Hiidprojekt "KODU KORDA!" XX "Vana tooli teine noorus"

Veider, kuidas inimene võib ikka plaane teha ja mismoodi päriselu need kohe uppi lööb. Möödunud postituses ma arvasin, et järgmine kord võin juba rohelise verandaukse uut välimust presenteerida, aga fakt on, et see uks pole vahepeal mitte kiipsuvõrragi oma välimust muutnud. Küll on aga täiesti totaalse makeover´i üle elanud üks teine Tarekese püsiasukas, millest poleks seda oodanudki.

Eelmise aasta maikuus ma tegin siin ühes postituses üsna õnnetu rapete väljanäituse nendest asjadest, mis Tarekese ilukliinikus järjekorras seisavad ja endale uut välimust ootavad. Ühe jaoks nendest jõudiski nüüd ootamatult aeg kätte. 

Siin see õnnelik õnnetu siis on:

Ega seda poleks muidu juhtunud, kui ma mitte ühel õhtul ei oleks sellele õnnetule jälle otsa koperdanud ja vihastanud, et pagana puuslik, seisab mul kogu aeg jalus, ise kole nagu öö. Ja et peaks selle korda tegema, aga tundub kuidagi liiga suur töö olevat praegu ettevõtmiseks. Selle peale lammutas Toriseja pildil oleva mööblieseme sujuva kergusega 5 erinevaks tükiks ja otsus oli sündinud. 

Siin siis näha tooli põhi, seljatugi ja üks pool käsitoest. Teine oli juba "opilaual" ootamas :-)

Ja siin siis viies jupp ehk tooli skelett

Kõigepealt võtsin ette KÄETOED, sest nende uuendamine oli kõige lihtsam. 

1. Esmalt eemaldasin koleda pealiskanga. 

See oli algselt kinnitatud mingite selliste õudsete papinaeltega või ma vähemalt oletan et sellised võiksid papinaelad olla. Nende puidu seest välja urgitsemine oli tõeline kunsttükk, mille käigus ma endale ka paar korda ka töötrauma sain ja poole ajast plaasterdatud sõrmedega tööd pidin tegema. Praegugi veel mõned torkehaavad pakitsevad. 

2. Siis lõikasin sama käetuge šablooniks kasutades välja tüki vatiini, mille käetoe siseküljele lisasin, sest originaali pehmendus oli aega jooksul kuidagi eriti pajalapilikult õhukeseks kulunud. 

3. Lõpuks lõikasin vana pealisriide järgi välja uue kattekanga detaili.

4. Kinnitasin kattekanga klammerdajaga käetoe külge. Algseid papinaelad jätsin igatahes taaskasutamata, küllap ma neile kunagi mõne muu väljundi leian. :-)

 Lühidalt öeldes - käetugedega läks väga lihtsalt. See oli nii paari tunni töö. 

Järgmiseks võtsin ette SELJATOE. 

5. Sellega oli nüüd lugu veidi keerulisem, kuna selle kallal oli Krunn, rahu tema kassilikule põrmule, omal ajal päris korralikult rappimistööd teinud ja ühest nurgast oli päris vatt väljas. Aga et kahjustused ei olnud siiski nii suured et oleks nõudnud terve katte välja vahetamist, siis ma otsustasin seda paikse lappimise teel parandada. Leidsin oma kangakotist jupi kärbsevõrku ja õmblesin kahekordsest võrgust vigastatud kohale "mütsi" pähe. Nali naljaks, aga kogu aeg oli selline tunne nagu lapiks külakakluses kolki saanud rullnoka lõhkist peakolu :-)  

 Müts sai aus ja ilus, mitte üks vatt sealt enam välja ei turrita..

6. Järgmiseks lõikasin samuti originaalkanga detaili järgi välja uued pealisriide tükid, õmblesin kokku ja kinnitasin valminud detaili seljatoe külge. 

7. Kuna originaalis oli tagumisele küljele põhikanga kokkuhoiu mõttes teine, lihtsam ja odavam vooder pandud, siis toimisin ka samamoodi. Ega siis minulgi riiet ülearu ole. Seljatoe taguseks sain ühe vana katkise padjapüüri ära kasutada, mis muidu ootas et ma sellelt heegeldatud pitsid lahti harutaks ja püüri enda minema viskaks. Nüüd siis lõpetas vanake oma elupäevad mitte lihtsalt lõkkes, vaid väärikalt tooli seljatoe tagusena pensionipõlve pidades :-) 

8. Lõpuks õmblesin seljatoe külge ilusa rohelise ilupaela, mida ma spetsiaalselt Karnaluksist toomas käisin. Mõtlesin seda õmmeldes et jeerum küll, milliseid arusaamatuid töövahendeid ma endale aegade jooksul olen muretsenud käsitöökarpi. Selle paela kinnitamisel osutus näiteks täiesti asendamatuks abimeheks kaarja kujuga kõver nõel. Leidsin neid endal karbist eri suurustes lausa 4 tükki. Jumal ise teab, mis eesmärgil ma need endale kunagi olen soetanud, sest ma ei suuda kuidagi meenutada, et ma nendega eales midagi teinud oleksin. 

Kui siiamaani oli kõik väga lihtne, siis edasi läks kõik üsna keeruliseks.
TOOLI PÕHJA lähemalt uurides leidsin, et ehkki vedrustus, taevale tänu, on terve, aga selle peal oleva kanga kohta seda küll enam öelda ei saa.
Läbi vedrurägastiku tooli soolikaid uurides avanes päris kurb pilt. Kunagine džuudikangas oli aja jooksul päris katki kulunud ja pehmenduseks olev hein või põhk või mererohi või taevas teab, mis mudru see selline oli, turritas kõik vedrude vahelt välja. Egas midagi. Toriseja seadis sammud kuuri alla, kus tal oma mäletamist mööda kunagi mingid vanad kartulikotid pidavat olema (no mida temal, korilaste kuningal, küll kõike ei leidu, pean ma ütlema!). Naasiski mõne aja pärast, kolm koledat torakat näpu otsas. Kõigepealt ma panin need masinasse ja pesin puhtaks. Ausalt. Need olid ikka suhteliselt õudsed.

9. Kui kartulikotid olid kuivanud, siis valisin kõige tugevama ja tervema välja ja harutasin lahti. Seejärel lõikasin katkise rohumadratsi ja kanga vedrustuse küljest lahti ja madratsi ning katkise kanga veel omakorda lahti. Siin pildil on nad veel koos, aga nagu näha on, siis ega sellest kangast midagi suurt alles küll ei ole. 

10. Tegin vedrustuse puhtaks ja uurisin, kas tõesti kuskil mingit katkist ühendust ei ole. Ühtlasi tahtsin täpselt järele vaadata, mismoodi see vedrustuse sidumine välkja näeb ja kuidas see tehtud on, sest nagu ma eelmises postituses juba manisin, tuleb mul mingi valemiga see asi endale selgeks saada et oma veranda tigudiivan korda teha. Praegu oli see tugitool selles mõttes väga heaks õppematerjaliks. 

11. Edasi õmblesin kartulikoti mööda vedrustuse ääri toolipõhja külge. 

Kasutasin selleks samuti Karnaluksist ostetud jämedat linast nööri.

12. Kartulikoti servad raami külge kinnitasin taas kord papinaelu eirates klammerdajaga, ainult nurgad fikseerisin paari naelaga, kuna seal oli kangakihte rohkem. Klammerdamisridu lõin kaks tükki, nii igaks juhuks. 

13. Edasi õmblesin rohumadratsi omakorda läbi kartulikoti vedru raamistiku külge. Siin avastasin jälle enda õmblustarvikute varalaekast ühe veidralt lapiku otsaga, suure silmaga ja hiiglama pika nõela, mille kohta ma võin vanduda et ristpistet sellega küll kunagi tehtud ei ole. Pigem on mul kahtlus, et sellega võiks vist mingit nahka või midagi niisugust õmmelda? .... Ei tea. Kahtlane. Aga kuidagi oli ka selline veidrik mulle sinna nende eelmainitud kõverate nõelte juurde sattunud. 

14. Kuna ma pole mingi restaureerimisspetsialist ja asjast täpsemalt ei taipa, siis üritasin teha kõik nii nagu algselt ka tehtud oli. Ehk et kui olin madratsi servadest raami külge kinnitanud, siis õmblesin selle ka keskelt kotikanga külge. Oh seda poolpimesi pusserdamist seal ühelt poolt läbi vedrude urgitsedes ja teiselt poolt üllatusega oodates, kust täpselt see nõela teravik nüüd välja kargab selle kanga seest! Naelte eelmaldamisest saadud traumadele lisandusid uued, ehkki väiksemad. On ikka vaks vahet kas torgata endale nõelaga (ehkki jõletult suure nõelaga!) sõrme või taguda sinna auke noaotsaga (sest naelte välja urgitsemiseks kasutasin ma pussnoa teravikku). Ei, teie kõik meditsiinitöötajad ja ohutustehnikud ja kogu Darwini auhinna väljaandmise komitee - olge nüüd vait, onju.... Loll olla on igaühe inimõigus, tänan väga.

Madratsi enda kangas oli ka kannatada saanud, aga selle koha pealt ma otsustasin, et seda ei hakka ma küll omakorda uuega asendama, sest see eeldanuks ka madratsi enda lahti harutamist ja vaat seda sunnikut ei oleks ma küll enam mingi valemiga suutnud taastada. Niikuinii oli kogu mu elamine paksult põhupuru täis. 

15. Igatahes, kui madrats oli kindlalt (olgem ausad, oluliselt tihedamalt ja kindlamalt kui originaalis!) põhja küljes kinni, siis laotasin selle peale veel omakorda mingi polstrikihi pehmenduskihi. Ärge küsige, seal lihtsalt oli selline ja ma panin selle samamoodi tagasi. See oli teisest materjalist, mingisugune musta värvi kiud, aga mis ta täpselt oli, pole aimugi. 

16. Kui kõik need kihid olid nüüd tagasi pandud, siis ohverdasin oma kõlbmatute kangaste kotist ühe järjekordse kolekanga, mis kunagi oli olnud Tarekeses kardina nimekirjas. See oli tõesti nii kole et ma ei teinud sellest piltigi. Selline õhuke pruun lörakas, mis sobis kogu seda kompotti, mille ma siin kokku olin üksteise peale kuhjanud, koos hoidma. Kinnitasin selle veel omakorda siis kogu selle kupatuse peale, enne kui lõpuks toolipõhja viimase kihiga ehk dekoratiivse pealiskangaga katsin. 

Ikka jälle klammerdaja abil. Nurkade vormistamisel kasutasin paar korda ka salapisteõmblusi, nii et tegelikult said need katted kõik põhjale n.ö. ilma lõiketa selga õmmeldud, nii nagu Marilyn Monroe´le kunagi tema kuulus "Happy Birthday, mr. president" kleit selga õmmeldi.  :-) 

17. Lõpuks sai kõik valmis ja see kaks päeva tehtud kauane kaunikene näeb nüüd välja selline

Toolide vanadekodus oleks tal vist lööki küll, ma arvan :-)

Muide, kusjuures.... Täiesti huvitav oleks teada, mis ajastust see mööblitükk originaalis pärit olla võiks? Me küll Torisejaga uurisime seda igast kandist ja lootsime mingisugustki vihjet tootjale-tegijale leida, aga ei mingit märki. Tarekesse sattunud see omal ajal kusagilt Paide antikvariaadist koos ühe esimese vabariigi aegse lambikupliga, kuhu nad koos toodud olid, aga rohkemat ei tea midagi.

Tooli külgede peal on kummalised märgid, pole selliseid varem näinud et mööblil oleks. Ei tea, kas on mingi tähendusega või tegijale viitav märk või lihtsalt iluasi?

Ahjah, see tuletab mulle meelde et need kriimud mis siin näha on, osutusid tegelikult puhastusvahendiga üsna kergesti eemaldatavateks. Õnneks ei olnud Krunn nende külge oma küüsi teritada proovinud. 

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XIX "Elu nagu kasvuhoones"

Ilma naljata. Ja seda nii sõna otseses kui kaudses mõttes.
Selle algul lumise ja nüüd juba pikemat aega põuase suve märksõnaks Tarekeses sel aastal on "aknad". Algust sai tehtud juba mullu, kui meie sinise magamistoa ja Väikepealiku kollase toa aknad seestpoolt värske värviga üle võõpasin, sel suvel tulid riburadapidi kõik ülejäänud maja aknad järele. Nii seest kui väljast. Ma olen juba juuni algusest alates neid pagana majasilmi kauniks "meikappinud", aga lõppu ei ole ikka veel näha.
Sestap mulle aeg-ajalt tundubki juba, et ma ei elan mingis saadana kasvuhoones! Ühel normaalsel majal ei saa ju ometi olla nii palju aknaid, et neid terve suve värvima peab!
Aga nii nagu tsuts ripsmetušši ja näpuotsaga lauvärvi võivad naisega imet teha, nii annavad ka värskelt värvitud raamid ja üle võõbatud aknapaled majale kohe täiesti värskema näoilme. Öeldakse ju, et aknad on maja silmad. Ma olen siis sel suvel, tähendab, majakosmeetik, kui nii võib öelda, jah? Tarejumestaja :-)
Kõige hullemaks välkjakutseks osutusid veranda aknad. Seda majaosa me ju tegelikult aktiivselt kasutanud pole, see on siiani toiminud peamiselt kolikambrina. Nüüd aga oli mul plaan seda muuta, sest ma tahan endale ühte mõnusat kohvitamise pesa ja kohta, kuhu saaks kevadel kenasti väikesed salatipotid ja taimeistikud aknede peale panna.
Alustasin akendest. Neid ilmselt ei ole keegi aegade alguse esimesest korrast alates üle värvinud ja kuna verandasid teadupärast oli kombeks omal ajal ehitada maja päikesepoolsesse külge, siis aastate jooksul oli klaase kinni hoidev Pätsu-aegne kitt sealt ka päikese tõttu kohati sootuks lahkunud. Kunagi oli Toriseja üritanud paari kohta silikooniga ka kohendada, aga ausalt - seda tulemust nähes hakkasid mu silmad ketšupit jooksma ja ma pidin peaaegu pimedaks jääma. Mitte kõik inimesed ei peaks püüdma peent käsitööd teha, ütleme nii.
Aga ma asusin entusiastlikult asja kallale ja peatselt oli esimene pool veranda akendest uue värvikorra all. Enne muidugi ma kraapisin kogu lahtise kiti ära teostasin mõningad filigraansed viiped silikoonipüstoliga. Ma ütlen, et kui mul peaks kunagi häda käes olema ja lisateenistust tarvis, siis ma pakun ennast lahkesti tordipritsiga töötamise spetsialistiks. Ehkki minu esimesed katsetused asja silikooni abil parandada nägid välja suhteliselt sarnased Toriseja töö tulemusele, muutusin ma iga aknaruuduga järjest osavamaks ja lõpuks oli lausa uskumatu, milliseid vigureid ma tegema õppisin.
Tõsisemad tislerid ja muidu puidumehed ja puukoid haaravad nüüd kindlasti peadest kinni ja oigavad et "Andke abi, kes siis silikooniga niimoodi aknaid parandab! Tuleb ikka liistud ära vahetada ja särki-värki!", aga ma ütlen ausalt - esiteks on need aknad niikuinii ajutised ja lähevad hiljemalt järgmisel aastal lõkkeroaks ja teiseks - äh, minge te ka metsa :-) Teen nagu oskan.
Igatahes oli erinevus before ja after pildi vahel sama suur nagu öö ja päev.
Alguses nägid veranda aknad välja sellised:

Ma lähemalt ei tihanud pildistada, kartsin et hingan klaasid eest ära. Mõned õnnetud seisid ju veel ainult väikeste roostes poole-
sentimeetriste tikside abil raamide küljes.
Paled olen siin juba jõudnud poolenisti ära värvida punaseks.
Kardinad, mida pildilt näha, olid ikka tõelised solkmed ja lahkusid akende eest ribahaaval ainult minu sellekohase vihje peale. Taevas ise teab, kuidas nad sinnamaani üldse ees püsisid, päikesest läbi kõrbenud.


Pärast värvimist ja uute kardinate etteriputamist nägid aga aknad välja hoopis sellised.

Ikka hoopis teine stoori, kas pole?
Ma ei hakka siinkohal rääkima, millist habibi-viletsust me nägime et neid aknaid alguses eest ära saada ja millist habibi-viletsust ruudus siis, kui neid uuesti ette tagasi panna üritasime, sest ega ma õues ei saanud nendega midagi teha. Mitte et mulle eriti palavus korda läheks, selle oleksin ma välja kannatanud. Aga neid tuhandeid parme ja kärblasi ja herilasi, kes parvena mind ründasid ja minust suuri tükke välja hammustasid - neid ma küll välja ei kannatanud. Seega vedasime aknad majja ajutisse kolikambrisse ja reanimeerisin neid vaesekesi siis seal.
Ma ei tahaks pikemalt peatuda ka sellel lool, kus Toriseja arvas et tema aknad millegipärast nagu Jeesuse jalad iseenesest õhus seista suudavad ja sealt mitte alla maa peale ei kuku. Miks ta muidu heast peast, kui me ühte nendest akendest tagasi ette üritasime nikerdada, selle lahti lasi ja haamrit tooma lahkus, nõnda et aken veel enne tema redeli pealt alla jõudmist vastu maad käntsatas ja keskmise, kõige suurema klaasi kildudeks kukkus. Seda kisa ja tänitamist, mida siis nelja ruutkilomeetri peale kosta oli.... Sellest ma ka parem ei räägiks. :-)
Uue klaasi panin targu ise paika, ei hakanud igaks juhuks enam riskima...

Praeguse hetke seisuga on mul veel värvida 4 akent nii seest- kui väljastpoolt.
Ja maja ise ootab uut värvi. See peaks ka veel selle aasta sees juhtuma, kui Jumal annab ja liiklusolud võimaldavad.
Verandaga on suht´ ühel pool. Kohvi seal veel külalistele pakkuda ei saa, sest minu potiaiandus laiutab praegu veel ukse ees.
Ja seal on sees kaks potentsiaaliga asja, mis on vaja enne korda teha.
Esiteks see diivan...

Kuna Toriseja keeldub seda asjatundjatele ära müümast, siis tuleb mul nüüd mingi Tambovi valemiga endale YouTube´i ja asjakohaste õpikute abil selgeks saada, mismoodi vedrudega diivaneid taastatakse.






Ja siis see uks ...

See on tegelikult easy peace, mul juba mõte jookseb ja liivapaber ka. Arvan et seda, mis sellest sai, saan juba järgmises sissekandes näidata.









Uskumatu, mida kõike ikka inimene vanas eas ära õppima ei pea. Ja seda kõike ainult selleks et oleks koht, kus ennast kohvikruusiga diivaninurka krussi keerata ja raamatut lugeda...

Sursiku sünnipäevakingitus

Lühidalt öeldes - ma olen aru saanud et puhkusel olemine tähendab seda, et tegelikult on veel kiirem kui igapäevaselt tööl käies. Hommikud ja õhtud, esmaspäevad ja reeded vahelduvad sellise tempoga et ei jõua aevastadagi kui jälle järgmine tärmin käes on. Mis tähendab ühtlasi, et kõigist neist 269 tuhandest tööst ja plaanist, mida ma siin puhkuse ajal kavatsesin ära lõpetada või alles alustada on hea, kui ma 6-9 tükki tehtud saan.
Juulikuus, just minu puhkuse keskel, on mu empsil sünnipäev. Sel aastal sai emps 60, nii et põhjust tähistamiseks oli rohkem kui küll. Õnneks on temale kingituste tegemine (vähemalt minul) olnud alati hästi lihtne, ehkki tal on materiaalses mõttes kõik olemas ja justkui midagi ei ole tarvis. Temaga pole kunagi seda muret et ta saadaks sind poodi "ma-ei-tea-üllata-mind" osakonda, kust tavaliselt väljutakse järjekordse saunalina, lillevaasi, pildialbumi või suvalise Hiinas toodetud portselanist (heal juhul) tolmukoguja-kujukesega. Sekka paar küünlaalust, läägete tsitaatidega kinkeraamatuke või absoluutselt kasutajavaenulikes mõõtmetes tee- või kohvikruus, kust mitte keegi mitte iialgi mitte tilkagi eelpoolnimetatud jooke juua ei kavatse kuivõrd need potid pole selleks mõeldudki. Phähh. Üllatused on küll toredad asjad, aga mu ema ilmselgelt eeldab et need peaksid siis ka meeldivad olema.
Sel aastal oli emps konkreetne - tema tahab peenart. Uut lillepeenart. Disain ja kujundus pidid olema minu poolt, taimed ja materjal tema poolt, tööjõud kõigi ühine. Plaan oli laitmatu, välja tuli nagu alati :-) - Sursik näitas, kuhu midagi panna ja kuidas teha (niipalju siis minu disainist ja kujundusest), mina, paps, Toriseja ja õemees Hando tegime (niipalju siis ühisest tööjõust) asja valmis.

Kõigepealt märkisime aias ära koha, kus see uus rajatis siis paiknema hakkab. Sellest tulenevalt selgus kui palju on vaja osta juuretõkke kangast. Meil kasvavad nimelt aias suured kasepuud, mille arvukas juurestik muidu ennast igale poole sisse kasvatab ja pinnasest kõik lilledele vajalikud toitained välja imeb. Vana peenar, mis nüüd seoses uue valmimisega oma loomuliku lõpu leidma pidi, oligi rajatud just kaskede vahele ja ma pean ütlema et see nägi küll välja juba nagu üks viimane viletsus. Aga kõigepealt ma ajasin papsi täiesti meeleheitele :-). Tema nimelt ei taipa loomingulisest aiandusest mitte tuhkagi. Hirmus paanika tekkis et mis kujuga see uus peenar ikka olema saab ja miks ei ole asja paberi peale joonistatud - siis ju näeks ja saaks aru jne. Mina vaatasin natuke, võtsin siis valge spreivärvi ja tõmbasin sellega mõõdetud maa-ala sisse vaba käega suvalise kujundi. OK, see tuli tegelikult üsna ümmargune, aga ühe väikese nükke tegin sisse ikkagi. Tema sellest aru ei saanud. Ikka plaan peab olema. :-)
Ja siis hakkasime mättaid kaevama.

Õepoeg Rando seisis kõrval, vaatas ja uuris....

... ja arvas siis et läheb toob õige enda kasvule sobivama kühvli ning aitab kah kaasa. 

Igatahes õhtuks saime koos papsiga mättad märgitud maa-alalt eemaldatud ja aluspinna süvendatud. Tuli selline veider neerukujuline plats. Väga sügavaks ei kaevanud, sest sinna peale on plaanitud istutada kiviktaimla taimed ja need on üldjuhul väikese juurega ega vaja väga sügavat pinnast.

Laotasime põhja peale juuretõkkekanga ning hakkasime mulda ja komposti peale vedama. Ma ei hakka neid kärutäisi kokku lugema, mida Toriseja ja Hando sinna lõpuks kokku vedasid, aga ma võin kinnitada et neid oli... palju. Lugematu arv praktiliselt. 

 Katte servad kinnitasime vanast peenrast võetud paekividega, mille käigus mina avastasin endas järjekordse "ande" - ilmselt olen loomulik talent kiviaedade kuivladumises (tingimusel et aed piirneb 3-4 rea kividega
:-D).
Sursiku sünnipäevapeenar sai seega valmis, aga sinna sisse ei istutanud me sel korral veel midagi. Laseme kõigepealt mullal ja kompostil natuke "ära vajuda" ja augustikuus kui maale tagasi lähen, siis saab vajadusel veel mulda peale vedada ja taimed ka vanast peenrast üles võtta ning uude ümber istutada.

Aga peenar peenraks, ega ma siis niisama tühjade kätega kah kohale läinud. Traditsioone järgides nokitsesin ikka väikese näputöö talle ka kingikotti. Sellise kaelakee:

Ja sellise ehtekarbi. 

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XVIII "Tänuavaldus tundmatule näputöömeistrile pluss natuke poti- ja pajapõllundusest"

Velkamm velkamm üle pika aja. Kooliga on selleks aastaks ühel pool ja hiidprojekt läks peale jaanipäeva suure mürinaga jälle töösse. Kõik poolikuks jäänud asjad tuleb nüüd ju ära lõpetada ja hiljemalt augustis uutega peale hakata, et oleks mida septembris taas nutuvõruse näoilmega käest ära paremaid aegu ootama panna.
Esimesena võtsin kohe ette millalgi mullu samal ajal alustatud Väikepealiku toa kardinad. Eks ma olin neid ju ka vahepealsel ajal nokitsenud õppetöö kõrvalt, kuid päris valmis said nad alles nüüd. Kõigepealt suur tänu tundmatule autorile, kes kunagi leidis aega mulle toorikud valmis heegeldada. Ja siis teine suur tänu sellele juhmardile, kes neist midagi ei arvanud ja kaltsupoodi müügile viis. Ja kolmas tänu minu sõbranna Anule, kes need sealt üles leidis ja ära ostis ja mulle andis, kui need talle endale enam akende ette ei sobinud.
Ma ikka tõepoolest imetlen inimesi, kellel jagub nii palju kannatust et selliseid suuremahulisi heegelpindasid valmis nikerdada. Suuta peenikesest niidist monotoonselt rida rea haaval terved kardinad või voodile päevatekid pusida - see on minu jaoks ikka täielik tuumateadus ja need inimesed kes sellega hakkama saavad, on minu arvates tõesti 40 sügavat kummardust ja kestvaid kiiduavaldusi väärt. Mina selleks igatahes võimeline ei ole.
Sestap ka minu sügav tänu sellele tundmatule näputöömeistrile, kes kunagi niisugused kardinad valmis heegeldas:

Pidi ikka visadus olema, jupp-jupi haaval neli ilgelt suurt aknakatet valmis teha. Ja pidi see inimene ikka tuhnus olema, kes sellistele väärt asjadele paremat otstarvet ei leidnud kui need majapidamisest välja visata ja kaltsukasse häbiväärse tasu eest müügile panna. Aitäh et vähemalt sinnagi viis, oleks võinud ka palju hullemini minna.
Ja küll on hea et just minu sõbranna Anu, kes selliseid asju jällegi väga hinnata mõistab, need sealt üles leidis ja ära ostis.
Minu kätte jõudsid need kardinad juba siis kui nad mingi aeg Anu toas akende ees olid rippunud ja kui selgus et pärast remonti need nagu enam hästi samasse tuppa ei passi. Aga et ma olin neid seal juba korduvalt kadedusest rohelisena näppimas käinud, kinkis Anu need mulle. Kahjuks need mulle Tarekesse ühegi akna ette niisama, oma originaalmõõtude poolest ei sobinud. Väikepealik aga tahtis enda tuppa akende ette väikesi poolkardinaid. Nii ma siis võtsin kätte ja harutasin suured kardinad juppideks.

Tulemuseks oli hunnik väikesi detaile, mida ma nüüd siis omakorda tuunima hakkasin.
 







Kuna minu heegeldamise oskused on siin juba varasemalt kirjeldamist leidnud, siis ma nendel rohkem ei peatuks, ütlen vaid et minu laeks sai harutatud detailidele kõigepealt kollase ja siis tumepruuni niidiga ringid ümber heegeldada.

Lõpuks kinnitasin detailid nurkapidi teineteise külge. Paar detaili pidin kahjuks ka pooleks lõikama, aga see selleks. Siis heegeldasin pika toru, mille ma ühte serva pidi uue kardina külge õmblesin, ja küljeribad. Kardinapuu ajasin läbi toru, nii et see ülemise serva sirgelt ja kindlalt ära fikseeris.
Kuna minu arusaamised heegeldamiseks vajamineva materjalikulu arvestamisest on enam kui küsitavad, siis suutsin tervelt kaks korda niidikulu valesti arvestada ja kuna ma mõlema korral olin suutnud leida sellise niidi, mida enam hiljem kuidagi juurde ei olnud võimalik leida, siis ongi nüüd nii et Väikepealiku toa kardinates on kolme erinevat värvi kollasega tehtud detaile. Aga kui seda ei tea, siis võib arvata et nii ongi mõeldud :-)
Tulemus sai akende ette (neid on 2 tk) igatahes selline lõpuks.

Terve hulk detaile jäi veel kasutamatuna üle, nii et ma ilmselt saan nendest veel mingeid muid asju ka valmis teha. Näiteks diivanipatju või iks mitte - veel kuhugi ühed sellised poolkardinad? Ma pean lihtsalt ootama kuni mulle mõni superhea välkidee pähe tuleb.

Nii palju siis kardinatest.
Aga ma siin eksamite hooaja ja töötamise kiuste tegelen ikkagi mingi iluaiandusega ka. Plaanid olid möödunud aastal küll märksa suurejoonelisemad, aga kui ikka aega ei ole, siis ei ole. Seetõttu pidin ka sel hooajal leppima miniatuurse potiaiakesega kasutamata verandatrepil. Ega ta palju eelmise aasta versioonist ei erine, aga mitmed taimed on võrreldes eelmise aastaga erinevad. Raudürti ja kõrrelisi ja nelki möödunud aastal kindlasti ei olnud.  Ja potsikuid on ka hulga rohkem. :-)

Ühel ilusal päeval kui me veranda soojustatud saame ja ma sinna oma väikese kohvitamise nurga ja ürdiaia püsti panen ning me ka selle trepi uuesti korda teeme, siis tuleb mul oma potsikud ja vitsikud ilmselt mujale kolida, aga seda ei juhtu ilmselt veel paaril lähimal aastal. Õnneks või kahjuks.

No ja uuendusena sel aastal hakkasin ma  o m a  tagaaias pajapõllundusega tegelema. Paja ma ausalt varastasin. Või kui nüüd täiesti aus olla, siis pigem teisaldasin - Toriseja aia poole pealt enda aia poole peale. Temal seisis see seal niisama ja kasutult. Meil nimelt on aed Torisejaga pooleks jagatud. Minule kuulub maja vahetu ümbrus, eesõu ja viljapuudealune, temale maja taga olev kasutu heinamaa-larakas lõkkeaseme ja pallimänguplatsiga. Mina oma osa peal pingutan selle nimel et muru näeks välja kultuurne ja ilus, tema oma poole peal vaatab et rohi lihtsalt poole sääreni ei kasvaks. Kokkuvõttes on üldpilt täiesti OK, aga temal on keelatud oma artibuutikaga minu poole peale tulla ja mina ei kipu tema platsile. Tema ei torgi minu "iluaiandust", mina tema poole peal olevat (ja minu arvates täiesti tarbetut) kola. Välja arvatud muidugi see pada, millele ma juba ammu silma heitsin, aga mille kohta Toriseja väitis et ühel päeval tehakse selle sees kindlasti jälle lõket nagu ennemuistesetel aegadel, kui minust veel Tarekeses mõtetki ringi ei liikunud.
Kuna ma aga viimase kolme aasta jooksul pole kordagi näinud, et keegi selle paja läheduses kasvõi tikku oleks läitnud, siis ma hästi seda "kord saab siin lõke lõõmendama"-juttu ei uskunud. No ja kui nüüd oli tarvis üks tüütu känd minu poolt aiast muru seest ära "kaotada", siis oli õige aeg paja ärandamiseks enam kui käes.
Ühel päeval, kui Torisejal kaugemale asja oli, vinnasin paja käru peale ja tirisin oma aiapoole peale. Ilmnes et sellel vanal rondil oli lausa auk põhja roostetanud, nii et oligi viimane aeg ta sealt ära vedada, enne kui päris hukka läheb. Panin paika ja tassisin kohe mulla ka sisse, et oleks kindel värk - mis minu käes, see minu oma. Riisusin oma reetlikud jalajärjed muru seest sirgeks ja läksin järgmisel päeval nagu õige inimene kunagi Hansaplanti. Tulemus on nüüd selline:

Järgmiseks ma olen juba peaaegu et poole peal ühe vana tumbarappe reanimeerimisega, nii et peatsel jälle siin.

Ja siis nad küsivad, miks käsitöö nii kallis on?

Kõik teavad juba lapsepõlvest alates küsimust "kuidas moos kommi sisse saab?"
Aga tegelikult ka, kas me teame, mismoodi valmib üks matkasaabas, golfipall või kõige lihtsam pastapliiats?
Discovery kanalil jookseb väga huvitav seriaal, nimetusega "How it´s made?". Kes ei usu, vaadake nende veebisaiti SIIT. Väga arendav ja huvitav. Ja üllatav, muide.
Aga minu üldhariva sissejuhatuse eesmärk ei ole mitte Discoveryle tasuta reklaami teha, kuigi see hetkel ka nii välja kukkus, vaid hoopiski liikuda sujuvalt tänase teema juurde - miks on käsitöö nii kallis. Sellest teemast on muidugi juba küllastuseni räägitud nii erinevates teemafoorumites kui mujal, aga  mis sellest. Ma ise mingi eriline käsitööärikas ei ole, aga ma tunnen paljusid inimesi, kes endale just nimelt käsitöö tegemisega leiva lauale teenivad. Ja siis mina otsustasin teha ühe katse.

