Pling-pläng überedevad käekotid

Käesoleva peatüki pühendan käekottidele.

Sellesuvine suurprojekt number 1 on siis käesolevaga valmis saanud. Minu sisemine õiglustunne irises mu kallal juba tükk aega, et miks ma kogu aeg teisele igasuguseid fäänsisid crazy-quiltingu stiilis käekotte teen, aga endale ei ühtegi. Et kingsepp jälle paljajalu.
Näiteks Margitile tegin kunagi sellise

Kreedale tegin sellise...

... ja pärast veel sellise komplekti ka.







Otsustasin sellele sisemisele irisemisele lõpu teha. Mul on aegade jooksul kogunenud riiulisse terve lasu noobleid kangaid, mida ma siiamaani pole kuskile suurema lapitöö sisse mahutada raatsinud, sest nad on liiga ilusad selleks et kuskil teiste kangaste vahele ära kaduda. Nüüd siis lappasin nad kõik laiali ja hakkasin valima, millistel neist veab ja minu uue projekti käigus kasutusele lähevad. Seepeale keerasin ma kummuli ka oma kaks suurt kingakarbitäit pitse-paelu-pärleid-kivikesi, et nende seast enam-vähem sobilikud välja selekteerida. Seda valikut tuli mul muidugi Karnaluksis täiendamas käia, sest selliseid vidinaid ei ole ühe näputöölise varasalves kunagi liiga palju. Karnaluks võttis kõik mu raha ära, aga ma sain sealt üsna huvitavat kraami juurde. Õigete sangade leidmisega oli tegelikult kõige keerulisem lugu, sest mul iseenesest oli nagu täiesti ettekujutus olemas, millised need olema peaksid, aga Karnaluksis, oh üllatust-üllatust, oli sangade valik seekord nii hale ja oleks tahtnud seal riiuli ees lausa nutma hakata. Ma ei tea, kas kõik vehivad endale suvel nüüd käekotte teha või?! Põikasin viimases hädas Abakhani sisse pärast, et ehk äkki.... ja vedas hullul kombel. Mitte küll just täpselt see, mida ma ette kujutasin, aga pretty close.
Õnnelik valik oli siis lõpuks selline:

Kõigepealt õmblesin crazy-quiltingu stiilis kaks nelinurkset tükki valmis, et eks siis pärast paistab, mis neist lõpuks saab. Üldiselt ongi nii et kui ma mingit sellist vabakäelist asja tegema hakkan, siis ma harva

tean või isegi aiman, milline see lõpuks välja kukub. Kõik kujuneb töö käigus, nii nagu siingi.
Seekord sai tulemus selline:)

Igatahes kulus mul nende kahe poole nikerdamiseks kokku mingi poolteist-kaks nädalat. Hästi huvitav on selliseid asju teha. Ja rasket pole mitte midagi, lihtsalt tuleb fantaasial lennata lasta.

PS! Mulle siinkohal meenub, kuidas ma paar päeva tagasi FB-s halasin et ma olen täiega puuinimene, kes metsa ei näe, puid metsas aga küll. Vot selline nikerdamine on kõige eredam näide sellisest detailidele keskendumisest. Iga kangatükk tuleb ju erinev teha ja tegelikult peavad pärast üldpildis ka kõik omavahel sobima. Aga põhirõhk on ikkagi ju detailidel, millest see pilt lõpuks kokku jookseb. Hakka siis veel metsainimeseks, kui puuinimene nii sügaval kontides istub :-D

Detailidest lähemalt pilte siin siis rodu :-)(Klikkides lähevad pildid ikka suuremaks, eksole)

Sangad pidin paraku kotile nähtamatu niidiga ehk peenikese tamiiliga käsitsi külge õmblema. Ja voodri kinnitasin koti külge samuti käsitsi.
Lõpptulemus sai siis ühelt poolt selline

ja teiselt poolt niisugune

Lõpuks tuleb mul veel sobivad kingad selle koti juurde leida ja siis oleks maailm jälle ühe killukese võrra täiuslikum. :-)
Naine, Edevus on su nimi.