Hiidprojekt "KODU KORDA!" XV "87 T-särki ja värki"

Mul on nüüd oma isiklik juhututtav müüja Balti jaama tagumises osas asuval kaltsukamüügi platsil. Iga kord kui ta mind näeb, valgub tema näole õnnis naeratus, sest et "sealt tuleb jälle see hull naine, kes ostab arutus koguses kokku ja vabastab minu kaubakäru kõikidest nendest koledatest T-särkidest, mida keegi muidu ei taha!" Pean tunnistama, et olen harva meeldivamat teenindust kogenud.
Minu moodsa nimetusega biomeetrilises reisidokumendis ehk eesti keeli passis ei ole parema käe nimetissõrme sõrmejälge, nagu kõikidel teistel kodanikel, vaid on hoopis vasaku käe oma. Seda sellepärast et sõrmejälje andmise hetkel ei olnud minu parema käe nimetissõrmel piisavas koguses jälge, mida tuvastada :-)
Selles kõiges, lisaks muidugi veel valutav istmik ja selg (jälle!), on süüdi üks järjekordne Tarekese projektikene, millega ma nüüd ühele poole olen jõudnud.
Mäletatavasti lubasin ma ühes oma eelnevas sissekandes, et kui kord aeg käes, siis hoian ma pere eelarvest põrandavaiba raha kokku ja punun selle iluasja ise valmis. Lubatud, tehtud. Käesoleva hetke seisuga raporteerin, et Väikepealiku toa vaip on valma.
Seekord sai ümmargune, diameetriga täpselt 2 meetrit ja 2 sentimeetrit. Selle tegemiseks kulus 87 erinevat trikotaažeset, peaasjalikult T-särgid, aga ka üks paar pidžaamapükse, üks tuunika ja 3 meetrit ostetud trikotaažkangast. Esemed pärinesid erinevatest allikatest, näiteks minu enda kodust, Mulla tänava Emma poest, Humanast, Abakhani kangapoest, ja kõige suurem hulk muidugi Balti jaama turu tagumises osas oleva kaltsuka 30-sendiste esemete letist.
Humanast tõin vast 2-3 särki ja seda puhtalt värvi pärast, sest 1 EUR mingi kasutatud särgi eest, mille ma kohe ribadeks lõikan, oli minu meelest ikka liiast makstud.
Ja Abakhani kangapoest ostetud kangajupid võlgnevad oma olemasolu minu vaiba sees ka ainult oma värvile.
Vaip ise siis selline:

Algne plaan oli küll peaasjalikult kollaste toonide juurde jääda, aga mida rohkem ma värvilisi särke leidsin, seda kirjumaks ja mahukamaks vaip ise ka muutus. Kusagil poole peal läks vaip juba nii raskeks ja suureks et laotasin ta põrandale, istusin ise keskele ja lihtsalt liikusin heegeldades ümber oma telje :-). Uskumatu, kui palju ikkagi trikotaaž kaalub!
Mingil hetkel otsustasin, et kui ma ei taha seda ilusat asja kogemata tirides ja tõmmates katki rebida, tuleb sellele tugevduseks alusriie õmmelda. Leidsin Tarekesest mingisugused enne minu ajaarvamist siia soetatud paksud kardinad, mida oma koleduses kohe kindlasti enam kunagi selle maja akende ette ei panda, niikaua kuni mina siin paigal olen. Õmblesin need servapidi kokku ja lõikasin vajaliku suurusega tüki välja. Kardina kangas oli nii paks ja jäik nagu kartong, mina ei saagi aru millest kuradist see küll kokku kootud oli. Lolli visadusega teppisin ma
4-kordse niidiga vaiba selle hirmsa kanga külge kinni.
Vähemalt on kindel et alumise poole pealt see vaip nüüd niipea ära ei kulu.
Heegeldamiseks (ära unusta lugeda: abivahendiga punumiseks) kasutasin nagu eelmiselgi korral nr.10 heegelnõela. Trikotaažiribad olid sõltuvalt kanga paksusest ja sellest, kas see sisaldas rohkem või vähem elastaanisi, umbes 1,4-2 cm laiused.

