Transiitkäsitöö, alamrubriigist Vanad võlad ehk Kersti pintsak

Nagu viimase aja sissekannete tihedusest siia blogisse näha võib siis olen hetkel käsitöö tegemises väikese (sunnitud) pausi teinud. Või tegelikult, õigem oleks siiski öelda et ma ei ole sellega vahepeal nii aktiivselt tegelenud kui arvata võiks.
Põhjusi selleks on erinevaid, ma ei viitsi hakata neid siin üles lugema, sest tegelikult pole neil siinkohal mingit tähtsust.
Aga üht-teist ma siiski kõpitsen. See kolleeg Kersti poolt tellitud pintsaku tikand sai tegelikult alguse juba, kui ma ei eksi, siis märtsi keskel, kui me maastikuarhitektide ja arhitektide töörühmadga Trofee jahimajja väljasõiduistungile sõitsime. Vanadel headel aegadel oleks ma sellise nikerdise kõige rohkem nädala ajaga valmis teinud (ja sealjuures mõnuga luuserdanud veel!), aga nüüd venis valmimine ikka megapikaks. Noh, olgem ausad, vahepeale jäid ju ka lapikursuse lõputööd ja muu selline "meelelahutus", aga siiski.
Nüüd on ta õnneks (ja lõpuks) valmis). Valmistamise tehnoloogiast pole seekord suuremat midagi kirjutada, sest tehnoloogiat kui sellist praktiliselt ju ei olnudki.
Oli pintsak, täiesti tavaline hall. Oli Laura-Heleeni käest pätsatud hõbedane marker. Ja siis veel must satiinmulinee ning hõbemetallik mulinee.
Joonistasin täiesti vaba käega kraele mustri peale

Isegi ei hakanud sellega vaeva nägema, et mõlemad reväärid ühesugused tuleksid. Täiesti taotluslikult tegin erinevad. Pisteks täiesti tavaline ahelpiste. Hõbe-metallik niidi kasutamine roosiõite täidisena oli Kersti enda idee. Ma alguses küll olin veidi kahtleval seisukohal, et äkki läheb kuidagi liiga bling-blingiks kätte ära, aga kui olin ühe prooviks valmis tikkinud siis vaatasin, et tegelikult täiesti toimib see idee ja annab üldpildile üsna huvitava varjundi juurde.
Nojah, lõpuks siis valmiskujul selline: