Natuke puutööd Võililles

Aastat 10 ja vist rohkemgi tegin oma vanematekoju värava ette uhke talunimega sildi. Paps ajas metsast välja sobiva suurusega männipuust tugipostid, mida ma siis garaaži ees koorest puhtaks laasisin nii et puru ja vaiku lendas, ja otsis oma lõpmatutest varudest välja laia lauajupi. Nii ma seda seal siis nikerdasingi.
Mäletan, et kuna olime parasjagu hoovis kasvavate sirelite seas tõsist harvendustööd teinud, siis saagisin maha saetud sirelitüvedest välja hunniku seibe, mille hiljem rohelisest peitsilahusest läbi lasin ja nendega talu nime kirjutasin.
Kaua aastaid nägi silt mu koduvärava kõrval välja selline:

Aja jooksul pilt natuke muutus, sest ema riputas sinna igal aastal uutmoodi lilli ja kaunistusi ning postid ise muutusid ka aastate ja ilmastiku mõjul oluliselt tumedamaks.
See siin näiteks on juba eelmisel või üle-eelmisel aastal tehtud pilt.

Siin on juba veelgi parandustöid tehtud, ehk et vahepeal väsisid osad sireliseibid ära ja me pidime nad välja vahetama. Mingil hetkel kadus ka roheline toon nende pealt ja me värvisime seibid pruuni värviga üle.

Sel aastal olen jälle veidi pikemalt oma puhkuse ajal siin kodus ja ühiselt otsustati et nüüd on viimane aeg kauakestnud vanakesele tõsine kapitaalremont teha. Esiteks on põikipuu, mis silti kinni hoiab, juba täiesti pehkinud ja teiseks - eelmisel aastal üle värvitud sireliseibidelt on ka värk suures osas maha koorunud.
Mõeldud - otsustatud - delegeeritud. Mulle.
Kuna seibiteema tundus aastate jooksul ennast juba ammendanud olevat, siis kaasnes delegeeritud töökäsuga ka tingimus, et selle asemele tuleb mingi muu lahendus leida. Ja no kuskohast sa ikka mujalt ideid leiad kui omaenda peast. Kui peas ei ole ühtegi ideed, siis tuleb minna Pinteresti. Seal ikka on keegi midagi välja mõelnud. Pärast pikka ja piinarikast otsingut (piinarikast, kuna leidsin samal ajal umbes 450 000 muud mõtet, mida oleks kohe tahtnud realiseerima hakata) leidsin lõpuks midagi, mida sain hakata omaenda peas edasi arendama. Edasine sõltus juba suuresti kohaliku ehituspoe kaubavalikust (mis etteruttavalt öeldes osutus üllatavalt asiseks).

Aga kõigepealt võttis paps muidugi olemasoleva sildi tugipostide küljest alla ja vedasi garaaži, kus ma siis tööle asusin.
Step 1 - vana silt algsel kujul

Step 2 - kangutasin noaotsa ja tangidega vana sildi küljest kõik nupud ära ja lihvisin taldlihvijaga sildi vanast lakist ja mustusest puhtaks.

Step 3 ja 4 - peitsisin puhtaks lihvitud laua pähklivärvi peitsiga tumedaks ja lakkisin üle.

Tulemus oli varasemast ootamatult tumedam, aga ma pean ütlema et mulle väga meeldis. Pähkel jättis puidule nii mõnusalt sooja ja kuldse pruuni tooni.
Peitsitud laua lakkisin üle.

Pähklipeits

Paadila

Step 5 - Nagu eelnevalt mainisin, pakkus kohalik ehitustarvete pood mulle oma kaubavalikuga meeldiva üllatuse, sest ma lootsin sealt leida parimal juhul mingeid suurema peaga kruvisid või kasvõi papinaelu, aga selliseks varanduseks ei olnud ma valmis. 

Need naelad olid tõesti way ahead of sellest miinimumist, millega mina olin arvestanud. 

Neid kulus kogu töö peale kolm + kolmveerand karpi. 

Tõmbasin markeriga varasemate sireliseibide paiknemise järgi uute tähtede kontuurid ette ja hakkasin naelu toksima. Piirajana (nii osutus asendamatuks üks papsi garaažist leitud hiiglamapikk kruvitüübel. Seda nii naelte kõrguse kui omavahelise vahekauguse osas. 

Step 6 - kui tähed olid valmis haamerdatud, siis värvisin kõik naelapead üle Hammerite´i pronksivärvi metallivärviga, sest muidu olid nad liiga tuhmid ega paistnud kaugelt vaadates välja. Aga väravasildi mõte ongi ju kaugelt loetav olla. 

Täiesti kapitaalse uuenduse saanud väravasilt näeb nüüd selline välja.

Minu meelest täitsa OK. 

Järgmisena lubas paps sellele väikese varikatuse ka peale meisterdada, siis ei pea jälle niipea ülemist palki vahetama. :-)