Ülikoolis loengute pidamisega.
Miks ma Margitist nii pikalt räägin? Aga sellepärast, et ta on mulle juba kaua aastaid väga hea sõbranna ja ma olen teda alati respekti ja imetlusega vaadanud, kuidas ta selles minu jaoks nii mõistmatus kultuuris vabalt orienteerub ja ringi laveerib. Ta väärib igatahes pikemat tutvustamist, praeguses kontekstis kasvõi sellepärast, et ilma temata oleks mu töö jäänud poolikuks ega oleks olnud üldse see, milliseks ta lõpuks kujunes.
Kuid sissejuhatus on juba küllalt pikaks veninud. Et nüüd tööst endast rääkida, siis võtsin ma spetsiaalselt ette visiidi Abakhani, et minna otsima just nimelt neid kangaid, mida ma endale ette kujutasin, et mul selleks tööks vaja läheb. Kodus mul ju praktiliselt kangaid ei ole, eksole :-D
Väga keeruline oli. Mul oli silme ees, milliseid toone ma tahan, aga selliseid... lihtsalt ei olnud! Pealegi pani mu valikule piirangu peale kangas ise: minu ettekujutuse kohaselt oleks need pidanud olema kerged, siledad, siidised, aga mitte läikivad. Voodrikangas oleks kõige parem valik olnud, aga leida meie kaubandusest a la 4 erinevat tooni omavahel harmoneeruvat roosat voodrit - enne leian ma tänavalt paki 500-euroseid kui sellise valiku kangaid. Veetsin seal kangapoes ikka üsna kaua aega. Jõudsin vahepeal juba oma värvigamma ideed juba ka edasi arendada ja lõplik valik on siis siin.

Rasked ja läikivad idamaiste mustritega kangad plaanisin aplikatsioonide jaoks, helesinine tüll lisandus otsingute käigus ja pruunist linasest räägin veidi hiljem, et kust see siis tuli.
Kangad koos ja esmane idee peas olemas, asusin siis asja kallale. Oma ühes eelmises sissekandes (mustade roosidega punane mobiilikott) kirjeldasin seda, kuidas ma nägin ilmatumat vaeva, et välja mõelda, kuidas neid lainelisi ribasid välja lõigata ja omavahel kokku õmmelda. Nüüd plaanisin samas tehikas teha kogu pildi tausta. Ma ei hakka lugema, mitu korda ma enne puusse panin kui nipile pihta sain, aga ma sain!
Tulemus oli lõpuks niisugune:

Kleepisin eelnevalt kõikidele kangastele tugevduseks taha liimiriide. Alguses tundus hea ideena, pärast kahetsesin. Seda sellepärast, et kui ma õmblusi maha pressima hakkasin tõmbus liimiriie kanga tagumisel küljel omasoodu kokku ja kortsutas ühtlasi kanga endaga kaasa. Tuleb tunnistada, et ühel järgneval etapil kiskusin ma mitme koha pealt limiriide lihtsalt uuesti ära. Aga sellest edaspidi. Niisiis - taust oli mul nüüd valmis.
Järgmine käik oli minna Margiti juurde ja leida see haiku. Ja mitte lihtsalt leida, vaid see ka tõeliselt pitsliga kalligraafilises kirjas paberile maalida. Mul nimelt oli kindel plaan see ilusti üles kirjutada ja siis läbi kopeerpaberi kangale kanda ning kirjamärgid peale tikkida. veetsin Margiti juures ühel laupäeval oma paar-kolm tundi, et sellega tegeleda ja lõpuks aru saada, et mis puutub jaapani keele ilukirja siis olen ma täielik kobakäpp. Pärast lugematuid kordi proovimist ja katsetamist polnud ma ikka veel võimeline rohkemaks kui sellised haledad vigurid:

Kõige pealmine leht ei lähe arvesse, see on juba arvutist välja prinditud ja ilus. Margit ilmselgelt tüdines minu saamatusest lõpuks ära ja kogu oma diskreetsuses ütles lihtsalt, et kirjutab mulle sama teksti arvutisse, "et ma saaksin kodus edasi harjutada" Yeah-yeah... Aga ma mõistan teda.
Üldiselt - mis seal salata - ma läksingi lõpuks kergema vastupanu teed (ja see oli selle projekti juures tõesti üks ja ainus kord, kui ma seda tegin!) ja kasutasin seda arvutis kirjutatud varianti, mitte käega joonistatut.
Aga sellest kõigest järgmine kord.