Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXIII "Osturetk Maanteekraavi kaubamajja"

"Einoh, sa oled ikka täiega puhtaull naine, ma ütlen!", sajatas Toriseja eile õhtul kui nägi, kuidas ma tema kalli garaaži seinaääre üles olin kaevanud. Sellele järgnes pikk ja lõputuna tunduv tiraad selle kohta, kuidas ma ei oleks ikka pidanud seda kruusa ise sealt kangutama, läbisegi süüdistustega et nüüd on kindlapeale garaažisein varisemisohtlik ja sealtsamast et miks ma teda appi ei kutsunud.... Saa sa siis meestest aru. Ise käskis mul sinna kaevama hakata, ma oleks omaenese tarkusega hoopis teise kohta selle peenra teinud.
Aga et ma hull olen, selle väitega pidin ma küll teatud mööndustega nõustuma. Inimene, kellel on terve hektar puhast murumaad käes ja peenra võiks teha selles kuhu iganes, otsustas et päris-aianduse esimene katsetükk tuleb paigutada krundi kõige ebatõenäolisemasse, vähem nähtavasse ja öelgem otse - kõige šitema pinnasega kohta. Kaevamise käigus oli mul korduvalt tunne, et selle seina äärde maa sisse oli sõna otseses mõttes maha maetud kogu krundil läbi aegade ehitustöödest üle jäänud praht ja sodi.

Alguses oli kruusane kivikõva kuumaastik

Boonuspunktideks kohavaliku juures oli ainult see, et
a) see on üks väheseid kohti kus ei kasva naati ja
b) see asub Toriseja poolses aiaosas ja ma võin oma peenart hea tahtmise juures lugeda väikeseks partisanilaagriks vaenlase tagalas. Ütleks lausa et peastaabi külje all, kuivõrd see paikneb otse garaaži seina ääres. Paremuselt esimene variant oleks olnud garaažinurga seestpoolt üleskaevamine. :-)    

Neljatunnise rassimismataroni tulemusel olin ma suutnud kaevata umbes paari meetri pikkuse ja poole meetri laiuse jupi, sedagi parimates kohtades labidasügavuselt, ei rohkem. Lugematut hulka kruusakive, mis ma sealt välja selekteerisin, kasutasin puukuuri põrandas olevate aukude täiteks, mida sõge Mona sinna palavatel suvepäevadel kaevanud on. Mõnikord ma tõesti mõtlen, et selle koera esivanemate hulgast võiks raudselt ja kerge vaevaga mõne urulooma leida. Surikaati või liivahiirt vast mitte, aga näiteks mägra või kähriku kindlapeale.  Hullumaja, kuidas see koer võib kaevata! Ma olen oma silmaga näinud, kuidas ta aias mutti jahtides paarikümne sekundiga ennast poole kereni maa sisse suudab kühveldada nagu multikategelane. Pole vist vaja öelda, et enda järelt koristamine ei kuulu tema vooruste hulka, vaatamata sellele et vooruseid on sel koeral rohkem kui mõne küla kõikidel koertel kokku. Aga see selleks.
Lühidalt öeldes, minu tundidepikkuse töö, mis lisaks kivide korjamisele sisaldas ka vihast võitlust sipelgate ja parmudega, tulemus nägi välja selline:

Aiani on veel ca 1,5 m kaevata....

Selgituseks niipalju et esiplaanil kärus olevat lumelabidat ei kasutanud ma mitte maa kaevamiseks. Ma hoopis sorteerisin selle peal umbrohtu täis kasvanud kompostihunnikust võetud mulda. Lumelabidat kasutasin sellepärast et lihtsalt muud sobilikku abivahendit ma sel hetkel kuurist ei leidnud ja labidas tundus hea idee. Oligi, muide.
Mulla segasin kruusaga ära, sest taimed, mida ma sellesse peenrasse plaanisin istutada, kasvavad väheviljakas ja enamjaolt kruusasel pinnasel.
Põhjus, miks ma seda istandust kohe maja ette paraadtrepi kõrvale ei teinud, oligi see, et ma tahtsin õigest katsetada kas mu hull plaan toimib või mitte.
Sellesse peenrasse ei tatnud ma nimelt mitte kusagilt aianduspoest või Sursiku aiast saadud kultuurtaimi istutada, vaid lausa metsikuid. Vaatan, kas lähevad kasvama.
Möödunud aastal algust tehtud katsetus metsiku kurekella ja kortslehega oli edukas, ehkki pärast istutamist vajusid nad kohe lonti ja nägid üsna õnnetud välja. Sel kevadel aga ajasid mõlemad ennast mullast välja ja kurekell isegi õitses! Kortsleht on ka märksa kopsakam ja suurem kui eelmisel aastal, mil ma ta oma kontsakingadel ukerdades kraavipervelt välja kaevasin :-)

