Väikeprojekt "URUKAJAKAS TUUNIB PESA" - I osa "Tikitud tugitool sai valmis!"

Kõigepealt TAMP-TARA-DARA-TAMP-TARA-DARA-DAMP-DAMP-TRATAAAAA!!!!! 
Kätte on jõudnud minu Käsitöömesilase blogi esimene suur juubel, sest tänane postitus kannab järjekorranumbrit 100!!!! 
Aitäh kõigile, kes on võtnud vaevaks minu tegemisi siin jälgida. Teid on üsna palju, kui statistikat uskuda. Tore, kui keegi siit endale mõtteid, inspiratsiooni või julgust ise katsetada on saanud - siis pole mu kirjutamine mitte asjatu olnud. 
Tänud ka kõigile teile, kes te minu käest aegade jooksul üht-teist tellinud olete. Paljusid siin kirjeldatud asju ei oleks kunagi sündinud, kui teie poleks soovi avaldanud. 

Eriti vahva on see, et tänase juubelipostitusega saab alguse täiesti uus projekt, mille kulgemist ma siin edaspidi jooksvalt erinevate sissekannete läbi kirjeldama hakkan.
Siiani olen rääkinud Tarekese aias ja toas toimuvast või sinna valmis tehtud asjadest märksõna "Hiidprojekt "KODU KORDA!" all, aga tänasest lisandub sellele väiksem veli nimega "URUKAJAKAS TUUNIB PESA".

Pesaks on Mustamäe 9-kordse maja 6. korrusel asuv 3-toaline tüüpkorter, mille ma endale möödunud aasta sügis-talvel soetasin. Kuna sissekolimine võtab aega ja asjade omale kohale paigutumine igapäevase elutegevuse käigus samuti, siis kuni praeguseni me (Toriseja, mina ja Väikepealik) lihtsalt oleme ennast uue elupaigaga (ja uus elupaik meiega) kohandanud, aga nüüd hakkan juba vaikselt ka siia mõningaid asju tegema, mis just nimelt selle pesa jaoks mõeldud on.

Alustan kohe suure pauguga, ehk et juttu ei tule mingist minilinikust ega passifoto mõõdus seinapildist, vaid ühest eriti ägedast tugitoolist. Idee selle tegemiseks sain juba rohkem kui aasta aega tagasi, mil leidsin esimest korda internetist albumitäie pilte vaat sellistest kaunitaridest:

Tool nr 1

Diivan nr 1

Tool nr 2

Niipea kui ma neid nägin, teadsin ma, et sarnase asja pean ma endale koju tegema. Kuna Urukajakapesa ei olnud mul sel ajal veel isegi plaanis mitte, siis mõtlesin esialgu tulevase iluduse kuhugi Tarekesse paigutada.

Veidi aja pärast leidsin internetist juba idee edasiarenduse ehk sellise isendi. Aga ikka veel kõhklesin ja sobivat toolirapet ka ei olnud, mida ümber kujundama hakata. 

Kuna ma ikka veel midagi ette ei võtnud, arvas õel Saatus et mind tuleb natuke tagant utsitada, sest ilmselgelt oli kusagilt kõrgemate jõudude poolt ette nähtud, et ma sellise tooli endale tegema pean. Seega lajatas internet mulle ühel päeval niisuguse pildi ekraanile ja sellest hetkest olin ma müüdud.

Et ma ümber mõelda ei jõuaks või uuesti uimerdama hakata, söötis seesama Saatus mulle samal päeval ette ka sobiva algmaterjali. Kuidas muidu seletada seda, et leidsin just täpselt sellise tooli nagu ma otsisin, suvalise intenetiotsingu käigus Haapsalus asuva Samaaria poe kodulehelt!? Misasjast on second-hand poodidel kodulehed, kui see just hiiglamakasumeid teeniv Humana ei ole? Ja misajast on nende poodide kodulehtedel üleval pildid (suht esemekaupa) seal müüdavatest asjadest?
Sellest, et nimetet pood asus täpselt mu keskmise õe Tiina kodumaja taga ja et tal oli parasjagu aega see sealt ruttu ära osta ja minema vedada, ma parem ei räägigi. Liiga hea, et lihtsalt juhus olla.