Hakkasin siin ühel õhtul järjekordse asendustegevusena (et vältida õppimist) ühte lihtsat käeehet tegema. Noh, stiilis nagu ma mõni aeg tagasi neid randmekellasid valmistasin.
Mõtlesin et loen õige kokku ja püüan üles pildistada, kui mitu erinevat tööoperatsiooni pean ma enne sooritama, kuni randmeehe valmis saab.  Püüdsin pildistada ka. Tegin ausalt väga lihtsa, ei mingeid suuri hookus-pookuseid.
Siin siis minu vaatluse tulemus:
EELTÖÖ
1. ÜLESANNE Otsisin sobivas toonis kangad.
2. ÜLESANNE Lõikasin neist välja mõõdetud tükid.
3. ÜLESANNE Õmblesin mõõdetud tükid kokku.
4. ÜLESANNE Triikisin saadud "toorikule" taha liimiriie.
KAUNISTAMINE 
5. ÜLESANNE Tikkisin sämppistes kaunistuse (pilt 1)

Pilt 1

6. ÜLESANNE Õmblesin läbipaistva niidiga tooriku külge tsirkoonidega keti. (pilt 2)

7. ÜLESANNE Katsin tsirkoonide vahel oleva ketiosa sobivat värvi mulineega (pilt 2)

Pilt 2

8. ÜLESANNE Tikkisin väikesed sinised roosid. (French knot piste peaks olema vist see, jah?) (pilt 3)

9. ÜLESANNE Tikkisin roosiõitele juurde lehed. Linnusilmapistega. (pilt 3)

Pilt 3

10. ÜLESANNE Õmblesin läbipaistva niidiga kanga külge pitsipaelast välja lõigatud lehed. (pilt 4)

11. ÜLESANNE Tikkisin hõbedase metallik-mulineega varre (varspistes) ja "väikesed lehed". Linnusilmapistes. (pilt 4) 

Pilt 4

12. ÜLESANNE Kinnita dekoratiivneedid (pilt 5)

13. ÜLESANNE Õmble ümber neetide sinised seemnehelmed (pilt 5)

Pilt 5

14. ÜLESANNE Tikkisin erinevas pikkuses dekoratiivpisted (pilt 6)

15. ÜLESANNE Õmblesin pistete külge hõbehallid seemnehelmed (pilt 6)

Pilt 6

VIIMISTLEMINE 

16. ÜLESANNE Valisin välja sobivas toonis voodrikanga

17. ÜLESANNE Lõikasin voodrikanga tüki välja ja paigutasin voodri ning töö kokku, paremad pooled vastakuti. Kinnitasin nööpnõeltega. 

18. ÜLESANNE  Õmblesin töö ja voodri servadest kokku, jätsin ca 6 - 7 cm osa õmblemata. 

19. ÜLESANNE  Keerasin töö läbi õmblemata osa n.ö pahupidi - tegelikult siis õigetpidi, kuna enne olid õiged pooled seespool. 

20. ÜLESANNE Õmblesin pooled lõplikult kokku.

21. ÜLESANNE Vormistasin tillukeste sämppistetega servad. 2 tiiru ehk teise ringi sämppisteid veel esimesele otsa. (pilt 7)

Pilt 7

22. ÜLESANNE Õmblesin randmekaunistuse kinnituseks paari Norra haake (pilt 8)

Pilt 8

Asi VALMIS. 

22 erinevat tööoperatsiooni siis. Ü h e  sellise lihtsamat sorti vidina valmistamiseks. Ja aega kulub terve õhtu. Nüüd küsimus neile, kes arvavad et käsitööesemeid võiks saada võileivahinna eest - kas te oleksite nõus sellise töö ja sellise aja eest (materjali hinda ei ole veel arvestatudki, eksole!) oma valmistatud asjakese poolmuidu ära andma? Või väga odavalt? Või ainult materjali raha võtma, näiteks?   

PS! Seesinane katseeksemplar on plaanitud kingituseks ühele minu sõbrale, kellele see minu arvates võiks väga hästi sobida :-)

Ja kingitustega ongi hoopis teine lugu ka. :-) Aga see pole praeguse loo teema.  

  

  

Kiusatus sai võitu

Kui ikka kollased karbid niisama jõude riiuli peal ootavad ja kõik vajalikud muud vahendid nagu värvid ja pintslid käepärast on, siis on väga keeruline muudele tegevustele (näiteks eksamiteks õppimine, onju) pühenduda.
Ja tsiteerides maailmatarka Oscar Wilde´i kes ütles et parim viis kiusatusest vabanemiseks on sellele järele anda siis nii ma ka tegin. Selle tulemusel valmis veel üks karbike.
:-)
Selline siis sedapuhku.

Ehk-läheb-tarvis - juhtudeks soetatud asjad... mõnikord lähebki tarvis!