Vasakul kurekell, paremal kortsleht

Avastasin sel aastal oma lillekimpude korjamise maanteeserva-uidakutel, et kurekelli on lisaks sinisele veel ka roosasid ja valgeid, aga enne kui jõudsin neid endale koju kaevata, sai teeääri niitev traktor jaole ja niitis mu väljavalitud puhmad jalapealt maha. Oi ma olin tige! Järgmisel aastal olen valvel ja niikui näen neid õitsemas, jätan auto seisma ja löön labida mulda. 

Aga tagasi tulles oma tänase katselapikese juurde, siis sinna oli mul kindel plaan teisaldada karikakraid ja kellukaid, mida kõik teeääred ja põlluveered praegu täis on. Idee tuli mulle tegelikult sellest, et nägin sel aastal esmakordselt üle paljude aastate taas kollaseid karikakraid õitsemas.  Need on ühed mu lemmikud olnud juba lapsest peale, aga kasvamas olen neid näinud väga vähestes paikades. Mäletan, et mu lapsepõlvekodus oli üks kruusase pinnasega metsavahetee, mida me "trassiks"kutsusime, kuna selle all kulges kohalik veetrass (vist), kus kollaseid karikakraid kasvas, aga ühel päeval kaevati see üles ja pärast seda kadusid karikakrad sealt ära ega tulnudki tagasi.  

Sel aastal aga on terve Rapla ja Kohila vaheline maanteeserv ja raudteeäär nende õitest lausa kollane. Esimese ehmatusega vaatasime küll et oleme jälle hiljaks jäänud, sest maanteeservade hooldajad tunduvad Rapla maakonnas kohe ühed iseäranis usinad tegelased olevat - jälle kord oli mitme kilomeetri pikkusel lõigul teeserv laialt ära niidetud. Nad võiksid tõesti veidikene laisemad olla ... Õnneks siiski lõppes see usinus neil pärast Hagudit ära ja Toriseja sai labida maasse lüüa. 

Valgeid karikakraid ja kellukesi sai juba kodu lähemalt kraavipervedelt. Toriseja muudkui kaevas usinalt ja mina dirigeerisin. Tema ei tee ju teelehel ja ohakal vahet.... 

Valgete karikakarde kättesaamiseks tuli meil uudishimuliku lehmakarjaga tutvust teha, sest need tulid huviga kaema, mida imet me, kaks imelikku inimest, seal kraavipervel asjatame nende karjamaa ääres. Sellise tasuta etenduse võimalust ei lasknud nad mitte mööda, vaid kogunesid kõik meie juurde. Päris naljakas oli. Kahju, et mul fotoapraati kaasas polnud, oleks vahva pildi saanud. 

Aga koju jõudes oli meil auto maanteeserva kaubamajast tehtud "ostusid" täis :-)

Suur saak! 

Istutasin need omaenda mullapallidega koos maha, et "šokk" väiksem oleks, kastsin ohtralt, ja nüüd on mul selline katsepeenralapike.

Jään huviga ootama, kas jäävad püsima ja neist tuleb midagi või läheb see tuliselt hea plaan mul vett vedama. Aga eks see selgub peagi. Kui mitte enne, siis järgmisel aastal :-)

Peenart annab veel jupike maad juurde kaevata, nii et jõuan sinna veel kellukesi ja valgeid kakraid juurde muretseda. Kellukesi nägin vist lausa meie enda maja juures aiast väljaspool eikellegimaal kasvamas, need tasuks sealt küll ära kodustada. 