Särke lõikudes püüdsin ikka võimalikult palju materjali ribadeks lõigata ja vähe jääke jätta. Kõrvaloleval pildil on kõik, mis jäi alles kolmest T-särgist ja ühe särgi varrukatest. Harutasin kõik trikotaažiõmblused ka  üles, mis pluuside alläärtes, varrukaotstes või kaelustes olid, ja sain seeläbi ka veel päris pikad jupid "nööri" juurde.


Vaiba pind jäi siis selline. On see nüüd mingi sammas või lammas või muu heegelpiste, mina ei tea... Ei huvita ka :-)

Järgmisena peaks üks kena riidekapp kohevarsti valmis ja siin presenteeritud saama.
Aga vahepeal ma püüan paar ehteasja (just!) valmis nikerdada, sest ma võtsin nüüd julguse kokku ja katsetasin ühte päris uut tehnikat, mida ma enne pole teinud - nimelt soutache´i. Ma teadupärast ei arva igasugusest niisama kõrvarõngaste ja kaelakeede pärlindamisest suurt midagi, see teema pole mind kunagi paelunud, aga soutache-tehnika tundub kuidagi.... elitaarne ja kuninglik. Selles tehnikas põhimõtteliselt ei ole võimalik teha asju, mis kuidagi odavad või igavad välja näeksid. Vähemalt mina ei ole suutnud kogu internetis leiduvast pildivaramust, nii palju kui ma sellega tutvunud olen, ühtegi koledat soutache-ehet leida. Isegi minu enda esimesed katsetused, ehkki need meisterlikkusest veel valgusaastate kaugusel on, näevad suht kobedad välja. Aga kes muidugi meistri töid näha tahab, siis siin üks link teile näituseks. Tervitustega Signele :-)

Karini käekott

Kõnealune ese läheb minu tegemiste ajaluku kui kõige kauem valminud ese läbi senise ajaloo, sest selle valmissaamiseks kulus peaaegu terve aasta. Napilt mõned päevad jäid puudu, ütleme nii. Ja seda mitte sellepärast et töö oleks hirmus mahukas olnud või keeruline, vaid puhtalt seetõttu et vahepeal sai lihtsalt vaim otsa. No ei suutnud enast kohe kuidagi kokku võtta ja seda asja ära lõpetada. Nii palju muid huvitavaid ideid ja mõtteid tuli ka peale, mida tahtsin kohe-kohe ära proovida ja nii see vaeseke siis seisis ja ootas oma aega.
Mingi aeg võtsin ta uuesti kätte ja siis jälle sai suur osa tööst tehtud, aga enne kinnise tegemist tuli jälle paus sisse. Ma võin öelda et mul otsekohe tuleb igasse tegemisse paus sisse, kui jutt tõmblukkude õmblemise peale läheb. MA VIHKAN TÕMBLUKKUDE ETTE AJAMIST! Nagu... päriselt päriselt.... See on nagu sipelgaga võidu stepptantsu tantsida, nii keeruline. Kogu aeg lähevad õmblused viltu ja luku otste peitmine on üks igavene jamhaade jamhaa. Ühesõnaga, vastik töö. Eriti veel käekoti õmblemise juures, kus pool asjast tulebki käsitsi teha, sest masinaga ei pääse ligi.
Enivei, nüüd on siis kott lõpuks valmis ja siin see siis on:
Ühelt poolt ja teiselt poolt ja lõpuks detail-haaval.

Dekoratiivpael, ehtetoorikud, seemnepärlid

dekoratiivpael, suured pärlid, litrid

Organžapaelast tikand, heegeldatud lilled, dekoratiivpael, swarowski pärlid

Mulineetikand, šifoonist lilled, pärlikarbid

Dekoratiivpael, pits

Litrid

Metallik mulinee, ehtedetail, õmmeldavad dekoratiivkivid

Dekoratiivpael, seemnepärlid, ehtedetailid, paeltikand

Dekoratiivpael, organžapael, seemnepärlid ja pärlid, metallik-mulinee

Organžapaelaga tikitud roosid, seemnepärlid, pits

Organžapaelaga tikitud roosid, seemnepärlid, pits



Tegelikult, kui mõtlema hakata, siis mingi paar aastat tagasi ma hakkasin endale ka ühte samasugust kotti veel tegema (musta ja punase ja hõbedaga), aga see seisab ka - üks pool valmis ja teine pooleli, ning ootab oma aega... Nii et Karini kott nihkub alajaotusse "Kõige kauem valminud ja valmis saanud ese". Taevas ise teab, millal ma selle enda oma ükskord ära lõpetan. Lisaks on mul ju üks sellises stiilis kott juba olemas:

Aga sellel sunnikul läks sang katki, nii et ma pean sellele ka hoopis luku külge ajama ja teistsuguse sangatehnika välja mõtlema, nii et... ei tea ka seda, millal ma selle asjaga ühele poole saan...

Mõnusaid ritspistes tikkimise mustreid huvilistele.

Mitte et ma eeldaks, et keegi siin kallil suveajal tikkimisega tegelema peaks hakkama. See ei loe, et ma ise sihuke hull olen ja vähemalt ühte sellist veel tean (nimesid nimetamata, resideerub viimastel andmetel kusagil Hollandis :-D).
Aga pikad talveõhtud saabuvad ka kunagi ja siis pole häid mustreid kunagi liiga palju.
Pika juttu ei teegi, siin on siis mõned mustrid.

1) See peaks juba tuttav olema, ma tegin ju selle järgi endale padja Tarekesse.
Kuna mu ema tahtis nüüd endale ka sedasama mustrit, aga tema silmad ei ole sellised kotkailgulised nagu minul, et foto pealt muster maha tikkida, siis nikerdasin selle tema jaoks Excelisse.

2) Veel üks muster Ukraina tikandite varasalvest. Värvikombnatsioon on minu enda juurutatud, sest originaalis oli neid palju rohkem. Aga eks igaüks võib ju soovi korral ise midagi sobivamat välja valida.

3) Mõned väiksemad ka. Internetist leitud, kõiki aadresse enam ei mäleta. Aga kuna need on kõik olnud guugeldades vabalt ja tasuta saadaval, siis ma ei usu et keegi pahandab, kui me naid siin niimoodi levitan.

Ja ega mul seekord midagi muud polegi öelda :-)

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XIV "Skelett on paigas"

Mitmesugused segavad asjaolud nagu suve saabumine, jaanipäevapidustused, pikemat sorti tööreis soojale Kreekamaale ja puhkuse algus on minu Tarekese tuunimise projekti viimase paari kuu jooksul märkimisväärselt aeglustanud, aga õnneks mitte fataalselt. Sellega on ikka nii et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Mäletatavasti sai mai alguses suure hurraaga Väikepealiku toas seintelt tapeet maha tirisitud, põrand korda tehtud ja uus tapeet seina kleebitud, aga siis jäid asjad väheke ootele. Tarekeses keeb ju elu suuremalt jaolt nädalavahetustel, muul ajal valitseb siin vaikus ja ainult Krunn kummitab. Vahepeal kulus näiteks üks nädalavahetus hoopis minu maakodus ära, sest seal oli posu sünnipäevi pidamata alates papsist ja lõpetades mu keskmise õega, ning lõppude lõpuks olin ma vahepeal järjekordselt tädiks saanud tänu oma nooremale õele ja vaja oli ju see uus sugulane kah üle vaadata. Niisiis... Tarekese projekt oli ootel.
Värvid olid juba ostetud, läbi suure häda ja ikalduse.
See on ikka tõsi, et inimene õpib kogu elu, aga sureb lõpuks ikka ainult tsipake vähem lollimana kui ta sündides oli. Ma saan nüüd jumala hästi aru nendest sisustussaadete tegijatest, kes omanikud selleks ajaks majast välja peksavad kuniks nad seal ringi askeldavad. Võta ükskõik milline saade ükskõik missuguse riigi telekanalilt: ameeriklaste Extreme Makeover Home Edition´ist venelaste Квартирный вопрос/Переделка kuni meie endi Kodutundeni - igal pool on sama teema: OMANIKUD OUT! Mitteüks saade ei saaks valmis ega remont tehtud, kui kogu aeg peab pendeldama omaniku meeltesegadushoogude vahel, et kas värvida tuba roosaks või kollaseks, osta sinised tüllkardinad või maani punased sametist, panna kummuti peale portselanist kass või urn esivanemate tuhaga, kas üldse kumutit sinna tuppa panna või tirida hoopis klaver samale kohale..... Ohjah. Mina tegin selle vea, et võtsin poodi kaasa Väikepealiku, kui tema toa jaoks värve ostma läksin.
Toriseja on juba ammu aru saanud, et kui me hakkame K-Rautast Tarekese jaoks mingeid asju ostma (mida minul tarvis läheb), siis hoiab tema heaga eemale, läheb kohe kõige tagumisse poe nurka (sinna kus kapinuppe ja tööriideid müüakse), ja jätab mõnuleva naeratusega minu käsutusse selle vaese selli kes pahaaimamatult värviosakonnas kliente teenindab. Viimasel ajal olen ma paraku hakanud tähele panema, et värviosakonna kutt teeb kohe kahtlaselt kiiresti vehkat oma töölaua tagant ja võtab kiire lõunapausi, kui meie tandemit poes ringi liikumas näeb.
Väikepealik oleks tõtt-öelda võinud sellel korral ka lõunapausi võtta, niivõrd tüütu oli ta. No mina ei saa aru, miks peab üks teismeline niiväga protesteerima, kui ma tahan tema toa seinad heledaks valgeks (peaaegu) värvida ja lae kollaseks?! Nagu mingi väike vanainimene, muudkui jahvatas et tegelikult tehakse seinad kollaseks ja lagi heledaks. Et igal pool mujal on nii kombeks. Kuskohas selline seadus kirjas on? Vaidlesime mis me vaidlesime, lõpuks ostsime ikka kollase laevärvi (toon Banana) ja heleda seinavärvi (toon Vanilla). Väikepealik võib ääretult jäärapäine olla, kui ta midagi pähe on võtnud, ja ma ei suutnud teda muudmoodi ümber veenda kui tegin talle ettepaneku: ostame alguses nii nagu mina tahan, ja kui sulle ei meeldi, siis ostame nii nagu sina tahad. Sinu raha eest. Selleks ajahetkeks oli ta minuga vaidlemisest juba nii jõuetu, et seda viimast (hästi väikeses kirjas) lausejuppi esitatud tingimuse juures ei pannud ta tähelegi.