Aga just nii saabus 7-eurone Samaaria poes müügil olnud orvuke juppideks lahti võetuna mulle koju ja ma hakkasin siis vaikselt mõttes disainima, kuhu tuleb kangas ja kuhu tuleb tikand.
Päris lõpliku tulemuse jätsin jälle jooksva valmimise käigus kujunevaks, aga need paar kohta kus mul selge pilt oli, et tikand tuleb, mõõtsin ära ja hakkasin tegema.

Esmalt muidugi tuli tool päris algosadeks lammutada ja olemasolev katteriie lahti harutada, et saaks selle järgi uued detailid välja lõigata. Pean siinkohal küll ära mainima, et ma pole enne näinud sedavõrd korralikku ja kvaliteetselt tehtud mööblitükki. Ei mingit ülejala-kuidagi-kinni-klammerdatud katteriiet, ei mingeid küsitava väärtusega kinnitusi või kipakat konstruktsiooni. Kõik oli viimasepeal korralik.
Huvi pärast otsisin isegi, et kus see tool võiks toodetud olla, aga etiketil märgitud firmanimi KOCK ei andnud internetis ühtegi vastet, mis etiketil kujutatud logoga klappinud oleks. Ometi ma oletan et küllap ta mõne Põhjamaade mööblifirma toodang ole. Kust muidu see kasutatud kola meile siia ikka satub.

Minu tavalised "rappetaastamise" tööriistad
ehk tangid ja terava otsaga nuga

Ohtralt klambrikangutamist....

Üldiselt oli kogu konstruktsioon toolil terve ja korras, ainult kaks asja olid ajahamba käes põhjalikult kannatada saanud - istepadja poroloon, millest oli järel ainult liivataoline pudru ning mõlema käsitoe papist küljed.

Liivaks muutunud poroloon

Katkine papp käsitoe välisküljel

Poroloonipuruga polnud muud teha kui kallasin selle otse suurde prügikotti ja viskasin minema. Asemele mõõtsin ja lõikasin kahest kihist poroloonist uue istumisaluse.
Küljepappidelt võetud lõigete alusel panin mõlemale poole ka uue papi.

Arusaamatu vidin nr 1

Arusaamatu vidin nr 2

See, kuidas ma tehnikavõhikust naisena nuputasin, mis pagana moodi küll selle tooli seljatugi ja käetoed omavahel kokku on pandud, on muidugi lausa anekdootlik lugu. Küll ma uurisin ja puurisin ja no ei leidnud mina mingit kinnituskohta. Logisesid mis hirmus, aga üksteise küljest lahti ei tulnud, tee mis tahad. Mõtlesin juba vahepeal et äkki tõesti on tehtud nii, et kinnitus jääb kuhugi katteriide alla ja peangi enne kanga ära kangutama, aga ei.
Ja siis tuli Toriseja. Harva, kui ta ennast minu käsitööasjadesse segab, aga seekord tuli kohale, vaatas, mõtles, ja siis tõstis lihtsalt tükid teiseteise küljest lahti.
Selgus et need olid mingi eriti kavala nipiga üksteise külge kinnitatud. Minu ajus paiknev insenerimõtlemise rakuke jookseb siiamaani kinni, kui ma neid vidinaid vaatan, aga Toriseja tegi näo nagu oleks ta möödaminnes taldriku pealt kotleti võtnud ja sammus ümisedes teise tuppa tagasi, mina lollakalt ammulisuise näoga talle järele vahtimas.
Ilmselgelt tuleb tal see mõistatus ka tagurpidi lahendada, ehk et needsamad asjad omavahel kokku ka ühendada.