Lihtsalt tehtud luksuslikud diivanipadjad

Paar postitust tagasi jagasin mõtet, et käsitööasjade tegemise Oluliste Asjade esikolmiku moodustavad Idee, Materjal ja Teostus.
See postitus siin keskendub ühele neist, nimelt Materjalile.
Lisaks massiivsele lillekimbule oli ju Sursikule tarvis ka päriskingitus teha ja kuna ta mõni aeg tagasi soetas endale ühe kinnisvaraprojekti, mille sisekujundajaks mind sujuvalt suunati, siis mõtlesin et ühendan meeldiva kasulikuga ja teen talle kingituseks kolm projektiga sobivat diivanipatja.
Eesmärgiks oli madala eelarve ja suhteliselt vähese vaevaga (sest ülla-ülla, mul oli aega kõigest 2,5 päeva nende valmistamiseks!) saavutada võimalikult luksuslik tulemus.
Kuigi mul on äbi aegade koju kogunenud hirmutav hulk igasuguseid erinevaid kangaid, tundub iga uut tööd alustades, et just see üks ja kõige vajalikum asi on puudu. Nii ka seekord. Pool vajalikest asjadest olid mul olemas, aga teine pool tul ijälle juurde osta. Madalat eelarvet aitas hoida Kangadžungli järekordne 60% allahindlus, samuti Abakhani sooduspakkumised. Kangadžunglist sain pea olematu hinna eest projekti kõige olulisemad detailid - dekoratiivpaelad, Abakhanist aga sisupadjad ja kohvipruuni kanga.
PADI nr 1

Selle padja jaoks läksid käiku Abakhanist ostetud kohvipruun kangas ja Kangadžunglist ostetud dekoratiivpaelad.
Pruun kangas iseenesest on täiesti tavaline sitsiriie, mida poes kaalukaubana ühevärvilise voodipesuriide nime all müüakse.
Lillepaelal oli taga veel ka laiem võrklükra, mille ma suures osas ära lõikasin ja jätsin ainult õite ümber ca 1 cm laiuse võrguriba, mille õie alla tagasi keerates ära peitsin ja läbipaistva niidiga pruuni katte külge õmblesin.
Kui olin paelad ära õmmelnud, tundus lõplikus pildis ikka midagi puudu olevat, ja nii ma katsetasin peotäie litritega, mis mul eelnevalt kodus olemas olid. Need ei ole mingid eriti sädelevad, vaid pigem sellised mati tooniga metallikud.
Kuigi aluskangas on lihtne, muudavad litrid ja lillepaela õhuline tüll padja üldmulje elegantseks ja kauniks.
PADI nr 2

Selle padja A ja O on Kangadžunglist ostetud lai vuffel-tikandiga pael. Pool padja pealiskangast on seesama pruun sitsikangas, teine pool aga luksuslik, veidi sametise pinnaga ja mati läikega beež kandinakangas, mis mul eelnevatest aegadest kodus juba olemas oli. Võiks ju arvata, et need kaks kangast ei tohiks üldse kokku sobida, aga tegelikult sobisid vägagi. 

Mõlemale poole kangale joonistasin lihtsa kolmnurkadega mustri ja tikkisin mulineeniidiga aedpistes mööda etteantud joont kujundi. Pärast õmblesin metallik-mulineega aedpistes read veelkord üle, nii nagu pildil näidatud. 

Pärast seda kui kolmnurgad olid valmis, lisasin tikandile tillukesed läikivad litrid. Enne nende õmblemist panin litrid nö kuivalt paigale ja märkisin igaühe asukoha markeriga (pildil valge marker), nii et hiljem oli lihtne ainult märgitud täppide kohale litter õmmelda.  

PADI nr 3

Selle padjaga läks kõige kauem aega, sest siin on kõige rohkem käsitööd tikandi näol. Aluskangana kasutasin jällegi sedasama heledat luksuslikku kardinakangast, pruun šifoonroosidega pael on pärit Kangadžunglist. Mulineeniidid ja litrid olid ka eelnevalt endal olemas. 

Esmalt panin paika pruuni paela paigutuse. Sarnaselt esimese padja juures kasutatud lillepaelale oli ka sellel võrgune tagus, kuid siin ma ei lõiganud seda ära, vaid keerasin lihtsalt tagasi ja õmblesin aluskanga külge. 

Siis joonistasin vaba käega tikkimismustri ehk ornamendi. Tikandi tegemiseks kasutasin nii nagu eelmisegi padja puhul aedpistet ja pärast metallik-mulineed, et tikitud pisted veel kord üle käia.







