Mul on koju sahtlisse aegade jooksul tekkinud kummaline kooslus asju: 1 avamata karp õlivärve, 1 avamata karp akrüülvärve, samuti karp akvarelle ja 36 värviga pastellkriidid. Lisaks paarkümmend pintslit ja 2 täiesti kasutamata söepliiatsit. Pole vaja kuigi palju mõistust et aru saada - kogu see nasvärk vihjab ainult ühele asjale: Irma, hakka ometi kord maalima jälle!
Pean tunnistama, et ma pole veel julgenud ühtegi neist karpidest avada ja seda maalimise teemat tõsisemalt ette võtta, aga niimoodi "poole käpaga" ma ikka katsetan ja kogun julgust. Köögis näiteks on mul riiuli peal terve rida portselanimaalimiseks mõeldud värve ja mingi aeg ma tegelesin sellega päris aktiivselt. Ning aeg-ajalt käin ma oma tekstiilikunstnikust sõbranna Merikese juures siidisalle tegemas. Mõnes mõttes maalimised needki, aga oluliselt lihtsamad. N.ö. kuiva trenni eest käivad küll. Ja mis peaasi - mulle endale hirmsasti meeldib!
Viimane siidimaalimise üritus oligi eelmisel nädalavahetusel. Minul oli vaja üks sall valmis teha, sest Kadi soovis oma emale minu tehtud salli kinkida ja sõbranna Astrid tahtis lihtsalt proovida, mida üks salli tegemine endast kujutab. Merikese juures saab korraga 2 salli teha ja nii ta panigi 2 toorikut meie jaoks valmis. (Salli toorik on siis valge siidist sall, mida tuleb joonistama ja värvima hakata). Kuna ta ise sallide tegemisega endale elatist teenibki, siis on tal kodus kõik vajalik olemas: värvid, pintslid, toorikud, 2 veidrat harkjalga, mille vahele sall pingule tõmmatakse ja mingi ulmeline auruti, millega sallidel pärast värv kinni aurutatase.
STEP 1 - tuleb välja mõelda, mis värvitoonides sa salli soovid.
STEP 2 - tuleb välja mõelda, mida sa salli peale teha soovid. Variante on lõputult, lilledest abstraktsete kujundite ja kasvõi kassipiltideni.
STEP 3 - tuleb step 1 ja step 2 omavahel kokku liita ja siis, parafraseerides ühte kunagist Ida-Euroopa turule suunatud puhastusvahendireklaami: "Julgelt salli kallale!"
Kõigepealt tuleb kas musta, hõbedase või kuldse värviga pilt sallile joonistada. Valik on tegijal. See on üsna kibe täppistöö, sest kui untsu läheb, siis kustutada ei saa. Siis ongi untsus. Selle töö juures peaproovi ei ole, kohe ongi etendus, nagu öeldakse. Ja sallile ei ole võimalik ka hariliku pliiatsi või muu abivahendiga enne midagi ette joonistada. Seega, käsi ja mõte peavad kindlad olema. Seda ma silmas pidasingi, kui alustuseks ütlesin, et pohmellis peaga pole mõtet salli tegema hakata - käte värisemisest ei ole sirge joone või peene lilleõie joonistamisel kuigipalju asu, et asi selge oleks. Teine põhjus, miks selle tööga nii hoolikas peab olema on see, et mitte kuskile mustrisse ei tohi joonele vahet sisse jääda. Kõik jooned peavad olema tihedad ja korrektsed, sest niikui kuskile veidi õhem kiht või, hoidku jumal selle eest, lausa lünk jääb, voolab pildi värv silmapilkselt sallile laiali ja siis pole enam päästa midagi. Kolmas põhjus on ka veel. Ja see on see, et joonistamine ei käi mitte kõva pinna peale nagu paberil, vaid sisuliselt õhku. Salli toorik on tõmmatud kahe harkjala vahele pingule küll, kuid tegelikult ripub ta ju õhus. Ja liigub. Iga liigutuse ja pintslitõmbe juures, sest altpoolt ei ole ta ju millelegi toetumas.
Kui muster on joonistatud, tuleb oodata kuni värv kuivab. See on suurepärane vaheaeg, mida võib mööda saata (kui piisavalt ettevaatamatu olla) veiniklaasi taga mõnusa jutuajamisega mööda saata. Aga ei tasu ära unustada, et teine pool tööd on veel ees ja ka see ei ole švipsis pintslile sobilik. Aga alkohol ongi ju tarkade inimeste jook :-)
Minu sall tuli seekord tagasihoidlik.
Siin ka mõned varasemad sallid, mida ma teinud olen:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar