Transiitkäsitöö - iiristega seelik

Jätkub ülevaade transiitkäsitöö vallast. Sedapuhku siis seelik, mis võlgneb oma nii kiire valmissaamise tallimehe kutsestandardi töörühmale, kes tahtis oma koosolekut Särevere mõisas pidada.

Leidsin mina endale vaese eestlase Stockmannist ehk Humana Rahvakaubamajast ülilaheda seeliku. Ostsin ära, panin kappi ja jätsin paremaid (loe - vähem kiireid) aegu ootama, et sellele kunagi mingi enda stiilis täiendus peale teha. Seelik seisis kapis paar nädalat lausa. Siis ühel teisipäevasel päeval tuli mul järjekordselt tööasjus Järvamaale reisida.
Kuna mul kodus olid pooleli sel hetkel ainult Alma ja Alberti kaasabil tehtavad projektid ning neid juba Eve väikesesse sõiduautosse kaasa ei tassi, siis tuli kiiresti välja mõelda mingi selline vidin, mida saaks autos nokitseda. Ja mulle meenus mu seelik!
See iiriste idee oli mul tegelikult juba tükk aega peas küpsenud. Alates sellest ajast peale, kui ma mõned aastad tagasi hirmus ristpiste-fän olin ja regulaarselt poest hispaaniakeelset "Labores Hogari" nimelist käsitööajakirja ostsin. See on nimelt üks imeline väljaanne, kust võib kümnete kaupa imeilusaid ristpistemustreid leida. Ma olin sel ajal ja olen ka praegu jätkuvalt sellel arvamusel, et eestikeelsetes käsitööajakirjades pakutavad ristpistemustrid on nii haledad, et ajavad nutu peale ja ma ei hakka selliste käkerdiste peale üldse oma aega ja kallist lõnga raiskamagi.
Ühes Hogaris oli väga lahe iiriste muster. Otsisin selle numbri üles, et saada kiirkorras ülevaade iirise õie kujust ja värvidest. Mitte et ma elus enne iiriseid näinud ei oleks. Mul ema kasvatab neid aias juba aastaid ja need on läbi aegade ühed mu lemmiklilled olnud. Lisaks tulpidele ja piibelehtedele ja meelespealilledele. (Ma siiamaani ei taipa, miks inimesed mulle alati roose kipuvad kinkima, kui ma ometi igal võimalikul juhul olen deklareerinud, et mulle ei meeldi roose kingiks saada.)
Mul on isegi kodus esikus peeglilaua peal poti sisse "istutatud" üks punt siniseid iiriseid ja need on mu majas ainukesed kunstlilled, mida ma suudan välja kannatada. (Olgu siis siinkohal selgeks tehtud, et ma tegelikult kunstlilli ka jälestan).
Ühesõnaga, ajakiri pakkus selliseid ideesid:

Kriipseldasin seebiga hommikul kell 7.45 ahvikiirusel seeliku peale pildi valmis ja keerasin oma siidimulineede karbi kummuli põrandale. Viimane oli küll suht mõttetu tegu, kuna ma niikuinii haarasin kogu pusa ja toppisin kilekotti ning haarasin kaasa. Eve nimelt juba tuututas all autos ja nõudis, et ma oma tagajäsemed koos selle juurde kuuluva kerega trepist alla veaksin ja autosse istuksin.
Marsruudil Tallinn-Särevere jõudsin nii palju ära teha, et kõik seebitriibud said valge niidiga ettevaatlikult üle traageldatud, sest seep, va sunnik, kipub tikkimise käigus pagana kiiresti maha kuluma ja mine siis pärast püüa haihtunud mustrit väljal.

Tagasiteel Särevere-Tallinn jõudsin juba natuke värve ka lisama hakata, kusjuures mul ikka veel ei olnud päris selget aimu, mis värvi need kolm õit tulema peaksid - et kas ühte värvi või kõik kolm tükki erinevad. Lõpuks jäi edevus peale ja otsustasin, et kasutan siis ära kõik pusas olnud niidid. :-)
Natuke nokitsesin veel kodus ka, aga peamine osa lilledest valmis paar päeva hiljem hoopis järgmisel marsruudil - nimelt Sareta liinibussis teel Tallinnast Tuudile. :-) Seega, tõeline transiitseelik.







Lilled siis lähemalt ka:

Muide, ajaloolises mõttes panen siia ka pildi tikadist, mille tikkisin oma kolleegi Kersti seelikule. Seegi on suures osas valminud Tallinna ja Särevere vahelisel teelõigul. Kahjuks ma enam ei mäleta, kas ka seekord käisime seal tallimehe standardit tegemas või olid see tookord hoopis loomaarsti abilise töörühm.