Keskele, kahe paelarea vahele, puistasin taas peoga litreid. Kuna mul sel korral oli kasutusel neljas erinevas värvitoonis ja suuruses litreid, siis kasutasin nende märkimiseks värvikoodi. Määrasin igale litrile kindla värvi ja tegin vastava vildikaga märke kangale. Nii oli tikkides lihtne orienteeruda, kuhu millise litri õmblema pean. Sama tehnikat kasutasin tegelikult ka  esimese padja juures, kus oli kolme erineva suuruse ja värviga litreid.

Kokku läks mul
* meetrijagu suurte valgete roosidega paela (hind ca 4 EUR/m),
* 1,5 m pruunide šifoonroosidega paela (hind samuti ca 4 EUR/m),
* 2 m beezi mööblipaela (hind ca 1,24 EUR/m)
* 3 sisupatja (3 x 3,75 EUR/tk)
* kaalukangana pruuni sitsikangast (kangatüki hind ca 4 EUR)
(Paelte hinnad võetud Kangadžungli e-poest http://www.kangadzungel.ee/paelad-pitsid?exF[18]=Kaunistuspaelad, täpset hinda ei mäleta kuna ostsin koos muude asjadega. Samuti seda, kas soodustus -60% läks maha sellest hinnast või oli see ise juba soodushind.)

Kolm kaunitari kokku said siis sellised

Mu sõnum selle postitusega on see, et tegelikult võib vähese vaevaga, ainult materjalide peale välja mängides, saavutada väga vahva tulemuse. Kes ei taha, ei pea tikkima ega litreid lisama, saan aru et mitte igaüks ei pea seda "üli-lihtsaks", aga efektse paela õmblemisega sirgele kangale peaks igaüks hakkama saama ja tulemuseks on isikupärane ning omanäoline käsitööese. 

Lisaks veel ka luksusliku ja kallihinnalise välimusega :-)

Sootuks teistsugune lillekimp sünnipäevalapsele

Eestimaa loodus pakub oma õiterohkuses suvistele sünnipäevalastele lillekimpude tegemiseks kirjeldamatult palju võimalusi - mine ainult välja jalutama või peata auto maanteeveeres kinni ja korja, mida leiad. Sellisel juhul niisugust mõistet nagu "umbrohi" ei eksisteeri. :-)
Mina üldiselt suvel nii teengi. Milleks kinkida sõbrale keset suve kalli raha eest punt hingetuid lillepoe külmkapis lõdisenud lõikelilli, kui võib natuke vaeva näha ja panna kokku isikupärase ja suviselt sooja buketi. See on sama hea kui osta supermarketist koogi tegemiseks pakk sügavkülmutatud maasikaid, selle asemel et neid värsketena peenralt noppida või turult osta. (Eeldusel muidugi, et inimesel on olemas nii maasikamaa kui turg lähedal. :-) Saan aru et kõigil ei pruugi olla.)

Aga võib veel ka kolmandat moodi. Seda juhul, kui ollakse nõus veidi rohkem vaeva nägema ja pisut raha kulutama (mitte palju!).
Lillekimpude, olgu need siis lillepoe külmikust ostetute või põlluservalt korjatute, eluiga on ikkagi suhteliselt lühike ja kahjuks üle nädala-pooleteise ükski neist vaasis vastu ei pea.
Kui aga tahta, et kingitud lilled saajat veel kaua rõõmustaksid, siis võib kokku panna sellise "kimbu", nagu ma sel aastal oma empsile ehk Sursikule tegin.
Ostsin Hansaplantist hiigelsuure lillepoti ja istutasin sellesse hulganisti erinevaid suvelilli: kaks ripp-petuuniat, kaks sinilobeeliat, kirinõgese, paruktarna, südaja suutera, roomava metsvitsa ja rändtarniku. See õitseb tal veel sügise saabumiseni.

Sellise kimbu tegemine sõltub eelkõige muidugi saajast - kas tal on seda kuhugi panna ja kas tal on hiljem piisavalt tahtmist selle eest hoolitseda, näiteks kasta :-). Sealjuures ei ole vahet, kas saaja elab maal oma muruplatsiga elamises või linnas kortermajas. Mõne puhul võib ka selline kimp paar nädalaga ära kuivada, sest inimesed on ju erinevad.
Sursiku puhul ma võin kindel olla, et see kestab veel poole sügiseni. Tal on kombeks kingitud lillede eest hästi hoolt kanda, seda tõendab ka näiteks minu eelmisel aastal talle sünnipäevaks tehtud kiviktaimla, mis sel kevadel nägi välja selline (pilt tehtud vahetult pärast jaanipäeva)

Minu selleaastane kimp leidis kena koha otse värava kõrval, sissesõidutee veeres.