Praegu on seinad heledad ja lagi kollane ja miski ei viita sellele, et see kuidagiviisi muudetud saaks.
Lae värvimisele kulus mul kaks pikka tööpäeva, millest lõviosa läks teipimise peale. Vaja oli ju need tumepruunid ilupalgid laes kõik turvaliselt kinni katta, et sinna kollast värvi peale ei satuks.
Ja hiljem seinavärvi samuti mitte.

Usina näputöö tulemusena said kardinad ka valmis õmmeldud ja akna ette riputatud,
nii et nüüd võib öelda - toa skelett on enam kui paigas.
Põrandavaiba punumine on pooleli, osade diivanipatjade tikkimine samuti. Kapp on tisleri poolt puhtaks tehtud ja ootab maalimist-peitsimist, tumbad ja laelamp ootavad reanimeerimist.
Eks järgemööda hakkab neid asju siia nüüd tekkima :-)

Vahepeal olen ju ka aiandusega tegelenud, niivõrd-kuivõrd minu potipõllundust aianduseks saab nimetada. Sel aastal piirdub see veel, tõsi küll, ainult korvide ja pottidega, aga järgmiseks aastaks on jua konkreetsemaid plaane, mis niiütleda maa küljes kinni saavad olema. Aga sinna on muidugi veel pikk maa.

Minu 10 peiulilletaime + mingi tundmatu ronitaim, mis said algul verandaukse kõvale kivist vaasi istutatud. Hiljem vedas Toriseja vaasi sealt hoopis keset hoovi, vana puurkaevu koha peale.

Kivist vaasi asemele oli ometi ka vaja midagi panna, sest muidu jäi see koht väga lagedaks. Trepp ei ole kasutuses, seega pole hullu et ta selline lagunenud on. Praegu veel. Hortesest leidsin hulganisti igasuguseid vahvaid korve ja potsikuid, mis trepi peale sobisid. Kivid on oma aiast :-)

Asun nüüd usinalt kollase toa vidinate kallale, et oleks millega tuba sisustada. Väikepealik on väga kannatamatu, ütleme nii.