Terekest jälle üle pika aja.
Täna ma esitlen ühte järjekordset hullu ideed mis mulle pähe tuli ja vastan kahele, ilmselt väga paljude inimeste meeli vaevavale küsimusele:
1. Kuhu kaob poes raha, mida sa ei plaaninud kulutada?
2. Miks on oluline koguda pealtnäha kasutut träni? :-)
Aga alustame keskelt.
Sattusin mina nimelt möödunud aasta detsembrikuus korraks Espaki ehituskaupade kauplusse. Ma ei mäleta ja pole ka oluline, mida täpselt ma sealt tol korral jälle osta plaanisin, aga tänase loo seisukohast on oluline see, et leidsin poest terve euroalusetäie õhukesest kase(!)vineerist tehtud karpe. Vaid jumal ise ja karbitegija teavad, mis eesmärgil need tegelikult valmistatud olid, aga mulle tundusid need karbid ootamatute ideede mõttes vägagi suure potentsiaaliga. Lihtsamalt seletades - mulle näis et nende karpidega peaks saama üht-teist üsna huvitavat peale hakata, kui vaid õige idee ära oodata. Tehtud-mõeldud-kolm karpi ostetud.
Jäid Tarekesse ideed ja rakendust ootama. Kössitasid mul remonditoa seina ääres, sihukesed kahvatud ja haledad.
Unustasin nad vahepeal juba täitsa ära, kuni ühel päeval küsis Väikepealik, kas ta nendesse mingit oma järjekordset mõttetut nodi (a la kohutavalt olulised paberitükid, pliiatsid, paar pärlit, mõned sendid ja muu taoline) paigutada ei võiks. Muidugi ei võinud!, sest just sel hetkel tekkis mul idee mida nendega peale hakata.
Mäletatavasti peitisin ma mõni aeg tagasi Väikepealiku toas ühe kapi kollaseks. Kuna mul seda kollast peitsi veel terve hulk alles on (sest üks kummut ootab veel samasugust saatust), siis otsustasin kasutud karbitoorikud sellega üle tõmmata. Esmalt tuli need muidugi natuke liivapaberiga üle käia, sest olgem ausad, need olid ikka pisut "ülejala" tehtud - vineer oli kohati päris hatune ja pinnuline. Mis muidugi karpide hinda arvestades ei olnud midagi imestamisväärset. Kui ma nüüd hästi meenutan, siis ma arvan et ühe karbi hind jäi sinna kuskile 1-2 euro vahele.
Ühesõnaga, lihvisin karbid siledaks ja tõmbasin peitsiga üle.

Peitsitud karp sai siis selline kollane

Peitsi toon: safrankollane. Juhuks kui keegi peaks endale kah kollast kappi või karpi tahtma :-D

 
Edasi kogusin internetiavarustest veidike tarkust ja leidsin, et minu mõne aasta tagusest maalimise hobist säilinud akrüülvärvid sobivad suurepäraselt ka puidu peale maalimiseks. Jäidki teised mul omal ajal kuidagi ripakile ja kasutamata, sest ma läksin maalimistehnikas üsna kiiresti õlivärvide peale üle. Aga egas´ midagi. Korjasin siis maja pealt oma pintslid ja värvid jälle kokku. Paar värvituubi olid küll jäädavalt ja igaveseks ära kuivanud, aga üldjoontes oli olukord üsna lootustandev.

Olukord on lootustandev!

Mustri kavand karbi kaanel

Edasi oli juba lihtne. Joonistasin hariliku pliiatsiga karbile mustri peale ja värvisin ära.  

Ahjaa, karp sai mõeldud ehete paigutamiseks, mistõttu ma olin sunnitud minema ja ostma endale Vunderist tugevat 2-mm paksust kartongi. Lõikasin sellest karbile sisse sellised lahtrid, milledesse saab siis ehteid ükshaaval paigutada, nii et need ühte suurde puntrasse ei jää. Kuna karpi on kavas tulevikus päris palju kasutama hakata, siis ostsin sealtsamast Vunderist ka akrüülvärvide kaitseks spetsiaalse siidmati spreilaki, millega ma karbi üle piserdasin. No et värvid püsiksid.  

Lakk siis selline:

Akrüülvärvide kinnitamiseks spreilakk

                                                                                                                           

Karp maalituna näeb siis selline välja

Lahtrid ehete paigutamiseks

Sedaviisi siis. 

Aga tulles loo alguses mainitud küsimuste juurde siis

1. Raha kaob selliste asjade peale, millele otsa vaadates hakkab kuklas "ideelabori" osakonnas teatav häirekell tööle ja lõugab: OSTA KOHE ÄRA, sest kui sul pärast idee tekib ja siis vajalikku toorikut ei ole, kirud sa ennast aegade lõpuni. 

Käsitöötegijad ja muidu loomingulised inimesed saavad sellest siin aru, eksole :-). Alati juhtub et kusagil kangapoes hakkab silma mõni naljakas nööp või omapärane kangas, käsitööpoes huvitav lõng või helmes. Need tuleb kindlapeale ära osta! Selsamal hetkel, sest Murphy seadus käsitööalaste ideede kohta ütleb:

* Head ideed tulevad ainult nende asjade kohta, mille te ostmata jätsite.

Ja Murphy käsitööalaste ideede seaduse rakendusseadus ütleb:

* Hiljem tagasi poodi puuduvat asja ostma minnes müüdi selle viimane eksemplar just tund aega enne teie saabumist maha. 

Ja vastus teisele küsimusele, miks peaks inimene endale pealtnäha kasutut träni koju koguma - sest üldjuhul läheb seda tarvis just siis, kui sa seda kõige vähem oodata oskad. Näiteks - kas ma jõulude eel vähe olen ennast siunanud kõikide nende metsa jäänud kändude, okste ja käbide pärast, mida ma sel hetkel lihtsalt ei viitsinud koju vedada kuuri alla? 

Ja kas seesama ehtekarp oleks kunagi valmis saanud, kui ma poleks keset detsembrikuud endale koju kolme pealtnäha täiesti mõttetut vineerist karbitoorikut ostnud? 

Tänaseks kõik :-)