  

Lugu ülimast kokkuhoiust ehk lausa koonerdamisest.

Iga käsitööline teab, et suurimaks väärtuseks käsitööeseme juures on tihtipeale Idee. Sellele järgnevad võrdse tähtsusega Teostus ja Materjal. Nii on näiteks lapitöö tegijate jaoks kulla hinnaga iga ruutsentimeeter kangast, tikkijatele iga silmatäis lõnga ja nii edasi.
Mina oma seinast seina tehnoloogiatega olen ka läbi aegade ikka igasugust, täiesti uskumatut träni endale kokku kogunud, mille osas ma olen arvanud et sellel on potentsiaali millekski asjalikuks vormuda.
Sageli nõuab ülejääkide äraviskamine tõelist eneseületust ja võib juhtuda, et alati see ei õnnestugi. :-) Nii näiteks õmblesin ma endale paar päeva tagasi järjekorras juba teise rõngassalli (mõttetu on küsida, miks ja milleks ja millal ma need kõik ära jõuan kanda). Paraku juhtus nii, et helesinise poole kanga laius oli 145 cm, aga musta põhjaga roosikirjulise poole laius 150 cm, mis tähendab et mul jäi viimasest 5 cm laiune riba üle. Iga normaalne inimene oleks selle ära visanud, aga mitte mina, sest ma pole ju normaalne :-D
Leidsin, et sellest ribast saab suurepärase käe-ehte.
SAMM 1: Lõikasin ühest üsna paksust ja jäigast linasest kangast välja nö. baaskanga. Selle ümber kinnitasin traagelpistetega musta värvi aluskanga.

SAMM 2: Mustale aluskangale õmblesin läbipaistva niidiga diagonaalis roosilise riba, aga mitte sirgelt, vaid n.ö. kangast kortsutades (samamoodi, nagu ma seda käevõru tehes tegin).

SAMM 3: Valisin välja roosilise kanga värvidega sobivad türkiissinised ja roosad pärlid ning hakkasin neid ribade vahele jääva musta kanga peale õmblema. Esmalt õmblesin värvilised pärlid ja siis täitsin ülejäänud aluskanga pinna mustade seemnepärlitega. Mõned mustad pärlid õmblesin ka roosikanga peale, nö kangakortsude vahele:

SAMM 4: Kinnitasin teisele poole väikeste pistetega musta voodri.
SAMM 5: Et peita ära pealmist osa ja voodrit ühendavat õmblust, ääristasin kogu töö servad veelkord mustade pärlite reaga.
Lõpuks õmblesin kinniseks tavalised mustad väikesed haagid.
Valmis käe-ehe näeb nüüd siit nurgast ja sealt nurgast pildistatuna välja selline:

Aga oma juttu alstasin ma ju tegelikult järjekordsest rõngassallist, nii et olgu see siis ka siinkohal ära toodud. Modellina kasutasin tusase tujuga Väikepealik Laurat :-)

Üldiselt kantakse seda salli sedamoodi. 

Aga vajadusel võib soengu kaitseks või niisama vahelduseks ka sallist kapuutsi moodustada. Nõndamoodi. 

Ja käsitöömesinale sumiseb edasi, juba on mitmed järgmised asjad valmimas, kui vähegi ilma lubab, sest täna tegelesin ausõna terve igaviku aega muru niitmisega Tarekese hoovi peal. 

Ja selle suve pöörane näputööhooaeg algas!

Kool selleks aastaks ühel pool, puhkus alanud, ilmad kehvad.... See kõik tähendab ainult ühte - Irma käsitööhooaeg võtab iga tunni ja päevaga üles üha vingemaid tuure.
Esimese hooga alustasin kohe 4-5 uue projektiga, lisaks oma aega ootamas need, mis möödunud hooajast oma valmimist ootama jäid. Seega - nüüd hakkab siit mõne järgmise nädala jooksul tulema igasuguseid vidinaid nagu Vändrast saelaudu, mistõttu nõrgema närvikavaga inimesed võivad varakult "unfollow"-nupu sisse lülitada.  
Kõigepealt paar sünnipäevakingitust:
1. Rõngassall, mida saab vajadusel kanda ka peas nagu kapuutsi. 
Ühel poolt rohelise-kollasekirju šifookangas, teisel pool mingi õhuke helekollane kangas, mis võiks olla nagu voodrikangas, aga ei ole. Ühesõnaga, ma ei tea, mis kangas see poes oli.... :-) Mõlemad ostetud Kangadžunglist. Salli laius 50 cm, kangaste laius, millest salli õmblesin - 150 cm.