Esimesena sai valmis tooli alumine, istumispadja alune osa. Seda sellepärast et selle tikand valmis esimesena. Esmalt mõtlesin et püüan poest leida mingit koredamat linast kangast, kindlasti heledat, aga mitte halli. Ja et ristpistes mustri tikin sellele siis läbi kanvaa.
Näiteks sellel üleni täistikitud tugitoolil, mille pilt eespool väljas, on kogu kattekangas puhas juteriie! Ma jõudsin läbi lõpmatu guugeldamise lõpuks tooli valmistaja(te) blogisse, kus nad selle sünniloost pikalt koos piltidega kirjutasid, ja minu üllatuseks tõepoolest - kogu see tool on kaetud juteriidega. Neil nimelt olevat olnud suur tikand, millega nad midagi peale ei osanud hakata muud kui et lõikasid selle juppideks ja paigutasid toolile. Kahjuks ma seda blogi enam ei leia, aga see tool oli Etsy´s müügil jõhkra hinna eest ja seal on ka päris palju pilte sellest üleval. Neid saab vaadata SIIT.

Aga tulles tagasi minu kangaotsingute juurde, siis selgus et ega täpselt sellise, mida ma endale ette kujutasin, leidmine nii lihtne ei olegi. Vaatasin siit ja otsisin sealt, aga ei midagi. Ühes olin ma igatahes kindel - juteriide peale ma neid detailde küll tikkima ei hakka.

Lõpuks leidsin puhtjuhuslikult Kangadžunglist kõikide teiste kangaste alla ära peidetuna täpselt õige mööbliriide! Ja õiget tooni ka! Kuna olin samasugust kangast varemgi ristipisteprojektide jaoks kasutanud, siis teadsin et see sobib suurepäraselt. Kanga lõimed on nii suured ja nii korrapärased samas, et sinna annab täiesti vabalt ilma abikangata ristpistetikandi peale teha.

Esimene detail.

Esialgne idee oli teha tool mündirohelise ja elevandiluuvalge ja võibolla veel mingi nendega sobivas toonis kangastega, aga kui olin esimese tikandi valmis saanud, siis selgus et mündirohelise külm värskus ei sobi selle juurde üleldse. Oli vaja leida uus plaan ehk lihtsamalt öeldes - täiesti uued kangad. Ja selline ettevõtmine kuulub 100% kindlusega selliste juhuste alla, kus inimene plaanib, aga jumal irvitab.

Vahepeal valmisid käetoeotste tikandid, aga käetugede endiga läks veel aega, sest ma jätkuvalt ei olnud veel leidnud sobivat tooni kangaid, millega oleksin lõplikult rahule jäänud.
Sobivate kangaste osas olin jõudnud oma mõtetega niikaugele et võimalike valikutena tulid kõne alla juba kirsipunane, soe roheline ja kindlasti ka üks variant mingit mustriga kangast, aga Abakhani neid otsima minnes naeris jumal juba laginal. Müüjad eriti mitte. Nemad jälgisid kasvava ärevusega, kuidas ma juba 100 korda ühe ja sama kangariiuli ees seisan ja seda uurin, justkui tahaks ma veenduda et nad sel ajal, kui ma poe teises otsas käisin, sinna mõnda uut ja mulle just sobivat kangast välja pole pannud.
Aga öeldakse et visadus viib sihile ja tõesti, kangad ma lõpuks leidsin. Ühega läks lausa nii et mul leidus kodus üks triibuline kangas, kus sinised-lillad-rohelised triibud vaheldusid hallide ja mustade triipudega. Esimesed kolm mulle värvi poolest sobisid, mis tähendab et lõikasin need kangast välja ning alles jäid musta ja halli värvi ribad. Küll ma nendega ka ühel päeval midagi teen.

Tooli alumise raami, mille külge jalad kinnitusid, lihvisin puhtaks ja värvisin roheliseks. Sama tegin ka toolijalgadega.
Siin pildil üritab Mona ka abiks olla :-)

Paari kohta panin ilustuseks ka rohelist mööblipaela. Tundus kuidagi hea mõte olevat.










Ja saigi valmis lõpuks mu kaua-tehtud-kaunikene.
Vedasime detailid Urukajakapessa, aga et mul vahepeal veel paar nädalat puhkust oli, siis ootasid need jupid siin kuni me linna tagasi kolisime Tarekesest. Täna õhtul panime Torisejaga jupid kokku ja nüüd on mul magamistoas vot selline mööblitükk.