2. Soutashe-tehnikas kaelakee

Ei saa mul sellest ikka veel isu täis ... Vaatasin küll ühel õhtul YouTube´ist oma tublid paar tundi juba teisi pärlitikandi tehnikaid, aga ikka kisub sinna paelte juurde tagasi. :-)

Paar lähivõtet ka:

Ja kohevarsti hakkab uusi asju tulema siia, nagu ma juba hoiatasin! :-)

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXII "Potiaiandus ja heinategu"

Küsimus: Mis ühendab omavahel Hansaplanti, Karnaluksi ja Rahva Raamatut?
Vastus: Neisse sisenedes jätab terve mõistus mu maha ja neist väljudes teeb minu raha täpselt sedasama. Korduvalt tõestust leidnud fakt.
Nii jõudis selgi aastal kätte see päev, kui ma suurema summaga Hansaplanti töötajate palgafondi toetasin. Kuna mul jälle kevadine eksamisess ja aiahooaja algusperiood kokku jooksid, siis pole mingi ime et kõik mu suurejoonelised plaanid taas potiaiandusega piirduvad. Mõnes mõttes lihtsamgi, jääb rohimine ja peenarde eest hoolitsemine ära. Seekord vedasin endale kärutäie selliseid isendeid koju:

Suur saak! Suur saak!

Siin on igasugust värki, nagu näha võib: lobeeliaid ja petuuniaid, raudürte ja kirinõgeseid, luuderohtu ja rebasesaba, maajalga ja veel mingeid taimi, mille nime ma enam ei mäleta.
Minu tagaaias seisva paja sisse olid vahepeal mingid kuradi sipelgad oma pesaga kolinud, need ma tõstsin kui ebaseaduslikud üürilised koos kõige mullaga sealt välja ja istutasin lilled sisse, nii nagu olema peab. Nüüd ootan kuni taimed natuke kosuvad ja suuremaks saavad.

Trepi peale sai ülejäänud taimedest niisugune ansambel kokku kogutud. See tahab ka paar nädalat sisseelamist saada, enne kui "päris asjaks" muutub, ja mulle tundub et ilmselt ma leian siit ja sealt veel mõned taimed pildile jäänutele lisaks. Kohilas on üks ülivahva ja väga ilus lillepood, mille väljapanek minus alati igasuguseid mõtteid tekitab :-) 

Kivikausis õue peal on mul juba varakevadest saadik võõrasemad sees ning eelmisel aastal maantee äärest välja kaevatud kurekell ja kortsleht olid ka sel aastal endale elu sisse saanud. Kui ma nad möödunud aastal koju tõin, siis arvasin küll et ega neist kummastki mingit elulooma vist ei saa. 

Uue nähtusena tekitasin endale sel aastal maja ette ka väikese loodusliku lilleklumbi. Ajutise. Me nimelt jäime oma majaümbruse muru niitmisega totaalselt hiljaks kevadel ja seetõttu jõudis sinna liigirohke taimekoosluse näol juba täiesti arvestatav ökosüsteem tekkida. Kuna see oli nii ilus, siis jätsin ühe osa sellest alles ja tekitasin keset õue kasvavate mändide ümber sellise armsa ümmarguse peenra. Siit pildilt pole küll kogu üldmulje nähtav, aga õitevalik on rikkalik. 

Looduslik lilleklump

Sellest leiab meelespäid, tulikaid, võililli, hiireherneid, naati, kortslehte, nurmenukku ja igasugust muud Eestimaa niitudel õitsvat kraami. Igatahes, kui nad ära õitsenud on, eks ma siis niidan selle peenra jälle muruks tagasi.

Kuna murust oli niitmise hetkeks saanud juba tubli heinamaa, siis tabas mind ühtäkki tõeline lapsepõlve deja vu kui ma ennast rehaga loogu võtmas tabasin :-)

Päris heinasaadusid ma sellest riisutud kraamist küll moodustama ei hakanud, aga ega palju ei puudunud. Läheb jaanipäevalõkkesse kogu see kraam, igatahes, 

Heinamaa muruplatsil I

Heinamaa muruplatsil II

Heinamaa muruplatsil III

Alles pärast seda kui ma riisutud maa veel muruniidukiga üle olin käinud, sai sellest niisugune kultuurne murupind nagu mina oma monkilikus pedantsuses tahan. :-)

Sedapalju siis praeguseks. 

Timps ja Ranits said tekid

Algatuseks tuleb selguse mõttes ära öelda, et Timps ja Ranits on tegelikult vendadekomplekt Timo ja Rando. Kuuluvad kaasomandina mu nooremale õele Andrale, kes on nende ema, ja isa Handole.
Ilmselt langeb nende hüüdnimede tõttu minu peale küll neli tonni meelepaha, aga olgu pealegi. Elan üle. :-)
Timps on alles täiesti pisike, selle aasta aprillikuine toode, Rando on nüüdseks juba paariaastane tegelane.
Nad näevad sellised välja.

Mina olen paraku üks nende tädidest (selles mõttes et - vaesed lapsed).
Kuna ma olen enamuse ajast hirmus hõivatud igasuguste omaenda asjade ajamisega ja üleüldiselt ei kipu ma loomuse poolest ka mingi eriline titelemb olema, siis ma paraku näen neid kahte tegelast üsna harva. Või noh, kui nüüd kristalselt aus olla, siis Timpsi ma nägin eile üldse esimest korda. Aga ta on täitsa uus ka veel. Ranitsat ma olen juba rohkem näinud, tunneksin ta teiste samasuguste seast ära küll kui vaja näiteks lasteaiast koju tuua või midagi. Üsna kindlasti võtaksin ikka õige pambu sealt kaasa.
Ranits sai hiljuti 2-aastaseks ja iga laps, kes saab nii vanaks ja on ühtlasi minu õe laps, on ära teeninud ühe kingituse minu poolt. Timpsule ma olin niikuinii kingituse võlgu, sest iga laps, kes võtab vaevaks sündida ja teeb seda minu õe lapsena, on samuti ära teeninud ühe kingituse minu poolt.
See on selline tädindusega kaasas käiv värk.
Kuna mu loominguline mõtlemine tegeleb hetkel rohkem eksamikaasuste ja kutsenõukogudega, siis ma ei hakanud mingit uut käsitöötehnikat aretama ega enneolematut toodet valmistama, vaid tegin mõlemale poisile lapitekid.
Sellega seoses mõtlesin et peaksin Andrale märkuse tegema, juhuks kui ta kavatseb tulevikus neile kahele veel lisa muretseda - aitab nüüd poistest küll, got your point already, ja tooda järgmiseks mõni tüdruk juurde, sest mul saavad muidu sinised kangad otsa :-)
Ranits kui suurem vend sai suurema teki. Selle tekiga oli jälle see lugu et alguses ei olnud see üldse tekiks mõeldud, vaid hoopis mulle Tarekesse magamistuppa kardinaks. Aga kui ma kujutasin ette et pean neid siis 4 tk tegema, ma loobusin. Selle ühegagi oli vaeva ja viletsust ülearu. Kõnealune "nahk" oli mul juba eelmisest suvest saadik valmis ja ootas, mis temast saab. No ja sai nüüd siis lapitekk. Ükskord enne on minuga ka seda juba juhtunud, et algne kardinaplaan kujuneb voodikatteks. See oli siis, kui mul linnakorteris uut voodikatet vaja läks. See näeb siis selline välja.

Aga Rando lapitekk, see algne kardinanahk, sai endale vatiini vahele ning katte taha ning näeb nüüd sedasi välja:

Täitsa tekk, ma ütleksin.
Timpsi tekk seevastu sündis, ütleme nii et, otse Euroopa Liidu õiguse ja haldusmenetluse seadustiku keskele. Keset kõige tulisemat II kursuse eksamisessiks valmistumise nädalavahetuse-paanikat said siis need ruudud välja lõigatud ja kokku õmmeldud. Ma loodan et sinna kuskile õmbluse vahele mõnda hulkuvat paragrahvi sisse ei jäänud, mis pärast torkima võiks hakata.
Kuna Timps on tilluke, siis sai tema ka väiksema teki.
Niisuguse.